Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Humanitaarkatastroof Ukrainas, Gröönimaa, USA kaitsestrateegia, rahunõukogu ja Gaza
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 5. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Humanitaarkatastroof Ukrainas
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Samal ajal, kui käivad seni edutud rahuläbirääkimised, kus muuhulgas nõutakse Ukrainalt territooriumide loovutamist, jätkab Venemaa Ukraina linnade terroriseerimist. Praegu koondub suurem osa rünnakutest Ukraina piirialadele ja rindelähedastele suurlinnadele, sundides Ukrainat kulutama õhutõrjet ja remondivõimekust tagalas.
Samuti on Venemaa sihikule võtnud Ukraina elektritootmise, eeskätt soojus- ja hüdroelektrijaamad, et vähendada võrgu paindlikkust, muutes iga järgneva tabamuse juba niigi ülekoormatud süsteemile kriitiliseks.
Gaasitaristu on muutunud eraldi põhisihtmärgiks, rünnatakse nii tootmist ja töötlemist kui ka gaasitrasse, sealhulgas selliseid gaasijaamu, mis mõjutavad ka importi ja hoiustamist.
Olukord Ukrainas on ei midagi vähemat kui humanitaarkatastroof, kus inimesed peavad tugevate miinuskraadidega hakkama saama ilma elektri, vee ja soojuseta.
On vähe märke, et Venemaa vähendaks sel talvel survet Ukrainale. Droonidega jätkatakse õhutõrje ja parandustööde kurnamist, seejärel kasutatakse väiksemat arvu täpsemaid rakette võtmesõlmede lõhkumiseks ka Ukraina kesk- ja lääneosas.
Loe ka rünnakutest Odessas (inglise keeles): The Unholy and Not Silent Nights. The Russian Terror Offensive on Odesa
Gröönimaa ja Läänemeri
Tony Lawrence, RKK kaitseprogrammi juht
Vähemalt praeguseks on Donald Trump taandunud oma ähvardustest kasutada Gröönimaa suhtes jõudu ja kehtestada tollimakse liitlastele, kes on sinna saatnud sõjaväelasi. Tõenäoliselt mõjutas teda kombinatsioon ebasoodsast turureaktsioonist ja Euroopa kindlameelsest hoiakust. Loodetavasti mängis rolli ka sõjaline nõuanne. Iga korraldus Gröönimaad rünnata oleks peaaegu kindlasti nii rahvusvahelise kui ka USA õiguse vastane ning tooks kaasa pretsedenditu kriisi tsiviil- ja sõjalise juhtimise suhetes.
Trumpile oleks pidanud andma ka nõu, et kuigi USA suudaks Gröönimaa kahtlemata jõuga hõivata, teeksid keerulised logistilised olud selle operatsiooni äärmiselt kulukaks. Kanada ja Euroopa liitlased keelaksid operatsioonis osalevatele lennukitele ja laevadele oma õhuruumi ja sadamate kasutamise, mis halvendaks veelgi suhteid NATO sees. Taani kaitsetegevus tooks kaasa USA kaotusi – ja seda kõike operatsiooni nimel, mida toetab vähem kui kümnendik USA elanikkonnast.
Trumpi tagurpidikäigu muutis lihtsamaks tema vestlus NATO peasekretäri Mark Ruttega. Vastupidiselt Trumpi väidetele ei viinud see muidugi kokkuleppeni – Ruttel puudub siin igasugune läbirääkimismandaat –, vaid lõi raamistiku, millele liitlased võivad soovi korral edasi ehitada. Detaile napib, kuid võimalike sammude seas on NATO operatsioon piirkonnas („Arctic Sentry“) ja NATO juhtimisstruktuuri loomine Gröönimaal – mõlemad eeldatavasti vastuseks Trumpi süüdistustele, et NATO ei tee Gröönimaa julgeoleku tagamiseks piisavalt.
NATO on pööranud oma põhjatiivale suuremat tähelepanu, kuna kliimamuutused on hakanud seal avama võimalusi vastastele ja konkurentidele. See on alliansi julgeoleku seisukohalt hädavajalik. Samas tähendab liitlaste suurem kohalolek paratamatult konkurentsi ressursside ja tähelepanu pärast Läänemere ja teiste regioonidega. Lisaks Taanile on ehk kõige enam põhjust järelemõtlemiseks Soomel ja Rootsil, mis, nagu ka kavandatav Gröönimaa juhtimisstruktuur, kuuluvad NATO struktuuris Norfolki väejuhatuse vastutusalasse.
USA uus kaitsestrateegia erineb varasematest
Helga Kalm, RKK asedirektor, välispoliitika programmi juht
Reede õhtul avaldas Pentagon USA kaitsestrateegia järgmiseks paariks aastaks. Kaitsestrateegiat, mis tugineb riiklikule julgeolekustrateegiale, uuendatakse iga uue presidendi ametiaja alguses.
Sarnaselt julgeolekustrateegiaga on ka kaitsestrateegia kirjutatud Trumpi administratsioonile omases stiilis, kus rõhutatakse, kui valesti kõik varasemad administratsioonid tegutsenud on ja kui õige on Trumpi lähenemine.
Strateegia toob välja, et USA peab suutma kontrollida piirkonda Panama kanalist Mehhiko lahe ja Gröönimaani. Kui varem on keskendutud koostööle, siis nüüd on fookus piirkonna kontrollimisel ja narkoterrorismivastasesel võitlusel.
Strateegia kutsub üles liitlasi oma kaitsesse ise rohkem panustama. Euroopa puhul tuuakse eraldi välja, et koostööd tehakse rohkem nende riikidega, kes ise oma kaitsesse rohkem panustavad. See kõlab põhimõtteliselt Eestile ja teistele piirkonna liitlastele positiivse signaalina. Ent info selle kohta, kas ja kuidas see vägede või võimete paigutamist Euroopas mõjutab, jääb dokumendi salajastesse lisadesse, mistõttu on tegelikku mõju raske hinnata.
Rääkides liitlastest on märkimisväärne, et mitmel pool strateegias tuuakse Iisrael eraldi välja kui musterliitlane, kes ise nii palju oma kaitsesse panustab. See näitab selgelt, et Trumpile meeldivad riigid, kes on edukad. Sama on olnud näha ka Ukraina puhul, kus Trump on Ukrainaga rahulolevam siis, kui nad on mõne eduka rünnaku Venemaa suunal korraldanud. Samuti peegeldub selles mõningane ükskõiksus inimõiguste või rahvusvahelise õiguse suhtes.
Varasemate strateegiatega võrreldes pehmem toon Hiina suunal peegeldab sügisesi sündmusi, kus USA taganes tariifide kehtestamisest pärast seda, kui Hiina ähvardas vastu tariifidega. Seejuures samas öeldakse selgelt, et ollakse valmis oma huvisid kaitsma.
Kokkuvõttes erineb dokument varasematest, sest vähem räägitakse sellest, kuidas USA sõdib, ja kuidas ennast erinevates domeenides kaitstakse.
Hiina uues USA kaitsestrateegias
Toomas Hanso, RKK nooremteadur
USA uues kaitsestrateegias kutsutakse üles “sündsale rahule“ (decent peace) India ja Vaikse ookeani piirkonnas ning „strateegilisele stabiilsusele“ suhetes Hiinaga. Kuigi 23. jaanuaril avalikustatud strateegia rõhutab läänepoolkera olulisust, jääb Hiina USA jaoks strateegiliseks prioriteediks, aga Ameerika Ühendriikide poolt teistsuguse lähenemistaktikaga. Uus fookus on USA ja Hiina relvajõudude vahelise suhtluse edendamisel eesmärgiga vältida võimalikke vastasseise.
USA vägede ja Hiina Rahvavabastusarmee (PLA) vahelise suhtluse suurendamine kujuneb keeruliseks, arvestades Hiina Rahvavabariigi keskse sõjaväekomisjonis (Central Military Commission, CMC, mis juhib PLA tegevust) viimasel ajal toimunud ettearvamatuid ja järske muutusi. Möödunud nädalavahetusel pandi CMC aseesimees Zhang Youxia (Hiina kõrgeima auastmega kindral) ning CMC liige Liu Zhenli avaliku uurimise alla „raskete distsipliini- ja seaduserikkumiste“ tõttu. Nende kõrvaldamise tulemusel on järjekorras kahekümnendas CMCs, mis moodustati 2022. aasta oktoobris, algsest seitsmest liikmest alles vaid kaks.
Praegu kuuluvad CMC koosseisu ainult kaks liiget: esimees ja Hiina Kommunistliku Partei peasekretär Xi Jinping ning madalaima auastmega liige Zhang Shengmin. Eriti kindral Zhang Youxia kõrvaldamine on löök USA püüdlustele sõjaväeliseks suhtluseks PLA-ga. Just nüüdseks ametist kõrvaldatud Zhang Youxia kohtus 2024. aastal Pekingis USA riikliku julgeolekunõuniku Jake Sullivaniga ning tegutses võtmeisikuna kahepoolsetes sõjaväekontaktides. Kuna varasem kontaktisik on kadunud ning CMC on kahanenud ja ebastabiilne, näib, et kommunistliku partei sisepoliitiline dünaamika võib piirata USA vägede ja PLA tõhusat suhtlemist.
Rahunõukogu ja Gaza tulevik
Merili Arjakas, Diplomaatia peatoimetaja
Eelmise nädala alguses välja kuulutatud president Donald Trumpi Rahunõukogu jõudis neljapäeval Davosis ametliku allkirjastamistseremooniani. Lähis-Ida riikidest vastasid Trumpi kutsele nõukogus osaleda jaatavalt Bahrein, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Kuveit, Maroko, Saudi Araabia, Türgi ja Araabia Ühendemiraadid – pea kõik, kes pretendeerivad piirkonnas poliitiliselt tähtsa rolli mängimisele peale Iraani, kes ilmselt pole kutset saanudki.
Nominaalselt Gaza ülesehitamiseks ÜRO Julgeolekunõukogult mandaadi saanud Rahunõukogu põhikirjas Gazat, Iisraeli või Palestiinat ei mainita. Selle jaoks on rajatud kaks teist organit: Gaza täidesaatev nõukogu ja Gaza administreerimise riiklik komitee. Viimane peaks olema see tehnokraatlik valitsus, kellest 20-punktilise Gaza rahuplaani järgi nähakse ülesehituse ja ülemineku korraldamist. Siiani ei ole Iisrael andnud neile Gazasse sissesõiduluba. Samuti on teadmata, kust võiks tulla raha Gaza ülesehituseks või vormis mehed olukorra turvamiseks.
Sel nädalal Diplomaatias:
KOMMENTAAR | Euroopa peab endale kindlaks jääma: Putiniga rääkimine ei ole rahustrateegia
Igor Gretski, RKK teadur
Rahvusvahelise meedia väitel kaaluvad Prantsusmaa ja Itaalia valitsus võimalust uuesti alustada kontakte Venemaa diktaatori Vladimir Putiniga ning teevad lobitööd erisaadiku ametisse nimetamiseks. Nad toovad põhjenduseks kartuse, et Donald Trump võib muidu Putiniga Ukraina küsimuses Euroopa selja taga kokku leppida.
Tegelikult on need mured eksisteerinud kaua aega ja vaevalt oleks Euroopa eriläbirääkija esiletoomine usaldusväärne kaitse säärase stsenaariumi vastu. Pealegi teeb juba avalik arutelu selle üle, kes mainitud rolli võiks enda kanda võtta, nii Euroopale kui ka Ukrainale praegu enam kahju kui kasu.
Loe edasi: Euroopa peab endale kindlaks jääma: Putiniga rääkimine ei ole rahustrateegia
ANALÜÜS | Venezuela tee Lõuna-Ameerika herilasepesaks
Mart Tarmak, diplomaat
Venezuela suhted naabritega on kujunenud pikaajalise geopoliitilise rivaalitsemise, piiritülide ja vastastikuse sõltuvuse kaudu, kus Brasiilia, Colombia, Guyana ning Trinidad ja Tobago on igaüks täitnud isesugust rolli nii kriiside kui integratsioonikatsete ajal. Millised on nende omavahelised suhted praegu?
Loe edasi: Venezuela tee Lõuna-Ameerika herilasepesaks