Mis Soome valimistel tegelikult juhtus?

Poliitilise realismi põhitõdede hulka kuulub, et riikidel pole sõpru ja valijad ei tunne tänulikkust. Neile, kellele realismi õpetus on võõras, tulevad need tõed alati ebameeldiva üllatusena ja neid peetakse ebaõiglaseks.

Pole täpsemalt teada, kas Soome aprillikuiste parlamendivalimiste tulemus oli peaminister Juha Sipiläle üllatus, kuid see pidi tunduma ebaõiglane.

Tema ametiajal pöördus Soome majandus pärast kümnend kestnud tühikäiku kasvule, riigivõla kasv taltus ja tööhõivemäär tõusis üle majandusekspertide poolt  enne „täiesti ebarealistlikuks” peetud 72 protsendi piiri.

Parlamendivalimistel oli tulemuseks tema juhitud Soome Keskerakonna (Keskusta) kõikide aegade raskeim valimiskaotus. Kaotus tuli vastu võtta kõikidel rinnetel, kuid hävingu keskmes oli Kainuu maakond. Selle kaevandus- ja majanduselu elustamiseks kasutas valitsus ära miljard eurot. Töötus vähenes poole võrra. Valimistel kaotas keskerakond Kainuus kõik kohad!

Juha Sipilä oli tõeliselt populaarne

Kui omal ajal lagunes Nõukogude Liit, tekkis uurimisvaldkond, mis üritas leida selle protsessi põhjusi ning näidata  täpset ajahetke, mil lagunemine alguse sai. Nii on juhtunud ka Soomes: on üritatud leida põhjusi keskerakonna suurele valimiskaotusele ja selle pahupoolele, põlissoomlaste suurepärasele valimisedule.

Pärast kahtesid sellekevadisi valimisi mäletavad Soomes vähesed, kui populaarne poliitik oli Juha Sipilä veel neli aastat tagasi ja kuidas kaugelt üle 40 protsendi valijaist pidas teda kõige sobivamaks isikuks peaministri toolile. Seega nautis ta laia populaarsust ka väljaspool oma parteid.

Pole täpsemalt teada, kas Soome aprillikuiste parlamendivalimiste tulemus oli peaminister Juha Sipiläle üllatus, kuid see pidi tunduma ebaõiglane.

Kui SDP (sotsiaaldemokraadid) esimees Antti Rinne pani sel kevadel valitsust kokku, ei võinud ta nii kõrgetest isiklikest toetusnumbritest isegi unistada. Enim soovitud peaminister oleks küsitluste järgi olnud 22-protsendise toetusega roheliste juht Pekka Haavisto. Koonderakonna (Kokoomus) esimees Petteri Orpo oli tublil teisel kohal. Rinnet toetas peaministrina 15 protsenti ja Sipilät kõigest 14 protsenti valijaist. Sellel taustal muutub mõistetavaks Sipilä avaldus loobuda partei esimehe kohast sügisel peetaval erakorralisel parteikongressil.

2017. aasta suve sündmused

Kui on otsitud keskerakonna valimiskaotusele viinud arengu algpunkti, on pea alati jõutud 2017. aasta juuni algusse. Valitsuse suuruselt teine partei, Põlissoomlased, pidas Jyväskyläs suurkogu, kus partei asutaja ja kauaaegse esimehe välisminister Timo Soini toetajad hääletati karmilt maha. Võimule tõusis radikaalset parempopulismi esindav Jussi Halla-aho.

Teised valitsusparteid, kesk- ja koonderakond, tegid selgeks, et ei kavatse väärtusi puudutavate erimeelsuste tõttu Halla-aho rühmitusega valitsuskoostööd jätkata. Järgnes valitsuskriis, mida president Sauli Niinistö kutsel Kultarantasse kogunenud riigi poliitiline eliit jälgis hinge kinni pidades. Peaminister teatas, et esitab valitsuse tagasiastumispalve.

Eralennukiga presidendi suveresidentsi teel olnud peaminister Sipilä keeras siiski oma lennuki otsa Helsingi poole tagasi, kui selgus, et põlissoomlaste parlamendifraktsioon laguneb ja selle enamus oleks valmis jätkama valitsuskoostööd samadel alustel. Ka sel valitsusel oli jätkuvalt parlamendi napi enamuse toetus.

Uus konfiguratsioon ja selle mõjud

Põlissoomlaste fraktsioonist lahkus 20 ja sinna jäi 15 rahvasaadikut. Tekkis uus poliitiline konfiguratsioon kolme tunnusjoonega, millest igaühel on oma mõju sellele, mis hiljem juhtus.

Esimene ja otsene mõju oli see, et põlissoomlaste toetus kukkus. See oli arvamusküsitluste järgi langenud peaaegu kogu valitsusaja jooksul, kuid nüüd paistis vältimatu, et Halla-aho 15 rahvasaadikust koosnev rühm aetakse poliitilisele ääremaale.

Halla-aho 15 inimese fraktsioon võttis igal aastal välja toetust 35 esindaja eest, samas kui Sinised ei saanud sentigi.

Teine erijoon oli, et põlissoomlastest lahku löönud ja seejärel Siniste nime all tuntud 20 saadiku fraktsioon sai säilitada partei viis ministriportfelli. Nii oli neil sama palju ministreid kui suuremal koondparteil. See hakkas valitsuse usaldusväärsust kurnama, sest aja jooksul selgus, et Siniste toetus valijate hulgas ei kasva üle paari protsendi. Kui valitsus vaid kuu aega enne valimisi tagasi astus, kaevati süüdistused inetus poliitmängus uuesti välja.

Otsustavaim mõju oli siiski kolmandal teguril. Kui moodustati Sipilä valitsus, kehtis riigis seadus, mille järgi viib parlamendifraktsioonist lahkuv isik oma riigikassast makstava parteitoetuse kaasa juhul, kui lahkujaid on üle poole fraktsioonist. Seadus koostati omal ajal kergendamaks Veikko Vennamo juhitud SMP fraktsiooni lagundamist.

Soini rahastas omaenda kaotust

Põlissoomlastele oli selle seaduse tühistamine valitsusse mineku tingimusteta eeldus ja Timo Soinile tähendas see enda kui vaimse isa au taastamist.

2017. aasta suve saabudes oli seadus jõutud tühistada. See tähendas, et Halla-aho 15 inimese fraktsioon võttis igal aastal välja toetust 35 esindaja eest, samas kui Sinised ei saanud sentigi. Kuna eelmise valitsuse aegne valimisraha skandaal oli kuivatanud parteide muud rahastusallikad, oli põlissoomlaste saadud majanduslik eelis tähelepanuväärne – ja nad kasutasid seda tõhusalt ära.

Ehkki põlissoomlastel õnnestus hea rahastuse tõttu pääseda neile broneeritud poliitilisest suluseisust ja korvata sellega muidu nõrka nähtavust, ei saanud 2017. aasta juuni siiski otsustavaks pöördepunktiks. Katsed tõestada, et peaminister Sipiläl olnuks märkimisväärselt käsi sees mängus, mille tulemusel põlissoomlaste rühm lagunes, ei osutunud usutavaks. Ükski toona tehtud lahendus ei põhjustanud olukorda, kus keskerakonna valimiskaotus oleks muutunud vältimatuks.

Ametiühinguliikumine päästis sotsiaaldemokraadid

Palju on arutatud selle üle, missugune tähendus oli parlamendivalimiste tulemusele meeli erutanud valitsuse ja ametiühinguliikumise vahelistel tülidel. Kaks korda viisid need suurte valitsusvastaste meeleavaldusteni – alguses palku ja puhkusehüvitisi vähendanud konkurentsivõimelepingu koostamisel ja seejärel töötuskaitsesse puutuva nn aktiivmudeli vastuvõtmisega seoses.

On kindel, et need konfliktid andsid panuse vasakpoolsete ridade tugevdamiseks ja seda oli näha vasakparteide kasvanud toetusprotsentides arvamusküsitlustes. Kuid keskpartei arvelt too tõus aset ei leidnud ega saanud sest palju kasu ka Halla-aho põlissoomlased. Kui ametiühinguliikumise tõeliseks eesmärgiks oli tõsta SDP konfliktide abil tagasi suurima partei positsiooni, siis see õnnestus – kuid keskpartei või põlissoomlaste tulemust see ei seleta.

Kaotuse seeme külvati juba alguses

Keskerakonna osas külvati kaotuse seeme nimelt hetkel, kui Sipilä teatas, et tema valitsusse tuleb lisaks keskerakonnale ja põlissoomlastele kolmandaks osapooleks SDP asemel koonderakond. Seda otsust ei andnud Lõuna-Soome peavoolumeedia Sipiläle kunagi andeks. Probleemi süvendas see, et Timo Soini nõudmisel jäeti valitsusest välja ka Rootsi rahvapartei.

See, et valitsuse vastu tulevad võimsad jõud, oli päevaselge juba algusest peale. Pealinna piirkonnas ja suurtes linnades elavate vasakpoolsete, roheliste ja rootsikeelsete liberaalide silmis oli riigis tekkinud ettevõtjatele ja kapitaliomanikele toetuv „kodanlik valitsus“, kelle suhtes võeti hoiak, et kõik halb on nende süü ja midagi head nende teeneks lugeda ei saa.  Valitsuse nõrkusi võimendati ja häid eesmärke tõlgendati kas ebarealistliku või kattetu propagandana.

Probleemist ei saadud kunagi aru

Valitsusele löödud pitser polnud mingi probleem koonderakonnale, kes tuligi lõpuks valitsusest välja kuivade jalgade ja puhaste paberitega. Põlissoomlaste hulgas põhjustasid valitsuse poliitika ja selle halb avalik maine lahkarvamusi. Vanad toetajad, Vennamo „unustatud rahvas“, pidasid valitsuse tegevust vaest rahvast rõhuvaks, Halla-aho uute toetajate silmis polnud aga valitsuse joon piisavalt „väärtuskonservatiivne“. Mõlemad tiivad pettusid. Lõpuks jäid valitsuse poliitikat kaitsma vaid Siniste viis ministrit ja 20 seadusandjat, kellest ükski ei osutunud valimistel uuesti valituks.

Valitsuses ei saadud kunagi aru, kes, kus või mis on selle tõeline probleem. Keskerakonna eesotsas paistis mõju avaldavat teatav missioonikeskne fanatism – seatud eesmärkide suunas tormati otsustavalt, kõrvale vaatamata ja teiste kaebusi kuulda võtmata.

Põhjuseks ei peetud väga tugevaks osutunud vastast, vaid endise valitsuse suutmatust otsuseid langetada ja ellu viia. Vaja olnuks olukorra kainet hindamist ja eesmärgipärast strateegilist kommunikatsiooni, aga neid kumbagi polnud ega tulnud.

Harkimo ja Väyrynen lagundamistöö instrumentidena

Keskerakonda ja Sipilä valitsusse vaenulikult suhtunud meedia tähendus valimistulemuse selgitajana jätkus valitsuse viimaste päevadeni. Kui ministrikohast tühja unistanud koonderakonna rahvasaadik Hjallis Harkimo lahkus parteist ja asutas SDP endise parteisekretäri Mikael Jungneriga vaid mõni kuu enne valimisi uue liikumise, langes talle osaks nii palju positiivset avalikku vastukaja, et see kindlustas tema tagasivalimise.

Valimiste järel tehtud hinnangud näitasid, et kui koondpartei oleks saanud kasvõi osa Harkimo liikumise häältest, oleks sellest kujunenud parlamendi suurim ja ühtlasi ka peaministri partei. Oma populaarsuse tõttu meedias kukutas Harkimo koonderakonna valitsusest ja Jungner tegi Antti Rinnest peaministri.

Siirast üritamisest hoolimata ei õnnestunud sama hästi katsed hoida kunstlikult elus keskpartei endise esimehe Paavo Väyryse poliitilist karjääri. Väyryse enda liikumised osutusid nii erilisteks ja ebausaldusväärseteks, et neil polnud enam keskerakonna suunas loodetud lagunemisefekti.

Vaieldamatud saavutused

Soome poliitilisele süsteemile on omane, et alati leidub asju, millele leitakse lahendus vaatamata kõikidele poliitilistele vastuoludele. Nii oli nüüdki. Näiteks sai Sipilä valitsus rahvuslikku julgeolekut edendava seadusandlusega paremini hakkama kui ükski teine valitsus pärast külma sõja lõppu. Tsiviil- ja sõjaluuret puudutavad seadused on reformidest tuntuimad, kuid mitte sugugi ainsad.

Tegelikult sündisid rahvusliku julgeolekuga seotud seadused siiski president Sauli Niinistö juhtimisel ja tema enda rahva soosingu varjus, mitte niivõrd valitsuse nutikuse tulemusena. Nende reformide eest ei õnnestunud au endale saada ei valitsus- ega opositsiooniparteidel.

Tegelikkuses ei teinud viimase nelja aasta jooksul – mil peeti ka presidendivalimised – ükski parteiliider märgatavat avalikku välis- ja julgeolekupoliitilist avaldust. Ainus väike erand oli Jussi Halla-aho, kes parteijuhtide eksamil vastas küsimusele sellest, kes või mis Soomet ähvardab, ühe sõnaga: Venemaa.

Põlissoomlased olid päris õnnelikud

Niisiis, kui keskpartei valimiskaotuse seemned külvati juba kohe valitsuse ametiaja alguses, leidsid  põlissoomlased oma valimisedu võtmed vargsi ja ositi juhuslikult.

Põlissoomlaste traditsiooniline ratsu oli kaua aega pelk Euroopa Liidu vastasus. Pärast seda, kui Timo Soini nõudis endale välisministri portfelli ja hoidis Soome suhteid Brüsseliga täiesti vanaviisi, paljastus partei ELi-vastane retoorika tühja sõnamulinana. Aja jooksul kodanike positiivne suhtumine Euroopa Liitu tegelikult vaid tugevnes seda rohkem, mida tugevamini seda üritati kritiseerida. Värskeimas Eurobaromeetri uuringus on see selgelt näha.

2015. aasta rändekriis tuli põlissoomlastele ja eriti selle Halla-aho tiivale taeva kingitusena ja just selle teguriga on partei valimisvõitu seletatud. Kriis tuli võimudele üllatusena ja nende tegevus paistis algul täiesti kaootilisena. Algselt ELi-vastasusel ratsutanud partei muutis oma nägu, näidates end immigrantide ja eriti islami vastasena – selle ridades oli nüüd lihtne koduneda ka rassistidel.

Kuid rändekriis üksi ei seleta valimistulemust. 2017. aasta suveks oli kriis saadud hästi kontrolli alla ja ehkki näiteks Vene meedia pidas teemat kogu aeg üsna nähtavalt esil, oli see Soomes suurel kiirusel liikumas argipäevase poliitilise debati marginaalsusse ning Halla-aho juhitud partei toetus ei tõusnud järgnevatel kuudel lähedalegi nendele arvudele, milleni partei lõpuks valimistel küündis.

Kliimavalimised tõstsid põlissoomlaste populaarsust

Seejärel avastas meedia, et kõne all olidki kliimavalimised. Lähtekohaks oli valitsustevahelise kliimapaneeli IPCC 2018. aasta oktoobris avaldatud raport, kus häirivas toonis nõuti varasemast suuremat kasvuhoonegaaside vähendamist endisest kiiremas tempos. Traditsioonilised parteid mõistsid kiiresti, et teemast tekkinud lai rahvuslik ja rahvusvaheline debatt võiks kukkuda rohelistele otse sülle. Nad otsustasid selle peatada mis tahes hinnaga.

Ja juhtuski nii, nagu oli arvatud: debatt polariseerus ja põlissoomlaste toetus hakkas tõusma koos vastaspoole ehk rohelistega.

Välja arvatud põlissoomlased. Taas kord tegi partei strateegiliselt hästi tabatud otsuse. See erines teiste parteide moodustatud kliimarindest ja tembeldas nõutud meetmed „keskkonnajauramiseks“, mis läheks Soomele kalliks maksma, muutuks tavalistele tarbijatele valusaks ja teeks ääremaadel elamise võimatuks. Avalikus debatis aeg-ajalt nähtud kliimaaktivistide liialdused muutusid põlissoomlastele õnnistuseks. Ja juhtuski nii, nagu oli arvatud: debatt polariseerus ja põlissoomlaste toetus hakkas tõusma koos vastaspoole ehk rohelistega. Kuid jätkuvalt kerkis toetus aeglaselt. Veel 2018. aasta detsembris mõõdeti põlissoomlastele vaid kaheksa ja üheksa protsenti toetust.

Mängu sekkub juhus

Seejärel sekkus sündmuste kulgu Oulu politsei. See avaldas 1. detsembril lühiteate, milles räägiti järgmist: „Oulu politseis on alustatud kriminaaljuurdlus räige last puudutava seksuaalkuriteoga seoses, kus kuriteos on kahtlustatavad mitmed välismaa taustaga isikud. Kriminaalkuritegudeks on räige lapse seksuaalne ärakasutamine ja räige vägistamine.“

Et olla kindel, avaldas Oulu politsei umbes kuu aega hiljem uue teate, kus oli kirjas: „Oulu politsei on alustanud eeluurimist nelja uue seksuaalses kuriteos kahtlustatava suhtes, mis puudutavad alla 15-aastaseid tüdrukuid. Kahtlustatavate kuritegude liigid on praegusel hetkel vägistamine, räige lapse seksuaalne ärakasutamine ja lapse seksuaalne ärakasutamine /.. / Politsei on kinni võtnud kolm välismaa taustaga meest, keda on põhjust nendes kuritegudes kahtlustada.“

Hüsteeriat külvanud debati lõpptulemusena veendus märkimisväärne osa kodanikke, et põlissoomlastel oli olnud immigrantidevastases kriitikas algusest peale õigus.

Taas kord tajusid traditsioonilised parteid suurt ohtu, et Oulu sündmustele osaks saanud ulatuslik üleriigiline tähelepanu muutuks kasulikuks üksnes põlissoomlastele. Nad otsustasid seda takistada, hüpates koos nendega sama rongi peale. Oulu sündmused mõisteti üksmeelselt järsul toonil hukka, süüdlastele nõuti karmimaid karistusi ning immigratsiooni ja immigrantide kontrolli tugevdamist.

Hüsteeriat külvanud debati lõpptulemusena veendus märkimisväärne osa kodanikke, et põlissoomlastel oli olnud immigrantidevastases kriitikas algusest peale õigus.

Läinud aasta detsembri ja selle aasta aprillikuu vahelisel ajal põlissoomlaste toetus kahekordistus ja oli arvamusküsitlustes 18,8 protsendiga kõige kõrgemal kohal just enne valimisi. Nii kiiret ja suurt toetuse kasvu pole Soomes mõõdetud ühelegi teisele parteile. Valimistel oli põlissoomlaste toetus 17,5 protsenti.

Mida tellid, seda saad

Nii sai Soome endale poliitiliselt nii kogenematu parlamendi nagu ei kunagi varem iseseisvuse ajal. Täiesti uusi saadikuid on palju, hulk kogenud poliitikuid jäi mängust välja juba enne valimisi või ei kandideerinud uuesti. Mis vahet siis seal on?

Nii sai Soome endale poliitiliselt nii kogenematu parlamendi nagu ei kunagi varem iseseisvuse ajal. Täiesti uusi saadikuid on palju, hulk kogenud poliitikuid jäi mängust välja juba enne valimisi või ei kandideerinud uuesti.

Sel suvel lõpeb Euroopa keskmaa tuumajõudude INF-leping. 2021. aasta algul lõpeb ka USA ja Venemaa strateegilisi tuumarelvi piirav uus START-leping, kui seda ei uuendata viieks aastaks, milleks leping annab võimaluse. Vahepeal selgub, mis juhtub kogu tuumadesarmeerimise keskmes oleva tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga.

USA ja Hiina on kaubandussõja lävel ja võivad vabalt Lõuna-Hiina merel relvakonflikti sattuda. On täiesti ennustamatu, mida Vladimir Putin ses olukorras Euroopas teeb.

Kui Soome parlament jõuab praegu algava ametiaja poole peale, võib maailm olla täielikus kaoses. Kuidas võib sellele reageerida parlament, keda valides välis- ja julgeolekupoliitikast ei räägitud sõnagi?

Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski