Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Gaza rahuplaanide rohkus, USA ja Venezuela, (hübriid)sõda Euroopas
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2025. aasta 40. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Gaza: rahuplaane rohkem kui rahu
Merili Arjakas, Diplomaatia peatoimetaja
Viimastel nädalatel on sagenenud jutud Gaza sõjajärgsetest tegevusplaanidest, kus rahvusvahelised vahendajad proovivad Iisraeli ja palestiinlaste vahel leida võimalust kokkuleppeks. Emmanuel Macroni “Rahvusvahelise stabiliseerimismissiooni” ja Tony Blairi “Gaza ajutise valitsuse” kõrvale on nüüd tõusnud USA 21-punktiline plaan, mida Times of Israeli andmetel jagas Trumpi administratsioon ÜRO peaassamblee istungi kõrvalkohtumiste ajal araabia ja islamiriikidega.
See plaan algab konkreetsetest punktidest Iisraeli ja Hamasi jaoks: Iisraeli kaitsevägi (IDF) peaks lõpetama kohe Gazas sõjalised operatsioonid, Hamas peaks tagasi andma kõik elus ja surnud pantvangid, Iisraeli võimud vabastaks selle peale üle tuhande arreteeritud või vanglakaristust kandva palestiinlase, Iisrael lubaks sektorisse rohkem humanitaarabi ja kumbki pool ei takista ÜRO või Punase Risti tööd selle laiali jagamisel. Need on suhteliselt selged punktid, mille üle on Iisraeli valitsus ja Hamas ka varemgi kokkuleppele jõudnud – 2023. aasta novembris ja tänavu jaanuaris.
Plaani teised, pikaajalisemad punktid tekitavad märksa enam küsimusi ja ebakindlust, kas nii Iisrael kui Hamas oleks valmis sellele alla kirjutama – ja hakkama ka sisuliselt ellu viima. 6. punkti järgi peaksid vägivalla kasutamise lõpetamist lubavad Hamasi liikmed saama amnestia või turvalise pääsu kolmandatesse riikidesse. Amnestia on vägivallaspiraali lõpetamisel tavapärane praktika, kui täielikku võitu pole saavutatud, et anda võitlejatele üldse mingit motivatsiooni relvi maha panna. Aga kas Hamasi liikmed on valmis tõepoolest võitlust Iisraeli vastu lõpetama ja aktsepteerima IDFi-luureteenistuste tugevat kontrolli, et nad sellest kinni peavad? Kas kolmandad riigid on valmis võtma enda rüppe Hamasi terroriste, kui alles kolme nädala eest saatis Iisrael Katari pealinnas Dohas asuva hoone pihta rakette, sest arvasid seal olevat Hamasi juhte?
Plaani teised punktid käsitlevad Iisraeli valitsuse jaoks mõru pilli: Gaza tulevane valitsemine. Nimelt näeb tegevuskava ette, et Gaza haldamise võtab üle ajutine tehnokraatlik valitsus, kes hakkab tegelema sektori elanikele igapäevaste teenuste pakkumisega. Sõjast puruks pommitatud alal tähendab see esmajoones humanitaarabi toel toidu ja joogivee tagamist, varjupaikade loomist ja esmaabi pakkumist.
Ajutise valitsuskomitee järele valvavad ja Gaza ülesehitust toetavad rahvusvahelised partnerid, kuniks reformeeritud Palestiina Omavalitsus on valmis võimu üle võtma. Ent Netanyahu juhitud Iisraeli valitsus on nüüdseks ligi kaks aastat seisnud vastu nii Hamasi kui ka Palestiina Omavalitsuse võimule Gaza sektoris, sest esimene on terroristliku organisatsioonina Iisraeli jaoks vastuvõetamatu, aga teine tooks Palestiina alad ühise juhtimise alla. Iisraeli vastasseis omakorda on tõkestanud Araabia riikide valmisolekut avada oma rahakotte Gaza ülesehitamiseks, kui sellega ei kaasne mingit palestiinlaste esindatust.
Suur küsimus on selles, kas Iisraeli valitsus, mis on teinud vastasseisust kahe riigi lahendusele oma fundamentaalse poliitika, on valmis alla neelama kokkulepet, mis mitme tegevuskava võimaliku toetaja (Euroopa ja Araabia riigid) arvates peaks selleni jõudmist toetama. Selle kõrval on teine suur küsimärk, kas Hamas on valmis uskuma Iisraeli valitsust piisavalt, et relvi maha panna ja pantvangid vabastada – või jätkab sõda, teades, et see toob iga päev uusi kannatusi Gaza tsiviilelanikele, kelle nimel nad justkui peaksid võitlema.
Igasugune Witkoffi ja Kushneri suhtlus Netanyahuga või eurooplaste ja araablaste läbirääkimine ei kanna vilja, kui emb-kumb Gazas sõdiv pool leiab, et neil on lahingute jätkumisest rohkem võita. Siiski on tegemist kõige selgema tegevusplaaniga sõjajärgse Gaza tuleviku kohta, mis on lauale pandud. Ehk tõesti hakkab Gazas rahu saavutamine kauguses terendama? Lähis-Ida puhul on rusikareegel siiski, et ülemäära optimistlik olla ei tasu.
USA ja Venezuela-Colombia-Guyana kolmnurk
Ivan U. K. Klyszcz, RKK teadur
USA rünnakud väidetavate narkolaevade vastu Kariibi merel on taas pingestanud nende suhteid Venezuelaga. Alates augustist on see Lõuna-Ameerika riik olnud praktiliselt sõjaseisukorras, süüdistades Washingtoni oma riigikorra ohustamises. Axiose andmetel pole USA administratsioon veel otsustanud, millist poliitikat Caracase suhtes ajada – kas keskenduda narkokaubanduse tõkestamisele või otseselt režiimimuutusele.
Venezuela on olnud Trumpi tähelepanu keskmes juba aastaid. Eelmise Trumpi administratsiooni ajal kaaluti väidetevalt lühikese sõja võimalust, et Nicolás Maduro võimult kukutada. Praegused raportid viitavad, et kuna USA sõjaministeerium plaanib oma rõhuasetused läänepoolkeral üle vaadata, tähendab see, et piirkondlikud ohud, nagu Venezuela, saavad üha rohkem tähelepanu.
Venezuela pikaajaline liitlane Venemaa saatis 2017. aastal riiki Wagneri grupi võitlejaid kohalike protestide mahasurumiseks, kuid 2024. aasta meeleavalduste ajal sarnast tegevust ei toimunud. Seoses sõjaga Ukraina vastu on Moskval vähem võimekust Caracast toetada.
Naaberriik Colombia, kus valitsused on varem olnud Washingtoniga tihedates suhetes, on USA mereväe manöövrite suhtes Kariibi meres kriitiline.
Guyana, mille territooriumit Venezuela endale tahab, tundub USAga läbi rääkivat, et sõlmida Pärsia-lahe-stiilis kokkulepe “nafta kaitse eest”. Guyana peaks lähiaastatel saama üheks maailma suurimaks toornafta tootjaks.
Kõiki neid osi liites on selge, et Washington kaalub aktiivsemat sekkumist väidetavatesse Kariibi piirkonna julgeolekuohtudesse. USA pöörab regionaalsetele küsimustele aina suuremat tähelepanu.
Euroopa (hübriid)sõjas
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse uurimisprogrammi juht
Venemaa Euroopa-suunalise hübriidsõja kontekstis (mille eesmärk on vähendada toetust Ukrainale) on viimastel nädalatel ülekaalukalt enim kõneainet pakkunud NATO õhupiiri rikkumised. Kahtlemata on neist olnud NATO jaoks kõige problemaatilisemad Poolasse tunginud Vene droonid. Seda eelkõige seetõttu, et see vahejuhtum näitas selgeid puudujääke NATO võimearenduses, kuigi reageerimisvõimega oli kõik hästi ja regionaalne koostöö toimis.
Eesti õhupiiri rikkumine Vene hävitajate poolt on tegelikult miski, millega NATO-l põhimõttelisi probleeme ei ole. NATO integreeritud õhu- ja raketitõrje süsteem töötab ja Vene lennukid avastati radari abil varakult.
Viimasele sammule hübriidrünnakute rindel – droonide lennutamine NATO liikmesriikide oluliste objektide kohal – on kõige keerulisem vastata. Kui Eesti ja Poola (ja ka Rumeenia) puhul saab rääkida eelkõige sõjalisest vastusest, siis Norra, Rootsi ja Taani puhul tuleb vaadata sisejulgeoleku võimekuse poole. Tegemist oli lühema lennukaugusega droonidega, mis tekitab küsimuse platvormide kohta, kust neid lendu saadetakse. Tõenäoliselt on suurem osa neist lendudest tehtud ranniku lähedalt meres asuvatelt tankeritelt, kuid välistada ei saa ka riigis sees olevaid lennutajaid. See aga näitab üha kriitilisemat vajadust olla teadlik võimalikest Venemaa operaatoritest. Kuna lennuvahendid võivad lihtsasti riigipiire ületada, siis on aina enam oluline riikide omavaheline koostöö ja ühine reaalajas toimiv monitooring.
Igal juhul ei näi vähenevat Venemaa valmisolek erinevaid ründeid korraldada, olgu need siis droonid või katsed valimiste eel ja järel Moldovat destabiliseerida.
RKK väljaanded
ANALÜÜS | Arktika kriitiline taristu vajab kaitset
Anniki Mikelsaar, doktorant ja Steve Shirley stipendiaat Oxfordi ülikoolis
Samal ajal, kui rahvusvahelise tähelepanu keskmes on olnud Läänemere ning India ja Vaikse ookeani piirkonna võrgutaristu haprus, on tähelepanuta jäänud juhtumid Arktikas ja selle lähistel. Anniki Mikelsaar analüüsis 17 teadaolevat kaabliriket põhjapiirkonnas aastatel 2018–2025 ning analüüsis Arktika võrgutaristut ja selle laiemat strateegilist tähtsust NATO liitlaste jaoks. Põhjapiirkonna võrgutaristu kaitsmist ei peeta veel piisavalt oluliseks ja koostöö on killustatud, kuid probleem ei lahene iseenesest.
Põhjapoolse võrgutaristu turvamiseks on vaja kiiresti uusi meetmeid.
Loe (inglise keeles): Ruptures at the Top of the World: High North Network Infrastructure Protection
Sel nädalal Diplomaatias
ANALÜÜS | Moldova valimised ja ajalugu
Nino Karanadze, inimõiguste ja arengu analüütik
Moldova sai Nõukogude Liidust päranduseks sügavad keelelised ja poliitilised lõhed rumeeniakeelse enamuse ja arvuka venekeelse vähemuse vahel. Riik kaotas kontrolli Venemaa toetatud Transnistria üle pärast 1992. aasta sõda. Gagauusia piirkond saavutas 1994. aastal autonoomia. Aastakümneid kestnud korruptsioon ja oligarhia hoidsid riigi nõrgana. Euroopa-meelsed reformid siiski tasahilju edenesid: 2014. aasta assotsiatsioonileping Euroopa Liiduga ja viisavaba reisimine Schengeni alale süvendasid sidemeid. Pärast Venemaa 2022. aasta sissetungi Ukrainasse kiirendas Moldova oma kurssi läände.