Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Hormuz, Venemaa välispoliitika, tehisaru, Põhja-Korea
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 17. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Kõrgete panustega pokker Hormuzi ümber
Merili Arjakas, RKK teadur
Teisipäeval pikendas Donald Trump tähtajatult Iraaniga kokku lepitud vaherahu, et anda võimalus takerdunud läbirääkimistele. USA loodab, et kehtestatud blokaad Hormuzi väinas Iraani naftat välja vedavatele tankeritele on piisavalt tiheda võrguga, et Iraani otsusest hakata teisi laevu tõkestama saab majanduslik enesetapp.
Kuivõrd sõjalised operatsioonid Hormuzi avamiseks või laevade eskortimiseks on kulukad ja rasked, on majandusblokaad USA jaoks alternatiivseks viisiks, kuidas survet tõsta. Iraani strateegia aluseks samas on eeldus, et mida päev edasi, seda akuutsemaks muutub nafta- ja gaasipuudus kogu maailmas ja seda tugevamaks muutub teiste riikide surve USAle, et kütus saaks jälle liikuma hakata. Sellega saavad nad mõneti kompenseerida oma sõjalist nõrkust USA ja Iisraeli vastu.
Aga ajalugu on näidanud, et režiimi säilimise nimel on Iraani poliitiline ja sõjaline eliit valmis ohverdama palju – igasuguse elanike rahulolematusega saab tegeleda ka hiljem. Teheran ei soovi leppida konflikti külmutamisega, mis võiks lihtsalt tähendada uusi rünnakuid mõne kuu pärast.
USA, omakorda, on sisepoliitiliselt tundlikum hinnatõusudele, arvestades sügisel toimuvaid vahevalimisi ning et sõda Iraani vastu ei ole kodus populaarne. Samas ei taastu nafta- ja gaasi puudujääk maailmaturul üleöö, sest paljud rajatised laheriikides on saanud kannatada. Seetõttu võib valitsus kalkuleerida, et valimisi saadab kõrge kütuse hind nagunii ning parem ette näidata, et nad on suutnud Teherani põlvile suruda. Panused on kruvitud kõrgeks mõlemal poolel ning kumbki ei taha näidata, et kaardid nende käes on bluff.
Eesti ja Donbassi stsenaarium: eksitav võrdlus
Igor Gretski, RKK teadur
Pärast 2022. aasta sissetungi Ukrainasse on aeg-ajalt levinud spekulatsioonid, et Eesti võib olla Venemaa agressiooni järgmine sihtmärk. Viimase sellise laine vallandas provokatiivne Telegrami kanal, mida võimendas alarmistlik meediakajastus. Ukraina blogijad on isegi väitnud, et Vladimir Putin võib püüda korrata Donbassi stsenaariumi Eestis, hõivates territooriumi ettekäänetega.
Selle narratiivi kohaselt võivad sündmused Narvas kujuneda sarnaselt Krimmile ja Ida-Ukrainale 2014. aastal. President Volodõmõr Zelenskõi viitas eelmise nädala lõpus antud intervjuus, et Venemaa sotsiaalmeedia piirangud võivad olla seotud ettevalmistustega uueks mobilisatsiooniks ja võimalikuks „piiratud rünnakuks” ühe Balti riigi vastu.
Sellised paralleelid Eesti ja Ukraina vahel ei ole siiski veenvad. RKK eksperdid on juba andnud põhjaliku ja veenva vastuse küsimusele „Kas Narva on järgmine?”, keskendudes Eesti sõjalisele ja poliitilisele valmisolekule väliste ohtudega toimetulemiseks. Käesolev tekst täiendab seda analüüsi, käsitledes Venemaa välispoliitika laiemat loogikat.
Venemaa 2014. aasta tegevuse lähemalt uurimine viitab sellele, et enne jõu kasutamist püüab Venemaa saavutada oma eesmärgid võimalikult väikeste kuludega, nõrgestades sihtriiki seestpoolt. Moskva strateegia ei ole võita iga hinna eest, vaid kindlustada võidud ilma pikaajalistesse sõjakampaaniatesse takerdumata ja ressursikulusid minimeerides. Teisisõnu saadab Venemaa oma „rohelised mehikesed” välja alles siis, kui sekkumise tingimused on põhjalikult ette valmistatud.
Loe edasi: Eesti ja Donbassi stsenaarium: eksitav analoogia
RKK PUBLIKATSIOONID
ANALÜÜS | Venemaa-Ukraina sõja tagajärjed Aasiale: Põhja-Korea esiletõus Venemaa ja Hiina vahelises tasakaalus
Sanshiro Hosaka, RKK teadur
Elena Kim, Stanfordi ülikooli magistrant
Venemaa pikaleveninud sõda Ukrainas kestab juba viiendat aastat ning Moskva võime oma sõjategevust jätkata sõltub üha rohkem Aasia partneritest – Hiina Rahvavabariigist ja Korea Rahvademokraatlikust Vabariigist.
See on muutnud kõigi kolme riigi strateegilisi arvestusi. Venemaa on pöördunud laskemoona, rakettide ja inimjõu saamiseks Pyongyangi poole. Põhja-Korea on seda võimalust ära kasutanud oma tuumastaatuse kindlustamiseks, omandades samal ajal tänapäevast lahingukogemust ja saades juurdepääsu tipptehnoloogiale. Hiina, kes on küll Põhja-Korea peamine majanduspartner, leiab nüüd, et tema mõjuvõim – eriti Korea poolsaare tuumarelvavabaks muutmisel – on vähenenud.
Kõige silmapaistvam sõja tagajärg on Põhja-Korea esiletõus võimekama, enesekindlama ja tulemuslikuma osalejana nii India ja Vaikse ookeani piirkonna kui ka Euroopa poliitikas. Mis siis piiraks Venemaa ja Põhja-Korea sõjalise koostöö edasist laienemist? See mõjutaks nii Euroopa kui ka Ida-Aasia julgeolekut. Arvestades Trumpi administratsiooni vastutulelikku hoiakut Moskva suhtes ning USA ja Põhja-Korea jätkuvat patiseisu, näib kogu mõjujõud Pyongyangi üle koonduvat peamiselt Hiina kätte. Hiina edasised käigud sõltuvad aga sellest, mil määral on Peking valmis taluma sõjalise tasakaalu muutust Korea poolsaarel.
Loe analüüsi (inglise keeles): Asia’s Fallout from Russia’s War Against Ukraine: North Korea’s Rise in the Russia–China Balance
SEL NÄDALAL DIPLOMAATIAS
INTERVJUU | Joris Van Bladel: Venemaal on kalduvus enesehävitusele
Tetiana Fedosiuk, Diplomaatia toimetaja
Dr Joris Van Bladel hoiatab Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud intervjuus Diplomaatiale Venemaa analüüsimisel soovunelmate, ennatlike järelduste ja lihtsustuste eest.
Venemaa kohta tavatsetakse öelda, et ta pole kunagi nii tugev ega nõrk, kui välja paistab. Millel rajaneb Venemaa vastupidavus ning kuidas on idee „suurte ohverduste maast” määranud Venemaa strateegilist kultuuri?
Praeguses kurnamissõjas on tõepoolest väga ebamugav tunnistada, et Venemaa pole ei tugevam ega nõrgem, kui meile paistab. Analüütikule, kes tahab totaalset sõda pidava riigi kodutagalat ja majandust hinnata, kujutab Venemaa strateegilist probleemi. Püüe mõista, millal režiim ja Putin on sunnitud kurnamissõja sihiseadeid muutma, on peaaegu perspektiivitu.
Seepärast osutangi metoodikale palju tähelepanu. Kõigepealt: kuidas on võimalik ühte riiki tundma õppida, kui sellele puudub füüsiline ligipääs? Kuna nii on režiimile kasulikum, eelistab ta seda ligipääsu mitte anda. Teiseks: kuidas näha läbi argise fassaadi, mille säilitamiseks režiim vaeva näeb. Struktuursed probleemid on olemas, aga kuidas nende tõsidust välja selgitada?
Loe edasi: Venemaal on kalduvus enesehävitusele
KOMMENTAAR | Washingtoni ja Pekingi vahelisest võidurelvastumisest tehisaru vallas
Joonas Väli, Tartu ülikooli riigiteaduste tudeng
Veebruari alguses toimus Hispaanias kolmas REAIM (Responsible AI in Military Domain) foorum, mille lõppdeklaratsioon käsitleb tehisaru kasutamist sõjapidamises, sisaldades punkte nii inimese vastutusest tehisaru lahendustel põhinevate relvasüsteemide suhtes kui ka käsuahelatest ja relvasüsteemide kasutajate väljaõppest. Kaheksakümne viiest foorumil osalenud riigist allkirjastas deklaratsiooni siiski vaid kolmkümmend viis riiki, nende hulgas näiteks Ukraina, Prantsusmaa, Saksamaa, Kanada ja Suurbritannia. Kaks maailma suurima sõjalise võimekusega riiki, Ameerika Ühendriigid ja Hiina, jätsid deklaratsioonile enda allkirja panemata.
Tehisaru erineb eelnevatest ajaloolistest võidujooksudest enda laia ulatuse poolest. Kui tuumarelvade levik tõi suure muutuse sõjalisse heidutusse, siis tehisaru haare hõlmab luuret, küber- ja infosõda, logistikat ning paljusid teisi sõjandusega seotud valdkondi. Samuti loob tehisaru uusi võimalusi tsiviilsektorisse, näiteks finantsmaailma ja tervishoidu.
Loe edasi: Washingtoni ja Pekingi vahelisest võidurelvastumisest tehisaru vallas