Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: ELi kaitsevõime, Ukraina rinne, USA veenmine, Lõuna-Kaukaasia

Euroopa liidrid ühtsuse otsinguil
Steven Blockmans, RKK vanemteadur

Ajal kui Ukrainas kestab sõda ja Lähis-Idas jätkub ebastabiilsus, peab Euroopa oma julgeoleku eest ise suurema vastutuse võtma. Täna kohtuvad ELi liidrid Brüsselis ühepäevasel “retriidil”, et leida mõtteid, kuidas parandada Euroopa kaitsevõimet, olles samas tugeva surve vähendada oma sõltuvust USAst. ELi juhtidega liitusid täna NATO peasekretär Mark Rutte ning Ühendkuningriigi peaminister Keir Starmer.

Kõrge välispoliitikaesindaja Kaja Kallas ja kaitsevolinik Andrius Kubilius on üles kutsunud tegema “kvanthüpet”: kaitseinvesteeringutes, -tööstuses ja -hangetes. Ideedest puudust ei ole. Aga kuna raha hulk on lõplik, on probleem selles, mida täpselt edasi teha. Tänase kohtumise eesmärk oli pidada ausaid kõnelusi ja leida ideed, millel on kõige rohkem toetust. Need on aluseks Euroopa kaitsepoliitika valgele paberile, mille Kallas ja Kubilius peaksid esitama 19. märtsil. Siduvaid lubadusi selle põhjal peaksid riigijuhid jagama järgmisel ülemkogul juunis. 

---

Ukraina: lahingupilt muutumatu
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht

Lahingupilt Donbassis pole viimasel ajal oluliselt võrreldes aasta algusega muutunud. Vene rünnakute tempo on aeglustunud, selle põhjus võib olla nii ilmastikus kui ka nende võimes rünnakuid sooritada. Vene üksused edenevad jätkuvalt jupikaupa, põhiliselt jalaväe toel. Rünnakud on suunatud hetkel eelkõige Pokrovski ja Toretski vastu. Kurski suunal pole Vene üksused midagi märkimisväärset saavutanud. Ukraina hoiab enda käes endiselt ligi 40 protsenti varem vallutatud alast.

Venemaa rünnakud Ukraina elektritaristu pihta käivad küll pidevalt, kuid nende mõju on jäänud oodatust väiksemaks. Venemaa jätkab aga tsiviilobjektide teadlikku purustamist.

Ukraina on olnud üsna edukas oma droonirünnakutega Venemaa naftatööstuse vastu. Videod põlevatest rajatistest kannavad siiski ka kommunikatsioonieesmärki ja ei pruugi alati tähendada, et põlevat rajatist ei saa enam kasutada. 

Loodetavasti suudab Ukraina oma droonide ja rakettide tootmist veelgi suurendada, sest Venemaal on tekkinud nüüd vajadus otsustada, kus ja kuidas oma õhutõrjet kasutada.

---

Sel nädalal Diplomaatias. Tony Lawrence: Kuidas Ameerika administratsiooniga Euroopast kõnelda?

Euroopa ootab närviliselt, millise kursi võtavad Atlandi-ülesed suhted Donald Trumpi uuel ametiajal. Põhjuseid pessimismiks leidub. Parimal juhul seisavad liitlasriikidel Euroopas ees neli konarlikku aastat. Halvima ärahoidmiseks tuleb ameeriklastele meenutada, miks hea Atlandi-ülene läbisaamine on ka USA huvides. Paraku võivad tähelepanuta jääda nii varem mõjunud kui ka täpsemalt sihitud seletused.

Presidendiametiks valmistudes andis Trump teada, et ta nõuab Ameerika liitlastelt Euroopas kaitsekulude märkimisväärset tõstmist, määras tähtsamatesse Euroopa riikidesse ebamugavaid suursaadikuid ning ähvardas kõigile importkaupadele tollimakse kehtestada. Ta tegi juttu sellest, et Kanadast võiks saada USA 51. osariik, ning keeldus Gröönimaa kontrolli alla võtmiseks välistamast sõjalisi meetmeid.

Sellega, et ta juba esimesel ametipäeval lahkus Pariisi kliimalepingust ja Maailma Tervishoiuorganisatsioonist, andis president märku, et uus administratsioon ei soovi juhinduda rahvusvahelistest lepingutest ega kommetest. Tundub, nagu ta oleks valmis Vladimir Putiniga läbi rääkima Ukrainat kõrvale jättes. Ilmselt soovib ta sõda nii väga lõpetada, et ei märkagi Vene intriigide ohtlikkust. Tema kaitsenõunikud on soovitanud Euroopasse paigutatud vägesid tõsiselt kärpida, et USA relvajõude saaks Hiinaga tegelemiseks ümber korraldada. Need on halvad uudised Euroopale, kus koostööd USA-ga peetakse julgeoleku nurgakiviks.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse kaitsepoliitika ja strateegia programmi juht Tony Lawrence kirjutab, milliseid argumente kasutada. Loe edasi: https://diplomaatia.ee/kuidas-ameerika-administratsiooniga-euroopast-konelda/ 

---

RKK publikatsioonid. Venemaa mõju Lõuna-Kaukaasias ja ELi võimalused
Sanshiro Hosaka, RKK teadur

Venemaa sissetung Ukrainasse ja Mägi-Karabahhi tagasivallutamine Aserbaidžaani poolt põhjustanud geopoliitilisi muutusi ning toonud kaasa mitmesuguseid Vene mõju ilminguid Lõuna-Kaukaasias, mida Moskva on traditsiooniliselt pidanud oma mõjualasse kuuluvaks.

Selles analüüsis uuritakse nende sündmuste tagajärgi Venemaa geopoliitilisele positsioonile Gruusias, Armeenias ja Aserbaidžaanis, muu hulgas analüüsitakse Venemaa sõjalisi, poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi võimalusi ning seda, mis neid piirab.

Venemaa mõju on laiaulatuslik ja väljendub näiteks järgnevas:

Võltslepitamine ja sõjalise abi pakkumine – Moskva kasutab ära piirkondlikke konflikte, nt Mägi-Karabahhi, Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga kaasnevaid vaidlusi, et näidata ennast asendamatu vahendajana, kindlustades samal ajal oma sõjalist ja poliitilist jalgealust.

Mittesõjaline survestamine – Venemaa püüab asümmeetrilise kaubandussõltuvuse, energiaressursside, meedia, kultuurisidemete, nii vene kui ka sihtriikide diasporaade ning luuresidemete abil survestada sihtriikide valitsusi.

Autoritaarne mitteliberaalne poliitika – Moskva toetab mõjupiirkondades demokraatia edendamisele (n-ö värvirevolutsioonidele) vastu seisvaid autokraate, kes kehtestavad Venemaa eeskujul piiravaid seadusi, näiteks välisagendi seadust, ja edendavad n-ö traditsioonilisi väärtusi.

Gruusias on näiteks tugevnenud Venemaa kaudne mõju Ivanishvili režiimi all. Armeenia on hakanud teadlikult vähendama Venemaa mõju tundlikes valdkondades, kuid süsteemne sõjaline ja majanduslik sõltuvus püsib. Aserbaidžaan on Moskvaga poliitiliselt ja sõjaliselt üha tihedamini seotud, kuid see ei tähenda tingimata, et Venemaal oleks suurem mõju Bakuule. Nende suundumuste jätkumine, eriti merepiirita ja väheste maavaradega Armeenias, sõltub sellest, millega lõpeb käimasolev sõda Ukrainas, ja Armeenia-Aserbaidžaani rahuläbirääkimistest.

Analüüsis antakse ka soovitusi, kuidas tugevdada vastupanuvõimet Venemaa pahatahtlikule mõjule ning samal ajal toetada demokraatia arengut Lõuna-Kaukaasias:

1. – Tuleb takistada Venemaa võltslepituskatseid – Venemaal ei tohi lasta kasutada piirkondlikke konflikte, et kindlustada oma geopoliitilist mõju konfliktilahendamise ja rahuvalve nime all. ELi vaatlusmissiooni saatmine Armeeniasse on sealjuures õigeaegne ja oluline samm.
   
2. – Tuleks pakkuda vastukaalu n-ö traditsioonilisi väärtusi edendavatele poliitilistele jõududele, seada kahtluse alla Venemaalt lähtuv läänevastane traditsioonilisi väärtusi edendav maailmavaade ning näidata, et ELiga lõimumine ei ohusta mingil moel kohalike tavade ega kultuuri alalhoidmist.
   
3. – Veel tuleks mitmekesistada piirkondlikke kaubateid – toetama peaks algatusi nagu Armeenia rahuristteed, et taastada traditsioonilised kaubateed ja vähendada sõltuvust Venemaast.
   
4. – Viimaks on tähtis pakkuda kaitset ja toetust kodanikuühiskonnale, eriti tegevustele, mis suurendavad vastupanuvõimet Venemaa mõjule ja aitavad luua piirkonnas usaldust.

Laadi alla ja loe (inglise keeles): Russia’s Influence in the South Caucasus and EU Policy Options (PDF)