Uudiskiri: Putini raketiteater, Ukraina lapsed, oht Arktikas
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2024. aasta 48. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Putini tuuma- ja raketiteater on mõeldud ühemehelisele publikule
Tomas Jermalavičius, RKK teadusjuht/teadur
Pärast kuid kestnud katseid veenda USA presidenti Joe Bidenit eemaldama Ukrainale kehtinud piirangud ATACMsi raketisüsteemi kasutamiseks Venemaa territooriumil asuvate sihtmärkide tabamiseks, andis parima argumendi selleks seltsimees Kim Jong Un Põhja-Koreast. Ta liitus de facto sõjaga Ukrainas, kui saatis rindele tuhandeid sõdureid. Seejärel otsustas ametist lahkuv USA president ronida mõttelisel eskalatsiooniredelil ühe astme kõrgemale ja lasta ukrainlastel teha, mida nad tegema peavad, et ründaja agressiooni eest rohkem maksma panna.
Arvestades pikka viivitust, piiratud varusid ja allesjäänud piiranguid, ei muuda rakettide kasutamine ainult nende sihtmärkide vastu Venemaa territooriumil, mis võimaldavad Moskval jätkata pooleliolevat vastupealetungi Kurski provintsis, suurt midagi. See aitab Ukrainal vaid vähesel määral toime tulla kõige pakilisemate väljakutsetega kogu rindel. Küll aga annab see võimaluse mõjutada Kurski-suunalist dünaamikat ja jätta see tükk Venemaad edaspidiste läbirääkimiste osaks. Samuti on see avanud Londonile ja Pariisile võimaluse lubada kasutada Prantsuse-Briti rakette Storm Shadow/SCALP.
Ukraina on uued võimalused kiiresti kasutusele võtnud ning intensiivistab lähinädalatel oma raketi- ja droonikampaaniat. Maksimaalse mõju saavutamiseks sihivad nad tõenäoliselt juhtimiskeskusi ja -elemente, laskemoonavarusid, varustusliine, vägede kogunemisalasid ja lennubaase. Nende võimalik edu võib isegi sundida seltsimees Kimi rohkemate vägede hakklihamasinasse saatmist uuesti läbi mõtlema.
Kättemaksuks on Moskva kasutanud oma tahte ja võimekuse demonstreerimiseks eksperimentaalset keskmise ulatusega ballistilist raketti Orešnik, millel on suurem poliitiline ja psühholoogiline väärtus, kui sõjaline. Koos tuumadoktriini kaua reklaamitud muudatuste avalikustamisega, mis alandasid selle relva esmakordse kasutamise künnist, ja Putini agressiivse tuumasõnumiga, oli see jõudemonstratsioon mõeldud selleks, et taastada Venemaa tuumaohu usutavus, heidutada Ukrainat hoiduma edasistest rünnakutest oma territooriumile ning veenda USA-d ja teisi liitlasi oma toetust Ukrainale vähemalt vähendama, kui mitte täielikult lõpetama. Tõenäoliselt ei saavutata kumbagi neist eesmärkidest. Vastupidi, Orešniku kasutusele võtmine on reetnud, et Kremlis valitseb meeleheide, nad lihtsalt püüavad leida Ukraina suunal midagi uut ja šokeerivat, mida poleks juba 2022. aastast saadik kasutatud.
Samuti ei tähenda see otsus tuumarelvade võimaliku kasutamise riski suurenemist, mis oleks tõenäoline ainult siis, kui Putini režiimi ellujäämine oleks kohe otseses ohus. Tuumadoktriin on pikka aega olnud pigem infosõja vahend, kui Kremli otsuseid suunav dokument, eriti kultuuris, kus see, mida mõeldakse, öeldakse ja tehakse, on kolm erinevat asja. Diktaatorit juhivad – ja piiravad selles maffialaadses režiimis eeskätt tema enda mõttemudelid, riskivalmidus, hirmud ja ambitsioonid.
Dokumendi eelmine versioon annab Putinile juba piisava aluse kasutada selles sõjas soovi korral tuumarelvi. Uuendatud doktriin koos raketiteatriga on suunatud – otseselt ja kaudselt – vastuvõtlike gruppide (nagu MAGA äärmuslased) kaudu kujundama ainult ühe inimese ehk Donald Trumpi mõtlemist.
Loe edasi (inglise keeles): The One-Man Audience of Putin’s Nuclear and Missile Theatre
Ukraina pingutused küüditatute ja vangistatud inimeste tagasi saamiseks
Tetiana Fedosjuk, Diplomaatia toimetaja
Samal ajal kui Ukraina rindejoonel ning poliitikas spekuleeritaks, mis saab Venemaa agressioonisõjas, toimus eelmise kuu lõpus Kanadas konverents, mille eesmärk oli ühendada riikide jõupingutused küüditatud laste tagasitoomiseks Venemaalt. 45 riiki kirjutasid Montrealis alla ühiskommünikeele ja lubasid toetada Kiievi pingutusi tuua tagasi Ukraina sõja- ja tsiviilvangid ning -küüditatud, sealhulgas lapsed. Ukraina välisministri Andri Sõbiha sõnul on ajutiselt okupeeritud territooriumidel kadunud hinnanguliselt 42 000 inimest. Montrealis tehtud ettepaneku kohaselt moodustatakse nende tagasi toomiseks kolme vahendajariigi grupp: Katar, Vatikan ja Lõuna-Aafrika on “peavahendajad” ning Leedu ja Katar on vabastatud ukrainlaste jaoks transiitriigid. Araabia ühendemiraadid toetavad sõjavangide vahetamist. Kolmandad riigid võivad ühtlasi pakkuda ukrainlastele Venemaal konsulaarteenust.
Venemaa Aafrikas
Kümnest uurivate ajakirjanike meeskonnast koosnev konsortsium “Forbidden Stories” avaldas eelmisel nädalal ulatusliku uurimuse Venemaa desinformatsiooni kohta Kesk-Aafrika Vabariigis. Aruanne põhineb 2024. aastal riigist põgenenud ja Prigožini desinformatsioonimasinale lähedal seisnud Ephrem Yalinke’i vahetul infol. Venemaa kampaania selles riigis kestis 2019-2022 ja sisaldab näiteid nii tööstuslikust väärinfo tootmisest kui ka ajakirjanike äraostmisest.
Venemaa tegevusega Aafrikas saab kursis olla RKK teaduri Ivan Klyszczi uudiskirjas: https://klyszcz.substack.com/p/russia-africa-monitor-5-18-24-nov
Kõrgemate riigikaitsekursuste kolmas vilistlaskonverents 27. novembril
Kolmapäeval, 27. novembril kogunevad kõrgemate riigikaitsekursuste vilistlased Tallinna Kultuurikatlas konverentsile, et arutleda Eesti välis- ja julgeolekupoliitika ning riigikaitse teemadel.
Kõrgemad riigikaitsekursused toimusid esimest korda 25 aastat tagasi ja need on ajaloo jooksul läbinud pea kaks ja pool tuhat inimest. Tänavu sügisel lõpetas kursused 50. lend.
Kahekümne viie aasta jooksul on kursuse läbinud kaks ja pool tuhat kuulajat – poliitikud, kõrgemad riigiametnikud ja sõjaväelased, omavalitsuste, äriettevõtete ja ühiskondlike organisatsioonide juhid, ajakirjanikud ning haridus- ja kultuuritegelased. Kursused on lõpetanud neli viimast peaministrit ja neli kaitseväe juhatajat. Rohkem infot kursuste kohta: https://krkk.icds.ee/
Esimene vilistlaste konverents toimus 2019. aastal.
RKK analüüs: Arktika pöördepunkt? Norra, Venemaa ja Svalbardi tugipunkt
Norra ja Venemaa stabiilne ja kestev kohalolek Svalbardis võib nende kahe Arktika riigi vahel kaasa tuua suure geopoliitilise võimuvõitluse saarestiku saatuse kindlustamiseks, kirjutab Sara Matea Sundquist. Kliimamuutuste, ressursikasutuse ja Venemaa läänest eraldatuse tõttu muutub selle Arktika territooriumi julgeolekustaatus üha olulisemaks.
Svalbardi ainulaadne õiguslik staatus võib julgustada piirkonnast huvitatud jõude saarestiku ja ümberkaudse ressursirikka mere praegust valitsemiskorraldust vaidlustama. Norra salateenistuse ohuhinnangud prognoosivad Svalbardis eelkõige Venemaast lähtuva vaenuliku tegevuse laienemist. Väike riik Norra peab kaitsma oma sisejulgeolekut Moskva kavatsuste eest looduslikult ja geopoliitiliselt eripärases keskkonnas, kus kogenematul poliitilisel liidril võib olla raske orienteeruda.
Norra valitsus ei ole suutnud Venemaa-ohtu oma elanikkonnale teadvustada, mis muudab tsiviilisikud vastuvõtlikuks Venemaa hübriidoperatsioonidele. Venemaa rahulolematus Svalbardi valitsuskorralduse üle ei ole midagi uut, kuid praeguses julgeolekuolukorras võib ta vabalt tahta veelgi pingestada suhteid Norraga.
Väiteid russofoobse valitsemise kohta saab ehk pidada ettevalmistuseks 1920. aasta Svalbardi lepingu mittediskrimineerimise põhimõtete selgele rikkumisele. Teisisõnu võib Venemaa varem või hiljem hakata otseselt ohustama Norra praegust Svalbardi üle kehtivat suveräänsust. Pinged Svalbardi ümber võivad tähendada Venemaa-Norra suhete edasist teravnemist. Praegu peavad Norra, Venemaa ja nende liitlased järgima Svalbardi lepingu demilitariseeritud mittediskrimineerivaid põhimõtteid, mis Norrat territoriaalse kontrolli tagamise vahendite valikus juhivad, aga samas ka piiravad. Just sel põhjusel tuleks Arktika julgeolekuolukorrast avalikult rääkida. Nii saaks ka Svalbardi lepingu tõlgendust kohandada uue geopoliitilise reaalsusega.
Laadi alla ja loe (inglise keeles): High Noon for the High North? Norway, Russia, and the Svalbard Stronghold (PDF)