Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Iraani sõja laienev mõju, Ungari, Poola, vaimne tervis sõja ajal
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 12. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Iraani sõja tagajärjed Ukrainale
Kristi Raik, RKK direktor
USA ja Iisraeli sõda Iraani vastu toob kaasa tuntavat, kuid mitmekesist mõju Ukrainale. Vahetud tagajärjed on Ukraina jaoks pigem kahjulikud. Esiteks on nafta hinnatõusu tagajärjel hüppeliselt suurenenud Venemaa sissetulekud. Kui Iraani sõjale eelnenud 12 kuu jooksul olid Venemaa naftatulud languses, riigieelarve defitsiit kasvas ja majanduse väljavaated muutusid üha süngemaks, siis peale Iraani sõja algust on Venemaa teeninud naftamüügist lisatulu hinnanguliselt 150 miljonit dollarit päevas.
Teiseks on surve all Venemaa vastased sanktsioonid, kuna USA tühistas osaliselt Vene naftamüügile kehtestatud piirangud. Selle otsuse kasutegur USA vaatest jääb arusaamatuks, kuna sõja tagajärjel tõusnud kütuse hinda see samm arvestatavalt alla ei too ning naftapuuduse probleemi USAl ei ole. Kindlasti on see aga Venemaale kasulik poliitiline signaal, mis on juba mõnevõrra tõstnud Euroopas survet sanktsioonide leevendamiseks.
Kolmandaks on oht, et relvatarned Ukrainale vähenevad oluliselt, seda eriti õhukaitsesüsteemide puhul, mida USA nüüd suunab oma tugikohtadele ja partneritele Lähis-Idas.
Peamine positiivne võimalus Ukrainale on tulem, et USA, Iisrael ja mitmed teised Iraani droonirünnakute all kannatanud riigid tunnevad nüüd suurt huvi Ukraina droonikaitsesüsteemide vastu. Ukrainal on maailmas ainulaadne ekspertiis ja võimekus, mida ta loodetavasti suudab pakkuda huvitatud riikidele endale poliitiliselt kasulikul moel.
Hetkel on veel vara hinnata Iraani sõja pikaajalist strateegilist mõju Ukrainale ja Venemaale. Mida pikemaks sõda venib, seda tugevamaks võivad muutuda eeltoodud negatiivsed tagajärjed Ukrainale. Iraani sõda annab hoobi maailma majandusele – kui suure hoobi, sõltub sellest, kui kaua sõda veel kestab. On oht, et Euroopa riikide ja ühiskondade valmisolek Ukraina toetamiseks vajalikke rahasummasid eraldada langeb. Teisalt on Venemaa üks olulisemaid liitlasi, Iraan, tugevalt nõrgestatud. Venemaa majanduse ja sõjalise võimekuse probleemid saavad küll naftatulude kasvust leevendust, kuid mitte kestlikku lahendust.
Vaata ka: Kristi Raik (ETV “Ukraina stuudio”): on oht, et USA-l ei ole Ukraina jaoks enam nii palju huvi
Vaata ka: Helga Kalm (ETV “Välisilm”): USA valitsus pole suutnud Iraani sõda oma rahvale ära põhjendada
Trumpi ja Xi kohtumine
Toomas Hanso, RKK nooremteadur
Kuigi oodatavalt ei too eelseisev Trumpi ja Xi tippkohtumine suuri läbimurdeid, loodab maailm sellest strateegilise stabiilsuse paranemist maailma olulisimas kahepoolses suhtes. Kuid stabiilsuse säilitaminegi pole lihtne – Iraanis toimuv võib mõjutada kohtumise ajastust, päevakorda ja tulemusi. Viimaste uudiste kohaselt võidakse algselt 31. märtsist 2. aprillini Pekingis toimuma pidanud tippkohtumine lükata aprilli lõppu.
Trump viitas 15. märtsil, et kohtumine võib edasi lükkuda, kui Hiina ei saada oma laevu tagama Hormuzi väina taasavamist. 16. märtsil muutis USA president tooni, öeldes, et ta palus kohtumist “kuu aega või nii edasi lükata”, kuna ta soovib olla Washingtonis “sõja tõttu”. Täna, 17. märtsil, ütles Hiina välisministeeriumi kõneisik Lin Jian 林剑, et kuupäevade kohta “ei ole praegu lisateavet”.
Hiina jaoks, kes eelistab põhjalikult etteplaneeritud kohtumisi, on Trumpi vastuolulised avaldused tõenäoliselt kergelt frustreerivad – kuigi nad on sellega juba harjunud.
Kahe riigijuhi kohtumise eelfaasis on Hiina andnud märku, et suhete stabiliseerimine on prioriteet – seda isegi USA ja Iisraeli Iraani suunal jätkuvate ühisrünnakute taustal.
Hiina välisminister Wang Yi märkis 8. märtsi pressikonverentsil, et mõlemad pooled peaksid kohtumiseks “looma sobiva keskkonna” ja “kõrvaldama tarbetud häirivad tegurid”. USA presidendi üleskutse Hiinale saata laevad Hormuzi väina on täpselt selline tarbetu häiretegur, millele Wang viitas – isegi kui see ei olnud tõsiselt mõeldud.
Mil määral Iraan ja sellega seotu arutelus kajastuvad, on ebaselge. Mõlemat poolt ootavad ees pikaajalised kaubandusküsimused, kus valitseb praegu vaherahu, kuid mis tulevad kindlasti päevakorrale. Kahepoolsed kaubandusläbirääkimised haruldaste muldmetallide, energiaressursside ja põllumajandustoodete üle on jätkuvalt käimas.
Kokkuvõttes on suur pilt endiselt kõige olulisem. Kuigi majanduslepingud võivad lisada pingestunud suhtele positiivseid noote, sõltub USA ja Hiina stabiilsus eelkõige tippkohtumisest, mis kulgeks suuremate takistusteta ning annaks Trumpile ja Xile võimaluse nende isiklikku suhet hoida ja tugevdada. Kui kohtumine lükkub veel edasi või sellesse tehakse olulisi muudatusi, kannatab USA-Hiina suhe, aidates kaasa veelgi suuremale globaalsele ebastabiilsusele.
Orbani tuline jalgealune
Merili Arjakas, Diplomaatia toimetaja
Ungarit ootavad 12. aprillil ees parlamendivalimised, kus 16 aastat järjest riiki juhtinud Viktor Orbani jalgealune on üpriski tuline: opositsioonikandidaat Peter Magyari loodud partei Tisza on juba üle aasta aega arvamusküsitlustes jõudsalt ees olnud. Samas toetab Fideszi nende enda käe järgi kujundatud valimissüsteem, mistõttu peab Tisza isegi valimisvõidu korral edestama Fideszi 3-6% häältega, et saada ka enamust parlamendis.
Tisza on lubanud võidu korral suhteid ELiga normaliseerida. Ennekõike tähendab see, et Ungari ei oleks enam nii tihti ainsaks vetohääleks Nõukogus. Näiteks valmistab ELile muret, et kuigi Orban juba mullu detsembris toimunud Ülemkogul oli nõus otsusega anda Ukrainale 90 miljardi euro suurune rahasüst, on nad senimaani otsuse jõustamist blokeerinud – põhjendades, et tahavad enda uurimist, kas Ukraina võimud räägivad tõtt, kui nad ütlevad, et Venemaa pommitamise tõttu ei saa Družba torujuhtme kaudu praegu Ungarile vene naftat saata. Ungari tõrkumisest üle saamine ongi sel nädalal Brüsselis päevakorras.
Samas ei maksa arvata, et Magyar igas küsimuses Ukrainat toetaks, sest Ungari probleemid naaberriigiga ei ole ainult Orbani Venemaaga sõbrustamisest johtuvad. Näiteks ei ole Magyar kampaania jooksul öelnud, et ta oleks valmis edasi liikuma Ukraina ELi liikmeks vastu võtmisega.
Orbani võidu korral võib eeldada senise konfliktse kursi süvenemist. Brüsselis süveneb frustratsioon, et Ungari lahjendab Venemaa suunal ELi poliitikat, ning aina enam nõutakse, et Trumpi, Putini ja Xi vahele eikellegimaale jäänud EL peab ise enda eest seisma. Ühelegi radikaalsele ümberkujundamisettepanekule aga liikmesriikide laia toetust ei ole.
Sise- ja kaitsepoliitika põrkumine Poolas
Igor Gretski, RKK teadur
Poola eelmise nädala olulisim poliitiline areng oli president Karol Nawrocki veto seaduseelnõule, mis oleks eraldanud lisaraha riigi relvajõudude moderniseerimiseks ELi vahendite kaudu. Vastuvõetud seadus oleks andnud Poolale juurdepääsu väga soodsatele ELi laenudele SAFE-programmi raames, muutes riigi programmi suurimaks kasusaajaks. Kokku 150 miljardist eurost soodusrahastusest lootis Poola saada 43,7 miljardit eurot (188 miljardit Poola zlotti) 139 projekti jaoks, esmajärjekorras raketi- ja droonikaitsesüsteemidele, soomusmasinatele ning 155 mm suurtükimoona soetamisele.
Oluline on märkida, et üle 80% eraldatud vahenditest oli ette nähtud hangeteks kodumaistelt tootjatelt. Valitsuse hinnangul oleks programmist kasu saanud umbes 12 000 Poola ettevõtet. Arvestades rahastuse mahtu ja kasusaajate hulka, kujutanuks SAFE endast võimsat poliitilist tööriista valitsuskoalitsiooni jaoks enne järgmisi parlamendivalimisi. See selgitabki, miks parempopulistlikud opositsioonierakonnad – kellest üht esindab president Nawrocki – on aktiivselt püüdnud programmi valijate silmis diskrediteerida.
Põhimõtteliselt võiks Poola valitsus relvajõudude arenguplaanide elluviimiseks kasutada teisi võimalusi, näiteks kodumaa kaitse seadust. Uus spetsiaalne SAFE’i seadus oleks aga laiendanud juurdepääsu lisarahastusele siseministeeriumile allutatud õiguskaitseasutustele, sealhulgas politseile, piirivalvele ja isikukaitsele. Presidendi veto tõttu ei ole nüüd kättesaadavad 1,63 miljardit eurot (7 miljardit zlotti), mis oli eraldatud 42 sellisele projektile.
Nawrocki veto on seega vähendanud Poolale kättesaadavate SAFE-laenude kogumahtu 3,7% võrra.
Kui tema erakond (PiS) suudab enne 2027. aasta parlamendivalimisi taas initsiatiivi haarata, paremtiival domineeriva positsiooni taastada ja võimule naasta, võidakse seda pidada vastuvõetavaks hinnaks. Praegu ei ole SAFE’iga seotud poleemika kummalegi poolele käegakatsutavat poliitilist kasu toonud ning valijate eelistused on jäänud suures osas muutumatuks.
Hoolimata asjaolust, et Nawrocki saatis oma vetoga koos välja alternatiivse ettepaneku kaasata sõjalise moderniseerimise lisavahendeid Poola keskpanga reservidest, on tekkinud tõsine mure, et veto võis luua murettekitava pretsedendi. Seni on valitsuse ja opositsiooni vahel hoolimata teravastest lahkarvamustest valitsenud üksmeel, mis puudutab julgeolekuohte ja vajadust tugevdada kaitsevõimet. Kolme parempoolse euroskeptilise erakonna – PiS, KKP ja KWN – ilmne valmidus seda konsensust kahtluse alla seada on pannud osa kommentaatoreid ennustama märkimisväärseid muutusi Poola välispoliitikas – “Polexiti” stsenaariumini välja. Arvestades, et need erakonnad naudivad praegu 43–50% valijate toetust, ei tundu selline stsenaarium enam ebatõenäoline.
Küüditatud lapsed: ÜRO nihutab õiguslikku seierit
Tetiana Fedosiuk, Diplomaatia toimetaja
ÜRO iseseisev rahvusvaheline Ukraina uurimiskomisjon, mille inimõiguste nõukogu 2022. aasta asutas, on avaldanud oma viimase raporti Ukraina laste deporteerimise kohta koos lisaga.
Uurimine ise ei anna eriti uudiskünnist ületavaid tõendeid – komisjonil on õnnestunud tuvastada vaid 1205 alaealist, kes on okupeeritud aladelt ära viidud. Raport on sellele vaatamata oluline kahel põhjusel. Esiteks läheb see kaugemale pelgast dokumenteerimisest, andes ÜRO autoriteedi toel kinnituse sõltumatute uurimiste varasematele leidudele ning Ukraina valitsuse väidetele. Teiseks tähistab see otsustavat pööret Venemaa tegevuse rahvusvahelises õiguslikus hinnangus, sest komisjon järeldab, et Venemaa poolt ukraina laste deporteerimine, sundümberasustamine ja süstemaatiline varjamine moodustavad inimsusevastase kuriteo koosseisu.
Üks sellise määratluse kriteeriume – mida Kreml on sageli püüdnud vaidlustada ja mille ÜRO nüüd kinnitab – on kampaania ulatuslik (mitte juhuslik) ja süsteemne iseloom, mis kujutab endast planeeritud riiklikku poliitikat. Eelkõige veeti lapsi presidendi lennukiga ning logistika oli piisavalt ulatuslik, et hajutada nad 21 piirkonna vahel – põhjas kuni Jamalo-Neenetsi autonoomse ringkonnani ja idas kuni Novosibirski oblastini. Laste identiteete muudeti sünnitunnistuste võltsimise ning deporteeritud Ukraina alaealistele uute Vene dokumentide väljastamise teel. Sellised manipulatsioonid on võimaldanud nende paigutamise riigiasutustesse, lapsendamise andmebaasidesse ja lõpuks kasuperedesse. Lisaks algasid ümberpaigutamised – mida varjati ja esitleti evakuatsioonidena – komisjoni sõnul ulatuslikult juba enne täiemahulist sissetungi.
Uurijad tuvastasid ühtlasi, et Venemaa on toime pannud sunniviisilise kadumise inimsusevastase kuriteo, mis tähendab, et Venemaa võimud on tahtlikult varjanud informatsiooni laste vanemate eest ja pannud laste otsimise kohustuse peredele endile. Neli aastat hiljem ei ole dokumenteeritud juhtudest 8 last 10-st tagasi pöördunud – ÜRO rõhutas, et tagasipöördumise läbikukkumine on omaette otsene rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumine.
Neil, kellel on õnnestunud koju naasta, on täheldatud psühholoogilise trauma ja väärkohtlemise – näiteks alatoitluse – tunnuseid. Tagasipöördujad on andnud tunnistusi ka sunniviisilisest ideoloogilisest mõjutamisest ja vägivallakultuurist. Teatatud on vähemalt ühest enesetapujuhtumist.
Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei saa inimsusevastaseid kuritegusid õiguslikult amnestiaga lahendada, kuigi esialgne 29-punktiline rahuplaan just seda näis soovitavat. Selle asemel peab iga kokkulepe sisaldama sätet, mis tagab kõigi tsiviilvangide, sealhulgas laste tagasipöördumise.
SEL NÄDALAL DIPLOMAATIAS
INTERVJUU | Vaimne tervis kui soomusrüü kognitiivses sõjas
Dmitri Teperik, ühiskondliku kerksuse ja julgeoleku ekspert
Tetiana Fedosiuk, Diplomaatia toimetaja
Venemaa ei sõdi Ukrainaga ainult rakettide ja suurtükkidega, vaid ründab teda ka kognitiivses ja psühholoogilises sfääris, kus saab hirmu, kurnatust ja ühiskonna killustatust teadlikult relvana kasutada. Sellises olukorras ei kujuta vaimse tervise ja psühhosotsiaalne tugi endast humanitaarvaldkonna teisejärgulisi mureküsimusi, vaid keskseid elemente, millest sõltuvad riigi kerksus, tsiviilkaitse ja pikas perspektiivis taastumine.
Lähtudes kriisidele reageerimise kogemustest Ukrainas, Balti riikides ja laiemas üleilmses kogukonnas, uurime lähemalt, kuidas vaimsesse tervisesse investeerimisega saab kognitiivses sõjas luua omamoodi soomusrüü. See hoiab ühiskonna sidusana, kaitseb inimkapitali ja aitab ühiskonnal vastu pidada kaua kestvas hädaolukorras, seistes samal ajal vastu survestamisele ja manipuleerimisele.
Loe Diplomaatia intervjuud Ukrainas tegutsevate vaimse tervise ekspertidega
KOMMENTAAR | Tankerisõja õppetunnid Hormuzi väinas
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Hormuzi väina sulgemine naftatankeritele paneb liitlased sundvaliku ette: kas minna kaasa USA ja Iisraeli sõjaga Iraani vastu, millele puudub toetus kodupubliku ees, või olla valmis sattuma president Donald Trumpi silmis musta nimekirja. USA ja Iisrael on kolme nädala jooksul üsna tõhusalt suutnud hävitada Iraani ballistiliste rakettide varusid, laskeplatvorme ja kahjustanud tootmist. Kuid pikaajalise vastupanu jaoks on Iraanil veel mitmeid võimalusi.
Iraani strateegia merel põhineb eelkõige asümmeetrilisel sõjapidamisel, mille eesmärk on kompenseerida tehnoloogilist ja konventsionaalset ülekaalu, mida omavad Ameerika Ühendriigid ja Iisrael.
Iraani doktriin on suuresti kujunenud 1980. aastate Iraani-Iraagi sõja kogemuste põhjal. Selle konflikti üks olulisemaid episoode oli nn Tankerisõda, mille käigus rünnati süstemaatiliselt naftatankereid ja kaubalaevu Pärsia lahes. Aastatel 1981–1988 toimus sadu rünnakuid kaubalaevade vastu ning mõlemad pooled püüdsid kahjustada vastase majanduslikke huve, rünnates energiaekspordi infrastruktuuri ja meretransporti.
Loe edasi: Tankerisõja õppetunnid Hormuzi väinas