Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: ELi laienemine ja parlamendivalimised, Ukraina, uued liitlased NATOs
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 12. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Tee tööd ja näe vaeva: Eesti seisukohad Euroopa Liidu laienemise kohta
Merili Arjakas, ajakirja Diplomaatia peatoimetaja
Eesti poliitikute seas on laialdane üksmeel, et Euroopa Liidu laienemine on kasulik nii julgeoleku tagamiseks kui ka majandusliku heaolu tõstmiseks. See puudutab eriti Ukrainat, aga kehtib ka teiste kandidaatriikide puhul. Siiski on parteide vahel erisusi selles, kui tugevalt laienemist toetatakse ning milliseid kompromisse ollakse selleks valmis tegema.
Erinevalt mõnest teisest liikmesriigist ei ole Eesti poliitilises debatis nii prominentsel kohal Ukraina liitumise majanduslikud mõjud, sest Eesti põllumajandussektor on väike ja Ukraina ei ole Eesti jaoks tugev majanduskonkurent. Lisaks on küll oodata, et Eesti rahalised toetused ELi eelarvest vähenevad, ent Eesti majandustase on lähenemas ELi keskmisele ning seetõttu oleks tegemist vaid niigi toimuva protsessi kiirendamisega.
Venemaa sõda Ukrainas ning ELi välispoliitika pantvangi võtmine ühe liikmesriigi poolt on pannud rohkem Ida-Euroopa poliitikuid ja eksperte mõtisklema, kas tuleks kasutusele võtta kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamine ka teatud Ühise Välis- ja Julgeolekupoliitika küsimustes. Siiski ei saa öelda, et Eestis oleks toimunud meelemuutus, sest nii valitsus kui ka parteid eraldi toetavad vetoõiguse säilitamist. Veelgi vähem on Eesti parteide seas soovi vähendada Euroopa Komisjoni suurust ja loobuda kindlast volinikukohast, pidades seda üheks viisiks, kuidas väikeriigid saavad Euroopa asjades rohkem kaasa rääkida.
Valitsus ja kõik parteid on veendunud, et uusi riike võib vastu võtta vaid juhul, kui kandidaatriigid on punkt-punkti pealt täitnud kõik laienemistingimused — mitte poliitilise hea tahte märgina. See kehtib ka Ukraina kohta, mille puhul poliitikud hoiatavad, et ei tohi anda ukrainlastele võltslootust, justkui ELi laienemine saab olema kiire ja valutu protsess. Loe analüüsi (inglise keeles)
Ukrainlaste meelekindlus ei kõigu
Marek Kohv, RKK uurimisprogrammi “Julgeolek ja kerksus” juht
Üldine olukord sõjarindel on viimastel nädalatel vähe muutunud. Venemaa on jätkuvalt pealetungil ja Ukraina aktiivses kaitses. Venemaa saavutas ka eelmisel nädalal mõningast edu Luhanski ja Donetski oblastis, Vene maismaa rünnakute maht vähenes ning Ukraina üksused sooritasid lokaalseid vasturünnakuid. Sel nädalal suudavad Vene üksused tõenäoliselt jätkuvalt edeneda Luhanski ja Donestki oblastis, kirde ja lõuna suunal eeldatavasti rindejoones muutust ei toimu, Ukraina ei suuda hoolimata vasturünnakutest tõenäoliselt territooriumi tagasi võtta. Küll on Ukraina teinud viimasel ajal mitmeid rünnakuid Vene naftatöötlustehaste vastu, mis on venelaste jaoks muutumas arvestatavaks probleemiks.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse delegatsioon külastas eelmisel nädalal Kiievit, kus jäi kõlama ukrainlaste meelekindlus. Olukorda hinnatakse raskeks, kuid mitte ülemäära traagiliseks. Loomulikult on vajadus erinevat tüüpi laskemoona järgi suur ja seda kõrgemalt hinnati Tšehhi presidendi moonatarne algatust. Viimase info kohaselt peaks lubatud laskemoon jõudma Ukrainasse juunis ja sellest peaks jätkuma kuni pooleks aastaks. Ukrainlased on valmis Venemaaga pikalt sõdima, Euroopa peab omalt poolt tegema kõik, et Ukraina tagala oleks kindel. Venemaa tuumaähvardusi võetakse ka Ukrainas arvesse, kuid ei lasta ennast sellest heidutada ja oma tegevusi selle järgi ei seata.
32 liikmega NATO
Nele Loorents, RKK teadur
Nädala eest toimus NATO peakorteris Rootsi NATO-ga liitumise tseremoonia, Soome liitus NATO-ga juba peaaegu aasta tagasi. Kahe uue sõjaliselt tugeva liitlase lisandumine on muutnud oluliselt tugevamaks ja ühtsemaks Läänemere põhja osa ning omab olulist positiivset mõju ka Eesti julgeoleku tagamisel. 2024. aastal plaanivad nii Soome kui Rootsi kaitsekulutuste osas ületada 2 protsendi osakaal SKP-st. Soome ja Rootsi NATO-ga liitumine võimaldab lõpuks Läänemerd käsitleda ühe tervikliku operatsioonialana, tekitades seeläbi Venemaale olulise strateegilise dilemma Kaliningradi ja Peterburi vahelise transpordi koridori lahti hoidmisel. See on märkimisväärseks lisanduseks NATO regionaalsete plaanide koostamise ja läbi harjutamise kontekstis. Esimesi ühiste operatsioonide testimisi on saanud juba teha praegu käimasoleva suurima mahulise külma sõja järgse ühisõppuse Steadfast Defender 2024 raames.
Allianssi sõjaliste võimete lisandumise osas on Soome ja Rootsi liitumisega seonduvalt eelkõige viidatud õhu- ja merevahenditele, mis saavad olulisel määral toetada ka Balti riikide julgeolekut. Rootsi puhul tuleb aga oluliseks pidada ka maavägede tugevust. Puuduv maismaapiir Venemaaga pakub Rootsile head võimalust maavägedega panustamiseks idatiival. Ühiste julgeoleku eesmärkide olemasolu loob selleks eriti head võimalused Balti riikides.
Uusimad liitlased: Soome ja Rootsi NATO-s
Tony Lawrence, RKK Uurimisprogrammi “Kaitsepoliitika ja strateegia” juht
Tomas Jermalavičius, RKK teadusjuht
Jan Hyllander, Rootsi kaitseülikooli lektor
2024. aasta 11. märtsi keskpäeval heisati NATO peakorteris Rootsi lipp, et tähistada pidulikult üht Venemaa Ukraina-vastase sõja üllatavamat tulemust. Vene agressiooni ja sellega kaasnevate julgeolekuohtude tõttu loobusid Rootsi ja 2023. aasta aprillis NATO-ga liitunud Soome aastakümneid kestnud neutraaliteedipoliitikast, et saada alliansi 31. ja 32. liikmesriigiks. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) uuringus analüüsitakse nende muutuste tagajärgi peamiselt Balti riikide kaitse vaatenurgast.
Kuigi Soome on oma relvajõudude ülesehitamisel lähtunud iseseisvast toimetulekust mis tahes sõjalise agressiooni puhul, kallutas Venemaa täiemahulise rünnaku jõhkrus Ukrainas avalikku arvamust kiiresti ja märkimisväärselt NATO liikmesuse poole. Riigijuhid läksid sellega ruttu kaasa. Avalik arvamus muutus kiiresti ka Rootsis, kuid sealset arutelu mõjutas tugevalt Soome vältimatu liikumine alliansi poole, mis õõnestas Rootsi jätkuva mitteühinemise loogikat. Kaks riiki esitasid taotluse NATO-ga liitumiseks samal päeval, 2022. aasta mais.
Soomest ja Rootsist on liitlastena Põhja-Balti regiooni julgeolekule palju kasu. Nende ühinemine tugevdab NATO-t poliitiliselt, sest loob Põhja-Euroopas suure bloki riikidest, mis kuuluvad üldjoontes samadesse julgeolekuorganisatsioonidesse ja mõtlevad julgeolekust ühtemoodi. Operatiivtasandil täidab nende liitumine suure lünga NATO territooriumis – vähendades Balti riikide isolatsiooni ja haavatavust ning andes NATO vägede ülematele palju rohkem võimalusi valmistuda potentsiaalseks konfliktiks Venemaaga ja sellega toime tulla. Taktikalisel tasandil lisavad nad NATO arsenali nüüdisaegsed ja võimekad relvajõud.
Sellegipoolest toob ühinemine kaasa proovikive ja riske. Siirdavate maavägede loomine on mõlema riigi puhul NATO liikmesusnõuete täitmise kõige keerulisem praktiline väljakutse. Veel raskemaks võivad aga osutuda vaimsed ja kultuurilised takistused
Soome jaoks on peamised väljakutsed sõltumatu, äärmiselt iseseisva ja nii riigijuhtide kui ka elanikkonna silmis väga kõrgelt hinnatud kaitsemudeli kohandamine kollektiivkaitse vajadustega. Samuti tuleb hakata avalikumalt rääkima liidu ühist julgeolekut ähvardavatest ohtudest, eelkõige Venemaast, et tugevdada liitlaste ühtekuuluvust. Rootsis nähti neutraalsust mitte ainult määrava osana riigi maailmapoliitilisest identiteedist, vaid ka omanäolise demokraatia ja heaoluriigi väljaarendamiseks hädavajaliku elemendina. Need ideed on Rootsi ühiskonnas sügavalt juurdunud ja vaimne üleminek liitlasriigi staatusele võib osutuda pikaks ja keerukaks.
Üks riske on, et kahe tugeva liitlase lisandumine võib jätta teistele liitlastele või nende avalikkusele mulje, nagu oleks Põhja-Balti regiooni heidutus- ja kaitsemeetmed lõpuni välja arendatud ega vajaks rohkem tähelepanu. Samuti võib Soome ja Rootsi ühinemisest saadav kasu realiseeruda vaid osaliselt, kuna vähemalt vahetult liitumisele järgnevatel aastatel kavatsevad nad valida tagasihoidliku lähenemise. Näiteks laseks Rootsi käest hea võimaluse, kui keelduks Põhja-Balti regioonis juhtrolli võtmast.
Lisaks võib Soome ja Rootsi pühendumus Põhjamaade tugevale piirkondlikule identiteedile olla küll praktilise julgeoleku- ja kaitsekoostöö edendamiseks kasulik, kuid pärssida nende tegevust Balti regioonis ja seetõttu Balti riikide julgeolekule halvasti mõjuda. Kahe riigi põhjamaise ja Läänemere riigi identiteedi vahel ilmnesid pinged juba siis, kui hakati arutama nende rolli NATO operatiivtasandi juhtimisstruktuuris. Ja viimaks veel üks oht: Soome ja Rootsi pakutava lisandväärtuse üle käinud arutelus tuli vahel välja ebamäärane jutt „strateegilisest sügavusest“, mis võib viidata sellele, et nad peavad teiste liitlaste territooriumi kuidagi vähem oluliseks. See ei aitaks kaasa tõkestusheidutusele NATO kirdepiiril.
Kuigi Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga toob Balti riikide julgeolekule ja kaitsele palju kasu, tuleks neid riske ja proovikive teadvustada, et saaksime nendega tegeleda. Uuringus antakse Soomele ja Rootsile alliansiga integreerumisel mitmeid soovitusi.
Loe analüüsi (inglise keeles)