Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Iraani sõda, Venetsueela, Venemaa kütusetulud, Eesti kaitstus
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 13. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Iraan konflikt võib venida väga pikaks
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Hetkeolukord Hormuzi väina ümber peegeldab ühtaegu nii Donald Trumpi administratsiooni strateegilist ebakindlust kui ka Iraani kasvavat enesekindlust. Kui Washington kuulutaks praegu välja poliitilise võidu ja taanduks sisuliselt konfliktist, siis selline samm ei stabiliseeriks olukorda, vaid nõrgestaks USA tulevast heidutusvõimet ning annaks Iraanile võimaluse põlistada kontroll ühe maailma olulisima meresõlme üle. Arvestades väina keskset rolli globaalses energiakaubanduses, tähendaks see mitte ainult regionaalset, vaid ka laiemat strateegilist nihet.
Iraani käitumine viitab, et nad ei näe põhjust de-eskaleerimiseks. Vastupidi, nad tegutsevad positsioonilt, mida tajuvad tugevana. Nad on hoidnud raketi- ja droonirünnakute tempot, säilitanud osa oma sõjalisest võimekusest ning andnud signaale valmisolekust laiendada konflikti, sealhulgas rünnata Pärsia lahe kriitilist taristut ja aktiveerida oma liitlasi, näiteks houthid Jeemenis. See kinnitab, et isegi USA ja Iisraeli ulatuslikud õhulöögid ei ole saavutanud strateegilist läbimurret. Iraani sõjaline ja tuumataristu on hajutatud, kindlustatud ning tõenäoliselt osaliselt puutumata, mis tähendab, et õhurünnakute kampaania ei ole suutnud kõrvaldada põhiohtu.
Kuidas väina avada?
Hormuzi väina avamiseks on sisuliselt kaks realistlikku võimalust: kas sõjaline sekkumine, mis tähendaks mere- ja potentsiaalselt ka maismaaoperatsiooni eskalatsiooni või diplomaatiline kokkulepe Iraani praeguse juhtkonnaga. Viimane on aga äärmiselt ebatõenäoline. Kaudseid sõnumeid on vahendajate kaudu vahetatud, kuid sisulised läbirääkimised puuduvad ning positsioonide vahe on väga suur.
Iraan nõuab julgeolekugarantiisid ja kompensatsiooni, samas kui Washington ei ole valmis tegema vastutasuks piisavaid järeleandmisi. Lisaks põhineb Trumpi lähenemine ekslikul eeldusel, et tema kontaktid Iraani poliitilises süsteemis, näiteks parlamendi esimehe tasandil, suudavad teha siduvaid otsuseid. Tegelik võim Iraanis on mujal, Iraani Revolutsioonilise Kaardiväe käes.
Iraani juhtkond mõistab väga hästi, et kui nad annavad ära Hormuzi väina „kaardi“, siis puuduvad neil sisulised hoovad, et USA-d või rahvusvahelist kogukonda mõjutada. Samal ajal jätkab USA ressursside kulukat kasutamist, näiteks kallite õhutõrjerakettide kasutamine odavate droonide vastu. Ukraina praktilisi kogemusi odavate droonisüsteemide vallas ei ole täielikult ära kasutatud, mis viitab poliitiliste ja sõjaliste otsuste lahknevusele.
Vastuolulised signaalid
Trumpi väljaütlemised annavad omakorda vastuolulisi signaale. Ühelt poolt on esitatud ultimaatumeid ja kaalutud uusi sõjalisi samme, teiselt poolt on loodud mulje, et Iraan on juba järeleandmisi teinud, mida tegelikkuses ei kinnita ükski usaldusväärne allikas. Samal ajal näitavad praktilised sammud, näiteks jätkuv vägede liikumine piirkonda, ettevalmistusi võimalikuks eskalatsiooniks.
See lõhe retoorika ja reaalsuse vahel suurendab riski, et otsused tehakse ajasurve ja poliitilise kaalutluse, mitte strateegilise loogika alusel.
Täiemahuline sõjaline eskalatsioon Iraani vastu, millel on ligi 90 miljonit elanikku, keeruline geograafia ja aastakümnete jooksul arendatud asümmeetrilise sõjapidamise doktriin, oleks äärmiselt riskantne ja ettearvamatu. Samas taandumine või võidu deklaratiivne kuulutamine jätaks mulje nõrkusest ja annaks Iraanile reaalse geopoliitilise võidu. Diplomaatia jääb teoreetiliseks võimaluseks, kuid nõuaks Washingtonilt poliitiliselt valusaid järeleandmisi ilma garantiita, et tulemus oleks vastuvõetav USAle ja Iisraelile.
Seetõttu liigub kriis tõenäoliselt pikema, madala intensiivsusega, kuid kõrge riskiga vastasseisu suunas. Hormuzi väin jääb selle vastasseisu keskseks teljeks, mitte ainult regionaalse julgeoleku, vaid ka globaalse majanduse seisukohalt.
Mida kauem püsib lahenduseta olukord, seda suurem on oht, et tagajärjed levivad nii NATO riikidele kui ka rahvusvahelisele julgeolekule. Oluline on ka märkida, et praeguses olukorras on selge võitja Venemaa, kes on saavutanud sanktsioonide leevendamise endale ja Valgevenele. See annab Venemaale hädavajalikku hingamisruumi, et jätkata oma agressiooni Ukraina vastu. Ukraina seevastu peab pealt vaatama, kuidas iga päevaga väheneb võimalus saada USA relvastust ja laskemoona.
Iisraeli kampaania Liibanonis
Merili Arjakas, Diplomaatia peatoimetaja
Iraanis toimuva sõjategevuse kõrval maksab jälgida Iisraeli kampaaniat Hezbollahi vastu Liibanonis. Need on omavahel seotud, sest Hezbollah oma raketiarsenaliga oli mõeldud olema Iraani peamine heidutusvahend Iisraeli vastu, kuniks Iisrael 2024. aasta septembris ja oktoobris toimunud operatsioonidega Hezbollahi võimeid tõsiselt nõrgestas. Hezbollahi jätkuvas eksistentsis näeb aga Iisraeli valitsus ohtu, millega nad soovivad tegeleda suurel määral sõltumata sellest, kuidas areneb sõda Iraanis. Benjamin Netanyahu tegutseb põhimõttel, et maapinnal kehtestatud fakte on keeruline hakata tagasi pöörama ka siis, kui Trump või mõni järgmine USA president peaks Ameerika poliitikat muutma.
Iraani sõja ränk mõju Indiale
Ivan U. K. Klyszcz, RKK teadur
USA-Iisraeli sõda Iraaniga on mõjutanud üleilmseid turge, eelkõige energia- ja väetisesektorit. Euroopa jaoks avaldub mõju kaudselt — kõrgenenud turuhindade kaudu, kuna manner hangib suurema osa oma energiast mujalt. Aasia jaoks, eriti Lõuna- ja Kagu-Aasia jaoks, on mõju aga olnud ränk: enamik piirkonna riike on kehtestanud mingisuguse kütuse ja gaasi normeerimise. Eriti tugevalt on kannatanud India, kus valitsus on võtnud kasutusele erimeetmed gaasituru reguleerimiseks. See majanduslik murrang selgitab osaliselt ka New Delhi tungivat soovi teha Euroopaga kaitsekoostööd. Kaitsehankeküsimused olid päevakorras ka India välisministri S. Jaishankari 16. märtsi visiidil Brüsselisse. Euroopa jaoks pakub see lähenemiskatse potentsiaalseid eeliseid — võimalust süvendada strateegilist dialoogi Indiaga ning tõrjuda Vene relvastust sellelt turult. Samas, arvestades USA ennustamatut käitumist ja tormilist piirkondlikku olukorda, hindab New Delhi piirkondlike ja globaalsete riskide maandamiseks ka oma suhet Venemaaga.
RKK PUBLIKATSIOONID
LÜHIÜLEVAADE | Teateid põhjast: mida näitavad Põhjamaade ja Balti riikide luurehinnangud Venemaa kohta
David Cattler, RKK koosseisuväline teadur
Viimased aastad on Euroopa julgeolekudebattides toonud esile püsiva murekoha: geograafiliselt rindejoonelt kostvaid hoiatusi ei võeta alati laiemas strateegias täielikult arvesse.
2022. aasta näitas, et Venemaa lähiriikidel oli sageli ohust kõige selgem arusaam. Põhja-Euroopa riikide luurehinnangud viitavad, et tulevikus ei tasu oodata stabiilsuse naasmist, vaid pikaajalist strateegilist vastasseisu Moskvaga, mida suur osa Euroopast pole seni täielikult teadvustanud.
Poliitikakujundajad mujal Euroopas ja teisel pool Atlandi ookeani saavad nende hinnangute kaudu osa väärtuslikust vaatenurgast. Luurearuandeid avaldavad riigid asuvad Euroopa julgeolekukeskkonna geograafilisel ja strateegilisel eesliinil. Nende riikide luureteenistused on pikka aega Venemaa tegevust tähelepanelikult jälginud ja sealsed ühiskonnad on hübriidsurvet ise kogenud. 2022. aasta ei näidanud ainult seda, et Venemaa lähiriikidel oli ohust kõige selgem arusaam, vaid ka seda, et suur osa Euroopast ei suutnud hoiatustele õigel ajal reageerida. Põhja-Euroopa riikide iga-aastased luurehinnangud viitavad, et sealsed luureteenistused ei näe tulevikus stabiilsuse kiiret naasmist, vaid pigem pikaajalist strateegilist konkurentsi Moskvaga.
Põhja-Euroopa riikide iga-aastased luurehinnangud on enamat kui pelgalt riiklike aruandlusnõuete täitmine. Need annavad laiahaardelise strateegilise ülevaate, mille on loonud Venemaa mõjusfäärile kõige lähemal tegutsevad luureteenistused. Sarnasused aruannetes on ilmselged. Küsimus pole enam selles, kas Euroopa on saanud selge hoiatuse, vaid selles, kas ollakse valmis saadud teabe põhjal ka tegutsema.
Loe edasi (inglise keeles): Signals from the North: What Nordic and Baltic Intelligence Assessments Reveal About Russia
RAPORT | Vene sõjamasina tühjendamine kütusest: nafta, gaasi ja sanktsioonide väljavaated
Veli-Pekka Tynkkynen, RKK koosseisuväline teadur
RKK uus raport annab ülevaate energia rollist Venemaa sõjaaegses majanduses, ekspordi sihtkohtade muutustest ja taristupiirangutest, sanktsioonide ja muude väliste survetegurite mõjust ning tulevastest tulustsenaariumidest kuni aastani 2028.
Süsivesinikest saadav tulu on Venemaa majandusliku vastupanuvõime ja Ukraina-vastase sõja rahastamisel endiselt kesksel kohal. Kuigi Venemaa sõltub naftast ja gaasist vähem kui paljud naftariigid – ning süsivesinikest saadav tulu moodustab nüüd umbes kolmandiku föderaaleelarve tuludest, võrreldes 2010. aastate 50%-ga –, on nafta ja gaas endiselt Venemaa majanduse selgroog. Eriti domineerib nafta, mis moodustab rohkem kui kolmandiku kogu eksporditulust, ning see sektor avaldab kogu majandusele märkimisväärset ülekanduvat mõju. Samal ajal neelavad sõjalised ja julgeolekuga seotud kulutused rohkem kui kolmandiku riigieelarvest, ulatudes kuni 40%-ni, kui arvestada kõiki julgeolekukulusid, mis rõhutab energiatulude strateegilist tähtsust Venemaa sõjalise tegevuse jätkamisel.
Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aastal on EL ja tema partnerid kehtestanud ulatuslikud sanktsioonid, mis on suunatud Venemaa energiaekspordile ning kaevandamise, rafineerimise ja transpordi aluseks olevatele tehnoloogiatele. EL oli 2025. aasta sügiseks vastu võtnud 19 sanktsioonide paketti. Need meetmed on alates naftahinna ülempiiri kehtestamisest 2022. aasta detsembris vähendanud Venemaa kumulatiivset nafta- ja gaasiekspordi tulu ligikaudu 100 miljardi euro võrra. Tänu kõrgetele ülemaailmsetele naftahindadele – mida osaliselt põhjustas sõda ise – teenis Venemaa aga kuni 2025. aasta alguseni samaväärseid või isegi suuremaid tulusid, hoolimata sellest, et eksportis vähem energiat kui 2022. aastal. Lisaks on Euroopa Venemaale jätkuvalt suunanud märkimisväärseid rahalisi vahendeid: alates Venemaa sissetungist Ukrainasse on ELi riigid maksnud Venemaa söe, nafta ja gaasi eest hinnanguliselt 220 miljardit eurot, mis moodustab ligikaudu 20% Venemaa kogu energiatulust sel perioodil.
Raportis väidetakse, et lääneriikide püüdlused piirata Venemaa majanduslikku ja tehnoloogilist suutlikkust on olnud puudulikud. Sanktsioonid on leebemad ja nende jõustamises esineb lünki, mis piirab nende üldist mõju. Seda arvestades püütakse raportis prognoosida Venemaa potentsiaalseid süsivesinike ekspordi tulusid aastani 2027, et hinnata riigi võimet jätkata sõda ja avaldada laiemat mõju Euroopale.
Arvestades, et üleilmsed toormehinnad ja väliste osalejate, näiteks Ameerika Ühendriikide tegevus on suures osas Euroopa kontrolli alt väljas, keskendub raport Euroopa enda poliitilisele valmisolekule Venemaa energiatulusid veelgi piirata. Uurides poliitilisi debatte, sanktsioonipoliitikat ning energia- ja kliimavalikuid suuremates Euroopa riikides, hinnatakse raportis, kuidas sisepoliitiline dünaamika – eelkõige radikaalsete populistlike erakondade tõus – võib kas toetada või õõnestada jõulisemat tegutsemist.
Loe raportit (inglise keeles): Draining Fuel from the Russian War Machine: Oil, Gas, and Sanctions Outlook
SEL NÄDALAL DIPLOMAATIAS
ANALÜÜS | USA sekkumise piirid: miks Venezuela ei allu kiiretele lahendustele
Hannes Saarmets, Ladina-Ameerika vaatleja
President Donald Trump tegi pärast Venezuela president Nicolás Maduro kinnivõtmist avalduse, et ta “juhib Venezuelat seni, kuni vaja“. Selle sõnumi põhjal hakati kohe spekuleerima, et USA sekkub kiiresti riigi ümberkorraldamisse või hakkab tegema koostööd opositsiooniga. Trumpi avaldus aga jäi poliitiliseks žestiks. Ükski USA valitsuse tegevus ei ole seni osutanud katsele Venezuelas süsteemi ümber kujundada või opositsiooni mõju kasvatada. Selle asemel valis Trump partneriks Delcy Rodríguezi, kes esindab olemasolevat võimuladvikut ja on selles äärmiselt mõjukas.
Loe lähemalt: miks Venezuela ei allu kiiretele lahendustele
DIPLOMAATIA ARHIIV
KOMMENTAAR | Eesti on kaitstud ehk miks Narva ei ole järgmine
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Kuigi geopoliitiline olukord Euroopas on Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas endiselt pingeline, püsib Eesti julgeolek kindlatel alustel. Terviklik kombinatsioon Venemaa sõjalisest kurnatusest, NATO kollektiivkaitsest, Eesti enda märkimisväärsest kaitsevõimest, tõhusast luuretööst ja regionaalsest koostööst loob tugeva kaitsekilbi, mis minimeerib otsese sõjaohu Eestile.
Loe lähemalt: Eesti on kaitstud ehk miks Narva ei ole järgmine