Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Iraan ja Ukraina, droonid, Venemaa rahulepped
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 14. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
USA võbelev operatsioon Iraanis
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Kuigi Donald Trump on jaganud kiire lõpu kohta erinevaid lubadusi, siis on USA ja Iraani positsioonid endiselt teineteisest valgusaastate kaugusel. Washington nõuab Iraani tuumavõimekuse täielikku lõpetamist ja režiimi regionaalse mõju piiramist, samal ajal kui Teheran nõuab vastutasuks julgeolekugarantiisid, sanktsioonide tühistamist ja Lähis-Idas USA sõjalise kohaloleku vähendamist. Tegemist ei ole läbirääkimispositsioonidega, vaid maksimaalsete eesmärkidega, mis välistavad kiire kompromissi. See tähendab, et sõjaline surve jääb lähiajal peamiseks tööriistaks.
Sõjalisel tasandil on viimaste päevade suurim muutus konflikti oluline laienemine. Houthide aktiivsem sekkumine Punase mere suunal on avanud uue rinde, mis ei ole pelgalt taktikaline, vaid strateegiline. Nende võime ohustada Bab el-Mandebi väina tähendab, et Iraan suudab mõjutada globaalset energiakaubandust veel ühes olulises sõlmpunktis ilma otsese konventsionaalse kokkupuuteta USA-ga.
Viimased päevad näitavad, et USA ja liitlased peavad nüüd jagama õhutõrjet ja tagama julgeolekut mitme telje vahel. Need arengud ainult süvenevad, kui USA peaks otsustama maismaaoperatsiooni kasuks. Olgu selleks siis Khargi saare vallutamine, mis iseenesest on suhteliselt kergelt tehtav, kuid toob kaasa pikaajalise kohustuse USA-le oma vägesid seal kaitsta. Kõik muud maismaaoperatsioonid, näiteks saarte hõivamine Hormuzi väinas või piiratud operatsioon Iraani sügavusse, ainult suurendavad koormust USA õhukaitsele.
Mõju Ukrainale
Iraani konflikt kajastub otseselt ka Ukraina sõjas. USA avaldab Ukrainale survet piirata rünnakuid Venemaa nafta- ja energiataristu vastu. Sellega püüab Washington vältida naftahinna edasist tõusu. Kui Lähis-Ida konflikt juba avaldab hindadele survet, muutub iga täiendav löök Venemaa energiatootmisele globaalselt tundlikuks. Ukraina on järjekordselt strateegilises kahvlis, tema üks efektiivsemaid survemehhanisme võib sattuda vastuollu USA majandusstabiilsuse prioriteediga. Mis omakorda tähendab, et USA võib hakata Ukrainat veelgi enam mõjutama, sidudes oma sõjalise abi Ukraina tegevuse piiramisega. Veelgi enam, surve USA õhukaitsele Lähis-Idas tähendab Ukrainale uute relvasaadetiste defitsiiti üsna pikaks ajaks.
See omakorda töötab Venemaa kasuks. Kõrgemad energiahinnad suurendavad otseselt Moskva tulusid ning võimaldavad jätkata sõda Ukrainas tugevamalt finantspositsioonilt. Lisaks hajutab Iraani konflikt lääne poliitilist ja sõjalist tähelepanu. Euroopa riigid on juba väljendanud muret, et Lähis-Ida kriis võib vähendada fookust Ukrainalt, mis on täpselt see, mida Kreml vajab. Donald Trumpi imetlus Putini vastu on nii pimestav, et isegi Venemaa osalus Iraanile USA sihtmärkide andmisel ei pane Trumpi Venemaa suhtes karmimat joont võtma. Venemaa rolli on administratsioon pehmendanud, öeldes, et ükskõik millist abi ka Iraanile antud on, ei muuda see USA operatsiooni edukust.
Loe edasi.
Droonid meie ja naabrite õhuruumis
Henrik Praks, RKK teadur
Eelmisel nädalal algasid käimasoleva sõja seni suurimad Ukraina droonirünnakud Sooma lahe idaosas asuvate sadamate pihta, mis on võtmetähtsusega Venemaa sõjamajandust käigus hoidva energiakandjate ekspordi jaoks.
Rünnakulainete käigus sattusid mõned neis kasutatud droonidest ilmselt Venemaa vastutegevuse tulemusena ka naaberriikide õhuruumi ja neid on siia tulnud edaspidigi. Allakukkunud Ukraina droonidest tuli esmalt teateid kõigist kolmest Balti riigist, seejärel ka Soomest. Soome puhul oli tegu üldse esmakordse juhtumiga, mil võõrad lahingudroonid riigi õhuruumi sisenesid ja alla kukkusid.
Tähelepanuväärne on, et ka Soome kaitsevägi ei hakanud enda õhuruumi eksinud droone alla tulistama, ehkki need liikusid enne allakukkumist umbes 70 kilomeetri sügavusele sisemaale. Soome meedias on seepeale väljendatud mõningat üllatust, et sellistele ohtudele reageerimine on niivõrd keeruline ning häid lahendusi droonide tõrjeks, vähemalt rahuaja kontekstis, napib.
Samavõrra kainestav on olnud ka Eestis kaitseväe juhataja kommentaar peale drooni poolt Auvere elektrijaama korstna riivamist, et kohe Vene piiri ääres asuvat energiataristut ei olegi võimalik tõsisema sõjalise rünnaku eest kaitsta.
Arvestades meie piiride taga käiva sõja intensiivsust on isegi üllatav, et enne eelmist nädalat olid võõrad lahingudroonid teadaolevalt eksinud Eesti õhuruumi vaid augustis 2025. Niikaua kuni sellised juhtumid ei tekita ei suuremat materiaalset kahju ega inimkannatanuid, on tegu eelkõige meeldetuletustega droonidest tulenevatest ohtudest ja vajadusest investeerida nende tuvastamise ja neutraliseerimise võimetesse. Lisaks pakkuvad sellised kriisisituatsioonid unikaalseid võimalusi reaalses elus katsetada elanikkonna ohtudest teavitamisega seotud protseduure ja näidanud eksisteerivaid kitsaskohti. Sarnased avalikud arutelud on käimas ka näiteks Soomes, kus muuhulgas ei saadetud elanikkonnale õhuruumi sisenenud droonidest mingit ohuteavitust.
Iga sellist intsidenti püütakse samas ära kasutada ka meie vastases infosõjas. Seekord asusid Vene propagandakanalid näiteks levitama valeinfot, nagu oleks Ukraina droonid oma lennuteekonnal kasutanud Soome lahe äärde jõudmiseks Balti riikide õhuruumi. Vene mõjutustegevus püüab kindlasti ka kasutada droonide Ukraina päritolu, et õõnestada meie riikide avalikkuse toetust Ukraina aitamisele.
SEL NÄDALAL DIPLOMAATIAS
Kuidas vägivald kujuneb lahutamatuks osaks Venemaa ühiskonnast
Mark Zibarov, Tartu ülikooli ajalootudeng
Sellel kevadel on uudistes mitmeid kordi ilmunud teateid vägivallajuhtumitest Venemaa koolides. On selge, et igal juhtumil on oma konkreetne taust ning ründajate käitumist võivad mõjutada isiklikud probleemid, perekondlik olukord või koolikeskkond. Arvestades aga sõjategevust Ukrainas, on õigustatud küsida, kas need juhtumid võivad peegeldada sotsiaalset keskkonda, mis on Venemaal kujunenud valitsuse viimaste aastate tegevuse tulemusena.
Loe edasi.
RKK PUBLIKATSIOONID
Venemaa viis sõlmida relvarahu ja lõksud, mida see Euroopale seab
Valeri Akimenko · analüütik
Keir Giles · Kuningliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (Chatham House) Venemaa ja Euraasia programmi vanemkonsultant
Kui uurida järjestikuste Moskvaga sõlmitud relvarahulepingute ja rahulepete rakendamist ja ebaõnnestumist, ilmneb nii Venemaa kui ka tema läbirääkijate käitumises kindel seaduspära. Selle seaduspära tundmine aitab tagada, et tulevased lepingud oleksid edukamad nii kohese rakendamise kui ka konflikti pikaajaliste põhjuste lahendamise mõttes.
Selles artiklis kasutatakse ajaloolisi juhtumianalüüse, et kirjeldada tüüpilisi probleeme Venemaaga konflikti lõpetavate lepingute sõlmimisel. Tuuakse näiteid lepingutest, mis olid halvasti planeeritud ja koostatud ning mille järelevalve ja jõustamine oli puudulik, ning mis seetõttu lõid soodsad tingimused Venemaale, et leppeid jätkuvalt rikkuda ja/või konflikti Venemaale sobival ajal jätkata. Lääneriikide vahendatud abstraktsed rahulepingud Moskvaga on korduvalt võimaldanud vahendajatel end veenda, et konflikt on lahendatud, kui tegelikkuses on aga peatatud vaid võitluse aktiivne faas.
Autorid uurivad, kuidas Venemaa struktureerib relvarahutingimusi ning kontrolli- ja järelevalvemehhanisme käsitlevaid leppeid ning seda, kuidas need mõlemad soodustavad vastaspoole arvates kokkulepitud tingimuste pidevat rikkumist. Artiklis esitatakse neli peamist juhtumiuuringut, mis toovad esile Venemaa konfliktijärgse käitumise seaduspära: Tšetšeenia 1999. aastal, Gruusia 2008. aastal, Ukraina aastatel 2014–2022 ja Süüria alates 2015. aastast.
Tuuakse välja kaks põhipunkti: esiteks saab konfliktitingimusi luua aastaid või aastakümneid varem ning teiseks on Venemaa valmis ja võimeline nendel perioodidel ära kasutama relvarahulepete kordamisi. Mõlemal juhul tuleb esile muster, mille järgi Venemaa sõlmib rahulepinguid siis, kui ta ei ole võimeline konflikti tulemust määrama, kuid rikub neid siis, kui ta on kindel, et on selleks piisavalt tugev.
Analüüsis tehakse nende juhtumite põhjal järeldused, millest saab lähtuda edasistes püüdlustes sõlmida Moskvaga rahu nii Ukrainas kui ka tulevastes konfliktides. Kolm peamist järeldust on järgmised:
Relvarahul, millel puudub jõustamismehanism või rikkumiste eest oluliste tagajärgede kehtestamise mehhanism, ei ole mingit väärtust, mis takistaks Venemaad seda soovi korral rikkumast.
Läbirääkijad peavad tegema märkimisväärseid pingutusi, et mõista Venemaa pikaajalisi eesmärke ja avastada Venemaa aktsepteeritavates võitluse lõpetamise tingimustes pikaajalisi poliitilisi lõkse.
Oht, mida kujutab endast halvasti planeeritud ja halvasti jõustatud leping Ukrainaga, on konflikti algusaegadest saadik jäänud suures osas samaks.
Loe analüüsi (inglise keeles).