Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Europarlamendi valimised, lennukid Ukrainale ja rahvusvaheline mereõigus
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2024. aasta 24. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Europarlamendis jäävad tsentristid edasi võimule
Merili Arjakas, Diplomaatia peatoimetaja
Eilse õhtu valimistulemused annavad Euroopa Parlamendis enamuse tsentristidele: konservatiivid (EPP), liberaalid (Renew Europe) ja sotsialistid, kes moodustasid praeguse koalitsiooni. EPP sai isegi 10 kohta juurde, nii et kokku on kolmel suurel umbkaudu 400 kohta, samas kui häälteenamuseks on vaja 361. Ent erinevalt riikide esinduskogudest, kus saadikud enamasti hääletavad valitsuse koosseisu kinnitamisel parteiliini pidi, on Euroopa Parlamendi saadikute lojaalsus oma fraktsioonile nõrgem. See tähendab, et uus Euroopa Komisjon (mille juhi kohta pakutakse kõige tõenäolisemalt taas Ursula von der Leyenile) vajab parlamendis suuremat enamust, et arvestada 10-20% “mässajatega”, kes ei pruugi eri põhjustel tema või teiste Komisjoni nominatsioonide poolt hääletada. Saab näha, kas von der Leyen jääb ainult senise koalitsiooni juurde või otsib endale toetust juurde roheliste (Greens) või konservatiivide ja reformistide (ECR) hulgast. Ent kuna kumbki neist pole mugav partner kõigile suure koalitsiooni liikmetele, võib see omavahelist koostööd mõjutada.
Parempopulistid ja -radikaalid on lõhestunud kolme parteigrupi vahel: ECR, Identiteet ja Demokraatia (ID) ja sõltumatud (enamasti uued parteid, kellel pole veel poliitilist perekonda). Erinevad poliitilised liidrid Euroopas on aastate jooksul proovinud äärmusparemtiiva parteisid tugevamaks liiduks vormida. Kuid need katsetused on liiva jooksud, sest nende omavahelised vastuolud on osutunud ületamatuks lõheks. Viimastel aastatel on eriti olnud esil Venemaa sõda Ukrainas, kus Poola PiS ja Ungari Fidesz jäävad paremäärmuslikest parteidest Vene-vastasuse ja -sõbralikkuse skaala erinevasse otstesse. Omavahelised lõhed vähendavad paremäärmuslike erakondade võimu mõjutada EP seadusandlikke protsesse.
Samuti tuleb arvestada, et mitmes riigis saavutasid radikaalsed paremparteid tegelikult nõrgema tulemuse kui varem – näiteks Soomes, Ungaris ja Poolas. Suur tõus paremradikaalide ridadest, mida meedias kuulutatakse, tuleb ennekõike nende tugevast esitusest Prantsusmaal, Itaalias ja Saksamaal. Ometigi on viimase kolme EP valimise põhjal selge, et parempopulism ja -radikaalsus on tulnud, et jääda. Nende tegelik tähtsus on selles, kuidas nad kujundavad poliitilisi debatte rändest kuni rohepöördeni ning selle kaudu on senised peavooluparteid nende ideid normaliseerinud.
Võib eeldada, et Ukraina toetamine ELis jätkub, ent liikmesriikide vahel on suured erimeelsused selle üle, milline see toetus peaks olema. Näiteks Saksamaa on olnud väga ettevaatlik, eriti kantsler Olaf Scholzi väljaütlemises ja tegudes, sest ta enamasti viivitab otsuste langetamisel kuni saab järgneda USAle. Ent samal ajal on Saksamaa poolt Ukrainale antud sõjalise abi kogumaht suur. Prantsumaa president Emmanuel Macron jällegi on retoorikas olnud sellel kevadel palju jõulisem, ent aastate jooksul on Prantsusmaa sõjalist abi andnud palju vähem. Paljud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on frustreerunud, et Lääne-Euroopa ei suhtu sõjasse ja selle tagajärgedesse siiani piisavalt tõsiselt.
Arvukad saadikud Euroopa Parlamendis on olnud häälekamad Ukraina toetajad kui liikmesriikide valitsused (sest rahalised kohustused, mida Ukraina heaks tehakse, tulevad ikkagi riikide eelarvetest, isegi kui neid tehakse ELi kaudu). Ent tegelikult Ukraina toetamise otsused tulevad Euroopa Komisjonist ja ELi Nõukogust, seega peavad Ukraina sõbrad jälgima, milliseks kujuneb tulevane Komisjoni koosseis. Kui Euroopa Parlamendis muutuvad veelgi valjemaks hääled, mis nõuavad lepituspoliitikat Venemaaga, mõjutab see kindlasti, kui lihtsalt õnnestub uut Komisjoni moodustada ning kes saavad selle liikmeks.
Ukraina toetamine: uued lennukid, uued mudelid
Tony Lawrence, RKK kaitsepoliitika ja -strateegia programmi juht
Viimane info Kieli Instituudi Ukraina toetamise ülevaatest näitab märkimisväärseid uusi siduvaid kokkuleppeid sõjalise abi saatmiseks Ukrainale, näiteks Belgialt (mis annab muuhulgas 30 uut F-16 lennukit), Kanadalt, Taanilt, Saksamaalt, Hollandilt ja Rootsilt. Prantsusmaa, keda on palju kritiseeritud selle eest, et nad annavad sõjalist abi vähe (5,6 miljardi euro väärtuses võrreldes Saksamaa 18,6 miljardiga) on lubanud 3 miljardi eest lisaabi ja andnud teada, et annab Ukrainale praegu veel kinnitamata hulga Mirage 2000-5 tüüpi hävitajat, mis on spetsiaalselt õhutõrjeks seadistatud. Nii nagu tankitarnetega, kus Lääne abistajad keskendusid laialt saadaolevale Leopard II on hävitajate tarnimisel prioriteet olnud F-16 tarnimine. Mitme eri platvormi tarnimine teeks Ukraina jaoks operatsioonid, väljaõppe, hoolduse ja logistika keerulisemaks. Just sel põhjusel on näiteks Rootsi pannud pausile oma plaani saata Ukrainasse Gripeni lennukeid ja Prantsusmaa on varem väitnud, et Mirage’e ei saadeta. Belgia lubadused suurendavad Ukrainasse saadetavate F-16 hulga 90-le. Prantsusmaa peab oma varudesse väga sügavalt sisse vaatama, kui nad tahavad neile anda sarnase hulga Mirage 2000-5, et see oleks sõjaliselt kasulik. Kreekal on näiteks sarnane arv neid lennukeid.
Venemaa uurib võimalusi rahvusvahelises mereõiguses oma tahtmist peale suruda
Tõnis Idarand, RKK teadur
Moskvast on juba mõnda aega kostunud hääli, et Venemaa Riigiduumas uuritakse võimalust tühistada ÜRO Rahvusvahelise mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) ratifitseerimisotsus, kuna see on kahjulik Venemaa huvidele, eelkõige Arktikas. 2023. aasta lõpus andis Venemaa teada, et Moskva kaalub ka võimalust tühistada konventsiooni kehtivus Venemaa Arktikas. See lõpetaks võimaluse, et NATO sõjalaevad saaksid vabalt läbi sõita sealsetest Venemaa territoriaalvetest, mis on konventsiooniga siiani tagatud.
Viimastel aastatel on Moskva juba astunud mereõiguse vaatest vaieldavaid samme, mille eesmärgiks on tugevdada Venemaa kontrolli liikumisteede üle Põhja mereteel. Alates sissetungist Ukrainasse on koostöö Venemaaga peatunud mitmetes Arktika koostööformaatides, s.h. Arktika Nõukogus. Ukraina sõjaga seoses on Venemaa juba kasutanud rahvusvahelistes lepingutes osalemise peatamist diplomaatilise survevahendina, heidutamaks Kiievi toetajaid. Venemaa otsus kuulutada Aasovi meri Venemaa siseveeks, kus rahvusvaheline mereõiguse põhimõtted ei kehti, on osa Moskva heidutussõnumitest läänele.
Rahvusvaheline mereõiguse konventsioon on ülioluline leping, mis määratleb riikide õigused ja kohustused nii maailma meredel, nende vete kohal õhuruumis kui ka merepõhjas. Selle lepinguga reguleeritud on olulised majandusküsimused, nagu meresõiduvabadus, kalastamine ja loodusvarade kasutamine, aga ka riikide merepiiride määramine ja vaidluste lahendamine. See õiguslik dokument väljendab peaaegu globaalset rahvusvahelist konsensust maailmamerede haldamisel. Venemaa on teadlik, et tema lahkumine rahvusvahelisest mereõiguse konventsioonist õõnestaks reeglitel põhinevat maailmakorda, mis teeniks Moskva eesmärke.
Mitme Arktika rannikuriigi nagu Venemaa, Taani ja Kanada nõuded oma mandrilava piiride määratlemisel on kattuvad. Nende vaidluste lahendamiseks on mereõiguse konventsiooniga loodud mehhanism, aga Venemaa lahkumine välistaks selle kasutamise. Moskva eeldab, et vajadusel saab ta kehtestada oma õigust jõu abil, kuna on seni suurim sõjaline jõud Arktikas.
Rahvusvahelise mereõiguse konventsiooni valikulist rakendamist eelistab ka Hiina. See avaldub nii Lõuna-Hiina mere territoriaalvaidluste lahendamisel kui ka meresõidu vabaduse põhimõtte järgimisel. Hiina soovib sõnaõigust Arktika haldamisel, kus mereõiguse konventsioon on olnud üks alusdokument, aga soovib ka kujundada merepõhjast maavarade kaevandamise reegleid oma huvidele vastavaks. Riikide jurisdiktsiooni piiridest väljaspoole jäävatel aladel merepõhjast maavarade, s.h. kriitiliste mineraalide kaevandamise reguleerimine on tuleviku geoökonoomiliste jõujoonte kujunemisel määrava tähtsusega.
Seni kehtivat süsteemi kõigutavad sammud võivad viia konkureerivate reeglistike tekkimiseni maailma meredel. See hakkab mõjutama nii territoriaalvaidlusi kui meresõiduvabadust, globaalset majandust ning stabiilsust ja julgeolekut maailma meredel.
Sel nädalal Diplomaatias. Minna Ålander: Balti- ja Põhjamaade piirkonnas on hea ettevalmistus pool heidutust
2024. aasta alguses oli Euroopas kuulda muljetavaldaval hulgal Põhja- ja Baltimaade kõrgetasemeliste poliitiliste juhtide ja sõjaväelaste avaldusi sõja laienemise tõenäosuse kohta. Ohtudesse tuleb suhtuda tõsiselt, aga Soome ja Rootsi liitumine NATOga on Venemaa jaoks kardinaalselt muutnud strateegilisi väljavaateid Läänemere piirkonnas, kirjutab Soome rahvusvaheliste suhete instituudi (FIIA) teadur Minna Ålander. Isegi kui juba enne nende täisliikmeks saamist eeldati, et võimalikus piirkondlikus konfliktis sõdivad Soome ja Rootsi NATO poolel, ei saanud kahe Põhjamaa kaitseks ega nendega koos toona teha ametlikke kaitseplaane. Nüüd aga, kui nende territooriumi ja sõjalised vahendid saab täielikult kaasata NATO uutesse piirkondlikesse kaitsekavadesse, on NATO-l võimalik kavandada ja ellu viia Baltikumi kaitset. Samal ajal on olukord muutunud palju keerulisemaks Venemaa planeerijate jaoks.
Loe edasi: Minna Ålander: Balti- ja Põhjamaade piirkonnas on hea ettevalmistus pool heidutust
Sel nädalal Diplomaatias. Omar Ashour: Esialgseid sõjalisi järeldusi Ukraina ja Gaza sõdadest
2023. aasta oktoober tähendas Venemaa sõjas Ukraina vastu järjekordset käänupunkti. Võrdluses 2022. aasta vasturünnakuga oli 2023. aasta tulemus jäänud tagasihoidlikuks, sest lisaks operatiivse initsiatiivi tagasivõtmisele mobiliseeris Vene armee märkimisväärse elavjõu, valmistades lääne militaarprognoosijaile hämmingut. Hamasi sõjalise tiiva ulatuslik rünnak Iisraeli vastu suurendas Ukraina raskusi veelgi. Doha magistrikooli (Institute for Graduate Studies) professor Omar Ashour kirjutab Gaza sõjast ja sealsetest võimalikest õppetundidest Ukrainale.
Loe edasi: Omar Ashour: Esialgseid sõjalisi järeldusi Ukraina ja Gaza sõdadest