märts 11, 2016

Missugused on lõimimisprotsessid Euraasias

Kasahstani geopoliitika tähtsaks osaks jääb Euraasia strateegia.

Tänapäeva maailmas kasvab regioonide ja piirkondlike lõimivate ühenduste kui uute üleilmse mõju subjektide roll. Kõige aktiivsemalt ilmnevad maailma majanduslikud suundumused praegu just Euraasias. Praegu asub nimelt Euraasia üleilmsete majandushuvide keskmes, sest:
● esiteks ei ole siin kaotanud oma tähtsust „vanad” maailmamajanduse keskused Euroopa Liit, Jaapan ja Venemaa
● teiseks arenevad potentsiaalsed üleilmse mõjuga keskused Hiina ja India
● kolmandaks kasvab selliste rahvusvaheliste ühenduste tähtsus, nagu Shanghai Koostööorganisatsioon (SKO), Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon (ASEAN), BRICS.
Nii Ida-Aasiale kui ka Euroopa Liidule on Euraasia, sealhulgas Kasahstan, jäänud strateegiliseks piirkonnaks ühelt poolt geograafilise asukoha pärast ja teiselt poolt suure turu ja energiaressursside allikana, samuti võimaliku üleilmse majandusliku mõjuga keskusena. Selles seoses tasub ära märkida huvi kasvamist Euraasia vastu praeguses Lääne ja Ida suhete teravnemise õhustikus.
Euraasias kujunevad praegu ühtse Euraasia majandusruumi elemendid ning eeldused piirkondliku majanduse kvalitatiivselt uueks arenguks. Selles seoses on aktuaalne Euraasia lõimimisprotsesside iseärasuste ja juhtimisprobleemide analüüs, eriti arvestades Euraasia kui mandri lõimimise arengusuundumusi.
Rahvusvahelisel areenil kujutab geopoliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste tegurite keerukas koosmõjus arenev Euraasia strateegia teatavas mõttes endast maailmavaateliselt euraaslusele tuginevate Kasahstani riiklike huvide teostamise vahendit.
Lisaks mitmevektorilisusele on just Euraasia idee Kasahstani välispoliitika nurgakivi. Kui mitmevektorilisus on Kasahstani Euraasia mandril valitsevate geopoliitiliste tingimustega kohanemise spetsiifiline vorm, siis Euraasia strateegia vastab igas mõttes vabariigi ja ümbritseva rahvusvahelise keskkonna vastastikuste suhete paradigmale. See tuleneb eriti vajadusest luua ja alal hoida sõbralikud ja heanaaberlikud suhted naaberriikidega, tugevdada koostööd piirkondliku julgeoleku kindlustamiseks ning asjast huvitatud poolte majandusliku, transpordialase ja ressursside potentsiaali ärakasutamiseks ühiseks hüvanguks.
Euraasia Majandusliidu (EML) idee toetub realistlikule alusele ja arvestab maailma lõimimispraktikat. EMLi loomise praktilised sammud konkreetsetes koostöösuundades astuti seniste piirkondlike organisatsioonide raames: Kesk-Aasia Koostööorganisatsioon (KAKO), Euraasia Majandusühendus (EMÜ), Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon (KJLO), Aasia interaktsiooni ja usalduse suurendamise meetmete konverents (CICA), Tolliliit.
Euraasluse idee kontekstis, mis tänapäeval kehastub piirkonna riikide suhtlemises piirkondlike ühenduste raames, võib vahetuteks üleilmastumisega seonduvateks komponentideks pidada ühtse kapitali liikumise režiimi kujundamist ja kasutusele võtmist, ühist taristu arendamist, huvide ühist esindamist lääneriikide turul, tollibarjääride kõrvaldamist, koordineeritud diplomaatilist tegevust rahvusvahelistes organisatsioonides.
Pole liialdus lisada, et just Kasahstan oma liidri Nursultan Nazarbajevi isikus on olnud SRÜ ja Kesk-Aasia ruumis lõimimisprotsesside peamine õhutaja. Vabariigi iseseisvumisest alates on Kasahstan algatanud terve rea strateegiliselt tähtsaid piirkondlikke ühendusi: CICA, KJLO, EMÜ, samuti Euraasia Majandusruum. Nende struktuuride tähtsust euraasluse idee arengus rõhutas Kasahstani president Nursultan Nazarbajev esinemises 18.-19. juunil 2004 Kasahstani pealinnas Astanas peetud rahvusvahelisel foorumil „Euraasia integratsioon: tänapäevase arengu suundumused”: „Euraasia liidu loomise mudelis esinevad põhitegurid, nimelt mitmetasandiline ja mitmekiiruseline lõimimine majandusliku otstarbekuse alusel ning osalevate riikide sisemise ja välise julgeoleku kindlustamine, on leidnud kindlalt koha praegu toimuvates lõimimisprotsessides.”

Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon

Lõimimisstruktuuride seas, milles Kasahstan aktiivselt osaleb, tuleb erilist tähelepanu pöörata Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioonile. SRÜ raames 1992. aastal samanimelise lepingu alusel loodud KJLO algne eesmärk oli kindlustada SRÜ riikide kollektiivne julgeolek ja tugevdada sõjalis-poliitilist koostööd. Algetapil aitas leping kaasa lepingu sõlminud riikide relvajõudude loomisele ning tagas vajalikud välised tingimused nende riikide riikliku iseseisvuse ülesehitamiseks.
Kollektiivse julgeoleku lepingule kirjutati Taškendis alla 15. mail 1992 ning see pidi kehtima viis aastat, ühes võimalusega seda edaspidi pikendada. Leping registreeriti ÜRO sekretariaadis 1. novembril 1995. Lepingule andis allkirja kuus SRÜ riiki: Armeenia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Usbekistan ja Venemaa. 1993. aastal liitusid Aserbaidžaan, Gruusia ja Valgevene. Lepinguga liitumine näitas vastava nõukogudejärgse riigi suhtumist SRÜ raames käivasse lõimimisprotsessi.
2. aprillil 1999 kirjutati kollektiivse julgeoleku nõukogu istungil Moskvas alla lepingu pikendamise protokoll. Selle ratifitseerisid kõik liitunud riigid peale Aserbaidžaani, Gruusia ja Usbekistani. Nähtavasti olid lepinguga seotud sõjalis-poliitilised kohustused muutunud selleks ajaks Aserbaidžaani, Gruusia ja Usbekistani juhtkonna silmis takistuseks nende riikide edasisel lõimimisel Euro-Atlandi struktuuridega.
Kollektiivse julgeoleku lepingu arengu kvalitatiivselt uus etapp algas 2000. aastal memorandumi sõlmimisega lepingu tõhususe suurendamise ja selle kohandamise kohta kaasaja geopoliitilise olukorraga, mis peegeldas piirkondliku ja rahvusvahelise julgeoleku uusi väljakutseid ja ohte.
7. oktoobril 2002 kirjutasid lepinguga liitunud riigid alla organisatsiooni põhikirjale ja kokkuleppele selle õigusliku staatuse kohta. Sel moel saigi alguse Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon. 2004. aastal otsustas ÜRO peaassamblee anda KJLOle peaassambleel vaatleja staatuse.1
Vastavalt lepingule kindlustavad liitunud riigid oma julgeoleku kollektiivsel alusel. Ohu tekkides julgeolekule, territoriaalsele terviklikkusele või suveräänsusele alustavad lepinguga liitunud riigid konsultatsioone, et koordineerida seisukohad ja võtta meetmeid ohu kõrvaldamiseks. Agressiooni korral lepinguga liitunud riigi vastu osutavad kõik teised lepinguosalised talle vajalikku abi.

Aasia interaktsiooni ja usalduse suurendamise meetmete konverents

Kava luua Aasia interaktsiooni ja usalduse suurendamise meetmete konverents ulatub õieti juba Nõukogude aega. 1970. aastatel esines NSV Liidu juhtkond mitme algatusega, mis pidanuksid tõmbama kogu maailma tähelepanu Aasia julgeoleku küsimustele. Muu hulgas tehti ettepanek luua Aasia kollektiivse julgeoleku süsteem. Kuid pidades silmas NSV Liidu ümber valitsenud ebasoodsat strateegilist olukorda, kohtas see algatus tõsist vastupanu kõigis asjaomastes riikides.
Järgmisel korral käis mõtte kutsuda kokku Aasia interaktsiooni ja usalduse suurendamise meetmete konverents esimesena ÜRO peaassamblee 47. istungjärgul 1992. aasta oktoobris välja Kasahstani president Nursultan Nazarbajev. Kasahstani riigipea toonitas, et algatuse mõte seisneb püüdluses teostada varem edutult lõppenud katsed luua tõhus ja universaalne struktuur Aasia maailmajao julgeoleku kindlustamiseks, kus varem niisugust mehhanismi polnud. Ettepanek sai ÜRO sekretariaadi toetuse.
Algatuse elluviimiseks korraldati Aasia riikide välisministeeriumide ekspertide kohtumisi. Esimene neist toimus 1993. aasta aprillis (12 osavõtjaga), teine 1993. aasta augustis-septembris (28 osavõtjaga), kolmas 1994. aasta oktoobris (29 osavõtjaga).2
Kasahstani algatusel kutsuti kokku alaline kontaktrühm, mis koosnes Almatõsse akrediteeritud asjahuviliste riikide saatkondade esindajatest. Rühma ülesanne oli korraldada konsultatsioone, vahetada arvamusi, anda konverentsi dokumentidele eksperthinnang.
1998. aasta oktoobris korraldati Almatõs CICA asjus rahvusvaheline kollokvium, mille tööst võttis osa 24 eksperti 12 riigist, sealhulgas riikidest, kes ei olnud CICAga ühinenud.3
14. septembril 1999 kirjutati CICA riikide välisministrite järjekordsel kohtumisel alla ühinenud riikide suhteid reguleeriv põhimõtete deklaratsioon. Selles pandi kirja rahvusvahelise julgeoleku kindlustamise põhialused: ühinenud riikide suveräänsuse ja õiguste ning territoriaalse terviklikkuse austamine, mittesekkumine üksteise siseasjadesse, tüliküsimuste rahumeelne lahendamine, loobumine jõu kasutamisest, desarmeerimine ja relvastuskontroll, koostöö sotsiaalses, kaubanduslik-majanduslikus ja humanitaar-kultuurisfääris, inimõiguste austamine vastavuses ÜRO põhimõtete ja rahvusvahelise õigusega. Sel moel pandi Aasia julgeolekusüsteemile juriidiline alus.
4. juunil 2002 toimus Almatõs erakordselt tähtis rahvusvaheline sündmus: Aasia interaktsiooni ja usalduse suurendamise meetmete konverents. CICA arengus sai järgmiseks oluliseks sammuks ühinenud riikide välisministrite kohtumine Almatõs 2004. aastal. Sel kohtumisel koostati CICA usalduse suurendamise meetmete kataloog ehk soovitused tüliküsimuste ja erimeelsuste vältimiseks kõigis sfäärides alates sõjalisest kuni diplomaatiliseni.4
Tippkohtumisel kirjutati alla kahele dokumendile: Almatõ akt ning CICA deklaratsioon terrorismi kõrvaldamise ja tsivilisatsioonidevahelise dialoogi edendamise kohta. Almatõ aktis panid osavõtvad riigid paika konverentsi struktuurid ja tööorganid. Otsustati korraldada regulaarseid kohtumisi riigi- ja valitsusjuhtide ning välisministrite tasandil, pidada konsultatsioone, komitee liikmete ja kõrgemate ametiisikute kohtumisi organisatoorsete küsimuste lahendamiseks ning eritöörühma kohtumisi spetsiifilisemate küsimuste lahendamiseks.
Almatõ akt puudutab paljusid probleeme alates koostööst tuumarelva leviku tõkestamiseks kuni keskkonnaprobleemide lahendamiseni. Selles dokumendis väljenduski CICA tegevuse põhiolemus: rahu, stabiilsuse ja julgeoleku tugevdamine piirkonnas ja kogu maailmas koostöö kaudu.
Kuigi CICA kujutab endast kõigest dialoogi pidamise foorumit, on see ometi hea platvorm Aasia riikide usalduslikumate sidemete loomiseks. Saavutuseks võib pidada juba sellise kohtumise enda korraldamist, kus ühe laua taha istusid Aasia riikide juhid, kel on nii ühiseid kui ka põrkuvaid huve. Kasahstani jaoks tugevdas nii mastaapse rahvusvahelise foorumi korraldamine riigi positsioone ja aitas tõsta autoriteeti rahvusvahelisel areenil, mis omakorda suurendas usaldust Kasahstani kui riigi vastu, mis on valmis koostööks ja dialoogiks paljudes sfäärides.
CICA edu põhjustanud tegurite seas võib esile tuua selle, et Aasias oli kogunenud hulganisti ebastabiilsust põhjustavaid tegureid. NSV Liidu lagunemisega teravnes oht piirkonna suveräänsete riikide julgeolekule. Julgeoleku vallas tekkis sel ajal rahvusvahelis-õiguslik vaakum, mis ähvardas piirkonna rahumeelset arengut ja suurendas tõsiste konfliktide puhkemise riski.
Euraasia tsivilisatsiooni ruumis – kui selle all mõelda endise NSV Liidu territooriumit ja rahvaid – kulgevad lõimimisprotsessid üsna raskelt. Siin annavad ennast tunda kaks vastukäivat tegurit: ühelt poolt negatiivsed mälestused, mis on seotud praegu iseseisvate riikide kuulumisega Nõukogude Liidu koosseisu, ja sellest tulenev vastumeelsus luua föderatiivsetel alustel ühine liit, teiselt poolt aga mõistavad kõik osapooled autarkia perspektiivitust tänapäeva üleilmastuvas maailmas ja otsivad lahendusi: ühed seisavad vastu lõimivatele sidemetele ühiste struktuuride, näiteks SRÜ raames, teised aga püüavad vastust leida iseseisvalt, olgu koos lähimate naabritega või astumisega teistesse majanduslikesse ja poliitilistesse lõimivatesse struktuuridesse, nagu näiteks Balti riigid, mis on ühinenud ELiga, või Ukraina ja Gruusia, mis taotlevad liikmestaatust ELis ja NATOs, või mitmesuguste piirkonnasiseste struktuuride loomisega (näiteks Euraasia Majandusühendus). Küllap kulub veel hulk aega, enne kui protsess stabiliseerub ja võtab selgemad piirjooned.

Shanghai Koostööorganisatsioon

Piirkonna tänapäevase julgeoleku määratleb Kesk-Aasia üldine geopoliitiline olukord, mida pingestavad nii piirkonna geograafilised iseärasused (piirnemine ühelt poolt Afganistani ja Kaukaasiaga, teiselt poolt aga Hiina, islamimaailma ja Venemaaga) kui ka geopoliitiliste toimijate huvid seoses nende strateegiliste eesmärkidega Kesk-Aasias. Rahvusvahelises plaanis on kõige kaalukamad Venemaa ja Hiina. Kujunenud olukorras seisavad geopoliitilised toimijad silmitsi uute mängureeglitega, mida tingib eelkõige asjaolu, et Kesk-Aasia riikide silmis ei määratle otsuste langetamist enam niivõrd huvi säilitada enda status quo SRÜ raames kuivõrd vajadus kujundada „uus piirkondlik kord teravnenud julgeolekuohtude keskkonnas”. Selles mõttes näeb iga vabariik vaeva oma rahvusvahelise suhtlemise korrastamisega nii kahepoolselt kui ka piirkondlikult.
Nii tekkis Kesk-Aasia geopoliitilisest seisundist lähtudes vajadus luua struktuur, mis esindaks peamisi piirkondlikke toimijaid ning kujuneks ühtlasi mitmepoolsete konsultatsioonide ja kokkulepete mehhanismiks. Mõistagi peitus sellise struktuuri peamine eesmärk piirkondliku julgeoleku kindlustamises, sest just selle poolest tunneb kogu maailm huvi Kesk-Aasia vastu, kus leidub rohkelt energiaressursse ja mis seeläbi võib etendada suurt rolli Euraasia geopoliitikas ja geoökonoomikas.
Selle eelduseks said läbirääkimised, mida 1989. aastal alustasid NSV Liit ja Hiina RV piiriküsimustes, aga mis hiljem kujunesid usalduse suurendamise meetmete ja relvastuse kärpimise kõnelusteks ühelt poolt Venemaa, Kasahstani, Kõrgõzstani ja Tadžikistani ning teiselt poolt Hiina vahel.
Võtmetähtsusega olid selles protsessis Venemaa ja Hiina suhted, sest ühise organisatsiooni moodustamine andis võimaluse liita Kesk-Aasia riikide potentsiaal vältimaks teiste ülemaailmse tähtsusega riikide ekspansiooni ja mõju laienemist Kesk-Aasias.
Peale selle on Hiinal, Venemaal, Kasahstanil, Kõrgõzstanil ja Tadžikistanil ühtekokku üle 7300 kilomeetri ühist piiri. Selles kontekstis omandas koostöö erilise tähenduse, tagades piiride julgeoleku ja stabiilsuse piirirajoonides.
Sellise organisatsiooni tekke lähtepunktiks võib pidada viie riigijuhi kohtumist 1996. aasta aprillis Shanghais, mis lõppes Hiina Rahvavabariigi, Venemaa Föderatsiooni, Kasahstani Vabariigi, Kõrgõzstani Vabariigi ja Tadžikistani Vabariigi piirirajoonides sõjalises sfääris usalduse tugevdamise meetmete lepingu sõlmimisega.5 Nii saigi alguse Shanghai Koostööorganisatsioon.
Viie riigi juhtide järgmisel kohtumisel 1997. aasta aprillis Moskvas kirjutati alla piirirajoonides relvajõudude vastastikuse vähendamise lepingule. Kohtumisel laiendati läbirääkimiste temaatikat, kaasates sõjalise ja majandusliku koostöö küsimusi.
Nõndanimetatud Shanghai viisiku järgmised kohtumised toimusid 3. juulil 1998 Almatõs ja 1999. aasta augustis Biškekis, kus nende riikide välisministrid kirjutasid alla vastavalt Almatõ ja Biškeki deklaratsioonile.6
Algas ka SKO struktuuride loomine. Kõigis riikides nimetati ametisse koordinaatorid. Moodustati nõndanimetatud Biškeki rühm, kuhu kuulusid viie riigi korrakaitseorganite ja eriteenistuste juhid eesmärgiga võidelda kuritegevusega piirirajoonides.
5. juulil 2000 kirjutasid Dušanbes kokku saanud välisministrid alla Dušanbe deklaratsioonile, mis nägi ette SKO raames ühiste terrorismivastase võitluse õppuste korraldamist.
14. juunil 2001 ühines riigipeade kohtumisel Shanghais organisatsiooniga Usbekistan. Samal tippkohtumisel määrati kindlaks organisatsiooni ülesanded: piirkondliku stabiilsuse toetamine ning võitlus usuäärmusluse, terrorismi ja narkoäriga. Samuti kirjutati tippkohtumisel alla Shanghai terrorismi-, separatismi- ja ekstremismivastase võitluse konventsioon.7
2002. aasta juunis kirjutati riigipeade kohtumisel Peterburis alla SKO riigipeade deklaratsioon ja SKO harta, mis sisuliselt kujutas endast organisatsiooni põhikirja.
29. mail 2003 otsustati Moskvas luua SKO sekretariaat, mis asub Pekingis, ning piirkondliku terrorismivastase struktuuri (PTS) peakorter Taškendis. Samuti kinnitati SKO vapp ja lipp.
2003. aasta augustis korraldasid SKO riigid esimese ühisaktsiooni, terrorismivastase õppuse „Koostöö 2003” Kasahstani ja Hiina pinnal, mille eesmärk oli suurendada SKO liikmesriikide relvajõudude sõjalist valmidust, vahetada kogemusi ja praktikas järele proovida ühiste terrorismivastaste operatsioonide korraldamine.8
SKO valitsusjuhtide kohtumisel 23. septembril 2004 Biškekis rõhutas Hiina riiginõukogu esimees Wen Jiabao: „Me peame SKO raames järjekindlalt liikuma majandusliku koostöö süvendamise teel. Meil tuleb süstemaatiliselt luua tihedamaid majandussuhteid. SKO ülesanne on tugevdada humanitaaralast koostööd ning aidata kaasa liikmesriikide vastastikusele tunnustamisele ja rahvaste sõprusele. Organisatsiooni peamised sihid on vastastikune usaldus, vastastikune kasu, rahu, kooskõla, kultuurilise mitmekesisuse austamine, püüd üleüldise arengu poole.”
SKO 2005. aasta Astana tippkohtumist ette valmistades omandasid taas erilise tähenduse julgeolekuküsimused. Kõrgõzstani ja Usbekistani sündmused muutsid SKO liikmesriikide juhtide meelestatust ning mõjutasid usutavasti Hiina kurssi SKO suhtes. Samal ajal pakkus piirkonnas kujunenud pingeline õhustik arenguks lisastiimuleid.9
Praegusel ajal ei suuda ükski teine rahvusvaheline struktuur peale SKO anda Kesk-Aasia riikidele võimalust kujundada parim üksteisega ja peamiste piirkonnaväliste jõududega suhtlemise mudel, mis kindlustaks julgeoleku ja arengu. SKO pakub piirkondlikele toimijatele parimat mehhanismi seetõttu, et loob tingimused nii Kesk-Aasia poliitiliste režiimide stabiilsuse toetamiseks kui ka soodsa ja konstruktiivse majanduskliima tekkeks, rääkimata juba sõjalis-poliitilise julgeoleku suurendamisest.
SKO liikmesriigid tõi kokku just piirkonda destabiliseerivate riskide teravnemine. Selles mõttes on organisatsioonil õnnestunud vältida võimalike piirkonnaväliste toimijate aktiveerumist ja Kesk-Aasia riikide arengut destabiliseerivaid tegureid. Just sellise stsenaariumi oht tingis Astana deklaratsiooni punkti lisamise, mis soovitas USAl määrata kindlaks oma sõjaväebaaside tegutsemisaeg Kõrgõzstani ja Usbekistani pinnal.
Astana tippkohtumine oli poliitilises mõttes kõige tähenduslikum: esimest korda väljendati selgelt soovi luua piirkondlik poliitiline mõjukeskus. Kohtumise tulemused demonstreerivad mitut olulist suundumust, mis määravad kindlaks SKO arengu lähitulevikus. Astana deklaratsioon on SKO uut tüüpi poliitiline dokument. Selles antakse hinnang kõigile SKO struktuuriüksustele, määratakse aastaks kindlaks tegevussuunad, antakse hinnang rahvusvahelisele olukorrale jne.
Samuti võeti Astanas vastu SKO liikmesriikide terrorismi-, separatismi- ja ekstremismivastase võitluse koostöö kontseptsioon, mida võib pidada katseks teoreetiliselt põhjendada võitlust „kolme kurjuse jõuga”. Üldiselt kulgeb SKO areng tippkohtumisel seatud peamiste ülesannete täitmise raames: SKO sekretariaadi osa tugevdamine ja selle tegevuse osaline reformimine, liikmesriikide alaliste esindajate nimetamine PTSi juurde, SKO ärinõukogu lõplik loomine, SKO arengufondi rajamine, kontaktide tihendamine rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Nagu näha, jätkub SKO organisatsiooniline kujunemine, täiendatakse selle struktuuriüksusi ja luuakse uusi. See annab tunnistust, et SKO liikmesriigid püüavad viia organisatsiooni struktuurse ülesehitamise loogilise lõpuni.
Lisaks poliitilise julgeoleku küsimustele tõstatuvad majandusliku ja kultuurilise julgeoleku probleemid. Peamiseks jääb aga organisatsiooni tervikliku potentsiaali suurendamine ja selle edasise arengu soodustamine. Ilma selleta jääks Kesk-Aasia julgeolekuseisund endiselt kontrollimatuks ning oleks tulvil uusi riske ja ohte.
SKO üks aktuaalsemaid ülesandeid on liikmesriikide julgeolekut ähvardavate ohtude optimaalse ja tõhusa likvideerimise mehhanismi väljatöötamine. Nagu näitasid Kõrgõzstani ja Usbekistani sündmused, ei pruugi oht seonduda ainult terrorismiga. Selles valguses kerkis SKO ette vajadus kooskõlastada küsimused, kuidas praktikas vastu seista ebatraditsioonilistele ohtudele. See soodustab „Hiina lähenemisviisi” kinnistumist SKO tegevuses, mis seisneb funktsioonide ja vastutusala igakülgses laiendamises.10
Järgmine SKO arenguväljavaateid puudutav küsimustering seondub organisatsiooni rahvusvahelise aktiivsusega. SKO on juba saanud vaatleja staatuse ÜRO peaassambleel ning rajanud partnerlussuhted SRÜ ja ASEANi sekretariaatidega. Märkimisväärset huvi SKO tegevuse vastu ilmutavad praegu USA, Türgi, Lõuna-Korea, Jaapan, Euroopa Liidu riigid, samuti sellised organisatsioonid, nagu ASEAN, NATO, OSCE. Almatõ tippkohtumise järel said organisatsioonis vaatleja staatuse India, Iraan ja Pakistan.
SKO liikmesriigid jätkavad püüdlemist võimalikult ühtsete seisukohtade väljatöötamise poole rahvusvaheliste probleemide suhtes, eriti USA rolli suhtes piirkonnas jne. Viimase tippkohtumise põhjal jäi mulje, et liikmesriikide juhtide seas valitseb neis küsimustes ebatavaliselt suur üksmeel.
SKO moodustamine võimaldas esimest korda ajaloos liita Hiina, Venemaa ja Kesk-Aasia riigid, luues piirkondliku julgeoleku ja majanduskoostöö mitmepoolse mehhanismi.
SKO liikmesriigid on mõne aastaga suutnud reguleerida tüli tekitanud territoriaalsed probleemid, 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud ja sellele järgnenud USA juhitav terrorismivastane kampaania on aga avanud loodud piirkondliku organisatsiooni ees uusi võimalusi, ehkki püstitanud ka uusi väljakutseid.
Astana deklaratsioonis märgitakse liikmesriikide valmidust ühendada pingutused võitluseks terrorismiga ning rõhutatakse vajadust võtta pakilisi meetmeid seismaks vastu kõigile globaalse terrorismi vormidele.
Hiina üks juhtivamaid ajalehti Zhongguo Ribao (China Daily) paigutas SKO loomise 2001. aasta kümne tähtsama sündmuse hulka, Venemaa välisminister Igor Ivanov seadis aga 2001. aastal tähtsuse poolest Venemaa välispoliitikale SKO loomise teisele kohale suhete arenemise järel USAga.11
Kasahstani välisminister Erlan Idrisov on arvanud, et seda organisatsiooni tuleks pidada tulevase üleaasialise protsessi tuumaks. „Praegu proovitakse SKO raames järele praktilised usalduse suurendamise meetmed eri dimensioonides: poliitilises, majanduslikus, kultuurilises jne. Just ühtmoodi mõtlevaid, üksteisega ammuste traditsioonide läbi seotud naaberriike ühendav SKO on määratud kujunema piirkonna julgeoleku ja arengu kindlustamise põhikomponendiks,” on arvanud Venemaa endine välisminister Igor Ivanov. Tema meelest tugevdab SKO piirkondlikul tasandil ÜRO ja üleilmse terrorismivastase koalitsiooni pingutusi terrorismi väljajuurimisel.12
Kaugemale vaadates sooviksid SKO liikmesriigid organisatsiooni näha ühena võimalikest „maailmapoolustest”, nõndanimetatud stabiilsuse teljena. Praeguseks on SKO saanud autoriteetseks piirkondlikuks organisatsiooniks, uut tüüpi ühenduste eeskujuks. Sedamööda, kuidas SKO struktuur kindlustub ning laieneb organisatsiooni tegevusväli uute liikmete vastuvõtmise ja dialoogi süvenemisega rahvusvahelisel tasandil, võib see kujuneda tulevase julgeolekusüsteemi tähtsaks elemendiks.

Tolliliit

Valgevene, Kasahstani ja Venemaa tolliliit on kolme riigi kaubanduslik-majandusliku lõimimise vorm, mis näeb ette ühtse tollipiirkonna, mille raames vastastikuses kaubavahetuses ei kehtestada kaupadele tolle ja majanduslikke piiranguid, välja arvatud spetsiaalsed kaitse-, dumpinguvastased ja kompensatsioonimeetmed. Sealjuures kasutavad Tolliliidu liikmesriigid ühtseid tariife ja muid meetmeid kaubavahetuse korraldamisel kolmandate riikidega. Tolliliit hakkas kehtima 2010. aasta jaanuaris ning peab saama meie maale kindlaks baasiks, mille pealt siduda riigi majandus ülemaailmse majandussidemete süsteemiga, mida kehastab Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO).
Maailmamajanduse sidemete praegust intensiivset ja mastaapset arengut iseloomustab kõige erinevama tasemega majanduslike toimijate suhete vormide mitmekesisus. Üks neist on piirkondlikud lõimivad ühendused ja piirkonnasisesed rühmad. Lõimimisprotsesside areng käib käsikäes üksikute riikide välismajanduslike sidemete tugevnemise, rahvusvahelise kauba- ja teenustevahetuse kasvu, rahvusvahelise tootmisalase ja teaduslik-tehnilise spetsialiseerumise tähtsuse suurenemisega. Seeläbi on võimalik hoida rahvusvahelisi majandussidemeid kõrgel tasemel ning neid täiendavalt edendada.
SRÜ riikide majandusliku lõimimise tähtis tingimus on peamiste tootmistegurite vaba liikumine, mille korral koostöö SRÜ piirkonnasiseste rühmade, eriti just Tolliliidu tasandil lubab liikmesriikide pingutused suunata oma maa majanduse tõhususe suurendamisele. Erilist osa etendab selles WTO, millega liitumine on Tolliliidu riikide oluline prioriteet.
Et WTOga liitumine on keeruline ja paljutahuline protsess, seisneb Tolliliidu riikide (sealhulgas mõistagi Kasahstani) peamine ülesanne selles, et osalemine selle rahvusvahelise organisatsiooni töös ei tooks kaasa katastroofilisi tagajärgi lõimivasse ühendusse kuuluvate riikide majandusele.
Kõik Tolliliidu osapooled on huvitatud positsioonide kooskõlastamisest seoses WTOga liitumisega, seda enam, et liitumisel on võimalik säilitada liikmesriikide vabakaubanduse soodusrežiim. Positsioonide kooskõlastamine ja soodusrežiimi arendamine Tolliliidu riikide kaubanduslik-majanduslikus koostöös on üks peamisi SRÜ majandusliku lõimimise süvendamise tegureid, mis kindlustab lõimiva koostöö ettevõtete, kompaniide, firmade, ka riikide tasandil, kes on vahetult huvitatud lõimiva ühenduse riikide kogu välismajandusliku koostööspektri süvendamisest ja arendamisest.
Selle poolest omandab järjest suurema aktuaalsuse Tolliliidu kui Euraasia Majandusliidu lõimiva koostöö ning WTOga liitumise võimaluste realiseerimise põhjapaneva aluse probleemide tundmaõppimine ja hindamine. Selline lähenemine lubab Kasahstanil Tolliliidu liikmena säilitada kaubanduslik-majandusliku soodusrežiimi teiste liikmesriikidega, sealjuures arvatavasti kohustuseta laiendada samasugust režiimi teiste riikide, ka mitte WTO liikmesriikide suhtes.
Nii võibki märkida, et Euraasia strateegia on olnud, on ja jääb Kasahstani geopoliitika tähtsaks komponendiks. Selle strateegia tähtsustumine on seotud eelkõige niisuguste oluliste teguritega, nagu riigi paiknemine mandri sügavuses, väljapääsu puudumine ookeanile ja eemalejäämine maailma transpordi- ja sidearteritest ning riigi paljurahvuseline ja paljuusuline elanikkond.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.
______
1 К. К. Токаев, Исторический ракурс – Казахстанская правда, 1. juuni 2002.
2 Т. Жумагулов, Новое СВМДА – Континент, 2003, 3, lk 37.
3 Ж. Абдильдин, СВМДА: путь в пространство безопасности – Казахстанская правда, 10. juuni 2002.
4 Б. Р. Ахметкалиев, 10 лет: Казахстан и интеграции. Almatõ, 2001.
5 Г. Киреев, Долгий путь к «Шанхайской пятерке» – Международная жизнь, 2003, 3, lk 75–82.
6 Ю. Р. Тихонравов, Геополитика. Moskva, 1998.
7 Ф. Толипов, К вопросу о самостоятельной роли организации Центральноазиатского сотрудничества в рамках ШОС – Центральная Азия и Кавказ, 2004, 3.
8 А. Лукин, Шанхайская организация сотрудничества: проблемы и перспективы – Международная жизнь, 2004, 3.
9 A. Moravcsik, Liberalism and International Relations Theory – Harvard University Center for International Affairs, Paper 92-6, lk 7, 11, 13.
10 Т. Шаймергенов, Т. Тусупбаева, Роль ШОС в формировании центрально-азиатской безопасности: геополитические аспекты – Центральная Азия и Кавказ, 2006, 2(44), lk 7–18.
11 К. Г. Шерьязданова, Предпосылки центральноазиатской интеграции в контексте антитеррористической деятельности – Евразийское сообщество, 2007, 1(57), lk 20–26.
12 К. Г. Шерьязданова, Шанхайская Организация Сотрудничества: проблемы и перспективы развития – Analytic, 2007, 3, lk 28–37.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: