Režiim vs rahvas Iraanis
Merili Arjakas, Diplomaatia peatoimetaja
28. detsembris Iraanis alanud meeleavaldused kogusid eelmisel nädalal jõudsalt hoogu: kuigi valitsus annab infosulu kehtestamisega oma parima, et takistada toimuva maailmale edastamist, on hinnangute järgi tegemist suurima valitsusvastase kampaaniaga 2009. aastast või lausa 1979. aasta revolutsiooni endaga võrreldav rahvaülestõus. Raske on siiski öelda, kas protestid võiksid viia islamirežiimi kukutamiseni. Seni pole olnud märke, et poliitiline eliit, julgeolekuasutused ja armee hakkaksid rahva poole üle minema. Samas ei ole ajatolla Ali Khameneil ka ühtegi muud lahendust peale rahulolematuse jõhkra allasurumise varnast võtta. Niigi udusesse olukorda lisab ebakindlust USA president Donald Trump, kes lubas meeleavaldajatele appi tulla. Režiim või rahvas, kes jääb peale?
Venezuela operatsiooni järgmised küsimärgid: Kuuba, Gröönimaa ja Iraan
Allan Aksiim, poliitikavaatleja
Merili Arjakas, Diplomaatia peatoimetaja
3. jaanuaril viis USA läbi erioperatsiooni, mille käigus võeti kinni Venezuela president Nicolás Maduro ja tema abikaasa, kes viidi New Yorki kohtu ette. Kas nüüd on loodud ohtlik pretsedent? Küsimus ei ole rahvusvahelises õiguses, sest seda jõustavad riigid niikuinii valikuliselt ja universaalset kõigile ühtmoodi kehtivat rahvusvahelist õigust pole kunagi olnud. Tegeliku küsimuse saab sõnastada palju tooremalt: kui maailm töötab taaskord mõjusfääride loogika järgi ja Ladina-Ameerika on USA mõjusfääris, siis kelle mõjusfääris on Ukraina ja ülejäänud Euroopa? Ning milliseid järeldusi tehakse edukast Maduro kukutamisest Washingtonis ja mida võib sellest välja lugeda USA edasise välispoliitika kohta?
Loe edasi.
Vaikus Venezuela erioperatsiooni suunal siinpool Atlandit
Helena Eglit, RKK nooremteadur
Polnud üllatav, et Euroopa jäi USA sõjalist operatsiooni Venezuelas kommenteerides kidakeelseks. Ilmselt osutus kriitika väljendamine keerukaks ka seetõttu, et Venezuela aastatepikkuse kriisi lahendamiseks nappis vettpidavaid lahendusi ning USA ja Euroopa senist multilateraalset lähenemist võis pidada läbikukkunuks.
Euroopa liidrid nentisid (sh ELi välisteenistuse ühises avalduses), et Nicolás Madurol puudub legitiimsus. Seejärel piirduti põhimõtteliste seisukohtadega: toonitati rahvusvahelise õiguse järgimise vajadust ning Venezuela suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamist. Üleüldiselt keskendusid sõnavõtud eeskätt tulevikule, st võimuvahetus Venezuelal peab toimuma rahumeelselt ja demokraatlikult.
Euroopa suurriikide juhid jäid USA samme kommenteerides ettevaatlikumaks, samas kui väärtuspõhisust hindav Põhjala võttis USA suhtes kriitilisema hoiaku, mida mõjutas omakorda Trumpi agressiivse retoorika jätkumine Gröönimaa suunal. Rootsi välisminister Maria Malmer Stenergard nentis, et „Ma ei taha elada maailmas, kus suurriigid teevad, mida heaks arvavad. Seepärast on Rootsi jaoks oluline seista rahvusvahelise õiguse eest just sel kriitilisel ajal.“
Prantsusmaa välisminister Jean-Noël Barrot ja Norra välisminister Espen Barth Eide sõnul rikkus USA rahvusvahelist õiguse ja jõu mittekasutamise põhimõtet. Saksamaa kantsler Friedrich Merz piirdus nendinguga, et tegu on „keeruka situatsiooniga“, sh õiguslikust perspektiivist. Kuigi Prantsusmaa president Emmanuel Macron ei kiitnud USA „meetodeid“ Maduro kukutamiseks heaks, näis ta meetodist pidavat olulisemaks, et Venezuela rahvas ise tervitas „Maduro diktatuuri” lõppu.
Trumpile ideoloogiliselt lähemal seisev Itaalia peaminister Giorgia Meloni nimetas erioperatsiooni „legitiimseks“ ja selle iseloomu „kaitsvaks”. Suurim šokk valdas autoritaarseid riigipäid: EEASi avaldusest hoidunud Ungari peaminister Viktor Orbán vaikis esialgu täielikult. Seejärel piirdus ta teatega, et Ungari kodanikud rünnakus viga ei saanud. Alles mõni päev hiljem nimetas Orbán operatsiooni kiitvalt „narkoriigi elimineerimiseks“, lisades olupoliitiliselt, et võimuvahetus Venezuelas võib Ungari jaoks tuua soodsamad tuuled energiapoliitikas.
Lääne arvamusliidrite kriitika Euroopa suunal astub samasse jõkke: et Euroopa näitab taas oma nõrkust, vältides rahvusvahelise õiguse rikkumise ja Trumpi välispoliitika suunal positsiooni võtmist. Mitmed analüüsid näivad väitvat, et mitte niivõrd USA erioperatsioon ise, vaid Euroopa liidrite suutmatuse sellele reageerida lööb viimase naela rahvusvahelise õiguse ja multilateraalse maailmakorra kirstule.
Samas on üha enam kõlapinda leidmas optimistlikum vaade: Euroopa näiline nõrkus tuleneb pigem alaväärsuskompleksist kui tegelikust võimetusest. Analüütikute hinnangul takistab Euroopat eeskätt teise maailmasõja järelt pärinev harjumus tegutseda USA toel ja nõusolekul. Sestap ei peaks Euroopa murdma pead üksnes selle üle, kuidas retooriliselt vastata USA ettearvamatule välispoliitikale – eriti kuna USA näib üha vähem huvitavat, mida Euroopa „arvab“ –, vaid küsimusele, millised võimuinstrumendid (majanduses, tehnoloogilises innovatsioonis ja välispoliitikas) on Euroopal endal ning kuidas haarata edaspidi mõjuvõimsam roll globaalses poliitikas.
Kas Hiinas Maduro pärast pisaraid valatakse?
Toomas Hanso, RKK nooremteadur
Suheteisse Venezuelaga on Peking teinud märkimisväärseid diplomaatilisi ja majanduslikke investeeringuid. Isiklikele kontaktidele Nicolás Maduroga on Xi Jinping kulutanud rohkesti aega. Kuna USA tahab nüüd Venezuelat käsutada, on selles riigis Hiina majandushuvid, sealhulgas energiajulgeolekuga seotud ootused, ohtu sattunud. Arvatavaid tagajärgi nii Hiina-Vene suhetele kui ka BRICS-ile on rohkesti.
Venemaa jätkab Ukraina tsiviilelanike ründamist
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Venemaa viis nädalavahetusel läbi kombineeritud drooni- ja raketirünnaku, mis põhjustas ulatuslikke elektrikatkestusi, eriti Kiievi oblastis. Ukraina president väidab, et see oli sihilikult ajastatud just külmade talveilmade saabumisel, et põhjustada tsiviilelanikele rohkem kannatusi.
Ukraina-Euroopa-USA rahuplaani koostamise käigus Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa väljendatud valmisolekule vaherahu korral oma vägesid Ukrainasse saata reageeris Venemaa oodatult valulikult, mis päädis 8.–9. jaanuari ööl ballistilise raketi Orešniku laskmisega Lääne-Ukrainasse Lvivi. Orešnik on mõeldud kandma tuumalõhkepead ja tema kasutamine lihtsalt tavarelvana on äärmiselt ebamõistlik, sest selle maksumus on kõrge ja tabamistäpsus madal. Tõenäoliselt üritab Venemaa sellise relva laskmisega ELi ja NATO piiride lähedale jätkata Lääne poliitikute hirmutamist. Siiani läbiräägitava rahuplaani tegevused pärast vaherahu saavutamist ei aita aga kuidagi kaasa reaalse vaherahu saavutamisele, sest Venemaa pole üles näidanud absoluutselt mingisugust valmisolekut seda teha.
Rindel on olukord suhteliselt staatiline, vahelduva eduga mõlemal poolel. Venemaa surve on suurim Pokrovski lõigus. Kokkuvõttes näeme üheaegselt jätkuvat Ukraina energiataristu nõrgestamist, Lääne heidutamist sõjajärgsete tagatiste teemal ning Ukraina vastulööke Venemaa nafta- ja logistikavõimekuse pihta.
Mittepühad ja mittevaiksed ööd. Terror Odessa vastu.
Tetiana Fedosiuk, Diplomaatia toimetaja
Tiibraketid ja ballistilised raketid, luure- ja ründedroonid – koos, eraldi ja erinevates kombinatsioonides – on Odessat viimased kuud terroriseerinud. Mis teeb selle regiooni korraga nii haavatavaks, ent ka vastupidavaks?
Venemaa eskalatsioon algas detsembri keskpaigas ja tähistas (seni) suurimat kriitilise taristu vastast rünnakukampaaniat Odessa oblastis pärast täiemahulise sissetungi algust. Esmalt tabasid sadamakompleksi ballistilised raketid – nende vastu on linn sisuliselt kaitseta. Kombineeritud raketi- ja droonirünnak – nn „megalöök“ – jättis üle 616 000 (kokku ligikaudu 1 miljonist) majapidamisest ilma elektri, kütte ja veeta; rääkimata lugematutest hävinud elamutest ja vigastatutest. Purustused olid sedavõrd ulatuslikud, et hädageneraatorid ei tulnud toime.
Megalöök tingis riikliku hädaolukorra väljakuulutamise, mis võimaldas muu hulgas suunata ümber reservvahendeid kütuse ostmiseks. Võimud rajasid veejagamisjaamad ja avasid üle 400 „võitmatuspunkti“. Need on kogukonnakeskused, mis pakuvad varju ja esmavajalikke teenuseid – elektrist, soojast toidust ja esmaabist kuni Wi-Fi-ni. Esimese suure sõjaaasta leiutisena hoidsid need ära humanitaarkriisi.
Loe edasi (inglise keeles).
Euroopa halbade valikute aasta
Kristi Raik, RKK direktor
USA on maailmakorda ümber kujundamas viisil, millest Venemaa on pikalt unistanud. Ameerika välkoperatsioon Venezuelas ei jäta kahtlust, et tänases maailmas kehtib jõud, mitte õigus. Euroopal, sealhulgas Eestil (ja nimelt osana Euroopa otsustest), on ees keeruliste valikute aasta, mil tuleb pingutada selle nimel, et ise oma saatust määrata. Kõige raskemad valikud Euroopa jaoks ei tulene mitte idast, vaid läänest.