Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: NATO reaktsioon droonidele Poolas, Läänemere kaitse, Türgi-Iisrael

NATO Poola droonirünnaku järel kahvlis

Tony Lawrence, RKK kaitsepoliitika ja -strateegia programmi juht

NATO vastakaid reaktsioone suure hulga Venemaa droonide Poola õhuruumi sisenemise järel võib vaadata kui peegeldust sellest, mis seisus organisatsioon praegu on. Operatsiooniliselt töötas integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteem hästi, võimaldades mitmel liitlasel tegutseda NATO keskse juhtimise all. Tõsised ja pikaajalised võimepuudused olid aga samuti ilmselged – sensorite lüngad, mis lasid droonidel jõuda sügavale Poola territooriumile ja laskemoona puudumine (peale väga kallite rakettide) nende allatulistamiseks.

Poliitiliselt koondusid liitlased kiiresti Poola ümber, et Venemaad hukka mõista, kuid USA, eriti selle leige president, oli märkimisväärne erand. Protseduuriliselt rakendati NATO konsultatsioonimehhanismi artikkel 4, mis käis kiiresti. Kuid selle praktiline tulemus, Eastern Sentry, tundub üsna õhuke. NATO “tegevus” (mitte operatsioon ega missioon) eraldab idatiivale täiendavaid õhutõrjeressursse, laias laastus samamoodi nagu Baltic Sentry, mis oli vastus Läänemere põhjas asuvate torujuhtmete ja kaablite lõhkumisele. Seejuures on tegemist rahvusvahelistes vetes tegutsevate tsiviilaluste tekitatud kahjuga.

Poola episoodis tegutsesid vastase sõjalised üksused NATO õhuruumis, mis nõuaks kindlasti jõulisemat reageerimist. NATO on seni keeldunud avaldamast arvamust selle kohta, kas sissetungid olid tahtlikud. Kui allianss jõuab järeldusele, et need ei olnud tahtlikud, siis seda ei usuta laialdaselt ja organisatsiooni usaldusväärsus kannatab. Kui NATO otsustab, et need olid tahtlikud, panevad puudulik võimekus ja otsusekindlus nad keerulisse olukorda: mida teha edasi?

---

Hübriidsõda ja intensiivne sõjategevus Läänemere piirkonnas: meie merevalduste kaitsmine

Tony Lawrence, Niklas Granholm, Björn Ottosson, Igor Schvede

Vastusena Venemaa sõjale Ukrainas on NATO tugevdanud oma kaitse- ja heidutushoiakut Põhja- ja Baltimaade piirkonnas ja mujalgi. Allianss on suurendanud merel oma kohalolekut ja võimsust ning Läänemere tähtsus NATO piirkondlikus kaitseplaanis on märgatavalt muutunud, nagu ka regiooni merevägede vastutus ja kohustused nii rahuaja, kriisi kui ka sõja korral.

Kuna NATO seisab Läänemere piirkonnas (ja mujalgi) silmitsi väljakuulutamata hübriidsõjaga, võib Läänemerest NATO ja Venemaa konflikti korral saada võtmetähtsusega keerukas sõjatanner. NATO vajab siin esmajärjekorras tugevdatud ja tõsiseltvõetavat mereväelist võimekust – esmalt selleks, et Venemaa ei usuks karistamatu hübriidagressiooni võimalikkusesse, mis julgustaks teda kutsuma esile konventsionaalset sõda, aga ka selleks, et tagada alliansile konflikti korral kontroll mere üle ja hoida mereteed avatuna. Panused on suured ja ajaaken väike. Heidutuseks ei tohi jääda ootama ideaalseid tingimusi, vaid alustada tuleb kohe, hoolimata sellest, et enamik Euroopa liitlasi on ebakindlas üleminekustaadiumis.

• * Heidutuse edu sõltub poliitilisest tahtest, operatiivsest valmisolekust ja varajasest ning nähtavast tegutsemisest. Nii Läänemere piirkonnas kui ka mujal peaksid liitlasriigid:

• * jätkama piirkondliku koostöö tihendamist ja merestrateegiate arendamist, tagama vägede valmisoleku tõhusaks tegutsemiseks muutlikus ja ebakindlas keskkonnas;

• * parandama ühist olukorrateadlikkust;

• * laiendama Läänemere piirkonna merevarustust. Selleks tuleks:

• – luua droonidele vastastikuse kokkupõrke vältimise programm;

• – luua Läänemere piirkonnas NATO alaline merejõudude üksus;

• – investeerida tugeva ja kaasaegse mereväe kohalolekusse, mis täiendaks maakaitset.

• * tegema plaane võrdselt nii hübriidsõjaks kui ka intensiivseks sõjategevuseks;

• * arutama karistava heidutuse võimalusi merel toimuvate hübriidrünnakute korral.

Loe (inglise keeles): Hybrid and High-End Warfare in the Baltic Sea Region: Safeguarding our Maritime Domain (PDF)

---

„Kas Türgi on järgmise Iisraeli rünnaku sihtmärk?”

Hille Hanso, RKK koosseisuväline teadur

Kui Iisrael oli teinud õhurünnaku Katari pealinnas Dohas asuvale hoonele, kus erinevate Türgi väljaannete teatel asus kas Hamasi poliitbüroo või läbirääkimisdelegatsioon, algas Türgi meedias ärev arutelu pealkirjas osutatud küsimuse üle.

Türgi valitsuse suhted Iisraeliga on „ajaloolises madalseisus”, aga Hamasiga ollakse endistviisi lähedased. Ehkki seda ametlikult eitatakse, on teateid, et Ankaras ja Istanbulis leidub haridusasutusi, mille juures töötavad Hamasi kontorid.

Türgis on Iisraeli rünnakuvõimaluse üle arutlenud nii vaatlejad kui ka tipp-poliitikud juba 2024. aastast saadik. Türgis ollakse seisukohal, et läbirääkimistele sõitnud Hamasi liikmete ründamine oli jäme rünnak Katari suveräänsuse vastu ning ühtlasi märguanne tervele Lähis-Idale, ennekõike Türgile endale. Lääne suhtes üha kriitilisemal toonil spekuleeritakse, et ajal, mil arutati pantvangide vabastamist, toimus rünnak rahuvahendajast Katari pinnal USA teadmisel. Järeldatakse, et ei Iisrael ega USA ole tegelikult lõplikust rahust huvitatud.

Ühtlasi spekuleeriti, et Hamas ja Katar said siiski hoiatuse just Türgi luurelt, kuna arvatavad sihtmärgid, Khalil al-Hayyah ja Khaled Meshaal, pääsesid ilmselt eluga. Mõlemad kuuluvad Hamasi juhtviisikusse.

Ülaltooduga seoses peetakse Türgis arutelu, kas Iisraeli õhujõududel on Türgi omade suhtes ülekaal. Iisrael omab hävitajaid F-35, Türgi kõigest F-16, ent suudab vargõhusõidukeid (nagu F-35) radariga tuvastada juba 500 km kauguselt. Pealegi laieneb Türgile NATO kollektiivkaitse.

---

Sel nädalal Diplomaatias

INTERVJUU | Ulmeraamatuist lahinguväljale: tehisaru sõdade tulevikku vormimas

Maria Kruusement, RKK endine praktikant

XXI sajandi sõjandusele spetsialiseerunud poliitikateadlase Peter Warren Singeri sõnul tuleb ette, et kõige parem lahendus millestki aimu anda on jutustada lugu. Singer on kirjutanud sõjanduse uuenemisest menukaid teadus- ja aimeraamatuid, aga ka teinud koostööd NATO, USA relvajõudude ja liitlasriikide ametnikega, et esitada keerukaid tehnoloogia- ja julgeolekualaseid väljakutseid „tarbeilukirjandusena” (useful fiction), nagu ta seda kutsub: hoolikal ettevalmistusel rajanevate lugudena, mille abil oleks poliitikutel, ametnikel, sõjaväelastel ja avalikkusel hõlpsam aduda tulevaste sõdade olemust.

Loe: Ulmeraamatuist lahinguväljale: tehisaru sõdade tulevikku vormimas

---

Balti kaitsekonverents järgmisel nädalal

Tänavune Balti kaitsekonverents (Annual Baltic Conference on Defence, ABCD) kannab pealkirja „Vaenlane väravas: muudame Euroopa kindluseks“ ja keskendub Euroopa kaitse tugevdamisele. Konverents toimub 23.-24. septembrini Talinnas, Kultuurikatlas.

Konverentsil arutatakse, mida NATO liitlased ja ELi liikmesriigid sõjalise valmisoleku suurendamiseks ja NATO kollektiivkaitse tugevdamiseks tegema peavad, Euroopa kaitsekoostöö väljavaateid ja rahastusküsimusi, hübriidohte ja palju muud.

Esimene ABCD toimus 2006. aastal. Konverentsi eesmärk on tuua kõrgetasemelistele aruteludele kokku poliitikakujundajad, sõjaväelased, akadeemikud, analüütikud ja meedia. Tänavu toimub ABCD esmakordselt Eesti kaitsetööstuse nädala raames. Konverentsi programm ja lisainfo: https://abcd.icds.ee/

---

Kristi Raik ajakirjas Foreign Policy: soometumise kummitus Ukraina debatis

Osana USA ja Euroopa püüdlustest Venemaa-Ukraina sõja lõpetamiseks läbirääkimiste teel on Kiievile avaldatud üha suurenevat survet territoriaalsete järeleandmiste tegemiseks, kirjutab RKK direktor Kristi Raik ajakirjas Foreign Policy. Viimasel ajal on tähelepanu keskpunktis olnud võimalik pretsedent maa-rahu-vastu lepinguks Moskvaga: 1944. aasta Soome-Nõukogude Liidu vaherahu, mis järgnes kahele järjestikusele sõjale. Helsingi andis olulised Soome territooriumid jäädavalt Moskvale ja neid ei rünnatud enam kunagi. Lähemal vaatlusel selgub aga, et see pretsedent on hoiatus, mitte eeskuju.

Täistekst: The Ghost of Finlandization Is Haunting the Ukraine Debate