Mõistuse hääl valimistel

Lätil on kombeks ootusi petta ning 2. oktoobril peetud parlamendivalimised jätkasid trendi, mis algas juba kahekümne aasta eest, mil Läti (koos Eesti ja Leeduga) hämmastas maailma iseseisvust tagasi võites.

Elanud viimasel kahel aastal üle Euroopa Liidu suurima sisemajanduse kogutoodangu vähenemise ning tööpuuduse tõusmise 20 protsendini, oli paljude vaatlejate arvates kindel, et Läti valijad reageerivad sellele kõigi maa majandusliku buumi ja allakäigu ajal valitsusse kuulunud erakondade täieliku mahahääletamisega. Peaaegu kõigile üllatusena toetasid aga valijad kindlalt ametis olevat peaministrit Valdis Dombrovskist, kelle valitsus kärpis viimase poolteise aastaga defitsiidis eelarvet miljardi lati võrra (1,4 miljardit eurot ehk ligemale 8 protsenti SKTst). Kolmest erakonnast koosnev koalitsioon Ühtsus (Vienotība), millega peaminister valimistele läks, sai üle 31 protsendi häältest ja 33 kohta parlamendis, mis on paremuselt teine tulemus kogu Läti taasiseseisvuse ajal. Edu tagas suurel määral Dombrovskise isiklik populaarsus. Läti valimisseadus lubab valijatel nende ette pandud valimisnimekirja ümber reastada kas kandidaadi nime maha tõmmates, millega tema häälte arv väheneb, või teda plussiga tähistades, mis annab hääle juurde. Ehkki ametlikke lõplikke tulemusi pole veel välja kuulutatud, näitavad esialgsed tulemused, et enam kui 77 000 valijat ligikaudu 110 000st, kes andsid hääle Ühtsuse poolt samas valimisringkonnas, kus oli oma kandidaadi üles seadnud Dombrovskis, olid märkinud tema nime plussiga ning ainult tuhande ringis teda maha tõmmanud, mis oli nende valimiste kindlalt parim tulemus.

Vähesed oskasid oodata, et 39-aastane Dombrovskis muutub nii populaarseks, kui temast sai 2009. aasta märtsis peaminister. Eelmine valitsus langes võimetuse tõttu leppida kokku majanduse allakäigu kiirenemise tingimustes hädavajalikes eelarvekärbetes ning Dombrovskis loobus oma kohast Euroopa Parlamendis, et võtta vastu ametikoht, mida keegi teine ei tahtnud. Kolleegide seas asjatundlikkuse tõttu lugupeetav Dombrovskis on siiski üsna ebatüüpiline poliitik, peaaegu üleloomulikult rahulik, väldib rambivalgust, annab endast kõik oma tunnete ja eraelu üksikasjade varjamiseks ning kui vähegi võimalik, ei ütle kunagi midagi huviäratavat, emotsionaalset või provokatiivset. Keegi ei saa süüdistada Dombrovskist liigses karismas, vähemalt mitte selles mõttes, nagu seda sõna tavaliselt kasutatakse, ent ometi seadis Ühtsus just tema valimis-kampaania keskmesse ja saavutas hiilgava võidu, peaaegu kahekordistades koalitsiooni tuumikerakonna Uus Aeg (Jaunais Laiks) eelmiste valimiste tulemust. Dombrovskise valitsuse kehtestatud karmidest eelarvekärbetest hoolimata kiitis valijaskond ilmselgelt heaks tema ja ta erakonna oskuse stabiliseerida majandus, mis on hakanud kevadest alates ilmutama isegi teatavaid kasvumärke. Samamoodi tähtis oli Dombrovskise isiklik maine. Ta ei ole segatud ühtegi skandaali ja keegi ei ole teda süüdistanud poliitikasse sukeldumises omakasupüüdlikel eesmärkidel. Kriisi ajal langes usaldus poliitiliste institutsioonide vastu äärmiselt madalale, mistõttu märkimisväärne osa valijaist tundis nähtavasti kergendust, et saab hääletada nimekirja poolt, mida juhib poliitik, keda peetakse korraga nii asjatundlikuks kui ka ausaks.

Ühtsuse edu tagas suurel määral Dombrovskise isiklik populaarsus.

Praeguste valimiste kaks suuremat kaotajat olid Läti oligarhide erakonnad: Andris Škēle Rahvapartei (Tautas partija) ja Ainārs Šlesersi Esimene Partei (Pirmā partija). Mõlemad erakonnad kuulusid buumiaastate valitsuste tuumikusse ning mõlemat peetakse üldiselt vastutavaks selle eest, et kriis, mis puhkes pärast Läti kinnisvaramulli lõhkemist, on olnud nii sügav. Nad andsid endast parima jälgede segamiseks, tulles valimistele hiljuti moodustatud ühenduse Hea Läti Eest (Par labu Latvija, PLL) nime all. See katusorganisatsioon ühendas mitmeid nimekaid Läti ärimehi, kuid nende peamine ühine tunnusjoon oli see, et odavad laenud ja riiklikud tellimused olid muutnud nad majanduse allakäigu tingimustes äärmiselt haavatavaks. Nad soovisid väga “vanade heade aegade” naasmist ning olid meelsasti nõus selle nimel heldelt kulutama. PLL suutis koondada enda reklaamimiseks märkimisväärseid ressursse. Nad kulutasid valimiskampaaniale peaaegu miljon latti. Nad meelitasid oma nimekirja endise presidendi Guntis Ulmanise. PLLi esimees Andrejs Ēā·is on ühtlasi Läti kõige populaarsema telekanali omanik ja ta ei teinud saladust, et kavatseb kasutada seda PLLi reklaamimiseks. Kuid lõpuks sai PLL ometi kõigist parlamenti pääsenud jõududest kõige vähem hääli. Iga parlamenti pääsenud kandidaat läks PLLile maksma üle 110 000 lati, samas kui teiste nimekirjade puhul kõikus see 15 000 ja 20 000 lati vahel. Ilmselgelt ei suutnud ka väga võimas propaganda panna Läti valijaid unustama, kes vastutas majanduskrahhi eest, ja kui eelmistel valimistel olid Rahvapartei ja Esimene Partei kahepeale kokku saanud 28 protsenti häältest, siis sedakorda napilt üle 7 protsendi, mis andis parlamendis 8 kohta. USA president Abraham Lincoln on mõtte-aredalt lausunud, et mõningaid inimesi võib kogu aeg lollitada, kõiki inimesi võib mõnda aega lollitada, aga ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg.

Veel üks erakond, mis ei olnud tulemustega kuidagi rahul, kuigi nad esinesid tunduvalt paremini kui viimastel valimistel, oli Üksmeele Keskus (Saskaņas Centrs, SC), millest on kujunenud peamine venekeelsete valijate esindaja. Mittelätlasi esindavatel erakondadel on kombeks liituda ja lõheneda vastavalt lühiajalistele valimishuvidele ja on selge, et neil valimistel olid kõik lootused asetatud SC-le. Teine märkimisväärsem vene erakond Inimõiguste Eest Ühtses Lätis (Par cilvēku tiesībām vienotā Latvija) jäeti lausa sihikindlalt venekeelses ajakirjanduses tagaplaanile, teda ei kutsutud osalema debattidel, mida korraldas Venemaa riigitelevisiooni kohalik haru Pervõj Baltijskij Kanal, ning ta saavutaski lõpuks kõigest 1,4-protsendilise toetuse, ehkki veel aasta alguse küsitlused olid näidanud 4-protsendilist toetust. Kuid SC kogus 26 protsenti häältest ning erakondade toetus, kes väidavad end esindavat mitteläti elanikkonda, kasvas viimaste valimiste 22,5 protsendi pealt 27,4 protsendi peale. Neile erakondadele parlamendis kuuluvate kohtade arv suurenes 23-lt 29-le.

Teistsugustes oludes oleks võinud seda pidada suureks saavutuseks. Kuid SC, mis oli eelnenud kolme aasta jooksul pidevalt küsitlustes esikohal olnud, lootis valimised võita ning samamoodi arvas ka enamik kodu- ja välismaiseid vaatlejaid. Ent nad jäid päris kindlalt Ühtsuse järel teiseks. SC paranenud tulemuste taga seisab üpris tõenäoliselt see, et nad suutsid mobiliseerida venekeelsed valijad, kes traditsiooniliselt on olnud suhteliselt passiivsed. Valimiseelsed küsitlused näitasid, et valimistel ei kavatse osaleda tunduvalt väiksem osa mittelätlasi kui lätlasi, ja võib oletada, et valmisolekus valimistele minna etendas oma osa lootus, et sedakorda hääletatakse võitja poolt. Samuti on ilmne, et SC poolt andis oma hääle teatav hulk lätlasi.

Paljude vaatlejate arvates oli kindel, et Läti valijad reageerivad majandusliku buumi ja allakäigu ajal valitsusse kuulunud erakondade täieliku mahahääletamisega.

Siiski andis valimispäeval valdav osa lätlasi hääle just Ühtsuse poolt. Pärast edu möödunud-aastastel Riia linnavalimistel püüdsid SC juhid näidata ennast mõõdukatena ning olid väga napisõnalised oma plaanide ja poliitiliste põhimõtete suhtes, kui pöördusid lätlaste poole. Nähtavasti nad lootsid, et juba ainuüksi see, et nad ei ole viimasel neljal aastal kuulunud valitsusse, toob valijad nende juurde. Küll olid nad omajagu avameelsemad venekeelses ajakirjanduses ning nii mõnedki nende laused köitsid läti valijate tähelepanu. SC juhi Jānis Urbanoviāsi ähvardused, et kui valimiste järel ei moodustata talle meelepärast valitsust, võivad Lätis puhkeda samasugused rahutused nagu Biškekis käesoleva aasta algul, või tema mõte, nagu tasuks Rahvusvahelise Valuutafondi asemel rahaabi paluda hoopis Venemaalt, said eriti kurikuulsaks. SC juhtide lõpuni püsinud napisõnalisus peamiste majanduslike ja etniliste probleemide osas (näiteks selle kohta, kas nad toetavad vene keelele teise riigikeele staatuse andmist või lubamist mittekodanikel hääletada kohalike omavalitsuste valimistel) takistas valdaval enamusel lätlastest valijatel nende poolt hääletada.

Kolmandaks tulnud Roheliste ja Talurahva Liit (Zaļo un Zemnieku Savienība, ZZS) võib olla oma tulemusega üsna rahul. Nad on küll kuulunud viimasel kaheksal aastal kõigisse valitsustesse, kuid sellest hoolimata on ZZS suutnud oma baasi maal säilitada ja isegi kasvatada: viimastel valimistel oli nende toetus 16,7 protsenti, nüüd 19,7 protsenti. See on selle nimekirja taga seisvate erakondade parim tulemus pärast taasiseseisvumist. Teataval määral võib seda seostada ZZSi tugevate sidemetega kolmanda Lätis hästi tuntud oligarhi Aivars Lembergsiga. Ta on sadamalinna Ventspilsi meer ning väga paljude Läti elanike meelest on just tema toonud sellele linnale suhteliselt suure jõukuse, kasvu ja korra. Seepärast nimetaski ZZS Lembergsi oma peaministrikandidaadiks, kuigi ta on mitme süüdistusega korruptsioonis ja rahapesus kohtu all. Korruptsioonikahtlused ei pruugi sugugi vähendada edu valimistel, nagu on näidanud mitme maa kogemused (Berlusconi Itaalias, Chirac Prantsusmaal, Richard J. Daley USAs Chicagos), ja Lembergs on vaid üks näide niisuguste poliitikute pikas ja kurvastavas reas.

Poliitiliste organisatsioonide nimekirja, mis kogusid viis protsenti häältest ja pääsesid parlamenti, lõpetab Kõik Lätile! – Isamaale ja Vabadusele/LNNK (Visu Latvijai! – Tēvzemei un Brīvībai/LNNK). See kujutab endast kahe rahvusliku organisatsiooni liitu, mille toetus kokku neil valimistel – 7,7 protsenti – oli napilt kesisem kui eelmistel valimistel, kus nad esinesid eraldi ja kogusid kokku 8,4 protsenti häältest. Liidu kaheksast parlamendikohast läks kuus rahvusliku noorsooliikumise Kõik Lätile! esindajatele. See oli esimene kord, kus sel organisatsioonil õnnestus jõuda parlamenti. Seni oli Kõik Lätile! rohkem tuntud seoses sündmustega 16. märtsil, mil igal aastal mitteametlikult mälestatakse neid, kes võitlesid Teise maailmasõja ajal sakslaste poolel Läti Leegionis. Nende jõudmine parlamenti andis Vene internetisaidile Regnum.ru kohe võimaluse hakata kõnelema “natsismi taassünnist” Lätis.

Valimistulemusi tervikuna analüüsides torkab silma valijate soovimatus kaasa minna populismi ja kallite reklaamikampaaniatega. Ehkki PLL ja SC ründasid lakkamatult Dombrovskise valitsuse kokkuhoiupoliitikat ja koostööd Rahvusvahelise Valuutafondiga, sai Ühtsus valijatelt kindla toetuse oma senisele poliitikale. Ükski uutest, just neiks valimisteks loodud erakondadest ei kogunud üle ühe protsendi häältest ning parlamenti jõudnud nimekirjade arv – viis – on kogu Läti ajaloo pisim. Loodetavasti on see samm edasi Läti poliitikalava konsolideerumisel ja stabiliseerumisel. Valijad olid varasemate valimistega võrreldes ka palju agaramad maha tõmbama kandidaate, kes neile ei meeldinud, ja ära märkima neid, kes olid neile meelt mööda. Esialgsete tulemuste kohaselt ei jõudnud märkimisväärne hulk nimekaid poliitikuid parlamenti just seepärast, et nende nime oli liiga sageli maha tõmmatud. Kahtlemata aitab see kaasa poliitikutes valijate ees vastutamise tunde süvenemisele.

Keegi ei saa süüdistada Dombrovskist liigses karismas, vähemalt mitte selles mõttes, nagu seda sõna tavaliselt kasutatakse.

Loomulikult on selles, millist poliitikat hakkab ajama uus parlament ja valitsus, valimistel ainult teatav osa. Nagu ikka proportsionaalset valimiskorda kasutavas parlamentaarses riigis, on põhiküsimus see, millise koalitsiooni suudavad kokku panna parlamenti valitud erakonnad. Käesoleva artikli kirjutamise ajal koalitsioonikõnelused veel käivad, aga pole erilist kahtlust, et uue valitsuse tuumiku moodustab Ühtsus, Dombrovskis kinnitatakse uuesti peaministriks ning ta jätkab poliitikat, mis järgib Läti kokkuleppeid Rahvusvahelise Valuutafondi ja Euroopa Komisjoniga. Sellest hoolimata on mis tahes koalitsiooni ees ootamas mitmeid ohte ja takistusi ning keegi ei loodagi, et järgmise aasta eelarve koostamine, milles selleaastane 8,5-protsendine puudujääk tuleb viia 6 protsendi peale, kulgeks kuigi lihtsalt,

Ometi on kõigist ees ootavatest raskustest hoolimata Lätis pärast valimisi valitsenud optimistlik meeleolu. Pärast järsku majanduslangust kogu maailmas 2008. aastal tekkis isegi paljudes arenenud lääneriikides kartus, et tagasivalimisest huvitatud poliitikud ei suuda ellu viia ebapopulaarset poliitikat, mida on vaja kriisist väljatulemiseks. Läti valimiste tulemused tõendavad, et demokraatlikud riigid suudavad majanduskriisiga tegelda ka ilma langemata destruktiivse populismi või stagnatsiooni ohvriks, kui neil on vähemalt mõned asjatundlikud juhid, keda valijaskond tõeliselt usaldab.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane