Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Mida on teha Euroopa erisaadikul, tuumarelvad, Ukraina lapsed lõksus, Jaapan, ELi laienemise konverents
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 7. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Mida on teha Euroopa eriesindajal kõnelusteks Venemaaga?
Kristi Raik, RKK direktor
Samal ajal, kui Abu Dhabis peeti Venemaa, Ukraina ja USA vahel järjekordne rahukõneluste voor, vaieldi Euroopas selle üle, kas neile kõnelustele tuleks erisaadik määrata. Poliitikud üksikutes riikides ei suutnud Euroopa avalikkuse ees leida üksmeelt ei selles, kas säärast saadikut on üldse vaja, ega selles, kas tema nimetamiseks on hetk õige. Euroopa väitlusest ei paistnud realistlikku arusaama ei eriesindaja võimeist ega eesmärkidest, mille poole ta peaks pürgima.
Kõigepealt pole selge, kas Prantsuse president Emmanuel Macron, Itaalia peaminister Giorgia Meloni ja teised eriesindaja idee pooldajad, on huvitatud oma kohast läbirääkimiste laua ümber Ukraina, Venemaa ja USA kõrval või hoopis Euroopa ja Venemaa vahel kõrgetasemelise dialoogi jätkamisest.
Teiseks puudub selgus, kas eriesindajast oodatakse, et ta tõukaks Venemaad kestva rahu suunas või survestaks Ukrainat tegema valusaid järeleandmisi. Kolmandaks ei hoolita Euroopa avalikus väitluses asjaolust, et eurooplasi ei oota laua äärde ei Venemaa ega USA. Siit tekib küsimus, kas algatust – ja ühes sellega Euroopat kui geopoliitilist tegutsejat – saab tõsiselt võtta.
Loe edasi: Mida on teha Euroopa eriesindajal kõnelusteks Venemaaga?
Kuula ka 9. veebruari Vikerraadio saadet “Välistund”, kus külalisteks olid Rahvusvahelise Kaitseuuringute Kesksuse direktor Kristi Raik ja kaitseministeeriumi kantsler Kaimo Kuusk: Välistund. Ukraina
Venemaa võib muutuda Ukraina laste jaoks vanglaks
Tetiana Fedosiuk, Diplomaatia toimetaja
Venemaa karmistas hiljuti alaealiste reisimisreegleid. Alates 20. jaanuarist jõustuvad uued piirangud, mille kohaselt peavad alla 14-aastased lapsed piiri ületamiseks omama Venemaa välispassi. See kehtib ka Ukraina ajutiselt okupeeritud territooriumide kohta ja on oluline kahel põhjusel.
Esiteks on see järjekordne element passistamiskampaaniast —Venemaa isikut tõendavate dokumentide sunniviisilisest kehtestamisest, millega kaasneb kohustus Ukraina dokument loovutada. Venemaa passi vastuvõtmisest keeldumist käsitleti algselt vastuhaku ja vastupanuna. Aga Vene võimud on järjekindlalt teisitimõtlemist maha surunud, kehtestades uusi seadusi, mis muutsid ellujäämise ilma passita sisuliselt võimatuks. Ilma Venemaa passita inimestele on keelatud juurdepääs kõige elementaarsematele meditsiiniteenustele (nt insuliini saamine) ning neilt on võetud õigus omada vara.
Lastele ja nende vanematele on ligipääs haridusele muutunud sõltuvaks lapse Venemaa isikutunnistuse omamisest. Katsed vältida Venemaa koolisüsteemi on toonud kaasa okupatsioonivõimude kodukülastused ning ähvardused laps perekonnast ära võtta ja Venemaal asuvatesse asutustesse paigutada. (Tasub korrata, et kõigi Ukraina teenuste kasutamine—näiteks Ukraina poolt endiselt okupeeritud piirkondade elanikele pakutavad veebitunnid, pensionid ja muud sotsiaalkindlustusmaksed—on tehtud ebaseaduslikuks.)
Teiseks, lisaks kümnetele kontrollpunktidele, mis tuleb läbida juba enne Venemaa välispiirini jõudmist, loob see uus nõue peredele, kes soovivad okupatsiooni alt põgeneda. Kõik tähendab täiendavaid õiguslikke, rahalisi ja füüsilisi takistusi. Need inimesed satuvad kohe Venemaa valitsuse tähelepanu alla kui potentsiaalsed ebalojaalsed lahkujad (kes Kremli käeulatusest välja jõudes võiksid olla tunnistajad Venemaa kuritegudest). Lihtsamalt öeldes: kui ajutiselt okupeeritud territooriumil asuvast purustatud Ukraina linnast või külast pärit vanavanem taotleb oma lapselapsele välispassi, teavad Venemaa võimud, et see perekond ei plaani just puhkust Türgis.
Nii muutuvad Ukraina ja rahvusvahelised päästeoperatsioonid veelgi keerulisemaks ning tagasipöördumised veelgi harvemaks.
Jaapani valitsus panustas erakorralistele valimistele edukalt. Millist tulu see toob?
Bart Gaens, RKK Jaapani programmi juht
Prannavan Surendran, RKK endine praktikant
Peaminister Sanae Takaichi saavutas eelmise nädala Jaapani üldvalimistel ülekaaluka võidu, kindlustades Liberaaldemokraatlikule Parteile (LDP) alamkojas kahekolmandikulise enamuse. Tema otsus saata parlament laiali jaanuari keskel, vaid kolm kuud pärast ametisse asumist, ja kuulutada välja erakorralised valimised osutus väga edukaks sammuks. Tal on nüüd tugev mandaat viia ellu sisereforme ja edendada oma välispoliitilist tegevuskava.
Loe edasi (inglise keeles): Japan’s Highly Successful Electoral Gamble: What are the Dividends?
Jaapan ja strateegiline ühenduvus: poliitika, partnerid ja võimalused
Bart Gaens, RKK Jaapani programmi juht
Wrenn Yennie Lindgren, Norra Rahvusvaheliste Suhete Instituudi Aasia uuringute keskuse juhataja
Jagannath Panda, Rootsis asuva Julgeoleku- ja Arengupoliitika Instituudi Lõuna-Aasia ning India ja Vaikse ookeani piirkonna küsimuste Stockholmi keskuse juhataja
Ville Sinkkonen, Soome Rahvusvaheliste Suhete Instituudi USA välispoliitika uurimiskeskuse juhtivteadur
Prannavan Surendran, RKK endine praktikant
Taristu, institutsioonid ja normid muutuvad dünaamilises geopoliitilises konkurentsis relvaks ning arengu, julgeoleku ja suurriikide rivaalitsemise läbivaks jooneks. Hiina 2013. aastal välja kuulutatud algatus „Üks vöönd, üks tee“ oli esmane katalüsaator, mis ajendas teisi suuri tegijaid, sealhulgas Jaapanit, USA-d, EL-i ja Indiat välja töötama oma konkureerivaid strateegiaid.
Uus RKK Jaapani programmi raport analüüsib taristu arendamise ja ühenduvuse üha olulisemat rolli globaalse geopoliitilise konkurentsi keskse areenina. Eelkõige keskendub see Jaapani vaba ja avatud India ja Vaikse ookeani piirkonna loosungi all tehtavale ühenduvuspoliitikale. Raporti põhieesmärk on uurida, kuidas Jaapan püüab kasutada strateegilist ühenduvust, eriti oma mitmekihilist lähenemisviisi, olulise geopoliitilise instrumendina mõjuvõimu projitseerimiseks ja reeglitel põhineva korra edendamiseks tiheneva konkurentsi tingimustes Hiinaga.
Jaapani poliitika määrab kindlaks arenguabi, majanduskoostöö, julgeolekukaalutlused ja riiklikud huvid. Kagu-Aasia, eriti Filipiinid, on siin keskne piirkond, kus näiteks julgeolekuabiga püütakse parandada kaitsealast ühenduvust, et see arvestaks ka füüsilise, institutsioonilise ja inimestevahelise ühenduvusega. Lisaks on Jaapan püüdnud teha koostööd väliste osapooltega kolmandates piirkondades. Kuigi Jaapani koostöö India ja EL-iga viitab diplomaatilisele ühtsusele, on selle praktilist mõju piiranud rakendusraskused, bürokraatlik killustatus ja vähene tugi erasektorist.
Näitena potentsiaalsest koostöökatsest võib India, Lähis-Ida ja Euroopa majanduskoridor (IMEC) pakkuda alternatiivi Hiina domineerimisele ühenduvuses. Jaapanil on ainulaadne võimalus IMEC stabiliseerida, kui ta on valmis võtma enda peale tähtsad juhtimisotsused, regulatiivse ühtlustamise ja pehme taristu tagamise. Jaapani peamise liitlase USA praegune ebastabiilne lahtiühendamise poliitika kujutab endast siiski sel teel suurt takistust. USA poliitika, mida iseloomustavad tollimaksud, rahvusvahelistest organisatsioonidest lahkumine ja nihe tehingupõhiste, Ameerika-ennekõike lepingute poole, loob strateegilise tühimiku ja tõstatab küsimuse, kas liitlased suudavad seda tühimikku täita.
Üldiselt võib täheldada, et poliitilistes ringkondades on ühenduvuse arutelude kese nihkunud: üha sagedamini rõhutatakse vajadust ühiste jõupingutuste järele kitsamalt määratletud valdkondades, näiteks majanduslikus julgeolekus, konkurentsivõimes ja sõjalises julgeolekus ning kaitsekoostöös.
Loe edasi (inglise keeles): Japan and Strategic Connectivity: Policies, Partners, and Possibilities
ELi laienemise konverents 2026: Kaks sammu edasi, üks tagasi?
Euroopa Liidu laienemise konverentsi otseülekanded reedel, 13. veebruaril:
ELi laienemise konverents: agenda
Loe ka Steven Blockmansi ja Michael Emersioni analüüsi:
Euroopa Liidu laienemisprotsessi seis 2026. aasta alguses: suurte läbimurrete lävel
Sel nädalal Diplomaatias:
ANALÜÜS | Kas käes on kolmas tuumaajastu või tühi tuumahaip?
Liis Mure, kaitsenõunik Eesti saatkonnas Washingtonis
Venemaa täiemahuline rünnak Ukraina vastu 2022. aastal tõi tuumarelvad esimest korda pärast külma sõja lõppu uuesti rambivalgusesse. Kuni selle hetkeni võis tuumaoht näida ajaloolise kurioosumina, mis figureeris veel vaid poolusutava viimsepäeva-stsenaariumina Hollywoodi märulites.
Vähene edu sõjapidamisel Ukrainas aga viis Venemaa juhtfiguuride sõjakad väljaütlemised tuumarelvade teemal uuele tasemele. Putin või tema lähikondlased on alates 2022. aasta veebruarist esinenud tuumaähvardustega 128 korral. Selgus, et tuumaähvarduse mõju polnud kuhugi kadunud ja töötas Moskva jaoks hästi. Asi läks isegi nii kaugele, et USA toonaste kõrgete ametnike hinnangul tekkis 2022. aasta sügisel taktikalise tuumarelva kasutamise oht, kuivõrd Moskva kartis oma vägede kokkuvarisemist Ukraina eduka vasturünnaku tõttu Hersoni suunal.
Venemaa pole kaugeltki ainus, kelle jaoks tuumaähvardus on oluline tööriist. Ka Hiina, Põhja-Korea ning Iraani tuumaprogrammid on arenenud murettekitavas suunas. Lisaks on võrreldes varasemaga uueks väljakutseks pahalaste koondumine nii poliitilises kui majanduslikus plaanis, aga ka tehniline koostöö tuumateemadel.
Loe edasi: Kas käes on kolmas tuumaajastu või tühi tuumahaip?