Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: mida on oodata USAs ja mida ootab neilt valimistelt ülejäänud maailm?
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2024. aasta 45. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Trump või Harris: mõju USA sise- ja välispoliitikale
Indrek Kannik, RKK direktor
Homsetel USA presidendivalimistel on mõistlik eristada kahte dimensiooni. Kuigi pole põhjust arvata, et ükskõik kumma kandidaadi võidu korral Ameerika ühiskonna lõhestatus väheneks, võib üsna kindlalt pakkuda, et Donald Trumpi võidu korral ootab Ühendriike ees neli aastat eriti raevukat ja kirglikku vastasseisu. Donald Trump on hästi ära tajunud moodsa aja meedia toimimise, mistõttu on tema jaoks pidev konflikt eesmärk omaette. Ta teab, et meedia ostab rõõmuga ära ta skandaalsed avaldused ja kindlustab niiviisi tema kuvandi ja ka valijaskonna säilimise. Loomulikult on ebastabiilne ja pidevas sisekonfliktis USA sobilik variant tema vaenlastele, esmajoones Hiinale ja Venemaale.
Välispoliitiliselt on kahte kandidaati kõrvutada keerulisem. Joe Biden oli rahvusvaheliselt väga nõrk president. Tema soovi vältida igasuguseid riske tõlgendasid maailma diktaatorid nõrkusena ja kasutasid selle halastamatult ära. Biden ei ole tänaseni suutnud lahti hammustada Venemaa tuumabluffi ja seetõttu on ta Ukraina toetamisel olnud nii hillitsetud, et see on olulisel määral takistanud Ukrainal enda kaitsmist. Kamala Harris pole kindlasti täpselt samasugune nagu Joe Biden ja on võimalik, et ta mõnest Bideni poolt kehtestatud piirangust loobub. Aga samas pole ka põhjust loota, et tänasest demokraatide establishment’ist kerkiks jõuline ja tugev liider, keda maailma kurjuse telg kardaks.
Donald Trumpiga kaasnevad suured riskid, aga teisalt on ta prognoosimatu ka meie vaenlaste jaoks. Trumpi võimuaastatel 2017–21 ei riskinud Putin ühtegi uut sõjalist operatsiooni algatada. Seega tekitaks võimalik Trumpi uus ametiaeg lisaks riskidele ka uusi võimalusi.
Eesti ja laiemalt Euroopa ei peaks end USA valimistest liiga palju mõjutada laskma. Ükskõik kumb kandidaat võidab, tuleb meil ikkagi teha samu asju – kiires tempos ja olulisel määral tugevdada oma kaitsevõimet. Külma sõja lõpuperioodil kulutasid kõik NATO liikmesriigid riigikaitsele üle 3 protsendi SKP-st. Tänane maailm ei ole tollasest vähem ohtlik ja pole ka põhjust loota, et vastasseis Lääne demokraatiate ja nende vaenlaste vahel kusagile lähiaastatel kadumas oleks.
Valimised, milles on väga palju lahtist
Helga Kalm, RKK teadur
Homsele USA valimispäevale järgneb ärev periood, kui kõik ootavad valimistulemusi. Nagu varem korduvalt mainitud, siis on valimiste eel seis äärmiselt tasavägine. Ilmselt võtab tulemuste kinnitamine kaua aega, osalt just tasavägise seisu pärast. Esimesed hääletustulemused tulevad sageli väiksematest maapiirkondadest, mis on rohkem vabariiklikud, sest linnades, mis on traditsiooniliselt rohkem demokraatlikud, käib rohkem inimesi valimas ja häältelugemine võtab kauem aega.
Samuti tunduvad tõenäoliselt tulemused esialgu positiivsemad vabariiklastele, sest nende valijad käivad valimas pigem valimispäeval; samas demokraatide seas on rohkem neid, kes eelhääletavad või hääletavad kirja teel. Kirja teel või eelhääletusel osalenute hääled loetakse sageli kokku ühe portsuna pärast teiste tulemuste selgumist, mistõttu võivad valimistulemused nende häälte saabumisel selgelt ühes või teises osariigis muutuda. 2020. aastal kasutas Trump seda sama olukorda ära kuulutades end valimiste võitjaks, kuigi hääli alles loeti. Huvitav on vaadata, kuidas seekord läheb.
Lisaks võtmeosariikidele saab olema huvitav vaadata, kas on ka üllatusosariike. Nädalavahetusel tekitas palju kõneainet Ann Selzeri uuring, mis näitas, et Iowas juhib tegelikult Kamala Harris. Samuti on Trump panustanud viimastel nädalatel traditsiooniliselt demokraatlikele osariikidele, kus tal võib olla väike lootus edule – New Hampshire ja Virginia.
Igal juhul saab olema väga põnev nädal.
Euroopa ärevus ja hirm
Kristi Raik, RKK asedirektor
Euroopa pealinnades oodatakse USA valimisi ärevuse ja hirmuga. Samas on hoiakud Trumpi võimaliku võidu suhtes riigiti mõnevõrra erinevad. Poola, Balti ja Põhjala riigid pigem usuvad, et nad saavad üsna hästi hakkama mistahes USA presidendiga. Nende riikide kahepoolseid suhteid USAga toetab tugev panus oma riigikaitsesse, mida Washingtonis kõrgelt hinnatakse. Ka Ukraina on püüdnud aktiivselt valmistuda nii Trumpi kui Harrise võimalikuks võiduks. Seevastu Lääne-Euroopa riikide kaitsevõimekus on küll tugevnemas, kuid sugugi mitte piisavas tempos arvestades Venemaa jätkuva agressiooni ja muude julgeolekuohtudega.
Põhimõtteliselt mõistetakse kõikjal Euroopas, et USA panus Euroopa julgeolekusse tulevikus kahaneb; küsimus on ainult selles, millises tempos see toimub ja kas võib juhtuda ka järske muudatusi juhul, kui USA on sunnitud keskenduma näiteks pingete kasvule Taiwani ümber. Samuti on teada, et USA majanduspoliitika on võtnud protektsionistliku suuna, mis tõenäoliselt Trumpi juhtimisel muutuks teravamaks kui Harrise puhul, kuid globaalse vabakaubanduse hiilgeaeg on igal juhul praeguseks läbi.
USA vaatest ainuke strateegiliselt ohtlik rivaal on Hiina (ilma Hiina toetuseta ei suudaks ka Venemaa kuigi kaua edasi sõdida). ELil ei ole aga selget ühist seisukohta ei Hiina, USA (eriti kui presidendiks saab Trump) ega nende kahe suurriigi konkurentsi suhtes. Ka hinnangud Venemaa ohule on endiselt erinevates Euroopa riikides üsna erinevad. Võib arvata, et Trumpi võit nõrgestaks veelgi ELi suutlikkust ühtseid seisukohti võtta ja neid kaitsta.
NATO tulevik ja uus USA president
Tomas Jermalavičius, RKK teadusjuht/teadur
Kes iganes USA valimised võidab, NATO jaoks jäävad väljekutsed samaks – Euroopa (ja Kanada) liiga madalad kaitsekulud ning liiga suur sõltuvus USAst, konsensuse puudumine Ukraina liikmelisuse ajakava ja tingimuste kohta, lõhe uute kaitseplaanide seatud ootuste ja tegelike võimete vahel, vaid pooleldi adekvaatne heidutushoiak Venemaa suunal ja olulise rolli puudumine USA strateegias ohjeldamaks Hiinat India-Vaikse ookeani piirkonnas. Ühtsuse hoidmiseks jääb NATO ikkagi madalaima ühisnimetaja liiduks, mis on vastuvõtlik poliitilistele segajatele nagu Erdogan, Orban ja Fico, ning eriti Trump, kui tast peaks uus president saama.
Viimase valitsemise all kasvavad NATO tähtsust ja isegi eksistentsi puudutavad ebakindlused ja riskid ekspontentsiaalselt. Isegi kui NATO “marsib” edasi, peab ta harjuma Trumpi stiili ja mentaalse raamistikuga, mida iseloomustavad väljakutsed nagu “vorst vorsti vastu” stiilis kauplemine, polariseeriv poliitikakujundamine koos vajadusel kõige eitamisega, kirjutatud ja kirjutamata reeglite ning isegi faktide eiramine ning vajadus Trumpi üleelusuurust ego pidevalt toita. Ta ei ole esimene moodsa aja USA poliitik, kes põlgab igasuguseid siduvaid liite – George W. Bush võis teda selles isegi ületada –, kuid tema kiindumus autokraatide vastu lisab veel ühe mõõtme. NATO-s näeksime Trumpi ajal rohkem lõhenemist ja lahkhelisid, kuna autokraatlikud parempoolsed liidrid, samuti kõrgemad kaitsekulutajad ja Ameerika sõjalise riistvara ostjad liiguvad Trumpi soosikute nimekirjas kõigi teiste arvelt ettepoole.
Kamala Harrise ajal jääks olukord NATO jaoks tõenäoliselt paljuski samasuguseks kui praeguse administratsiooni ajal, mis on korraga nii hea kui ka halb uudis. Tõenäoliselt mängivad tema ajal liidud USA välispoliitikas sama keskset rolli kui praegu – NATO jääb USA juhitud julgeolekukorralduse keskseks tugisambaks Euroopas ja Põhja-Atlandi regioonis ning USA jätkab 2014. aastast ja 2022. aastast kasutusele võetud kaitse- ja heidutusmeetmetesse oluliselt panustamist.
Halb uudis on see, et samal ajal jätkub ka praegune otsustamatus ja liigne ettevaatlikkus, mõistmatus, kuidas Venemaa mõtleb ja tegutseb ning teoreetilised “punased jooned”, mille eesmärk on ohjata mõttelist eskalatsiooni Moskva suunal. Kõik see, mis on välja mõeldud Bideni juhtimisel, pärsib allianssi ka edaspidi ning takistab seda tegelemast põlvkondlikult olulise strateegilise väljakutsega Euroopa julgeolekule: Venemaa sõjaga Ukraina vastu. Harrise administratsiooni instinktid ja poliitika saavad olema järjekordne ilming sellest, mida oleme näinud Obama ja Bideni ajal – nad teevad täpselt nii palju, et väljakutset ohjata, kuid samal ajal liigub maailma asjade raskuskese pöördumatult Indo-Vaikse ookeani piirkonda. Selline strateegia loob aluse uuteks, palju suuremateks strateegilisteks läbikukkumisteks.
Harris või mitte, aga NATO Euroopa liitlased peavad sõjalise jõu genereerimisel ja asjatundlikul ning ka resoluutsel kasutamisel palju rohkem ära tegema, kui NATO tahab Pax Americana järgsel ajastul jääda relevantseks ja turvaliseks liiduks.
Lähis-Ida ootab Trumpi võitu
Merili Arjakas, Diplomaatia peatoimetaja
Mil määral mõjutavad välispoliitika laiemalt ja Lähis-Ida sõjad kitsamalt ameeriklaste valijakäitumist? Harrise tiim loodab, et mitte eriti, sest neil on enam kaotada: aasta jooksul on Bideni tegevusi ja tegemata jätmisi kritiseeritud kõikidest suundadest. Peale administratsiooni enda on raske leida kedagi, kes USA poliitikaga regioonis rahul oleks. Trumpi tiim, vastupidi, hoiab pöialt, et piisavalt palju kriitilisi vasakpoolseid hääletaks roheliste nominatsiooni Jill Steini või mõne teise kolmanda kandidaadi poolt – see lööks demokraate ja seega tugevdaks Trumpi enda šansse.
Oktoobri algul avaldatud Carnegie uuringu järgi jäi Iisraeli-Hamasi sõda välispoliitilistest küsimustest valijate seas 35 protsendilise olulisusmääraga kolmandale kohale. Seda edastasid immigratsioon USA-Mehhiko piiril (oluline 50% valijate jaoks ning toetab vabariiklasi, keda peetakse rändepoliitikas tugevamaks) ja kliimamuutused (oluline 40% valijate jaoks ning vastupidiselt toetab demokraate). Venemaa sõda Ukrainas ja USA suhted Hiinaga olid mõlemad valijate jaoks vähem tähtsad välispoliitilised küsimused (mõlemad 28%).
Tavapärane teadmine on ikkagi, et sisepoliitika, eriti majanduse käekäik on valijaskonna jaoks märksa määravama tähtsusega kui välispoliitika. Tasub ka meenutada, et enamik USA moslemeid ei ole araablased (vaid Lõuna-Aasiast) ja enamik araablasi ei ole moslemid (vaid kristlased), mistõttu lihtsaid järeldusi ei paku ka demograafia.
Lähis-Idast vaadates oodatakse üldiselt Trumpi võitu. Esiteks Iisrael, mille peaminister Benjamin Netanyahul on alati olnud vabariiklastega parem läbisaamine. Võib spekuleerida, kas Liibanoniga sõja eskaleerimise taga oli Netanyahu kalkulatsioon saada piisavalt palju tagasipöördumatuid võite enne, kui Biden/Harris hakkavad Iisraeli rohkem survestama vaherahu(de) sõlmimiseks või ta lootiski sellega Trumpile võitu kätte mängida, ent Bibi eelistus on selge. See ei tähenda, et Trump oleks tingimata huvitatud igavesest sõjast Lähis-Idas: Times of Israeli allikate väitel on ta juba hakanud Netanyahult nõudma, et jaanuri inauguratsiooniks suurem sõjategevus Gazas läbi oleks. Samas ei nõua Trumpi valijad USAlt Iisraelile relvaembargo kehtestamist.
Enam on küsimusi regiooni araabia riikide kohta, kes on ameeriklaste liitlased: Saudi Araabia ja teised laheriigid, Jordaania ja Egiptus. Võib siiski arvata, et kuigi Trumpi üldiselt iseloomustab etteennustamatus, on nende vaatest tema käe all USA poliitika ja prioriteedid regioonis selgemad kui Harrisel. Samuti ootab eeskätt Saudi Araabia, et vabariiklased seisavad jõulisemalt vastu Iraani õõnestustegevusele.
Hiina-suund on selge
Tauno Tõhk, RKK teadur
Kui paljudes aspektides on Ameerika Ühendriikide presidendivalimised järgnevate aastate poliitika osas määrava tähtsusega, siis Hiina on üks teema, kus olenemata võitjast põhimõttelist suunamuutust oodata ei ole. Eelduste kohaselt saab tulemus olema Hiina jaoks igal juhul ebasoodne ja tähendab üht: Trumpi alustatud ja Bideni jätkatud jõuline liin Ameerika Ühendriikide Hiina poliitikas jätkub.
Järgmisel administratsioonil tuleb tegeleda võimalike konfliktide ärahoidmisega Taiwani ja Lõuna-Hiina mere ümber, kaubandusküsimuste ning tehnoloogilise konkurentsiga. Lisaks teemad nagu Hiina toetus Venemaale ja Hiina kui peamine USA turule jõudva fentanüüli lähteainete tarnija.
Eelnevast tulenevalt ei tundu ka Hiinal valimiste võitja osas selgelt loetavat eelistust olevat. Hiina soovib kindlasti maksimaalset stabiilsust ja ettearvatavust isegi negatiivse trajektooriga kahepoolsetes suhetes, teisalt sobiks Hiinale eelkõige isolatsioonipoliitikat viljelev USA, mis liitlassuhete hoidmisele ja ehitamisele maailmas vähem rõhku paneb.
Rääkides Hiina sekkumisest USA valimistesse, hinnatakse, et Washingtonis Hiina suhtes valitseva läbinisti negatiivse meelestatuse kontekstis on Hiina infooperatsioonid pööranud pilgu pigem esindajatekoja ja kohaliku taseme valimistele, keskendudes Hiina jaoks positiivse poliitilise õhkkonna ja poliitikute kultiveerimisele pikemas perspektiivis.
Mida ootab nn globaalne lõuna uuelt USA presidendilt?
Ivan U. K. Klyszcz, RKK teadur
Kõige olulisem küsimus USA valimiste järel on muidugi USA toetus Ukrainale Venemaa agressioonisõja vastu. Kuid valimistel on ka laiemaid tagajärgi, näiteks nn globaalse lõuna riikidele. See väga lai ja eripalgeline rühm riike, mis jagavad siiski mõningaid veendumusi ja millel on sarnaseid probleeme (neid on näha näiteks G77 ja mitteliitunud riikide ühenduse juures). Neile olulised teemad on näiteks arenguabi, kliimamuutuste mõjude leevendamine ja ÜRO reformimine. USA mängib nende küsimuste puhul liidrirolli, näiteks Maailma Valuutafondi ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaudu.
Need on kõik võtmeinstitutsioonid, mis toetavad meie tuntud globaalset korda, kus enamik maailma riike on osalised ja on oma arengus neist kasu saanud. Ometi on USA viimastel aastatel “hegemooniast väljumas”, jättes aeglaselt seljataha oma juhtiva rolli globaalsetes küsimustes. USA valimistulemused võivad aeglustada või kiirendada USA järk-järgulist lahtiütlemist globaalsetest probleemidest, millel on kaudsed tagajärjed riikidele Peruust Malaisia või Nigeeriani. Sellegipoolest on Washington endiselt maailma tugevaim jõud.
Revisionistlikud jõud, nagu Hiina ja Venemaa, ei ole veel suutelised pakkuma praegusele maailmakorrale veenvat alternatiivi. Kuigi kahel konkureerival USA presidendikandidaadil on erinevad nägemused USA juhtimisest, on riik endiselt piisavalt võimas, et suuta manööverdada isegi kuluka poliitika kannapöörde tegemisel. Seega püsib USA tähtsus globaalselt ka tulevikus.