Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Euroopa kaitsmine, Ukraina olukord, Hiina-USA-Venemaa, arengukoostöö tulevik
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2025. aasta 11. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Euroopa kaitseraha kohta on veel mitu lahtist küsimust
Steven Blockmans, RKK vanemteadur
Vastusena Euroopa halvenevale julgeolekuolukorrale esitles Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen eelmisel teisipäeval ELi kaitseinvesteeringute plaani. Euroopa ülemkogu erakorraliselt istungilt põhimõttelise heakskiidu saanud plaan tähendaks vähemalt 800 miljardi eurost süsti kaitsekuludesse. See on number, mis ei jää Washingtonis märkamata.
Kuid pealkiri maskeerib veidi, kui palju raha on tegelikult kohe saadaval. Samuti ei lahenda see väljakutseid, mis seisavad ees Euroopa kaitseturu killustatuse vähendamisel. Euroopa Liidu riikide vahelised lahingjooned on hästi teada ja alles on ka need üksikud, kes on üldse vastu ELi suuremale rollile kaitseteemadel.
Plaan ReArm Europe koosneb viiest osast. Esiteks, anda liikmesriikidele rohkem fiskaalset ruumi kaitsekulude tõstmiseks. Praktikas tähendab see stabiilsus- ja kasvupakti reeglite lõdvendamist. Euroopa Komisjoni näite kohaselt annaks see, kui kõik riigid tõstaksid keskmiselt kaitsekulusid 1,5% SKPst nelja aastaga 650 miljardit eurot lisaruumi eelarvekulutusteks. See on teretulnud, kuid tuleb arvestada, et praegu seda raha olemas ei ole.
Teiseks pakkus komisjon välja uue laenuskeemi 150 miljardi euro investeerimiseks kaitsesse. Ka see on teretulnud, sest plaan teeks kaitselaenud efektiivsemaks, kuna need oleksid tagatud ELi eelarve poolt. Samal ajal on ebaselge, kas kõik liikmesriigid vajavad laene, kui nad saavad juba turult raha. Samuti pole selge, kuidas see raha kulutatakse nii, et Euroopa killustunud kaitseturgu ühtlustada. Ettepaneku detailid peavad selguma järgmisel nädalal, et neid saaks esitleda osana Euroopa kaitsepoliitika valgest paberist, mida valmistavad ette Kaja Kallas ja kaitsevolinik Andrius Kubilius.
Kolmandaks tahab komisjon ELi eelarvet kasutada ning arutada, kas ühtekuuluvusfondides ning COVIDi taastefondides kasutamata raha panna kaitseinvesteeringutesse. Selle koha pealt on liikmesriigid eriarvamustel. Neljandaks on plaanis paremini kaasata erainvesteeringuid, mis nõuaksid bürokraatia vähendamist. Viimase punktina on plaanis Euroopa Investeerimispanga (EIB) suurem roll, mis tähendab, et EIB laenamise reegleid peaks veel lõdvendama.
Ukraina rasked ajad
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse uurimisprogrammi juht
Venemaa on pärast USA Ukraina-suunaliste vaenulike sammude algust jätkanud ja laiendanud tsiviiltaristu hävitamist Ukrainas. Ukraina president Volodomõr Zelenskõi teatas eile, et viimase nädala jooksul saatis Venemaa Ukraina sihtmärkide pihta 1200 juhitavat pommi, üle 800 drooni ja üle 80 erinevat tüüpi raketi.
Kuigi lubadus oli õhus juba eelmise aasta sügisel, ei ole Venemaa varem pidanud Ukraina vägede Kurski oblastist väljatõrjumist prioriteediks. Võimalike läbirääkimiste valguses on Venemaal oluline nüüd ukrainlased Vene territooriumilt välja ajada ja seega on alustatud koordineeritud tegevust Ukraina üksuste Kurskist välja surumisel. Olukord on ukrainlaste jaoks üsna kriitiline ja võib arvata, et Vene üksused saavutavad edu.
Ida-Ukrainas on olukord eelmiste nädalatega sarnane, Toretski suunal on mõlemad pooled erinevates lõikudes saavutanud vähesel määral edu. Ukraina on saavutanud veidi edasiminekut Pokrovski suunal. Vene väed omakorda liikusid edasi Kurakovski ja Siverski suunal.
USA tegevus mõjutab olukorda lahinguväljal otseselt ja loob Venemaale mitmeid eeliseid. Kohe annab tunda eelkõige luureinfo katkestamine ja õhutõrjemoona puudus, kahjuks saab kannatada eelkõige tsiviilelanikkond. Pikema mõjuga hakkab olema suurtükilaskemoona (suurema laskekaugusega on juba probleem, kuna USA piiras HIMARS-ite kasutust) puudus, mida Euroopa liitlased suudavad loodetavasti asendada. Samuti saab olema probleemiks USA varustuse hooldus ja nende varuosad.
Hiina vaade USA sammudele
Toomas Hanso, RKK teadur
„Maailma naasmine džungliseaduste juurde“ – nii kirjeldas Hiina välisminister Wang Yi globaalset olukorda, kui kõik riigid käituksid nagu “America First” USA möödunud nädala lianghui kohtumistel.
Lianghui (kaks istungijärku) on Hiina poliitika-aasta üks tippsündmusi, kus tutvustatakse valitsuse tegevuskava ja kommunistliku partei juhiseid ükeriiklikul areenil. Kohtumiste raames toimunud välisministri pressikonverentsil rääkis Wang Yi ka Hiina-Venemaa suhetest. Ta ütles, et mõlemad pooled on otsustanud luua „püsiva heanaaberliku sõpruse“, teevad edasi „kõikehõlmavat strateegilist koostööd“ ja et nende suhet ei mõjuta „kolmandate isikute sekkumine“, viidates Washingtonile.
Pekingi vaade on selge. Nad teevad kõik, mis võimalik, et vältida võimalikku Reverse Nixon strateegiat (Venemaa ja USA lähenemist) – ja seni, kuni Pekingi ja Moskva pikaajalised strateegilised eesmärgid kattuvad ehk eesmärk on multipolaarne maailm, siis ongi Washingtonil raske nende vahele pugeda.
Aga välisministri välja toodud mõte, et Hiina pakuks maailmale stabiilsust, kui USA toob kaost, on raske uskuda. Pidevad agressiivsed manöövrid Lõuna-Hiina Meres, merealuste kaablite lõhkumised Taiwani väinas ja sõjalaevade õppused Austraalia lähedal, on sammud, mis ei vii maailma „džungliseadustest“ kaugemale, vaid neile lähemale.
RKK kommentaar: Euroopa valikud Trumputini maailmas: võidelda, põgeneda või tarduda
Tomas Jermalavicius, RKK teadusjuht
See, mida me praegu näeme, ei ole järjekordne äkiline transatlantiliste suhete halvenemine, ammugi mitte suhete juhitud, aga oluliselt kiirendatud tasakaalu taastamine, mis muudab suhte tervemaks ja õnnelikumaks. Donald Trump on käivitanud lammutuskraana – rünnates verbaalselt liitlasi, avaldades survet sõjaohvrile ja pooldades agressori nõudmisi – ajal, mil Euroopa on endiselt haavatav ja oma tähtsaima liitlase kaotamise suhtes ettevaatlik. Muidugi on Euroopal selles keerulises olukorras suur osa süüd. Seda ei jäta rõhutamata ei trumpistid ega ka Euroopa koomas viibinud kaitsepoliitika pikaaegsed kriitikud. Tormamine selle suhte alt vaipa ära tõmbama teenib nüüd aga Venemaa põhihuvi lõigata Euroopa Ameerikast ära.
Ähvardav Trump-Putin – ehk Trumputin – ei ole ka lihtsalt järjekordne USA naiivne ja ekslik katse suhteid Venemaaga taastada. Trump näib Venemaa diktaatorit siiralt imetlevat ega lausu tema kohta kunagi midagi kriitilist. USA keeldus väidetavalt mainimast Venemaa agressiooni G7 avalduses ning hääletas ÜROs agressiooni hukka mõistvate eelnõude vastu. Nii ühtlustas Venemaa suurejooneliselt oma diplomaatilised seisukohad Venemaa, Põhja-Korea, Valgevene, Eritrea ja mõne teise riigiga. Orwelliliku pöördena sai ohvrist kaabakas, kes “ei oleks tohtinud sõda alustada”, kajastades üht Kremli peamist propagandapunkti. Lisaks on esitatud Kiievile väga väljapressivaid majanduslikke nõudmisi ning pärast Ukraina presidendi “valimisteta diktaatoriks” tembeldamist nõutud juhtkonna vahetamist.
Üha ilmsem on see, et Manhattani kiusaja tunneb rohkem hingesugulust Piiteri päti kui Euroopa institutsioonide või sõjas karastunud Ukraina juhtidega. Ta pöördub Putini vastu alles siis, kui tunneb end sügavalt solvatuna või petetuna. Putin – KGB-s õppinud manipuleerimise ja pettuse meister – tagab, et seda kunagi ei juhtuks. Praegu on Trumpi maailmavaate kohaselt Venemaal legitiimne mõjusfäär, kuhu Ukraina kuulub ja seega peab ta Putini tahte ees alistuma, kui ta tahab, et sõda lõppeks.
Milised võimalused on Euroopal?
Loe edasi (inglise keeles): Europe in a Trumputin World: Fight, Flight, or Freeze?
RKK Publikatsioonid. Eesti roll muutuvas rahvusvahelise arengukoostöö arhitektuuris
Merili Arjakas, Hille Hanso, Kai Kaarelson, Ivan U. K. Klyszcz, Solveig Niitra
Arengukoostöö on riikide jaoks pehme jõu tööriist, mille abil levitatakse oma väärtusi, tugevdatakse suhteid partnerriikidega ja vähendatakse globaalset vaesust. Rahvusvahelise poliitika seniste normide ja jõujoonte muutumine avaldab mõju ka globaalsele arengukoostööle, mistõttu on oluline analüüsida Eesti senist arengukoostööd ja selle tulevikusuundumisi.
Esiteks on riikide kahepoolne arengukoostöö muutumas taas üha enam huvide- ja äripõhiseks. Ka lääneriikide arengukoostööd kujundab aina rohkem soov müüa oma teenuseid ja kaupu. Seda illustreerib tõsiasi, et Rootsi kui üks olulisem Euroopa Liidu doonorriik keskendub järjest rohkem enda ekspordi edendamisele. Samuti loodetakse, et maailma lõunapoolsete riikide majanduskasv pakub lahendusi maailma põhjapoolsete riikide turvalisuse ja heaoluga seotud probleemidele (sh ränne).
Teine tähtis trend on ebademokraatlike doonorriikide üha märgatavam esiletõus, kusjuures nad ei soovi arengukoostöö kaudu võimestada kohalikke elanikke, vaid kinnistada või laiendada oma mõjusfääri. Seetõttu on negatiivne, et mitu lääneriiki, sh suurim doonorriik USA, on võtnud kursi arengurahastuse olulisele kärpimisele, mis jätab rohkem ruumi Hiinale ja teistele riikidele, kes pakuvad läänelikule valitsemistavale alternatiivi.
Eesti on arengukoostöös seni peamiselt keskendunud oma üleminekukogemuse edasiandmisele sellistele riikidele nagu Ukraina, Gruusia ja Moldova, kes on Eesti õppetundide vastu huvi tundnud ning kelle areng mõjutab otseselt meie enda julgeolekut. Reformikogemuse alla kuuluvad nii demokraatia, õigusriigi kui ka ettevõtluskeskkonna edendamine, samuti oleme tähelepanu pööranud haridusalasele arengukoostööle. Sellele on lisandunud Eesti digiriigi ja -hariduse kohta kogemuste jagamine, milles teeme arengukoostööd Aafrika riikidega. Uueks teemaks on Eesti haridusmudeli eksport, sest kvaliteetse hariduse järele on maailmas suur nõudlus, ehkki Eestis ei ole veel välja kujunenud üleriigilist konsensust valdkonna prioriteetsuse ja sobivate tegijate kohta.
Loe raportit: Eesti roll muutuvas rahvusvahelise arengukoostöö arhitektuuris
Mõjutamine, läbipaistmatus ja propaganda. Venemaa abistamispoliitika teenib tema enda huve
Ivan U. K. Klyszcz, RKK teadur
Rahvusvahelise arengukoostöö üle toimuvates aruteludes räägitakse sageli koloniaalpärandi mõjust ning rahastajate ja abisaajate ebavõrdsest võimuvahekorrast. Neis aruteludes saab tähelepanu Venemaa humanitaarabi ja arengukoostöö, kuna Moskva puhul on teistele riikidele antav abi osa agressiivsest mõjusfääridel põhinevast välispoliitikast. Kas ei näita Venemaa täiemahuline agressioon Ukraina vastu – nagu ka teised tema algatatud sõjad – mitte seda, et arengu soodustamise asemel külvab Kreml ebakindlust ja hävingut?
Moskva ei ole kunagi tunnistanud oma koloniaalpärandit ega selle pärast kahetsust väljendanud, vaid jätkanud selle asemel paternalistlikku liini ning esitlenud oma arenguabi modernsuse kingitusena. Artiklis antakse ülevaade Venemaa riigiabi praegusest olukorrast ja selle rollist Moskva välispoliitikas.
Loe lähemalt (inglise keeles): Russia’s Self-Serving Aid Policy: Influence, Opacity, and Propaganda (PDF)