Artikli pealkiri on: Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Balti kaitsekonverents, Ukraina rahukõnelused, Trump ja Xi
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 38. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Balti kaitsekonverents 20. Valmistume võiduks: enesekindluse kasvatamine keerulisel ajal
Järgmise nädala teisipäeval ja kolmapäeval, 22.–23. septembril toimub Tallinnas 20. korda Balti kaitsekonverents (Annual Baltic Conference on Defence, ABCD), kus seekord arutatakse Euroopa kaitsevõime tugevdamist.
“Euroopa kulutab praegu kaitsele rohkem kui kunagi varem pärast külma sõja lõppu, kuid lõhe kaitsevajaduste ja tegeliku lahingvõime vahel pole kunagi olnud nii kaalukas,” ütles konverentsi direktor, RKK teadur Nele Loorents.
Konverentsil räägitakse Ukraina õppetundidest, NATO mõradest ja tugevusest ning eskalatsioonist, vastupidavusest ja edu eeldustest. Esinevad peaminister Kristen Michal, kaitseminister Martin Herem, Belgia kaitseminister Theo Francken, NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja Johnny Stringer ning paljud teised poliitikajujundajad, sõjaväelased, akadeemikud. Konverentsi korraldavad Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus ja kaitseministeerium.
Vaata esinejaid ja programmi: https://abcd.icds.ee/
Ukraina sõja paralleelreaalsused
Kristi Raik, RKK direktor
Samal ajal kui USA soovib jätkata diplomaatilisi jõupingutusi Ukrainasse rahu toomiseks, valmistuvad nii Kiiev kui ka Moskva järjekordseks sõjatalveks, mis tõotab kujuneda varasematest kurnavamaks. Euroopa peab olema diplomaatilisse protsessi kaasatud, kuid hoiduma soovmõtlemisest Venemaa rahutahte suhtes. Euroopa prioriteedid peaksid olema mujal: lühikeses perspektiivis aidata Ukrainal talv üle elada ja muuta sõja hind venelastele üha valusamaks ning pikas perspektiivis muuta Ukraina lõimumine Euroopaga pöördumatuks.
Üks külma sõja ajastu silmapaistvamaid Soome diplomaate Max Jakobson kirjutas oma riigi iseseisvusvõitlusest raamatu pealkirjaga Talvesõja diplomaatia. Soomlased teavad väga hästi, et pärast Nõukogude Liidu rünnakut 1939. aasta lõpus otsustati nende püsimajäämine iseseisva riigina lahinguväljal. Sõjategevusega paralleelselt toimus aga enne sõda, selle ajal ja järel pidev diplomaatiline protsess, mis hõlmas katseid saada toetust lääneriikidelt, vahetada Moskvaga signaale võimalike rahutingimuste üle ning valmistuda sõja järel püsimajäämiseks.
Venemaa sõjal Ukraina vastu on oma diplomaatilised rööpad, mis näivad kohati lahinguvälja tegelikkusest irdunud olevat. USA on hiljuti taaselustanud katsed rahust rääkida. Selle ajendiks võib olla sisepoliitika, kuna üha ebapopulaarsem president püüab vahevalimiste eel positiivset tähelepanu võita. Nagu üks USA läbirääkijatest Jared Kushner Kiievis eelmisel nädalal lõppenud YES-i konverentsil ütles, paneb USA suurt rõhku majanduslikule kasule, mida mõlemad pooled võiksid rahu sõlmimisest saada.
Selline lähenemine näitab täielikku arusaamise puudumist Venemaa strateegilisest mõtlemisest, milles majanduslik kasu ei ole geopoliitiliste eesmärkide taotlemisest tähtsam ning suur majanduslik kahju on suurriigi staatuse säilitamise nimel vastuvõetav ohverdus. (Pealegi õõnestab USA pakutud mõlemale poolele kasulikku lahendust Venemaa ja Ukraina jaoks sama USA administratsiooni suhtumine osasse oma liitlastest, mis meenutab üha enam Venemaa surve- ja väljapressimismeetodeid.)
Mõned samal konverentsil osalenud Euroopa kõrgetasemelised esindajad väljendasid samavõrd põhjendamatut kindlust, et president Putin soovib lõpuks Ukrainaga mitte ainult läbirääkimisi pidada, vaid ka rahulepingu sõlmida. Selline ootus eirab tõsiasja, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Venemaa kasutanud lahendamata konflikte – mõnikord sõjaks eskaleerituna (nagu Gruusias 2008. aastal), teinekord aastaid külmutatuna (nagu Moldova Transnistria piirkonnas alates 1992. aastast) – naaberriikide kontrolli all hoidmise vahendina. Selliste konfliktide lõpetamine vähendaks Venemaa mõju neis riikides. Venemaa ei ole veel õppinud oma huve naaberriikidega suheldes edendama koostöö, mitte sunni ja manipuleerimise kaudu. Võib-olla sunniks lüüasaamine Ukrainas Moskvat selle valusa õppetunni kiiresti omandama.
Loe edasi (inglise keeles): The Parallel Realities of the War in Ukraine
Samal teemal: Kristi Raik ERRis
Euroopa juhtroll uues NATOs
Alessandro Marrone, IAI kaitse-, julgeoleku- ja kosmoseprogrammi juht
NATO peaks jääma kesksele kohale mitmekihilises Euroopa julgeolekuarhitektuuris, kus Euroopa juhid teevad koostööd veel mitmes ad hoc formaadis, et tegeleda USA sõjalise panuse vähenemisega. Sellise kaasatuse kaudu peaksid riigid üles ehitama strateegilise dialoogi ja sisuka koostöö kollektiivse heidutuse ja kaitse valdkonnas, et muuta allianss euroopalikumaks, uuendades samal ajal tõhusat transatlantilist partnerlust selle sees.
Loe edasi: Euroopa juhtroll uuest NATOs
Trumpi ja Xi teine tippkohtumine: mida on Euroopal kaotada
Toomas Hanso, RKK nooremteadur
Donald Trump ja Xi Jinping kohtuvad järgmisel nädalal Washingtonis 2026. aastal juba teisel tippkohtumisel. Päevakorras on paljuski samad teemad mis maikuisel kokkusaamisel: kaubandus ja investeeringud, kujunemisjärgus strateegiline raamistik, konkurents tehisintellekti valdkonnas, Iraan ning Taiwan. Euroopa jaoks on tähenduslikud kolm valdkonda: võimalik arutelu Ukraina üle, ehkki see pole kummagi poole prioriteet; majanduskõnelused ja nende mõju ELi–Hiina kaubandusele; ning Iraani ja Taiwanit puudutavad arutelud koos nende mõjuga USA üleilmsele julgeolekupoliitikale.
Tippkohtumine on esimene Hiina juhi riigivisiit USAsse pärast 2015. aastat, mil president Barack Obama president Xid võõrustas.
Mõlemad pooled lähevad kohtumisele erinevate prioriteetidega. Trump võib taotleda kiireid majanduslikke võite ning soovida, et Peking piiraks oma toetust Teheranile, samal ajal kui Xi tähelepanu keskendub pigem USA ja Hiina suhete laiemale arengule. Mais saavutas Peking Washingtoni nõusoleku enda välja pakutud „konstruktiivsete ja strateegiliselt stabiilsete suhete“ kontseptsioonile. Selle kujundamine reaalseks ja toimivaks raamistikuks on Hiina poole üks peamisi eesmärke, nagu ka uute järeleandmiste saavutamine Taiwani küsimuses, olgu need retoorilised või muud laadi.
Euroopale ei too tippkohtumine tõenäoliselt häid uudiseid. Kuna Ukraina pole kummagi poole jaoks prioriteet, ei suurenda Washington ilmselt abi Kiievile ega lõpeta Peking tõenäoliselt Venemaa elushoidmist. Seetõttu peab Brüssel jätkama oma vankumatut toetust. Kaubanduse vallas võib USA vahevalimiste lähenedes püüda suhteid Hiinaga soojendada. Samal ajal kasvavad ELi ja Hiina kaubanduspinged, mis tähendab, et vajaduse korral peab Brüssel Pekingi vastu üksi astuma.
Loe edasi (inglise keeles): The Trump–Xi Second Summit: What Europe Stands to Lose
BRICSi habras ühtsus
Ivan U. K. Klyszcz, RKK teadur
Eelmisel nädalal toimus Indias 2026. aasta BRICSi tippkohtumine, mis lõppes seekord ühisdeklaratsiooniga, katkestades senise ministrite kohtumiste jada, kus ühise dokumendini ei jõutudki. Seekord leiti ühisosa kaubanduse, tehnoloogia ja finantssidemete valdkonnas.
Tippkohtumine näitas ka seda, mil määral on Hiina ja India suhted paranenud pärast 2020. aasta piirikokkupõrgetele järgnenud jäätumist.
Sellegipoolest püsivad ühenduse sees erimeelsused, eriti kuna Hiina ja Venemaa on püüdnud muuta seda läänevastaseks blokiks. Brasiilia, India ja Lõuna-Aafrika on aga pigem üritanud retoorikat pehmendada, soovides tagada BRICSi koostöövõime teiste rahvusvaheliste institutsioonide ja partneritega, sealhulgas Euroopaga. Lähis-Ida sõda on neid lahkhelisid üksnes süvendanud, sest BRICSi kuuluvan nii Iraan kui ka näiteks Araabia Ühendemiraadid, kes on USA lähedane kaitsepartner ja toetaja sõjas.
BRICSis püsivad pinged on pannud paljusid pidama ühendust ebaoluliseks. Mõnel BRICSi ühisel seisukohal on siiski olnud väga kaalukad tagajärjed, näiteks keeldusid nad hukka mõistmast Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Paradoksaalsel kombel on see muutnud ühenduse mõjukamaks, sest selle liikmete toetus Moskvale annab neile hoova Venemaa mõjutamiseks. Selles mõttes võib blokk sobivas olukorras suuta Venemaad ohjeldada, näiteks tuumarelva kasutamise küsimuses, kuid samal ajal ei soovi ta asuda sõja küsimuses Euroopaga ühisele seisukohale.
Riigiduuma valimiste eelvaade: tulemused määratakse Kremlis
Marko Tamming, RKK teadur
Venemaal on 18.–20. septembril igasügisene nn. ühtne valimispäev, mis koondab endas erinevaid munitsipaal- ja regionaaltasandi valimisi. Seekord toimuvad neile lisaks ka valimised Riigiduumasse. Tegemist on esimeste Riigiduuma valimistega alates Venemaa alustatud täiemõõdulisest sõjast Ukraina vastu 2022. aasta veebruaris.
Loe edasi: tulemused määratakse Kremlis