Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Julgeolekukonverents Münchenis, Ameerikate tants, Eesti potentsiaal saada õhujõuks, RKK ELi laienemise konverents
Euroopal on vaja otsusekindlust
Kristi Raik, RKK direktor
Münchenis nädalavahetusel toimunud julgeolekukonverents näitas, et Euroopal pole põhjust kergendust tunda. Meil on vaja otsusekindlust.
USA riigisekretär Marco Rubio kõne kinnitas, et USA ja Euroopa huvid ning väärtused on lahknemas. Asjaolu, et Rubio ei maininud Ukrainat, oli meeldetuletus, et Ukraina võit selles Euroopa tuleviku jaoks eksistentsiaalses sõjas sõltub eelkõige eurooplastest endist. USA ei näe Venemaad enam samasuguse ohuna.
President Volodõmõr Zelenskõi hoiatas, et me ei saa jääda igavesti Ukraina taha varju. Ukrainal on Euroopa tugevaim armee, kuid ta vajab rohkem toetust, et Venemaa agressioon tagasi tõrjuda.
Loe ka: Raik: USA avaldab survet Ukrainale ega loe Venemaad endale ohuks (Postimees)
Loe ka: Kristi Raigis ei tekitanud ameeriklaste jutt Münchenis optimismi. „USA sõnum on viisakam, aga ei ole muutunud.“ (Delfi)
Loe ka: Raik: vanu aegu USA ja Euroopa suhetes tagasi ei tule (ERR)
Dr Raik osales konverentsil ka kahel arutelul. Esiteks modereeris ta MSC ümarlauda kaitsetehnoloogia, eriti mehitamata süsteemide teemal, koos Rumeenia välisminister Oana Țoiu, SACEUR Alexus Grynkewichi, Andurili strateegiajuhi Chris Brose’i ja teiste juhtivate ekspertidega. Sõjapidamise iseloom muutub ning Venemaa investeerib tugevalt mehitamata süsteemidesse, mistõttu peab NATO järele jõudma. Euroopa õpib kiiresti Ukrainalt ja koos Ukrainaga.
Samuti osales ta vestlusel NATO artikkel 5 kehtivusest ja sõja inimkuludest, kus käsitleti kollektiivkaitse sageli väheuuritud aspekte, sealhulgas haavatute ravi, vägede asendamist ning laiemat ühiskondlikku mõju, millega NATO liikmesriigid võivad kõrge intensiivsusega konfliktis Venemaaga silmitsi seista.
ELi laienemise konverents: kaks sammu edasi, üks samm tagasi?
13. veebruaril toimus Tallinnas Euroopa Liidu laienemiskonverents, kus arutati Ukraina, Moldova, Montenegro, Albaania ja teiste riikide ELiga ühinemise võimalusi ajal, kui ELi laienemisprotsess on saanud uue hingamise.
Konverentsil esinesid Eesti välisminister Margus Tsahkna, ELi laienemisvolinik Marta Kos (pildil), Ukraina asepeaminister Taras Katška, Moldova eurointegratsiooni asepeaminister Cristina Gherasimov, Montenegro välisministeeriumi ELi asjade aseminister Ivan Ivanišević, endine Islandi president Guðni Jóhannesson, riigisekretär Keit Kasemets, välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov ja paljud teised.
„Vaid veidi enam kui 20 aastat tagasi seisis Eesti ELi ukselävel, nagu täna teevad seda Ukraina, Moldova ja Lääne-Balkani riigid. Meie enda kogemus on näidanud Euroopa integratsiooni muutvat jõudu – poliitiliselt, majanduslikult ja ühiskondlikult. Soovime näha sama edu laienemas ka tänastele kandidaatriikidele. Oleme laienemisprotsessi tugevad ja järjekindlad toetajad,“ ütles Tsahkna konverentsi avakõnes. „Loodan, et tänased arutelud toovad kaasa konkreetseid ideid ja uue hoo, sest hallid alad Euroopas süvendavad ebastabiilsust ning suurendavad agressori isu.“
„Uus hoog laienemisprotsessis tuleb suuresti geopoliitilisest kontekstist, sealhulgas Euroopa püüdest öelda sõna sekka USA vahendatud jõupingutustes lõpetada Venemaa sõda Ukraina vastu. Kuigi tõelise ja õiglase rahu saavutamise väljavaated on ebakindlad, on idee Ukraina ülikiirest ühinemisest 1. jaanuariks 2027 juba ajendanud komisjoni töötama välja võimalikke lahendusi. Konverentsil arutasime, kas senine meritokraatlik lähenemine suudab geopoliitilise kiireloomulisusega sammu pidada ja millise pretsedendi looks see teistele kandidaatriikidele, kes jagavad ELi geopoliitilist vaadet, ja Põhja-Euroopa riikidele, kes võiksid taaselustada oma soikunud ühinemispüüdlused,“ selgitas konverentsi direktor ja kaitseuuringute keskuse vanemteadur dr Steven Blockmans.
Konverentsi korraldasid Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus ja välisministeerium koostöös Euroopa Komisjoni esinduse ning Rootsi ja Küprose saatkondadega.
Konverents on täies mahus järelvaadatav: EUEC 2026
Sel nädalal Diplomaatias
ANALÜÜS | Ameerikate tants vägivalla ja austuse vahel
Mele Pesti, Ladina-Ameerika ekspert
Ladina-Ameerika rahvusvaheliste suhete pikaajalisele vaatlejale ei olnud USA sissetung Venezuelasse alanud aasta hakul mingi üllatus. Pigem näib see järjekordse episoodina mustris, mida piirkonnas tuntakse liigagi hästi: Washingtoni jõupoliitika, mis taandub ja siis taas esile tõuseb, sõltuvalt administratsioonist ja hetkeolukorra kalkulatsioonidest. Kui 20. sajandi lõpukümnendil, Francis Fukuyama “ajaloo lõpu” meeleolus võis hetkeks tunduda, et sedalaadi sekkumiste ajastu taandub ajalooarhiivi, siis 2026. aastaks on see lootus juba ammu asendunud kainema arusaamaga: suurriikide konkurents ja ressursside krabamise loogika on jõuliselt alles ning leidnud uued vormid ja õigustused.
Venezuela episoodi valguses tasub samm tagasi astuda ja vaadelda, kuidas on Ühendriigid ajaloo jooksul Ladina-Ameerikat käsitlenud ning kuidas on teised Ameerikate riigid omakorda USA rolli mõtestanud: liitlasena, kaubanduspartnerina, eeskujuna, patroneeriva hegemoonina või otsese ohuna.
Loe edasi: Ameerikate tants vägivalla ja austuse vahel
ANALÜÜS | Eesti peab muutuma õhuruumist õhujõuks
Eerik Niiles-Kross, Riigikogu liige (Reformierakond)
Euroopa julgeolekukeskkond on kardinaalses muutumises. Eeldused, millele on rajatud meie senine riigikaitse loogika, enam ei kehti. Ameerika Ühendriikide strateegilise fookuse nihkumine, Venemaa sõjakogemus Ukrainas ja NATO sisemise töökorralduse muutumine sunnivad Eestit vaatama kainelt otsa paljudele küsimustele. Üks kriitilisemaid, mille esitamist on peaaegu alati välditud, on see: mis juhtub, kui USA otsustab Euroopas õhusõda mitte juhtida ega sellesse otse panustada?
See ei ole hüpoteetiline mõtteharjutus. USA on ise öelnud, et Euroopa peab üle võtma kontinendi konventsionaalse kaitse põhiraskuse ning USA ei kavatse Euroopas ise sõjas osaleda, vaid heal juhul siin liitlasi toetada. NATO ei kao, kuid NATO toimimise eeldused võivad muutuda.
Muutused puudutavad kõige rohkem õhudomeeni – kontroll õhuruumi üle, luure, ISR (intelligence, surveillance, and reconnaissance – luure, seire ja reke), sihtmärgistamine, õhurünnakute korraldamine ja õhutransport. Eesti on aastaid arvestanud, et oma maavägedega peame me vähemasti sõja alguses põhiliselt ise hakkama saama ning on maavägede väljaõppel ja varustamisel teinud ja tegemas endast parimat. Ka mereväes on viimasel ajal tehtud otsuseid, mis senist mahajäämust hüppeliselt vähendavad.
Õhus aga on Eesti täna kõige nõrgemas positsioonis. Õhudomeen on meie planeerimises alati olnud NATO, eriti ameeriklaste hallata. Mis saab siis, kui ameeriklasi ei ole või on nende toetus oluliselt väiksem?
Loe edasi: Eesti peab muutuma õhuruumist õhujõuks