Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Otsustav nädal ja jõupingutused Euroopas, Jermaki lahkumine ja valimisdebatt Ukrainas, võitlus Vene hübriidhüdraga
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2025. aasta 51. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Euroopa saatust kujundav nädal
Kristi Raik, RKK direktor
Ukraina on enneolematult tugeva surve all, et nõustuda paljuski Venemaa poolt ette kirjutatud rahutingimustega. On selge, et need ei tooks Euroopasse kestlikku rahu, rääkimata õiglasest. Samal ajal kui jätkuvad kõnelused Ukraina, USA ja Euroopa liidrite vahel, valmistub EL neljapäeval toimuvaks saatusliku tähtsusega tippkohtumiseks.
Peamine küsimus riigipeade laual on Venemaa külmutatud varade kasutamine Ukraina toetuseks. Kokku 210 miljardi euro väärtuses Vene riigi varasid paikneb valdavalt Belgias, kes suhtub komisjoni pakutud lahendusse tõrjuvalt, kuid liikmesriikide hulgas on teisigi skeptikuid. Teadaolevalt on USAl ja Venemaal oma konkureeriv plaan nende varade kasutamiseks peale rahuleppe sõlmimist.
Kaalul on ELi usutavus ja Euroopa julgeolek. Küsimus on esiteks selles, kas Euroopa suudab tugevdada oma positsiooni rahuprotsessis, kasutades kontrolli Venemaa külmutatud varade üle selleks, et sundida nii Moskvat kui Washingtoni oma huvidega arvestama. Teiseks peab EL suutma näidata, et tema sõnad Ukraina jätkuvast toetamisest endiselt kehtivad. ELi uus rahalise abi pakett on Ukrainale järgmisel aastal hädavajalik.
Samal teemal: Helga Kalm ETV saates “Välisilm”
Ukraina pärast Jermakki
Sanshiro Hosaka, RKK teadur
Andrii Jermak, Zelenskõi asendamatu ja kõikvõimas liitlane ning üks riigi kõige vähem usaldatud poliitilisi tegelasi astus 2025. aasta novembri lõpus lõpuks Tõmor Minditši korruptsiooniskandaali järel kõrvale tõrjutuna Ukraina presidendi kantselei juhi ametikohalt tagasi.
Kuigi Jermakil polnud mingit valimistelt saadud mandaati, kujundas ta 2020. aasta veebruaris ametisse astumise järel sisuliselt enneolematu võimuvertikaali. Ta suunas võtmetähtsusega ametikohtade täitmisi kogu riigiaparaadis ning avaldas mitteametlikku mõju nii seadusandlikule kui ka kohtuvõimule. Millised tagajärjed võivad tema lahkumisel Ukrainale olla?
Endine jurist ja filmiprodutsent Jermak oli tundmatu nii laiemale avalikkusele kui ka suurele osale Zelenskõi lähikonnast. Ta alustas oma tõusu võimu tippu vähetähtsa nõunikuna kuniks temast sai 2019. aasta suvel vangide vahetuse ja Donbassi konflikti peamine läbirääkija. Jermak kujundas endale “presidendi varju“ maine, vältides hoolikalt muljet, et tal on endal poliitilisi ambitsioone.
Aja jooksul võitis ta Zelenskõi täieliku usalduse, näidates üles absoluutset lojaalsust, mida toetas lipitsemine. Samal ajal tõrjus ta kõrvale konkurente, nagu tema eelkäija ja endine oligarh Ihor Kolomoiskõi advokaat Andrii Bohdan. Jermak saatis Zelenskõid peaaegu kõigil välis- ja sisereisidel, kuid veelgi olulisem oli see, et ta laiendas süstemaatiliselt oma mõju presidendi otsustusprotsessile. Mõned hakkasid isegi küsima, kes tegelikult niite tõmbab – kas Zelenskõi või Jermak.
Loe edasi (inglise keeles) | Ukraine After Yermak: The End of Power Vertical Built by Zelensky’s Shadow Man?
Valimised Ukrainas: kas on tahtmist ja võimalust?
Tetiana Fedosiuk, Diplomaatia toimetaja
Detsembri andmetel toetaks valimiste korraldamist ilma relvarahuta vaid 9% ukrainlastest. 25% leiab, et lisaks relvarahule on vaja „usaldusväärseid julgeolekugarantiisid” – relvi ja rahuvalvajaid; 57% on veendunud, et üleriigilised valimised saavad toimuda alles pärast lõplikku rahulepet ja sõja lõppu.
Diskussioon siiski käib ja Volodõmõr Zelenskõi pidas ometi eelmisel nädalal parlamendiliikmetega arutelu presidendivalimiste korraldamise võimalikkusest sõjaseisukorra ajal. Vastates president Trumpi märkusele, et ukrainlastel on aeg minna valimistele ja valida riigile uus president, et Ukrainat saaks endiselt pidada demokraatiaks, teatas Zelenskõi, et ta on tegelikult kogu aeg valmis olnud. „Julgeolekuga seotud väljakutsed sõltuvad meie partneritest, eeskätt Ameerika Ühendriikidest, ning poliitilised ja õiguslikud küsimused peab lahendama Ukraina ise,” ütles ta. „Mul on tahe,” kinnitas president. Kuid kuidas edasi minna?
Seadusandlus ja legitiimsus. Olenemata sellest, kas see on seotud Valge Maja uue jõuludeks seatud tähtajaga (jõuda mingigi kokkulepeni), liigub Kiiev selgelt kiiremini, kui oleks võinud eeldada. Juba päev varem oli Zelenskõi teatanud, et ootab Ülemraadalt ettepanekuid, mis võimaldaksid sõjas oleval riigil valimisi korraldada.
Samas ütles parlamendi aseesimees Oleksandr Korniienko, et Ülemraadal ei ole praegu laual ühtegi eelnõud ning seetõttu on algatusega edasiliikumiseks vaja ulatuslikke parlamendiarutelusid, kuhu tuleks kaasata ka valitsus ja kodanikuühiskond. Kõik sõltub „julgeolekuraamistikust”, mis on Ukraina välispartnerite kätes.
Ohutus ja julgeolek. Zelenskõi on palunud USA-l ja Euroopa liitlastel tagada valijate füüsiline turvalisus – nii mobiliseeritud sõdurite ja rindel olevate vägede kui ka tsiviilelanike jaoks pidevate drooni- ja raketirünnakute all kannatavates linnades, mille järel oleks Ukrainal võimalik korraldada valimised 60–90 päeva jooksul.
Tahtekoalitsiooni kohtumisel täpsustas president üht olulist eeltingimust – relvarahu jõustamist vähemalt valimiste ettevalmistamise ja hääletamise ajaks. Tema hinnangul sõltub selleni jõudmine USA-st: „Meie arvates, siin Ukrainas, peaks Ameerika sel teemal rääkima Venemaaga.”
Arvestada tuleb ka rahaliste piirangutega. Varem sel aastal hindas keskvalimiskomisjoni aseesimees Serhii Dubovõk, et valimiste korraldamine läheks Ukrainale maksma 200 miljonit dollarit, millest ainuüksi presidendivalimiste hinnaks oleks ligikaudu 150 miljonit. Need arvud ei hõlma täiendavaid sõjaga seotud kulusid, nagu teede demineerimine valimisjaoskondade juures ja uue hääletustaristu loomine välismaal.
Sageli mainitavateks väljakutseteks on ka Ukraina pagulaste ligipääs valimisjaoskondadele ning sõjaväelaste õigus kandideerida. Parlamendivalimiste puhul on tekkinud lisaks omamoodi nõiaring: põhiseadus keelab selle, samas kui sõjaseisukord takistab põhiseaduse muutmist.
Praeguses olukorras on raske ette kujutada, kuidas Ukraina saaks lühikese etteteatamisega korraldada turvalised ja usaldusväärsed valimised, mille tulemuste legitiimsust ei seataks kohe kahtluse alla. Ometi näib Kiiev, nagu ka kõigi teiste võimaliku „rahuarvelduseni” viivate elementide puhul, järgivat sama loogikat: näidata head tahet, haarata initsiatiiv ja esitada oma visioon enne, kui see peale sunnitakse.
Näiline samm või valmisolek? Saksamaa uus ajateenistus
Felix Gasper, RKK nooremteadur
Prannavan Surendran, RKK praktikant
Saksamaa on lubanud muuta Bundeswehri Euroopa tugevaimaks tavarelvastatud armeeks. Selle eesmärgi osana võttis riigi parlament (Bundestag) hiljuti vastu seaduse uue – ja vastuolulise – ajateenistusmudeli kohta. Mida see tähendab Saksamaa noortele?
Arutelu selle üle, kuidas ja millisel määral peaks Saksamaa oma ajateenistuse taasaktiveerima, algas 2024. aasta suvel. Lõpliku seadusandluse väljatöötamine võttis aga 15 kuud. Esiteks seetõttu, et 2024. aasta novembris kukkus kokku Scholzi valitsus, ja teiseks erimeelsuste tõttu kantsler Merzi valitsuse sees. Viimasel juhul oli peamiseks vaidluskohaks, mil määral peaks ajateenistus uuesti kohustuslikuks muutuma, kui vabatahtlike arv ei osutu piisavaks.
Detsembri alguses vastu võetud seadus näeb ette, et alates 1. jaanuarist 2026 on kõik 18-aastased mehed kohustatud täitma küsimustiku, mis sisaldab isikuandmeid, terviseseisundit ja haridustaset ning motivatsiooni ajateenistust läbida. Alates 1. juulist 2027 peavad 2008. aastal või hiljem sündinud noormehed osalema ka arstlikus läbivaatuses. Naiste jaoks jääb ajateenistus vabatahtlikuks.
Lisaks hakatakse noori innustama liituma Bundeswehri vabatahtliku ajateenistuse programmiga, kus kuupalk on ligikaudu 2600 eurot. Saksamaa ründamise korral taastatakse viivitamatult kohustuslik ajateenistus kõigile meestele.
Loe täisteksti (inglise keeles): Pretence or Preparedness? Germany`s New Military Service
Prantsusmaa: vabatahtlik ajateenistus ja toetus Ukrainale
Marianne Paire, RKK külalisteadur
Kuigi Prantsuse presidendi positsioon sisepoliitikas on nõrgenenud, on ta siiski väga aktiivne mandri julgeoleku tugevdamisel, alustades Prantsusmaa riigi kaitsevõimest. Nagu jaanuaris ja juulis riikliku strateegilise ülevaate avaldamisel ette teatati, kuulutas ta novembri lõpus välja vabatahtliku ajateenistuse loomise. Selle teenistuse käivitamine on kavandatud järgmiseks aastaks, eesmärgiga kaasata 2026. aastaks 3000 noort vanuses 18–25 ja 2035. aastaks 50 000 noort. Teenistus keskendub riigi territooriumi kaitsele ja relvajõudude igapäevatoetusele.
Kuigi 2026. aasta eesmärk näib saavutatav, eriti rahastuse mõttes, jääb loota, et kaitse-eelarve suurendamised ka tegelikult ellu viiakse (st et lähipäevil kiidetakse järgmise aasta riigieelarve heaks ning et järgneva kahe aasta jooksul toimub kavandatud kaitse-eelarve kasv).
Ukraina toetamine on samuti Prantsuse võimude prioriteet.
President Želenskõi viibis 1. detsembril Pariisis samal ajal, kui Ukraina delegatsioon kõneles Miamis Ameerika läbirääkijatega, ning vahetult pärast seda, kui Kiievis tuli ilmsiks korruptsiooniskandaal.
Novembris allkirjastati Ukrainaga kava kuni 100 Rafale’i hävituslennuki ning uute õhutõrjesüsteemide ostmiseks. Prantsusmaa rõhutab, et territoriaalküsimustes on sõnaõigus Ukrainal ja julgeolekugarantiide osas peavad olema kaasatud ka eurooplased, eeskätt nn tahtekoalitsiooni liitlased, kuna küsimus puudutab kogu kontinendi julgeolekut.
Euroopa liidrite vahelised arutelud on hoogustunud, et oma tegevust paremini koordineerida. Kümmekond Euroopa liidrit koos Euroopa Komisjoni presidendi ja NATO peasekretäriga kohtusid eile Berliinis Valge Maja kahe eriesindaja, Jared Kushneri ja Steve Witkoffiga. Kuigi eurooplased püüavad olla rahustavad ja osutavad ühistele seisukohtadele ameeriklastega, suhtub Ukraina ettevaatlikult kaalumisel olevasse mehhanismi, mis põhineb NATO artiklil 5.
Ukraina president märkis, et see on vaid esimene samm ning vaja on arutelusid võimaliku relvarahu järelevalve, rikkumiste korral sanktsioonide ning järelevalvet teostava riigi (milleks oleks Ameerika Ühendriigid) üle. Ühisavalduses kinnitasid Euroopa liidrid oma kavatsust saata Ukrainasse „rahvusvahelised jõud“. Nad näevad ette, et seda toetaksid Ameerika Ühendriigid, eelkõige Ukraina vägede abistamiseks õhus ja merel – projekt, mida tahtekoalitsiooni liikmesriigid on juba mõnda aega ette valmistanud.
Loodetavasti viivad need edusammud rahuläbirääkimistes selleni, et ameeriklased suurendavad oma panust Ukrainasse, võttes tõsiselt arvesse nii Kiievi pingutusi Euroopa toetusel kui ka Venemaa vastumeelsust nõustuda mistahes relvarahuga.
RKK väljaanded | Võitlus Vene hüdraga: järjepidevus ja innovatsioon hallis alas
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse uurimisprogrammi juht
Ivan Klyszcz, RKK teadur
Suurim oht Euroopa julgeolekule on praegu Venemaa agressiivne välispoliitika, mida viivad osaliselt ellu riigi luureteenistused. Uues analüüsis toovad RKK teadurid välja luureteenistuste strateegiad ja suundumused, et paremini mõista Venemaa salaoperatsioonide loogikat ja jälge. Veelgi olulisem on aga saada aimu, millised võivad operatsioonid tulevikus välja näha.
Venemaa luure juhindub rahvusvahelistes suhetes endiselt bolševistlikust paranoilisest vaatest, mille järgi on kõik võimalikud välispartnerid võimalikud vandenõulased ja seetõttu ohtlikud. Sellise maailmavaate kontekstis on nende eesmärk alati õiguspärane ja oletatava vaenlasega võitlemiseks on kõik lubatud.
Luureteenistused levitavad käsitlusi, mis peegeldavad nende strateegilisi põhimõtteid. Järjepidevalt suhtutakse rahvusvahelistesse suhetesse paranoiliselt, rõhutatakse moraalset üleolekut ning tuuakse esile lääneriikide väidetavat irratsionaalsust ja agressiivsust. Paljud neist põhimõtetest on samad kui nõukogudeaegses kommunistlikus propagandas.
Vene luureteenistused tegelesid agressiivsete salaoperatsioonidega nii bolševike võimu kui ka külma sõja ajal. Nende operatsioonide eesmärk oli vähendada Nõukogude Liidu tehnoloogilist mahajäämust suurimatest konkurentidest. Riigisiseselt levitati lugusid välisagentide korraldatud sabotaažist – see oli nii propagandavahend kui ka võimalus õigustada repressioone. Tänapäeval on Venemaa luureteenistused Euroopas aina rohkem kasutama hakanud sabotaaži, et pärssida Lääne tahet Ukrainat toetada.
Üha teravama ohuga toimetulemiseks peavad valitsused ja valitsusvälised huvirühmad ennetavalt vähendama nõrku kohti kõikides valdkondades:
- 1. Ühiskondlik vastupanuvõime. Informeeritud rahvas, kes on meediapädev ja pääseb ligi sõltumatule ajakirjandusele, suudab Venemaa infooperatsioonidele vastu seista.
- 2. Küber- ja infokaitse. Ohustatud sihtmärke tuleb tugevdada ennetavate meetmete (nt riskipõhise küberkaitse) ning tõhusa strateegilise kommunikatsiooni abil.
- 3. Kriitilise taristu turvamine. Energiavõrkude, transpordisõlmede ning eriti veealuste kaablite ja torujuhtmete kaitsmiseks on vaja seiret, patrulle ning avaliku ja erasektori koostööd.
- 4. Majandusmõju. Vähendada tuleb strateegilist sõltuvust, kuna see võib salaoperatsioonide mõju suurendada.
- 5. Liitlastevaheline koostöö. Valdkonnaüleste käitumisjuhiste, ühiste karistusmeetmete ja järkjärgulise reageerimise abil tuleb jõuda hübriidheidutuseni.
- 6. Edu mõõtmine. Hübriidohtudega silmitsi seistes peavad kaitsjad hindama oma vastupanuvõimet erinevates valdkondades. Läbipaistvus tagab omakorda poliitilise tahte.
Loe edasi (inglise keeles) | Confronting the Russian Hydra: Continuity and Innovation in the Grey Zone