Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: NATO, Ukraina ja Euroopa kaitse
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 28. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
NATO suundub Ankarasse
Tony Lawrence, RKK teadur, kaitsepoliitika ja -strateegia programmi juht
NATO tippkohtumisest Ankaras oodatakse tähelepanu kolmele teemale: kaitseinvesteeringuile, kaitsetööstusele ja Ukraina toetamisele. Lühikese ja praktilise kavaga soovivad liitlased demonstreerida ühtsust, otsusekindlust ning edukust tugevama Euroopa loomisel tugevama NATO koosseisus. Siiski säilib risk, et kohtumisel ilmneb Atlandi-üleses suhtes pingeid.
Pärast liikmesmaade riigipeade ja valitsusjuhtide eelmist kohtumist Haagis enam kui aasta eest on transatlantiline läbisaamine märksa kehvem. Novembrikuus avaldas USA uue riikliku julgeolekustrateegia, milles veidral moel nenditi, et Euroopas toimub „tsivilisatsiooniline hääbumine”. Jaanuaris keeldus president Trump välistamast Gröönimaa annekteerimiseks vägivalda ning ähvardas Taani toetamise eest Euroopa riikidele tollimakse kehtestada. Kui veebruarikuus tungis USA Iraanile kallale, suutsid alustatud sõda heaks kiita vaid vähesed eurooplased. Alguse sai pikk vaidlus, mil määral peaksid liitlasriigid USA välispoliitika prioriteete järgima.
Pole oodata, et liitlased Ankaras nii sügavatele lahkhelidele lahendust leiaksid. Tippkohtumisel pühendutakse hoopis kolmele punktile, millega saab üles näidata edukust, kindlameelsust ja ühtsust. Esimene on kaitsekulutused ja võimearendus, mis ennekõike tähendab Euroopa liikmesriikide edusamme valdkonnas, mida kaitseallianss nimetab tugevama Euroopa loomiseks tugevamas NATO-s.
Uusi ametlikke andmeid kaitsekulutuste kohta NATO enne tippkohtumist ei avalda. Igatahes eelmise aasta statistika järgi otsustades suurendasid liikmesriigid Euroopas ja Kanada kokku oma kaitsekulutusi ajavahemikus 2024-2025 (2021. aasta püsihindade järgi) peaaegu 16% ja aasta varem 19%, millega nad tunduvalt ületasid aastast kasvu lõppenud aastakümnel. Peasekretär on sageli esile tõstnud Trumpi triljonit – nii palju on Euroopa riikide ja Kanada kaitsekulutused suurenenud 2017. aastast peale.
Paraku selgub käesoleva aasta ametlikust statistikast tõenäoliselt see, et üksikute liikmesriikide kaitsekulutused on langenud SKT-st alla 2%. Sellest on kahju, kuna USA paneb suurt rõhku kaitsekulutuste eesmärkidele – 3,5% SKT-st põhivajadustele ja 1,5% seotud kuludele –, milles eelmisel aastal Haagis kokku lepiti.
Loe edasi: NATO suundub Ankarasse
Samal teemal: POSTIMEES ANKARAS ⟩ Eelvaade: mis saab tippkohtumisel, kui USA ei soovi olla kellaga lehm?
Toetus Ukrainale on üks peamisi ootusi
Kristi Raik, RKK direktor
Üks peamisi ootusi NATO Ankara tippkohtumisele on, et NATO väljendaks jätkuvat ja üksmeelset toetust Ukrainale. Selleks, et aidata Ukrainal säilitada positsiooni, mille ta on Venemaa suhtes viimastel nädalatel ja kuudel saavutanud, ning loomulikult ka aidata vähendada kaotusi, mida Ukraina jätkuvalt kannab.
Eesti oli juba paar aastat tagasi väga aktiivne, tehes ettepaneku, et iga liitlane peaks kulutama Ukraina toetamiseks vähemalt 0,25% oma SKPst. Seda eesmärki ei jaga veel kõik liitlased, kuid see kujundab siiski arutelusid. NATO peasekretär Mark Rutte on samuti sellele näitajale viidanud ning kutsunud kõiki NATO riike üles tegelikult ka 0,25% oma SKPst Ukraina toetamiseks eraldama. Ja muidugi on veel küsimus Ukraina NATO liikmesusest, mis hetkel edasi ei liigu, kuid on oluline, et see püsiks päevakorras ja eesmärk säiliks. Idatiiva riikidele on ilmselge, et NATO vajab tulevikus Ukrainat vähemalt partnerina, eelistatavalt liikmena, et tagada tugev kaitse ja heidutus Venemaa suunal.
Vaata ka (inglise keeles): Tony Lawrence ja Kristi Raik NATO Ankara tippkohtumise eel
Põhja- ja Baltimaad peavad Euroopa kaitses eeskuju näitama
Kristi Raik, RKK direktor
Jarno Limnell, Soome parlamendi saadik (Rahvuslik Koonderakond)
Euroopa julgeolekuarhitektuuris on toimumas suurim murrang pärast külma sõja lõppu. Venemaa agressioonisõda Ukrainas on muutnud sõjapidamise olemust ning ühtlasi selgelt esile toonud Euroopa sõltuvuse Ameerika Ühendriikide sõjalisest võimekusest. Samal ajal on süvenenud ebakindlus seoses USA pühendumusega Euroopa kaitsele.
Euroopa peab oma kaitset üles ehitama uutmoodi: toetudes senisest enam omaenda võimekusele, kasutades tehnoloogiat tõhusamalt ja liikudes kiiremini, kui Euroopas on seni tavaks olnud.
Ukraina sõda on näidanud, et tulevikus ei ole sõjapidamises otsustav ainult rasketehnika hulk. Otsustavaks saab võime ühendada tehnoloogia, andmed, tehisintellekt, autonoomsed süsteemid ja kiiresti suurendatav tootmismaht.
Innovatsioon on aidanud Ukrainal kaitsta end palju suurema vastase rünnakute vastu. Ukrainlased on kiiresti välja arendanud uusi drooni-, tarkvara- ja luurelahendusi ning rakendanud tsiviiltehnoloogiat sõjaliseks otstarbeks viisil, mida läänes oleks veel mõni aasta tagasi olnud raske ette kujutada.
Sama võib näha ka Iraani sõjas. Tänapäeva sõjapidamine ei tugine enam ainult hävituslennukitele, tankidele ja rakettidele. See sõltub ka võimest toota relvi odavalt, kurnata vastase kaitset ja sundida teda kasutama kalleid süsteeme odavalt toodetud relvade vastu. Mõni tuhat eurot maksev droon võib siduda õhutõrjesüsteemi, mille väärtus ulatub miljonitesse.
Seepärast peaks Euroopa püüdma mitte lihtsalt jäljendada USA sõjalist mudelit, vaid ehitama oma tugevuse üles tehnoloogilisele paindlikkusele, hajutatud tootmisele ja digipädevusele. Samuti on vaja suutlikkust senisest palju kiiremini võtta kasutusele uusi innovaatilisi lahendusi.
Põhjala ja Balti riigid võivad Euroopa mudeli kujundamisel mängida olulisemat rolli, kui nende suurus lubaks eeldada. Siinse piirkonna riigid mõistavad täpselt, mida on vaja, et kaitsta end Venemaa julgeolekuohu eest. Neis riikides on tehnoloogiliselt arenenud ühiskonnad, tugev kaitsetööstus ja kõrgetasemeline teadus. Ka ametiasutuste koostöö toimib erakordselt hästi.
Soomel on tugev kaitsetööstusbaas, maailmatasemel tehnoloogiline oskusteave ja sügav arusaam laiapindsest riigikaitsest. Samuti mõistetakse Soomes hästi reservi, ühiskonna kriisikindluse ja varustuskindluse tähtsust.
Eesti on omakorda ehitanud üles digiühiskonna, mille paindlikkus avaldub ka kaitsevaldkonnas. Eesti kaitsetehnoloogia ettevõtted on teinud tihedat koostööd Ukrainaga ja arendanud välja lahendusi, mida saab kiiresti kasutusele võtta. Kui Soome tööstusvõimekus ühendada Eesti digitaalse innovatsiooniga, võidaks sellest kogu Euroopa kaitse.
Loe edasi: Põhja- ja Baltimaad peavad Euroopa kaitses eeskuju näitama
Artikkel ilmus esmalt ajalehes Helsingin Sanomat
Raugeva haardega Venemaa võib naaberriike valusamalt kohelda
Stefan Meister, DGAP Ida-Euroopa, Venemaa ja Kesk-Aasia valitsemise ja õigusriigi keskuse juhataja
Venemaa agressioon Ukraina vastu ei kuuluta üksnes lõppu külma sõja järel sõlmitud Euroopa kollektiivsele julgeolekukorraldusele, vaid see kiirendab Moskva allakäiku regionaalse jõuna. Seda sõda ei pea Venemaa mitte jõu, vaid nõrkuse positsioonilt.
Kui Ukrainas oli 2013.–2014. aastal toimunud väärikusrevolutsioon, leiti Kremlis, et täielikult sellest maast ilmajäämist saab vältida üksnes relvajõul. Täiemahulise sissetungiga 2022. aastal taheti taastada Venemaa mõjusfääri ning teha lõpp Venemaa imperiaalse seisundi hääbumisele lähivälismaal.
President Vladimir Putin saavutas risti vastupidise tulemuse. Nõukogude Liidu lõpust peale oli mitmes Lõuna-Kaukaasia ja Kesk-Aasia riigis peetud Venemaad julgeoleku tagajaks ning palju isikuid Euroopas olid teda (valesti) arvanud stabiliseerivaks teguriks. Nüüd näevad naabermaad Moskvat üha sagedamini julgeolekuriskina, kellest on tarvis end distantseerida.
Agressioonisõda Ukrainas on Kasahstanile, Gruusiale, Moldovale jt riikidele taas meenutanud, kui ohtlik on elada Venemaa vahetus läheduses. Nüüd võib märgata, et tasakaalustavate strateegiate hulka kuuluvad alternatiivsete kaubanduspartnerite ja kaubateede otsing ning Moldova ja Ukraina puhul integreerumine Euroopa Liiduga. Ukrainas kantud tohutud kaotused sundisid Venemaad viima vägesid ja relvi ära sõjaväebaasidest Tadžikistanis, Armeenias ning Gruusias okupeeritud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia regioonis.
Loe edasi: Raugeva haardega Venemaa võib naaberriike valusamalt kohelda