Mis ootab Süüriat pärast Assadit?

Michael Weiss on Londonis tegutseva demokraatiat maailmas edendava mõttekoja Henry Jacksoni Ühing (The Henry Jackson Society) kommunikatsioonidirektor. Ajakirjanikuna kirjutab ta mitmele ingliskeelsele väljaandele, mh Slate, World Affairs Journal jt.

Kõiki, kes on uurinud uuema aja diktatuuride inimõiguste rikkumisi, on kippunud tabama kas üleküllastus veretegudest või ebalust tekitav viha ja nördimus. Anna Politkovskaja kirjutab oma mälestustes, et ta saab aru, miks ta vihkab Vladimir Putinit, kuid tal on raskusi mõistmaks, miks ta vihkab teda nii palju.

Nii tunnen ka mina Bashar al-Assadi suhtes, kellega ma pole kunagi kohtunud, aga keda ma justkui väga hästi tunneksin.

Tema režiim on nüüd läinud üle juba süstemaatilisele grupiviisilisele vägistamisele: kenad neiud antakse Mukhabarati (sõjaväeluure) osakonnaülemate, tavalisema välimusega neiud vangivalvurite kätte. Nende silmad ja küüned rebitakse välja. Suguelundeid “ergutatakse” elektriga või lõigatakse ära. Kinnipeetavatele antakse hallutsinogeene, et nad peaksid ilma minestamata kauem peksmisele vastu. Kui narkootikumide mõju lahtub, veab, kui neile on ainult suhu urineeritud ja sunnitud seda alla neelama.

Süüria sündmusi uurides harjub ära sõnaga “vähemalt”. Vähemalt 7000 inimest on tapetud alates märtsi keskpaigast. Vähemalt 40 000 on teadaolevalt kadunud. Vähemalt 50 000 on vanglas. Ja vähemalt 16 000 on põgenenud Türgisse, Jordaaniasse või Liibanoni. Kui palju inimesi peab veel mõrvama või pöördumatult rivist välja lööma, enne kui 23 miljoni elanikuga riik kuulutatakse “läbikukkunuks”?

Assadi režiim on püüdnud enda vältimatut lõppu, mida nüüd näeb selgelt isegi Araabia Liiga, edasi lükata väidetega, et tegemist on multikultuurse ühenduskoega, mis hoiab koos hõimude ja rahvaste killunema kippuvat mosaiiki. Selle väite tõestuseks on režiim otsustanud võrdsel määral tappa nii enda alaviitidest vendi kui ka sunniite, kristlasi ja kurde, ehkki kõik need rühmad on juba kümme kuud iga nädal õlg õla kõrval marssinud demokraatiat pooldavatel meeleavaldustel.

Langeb Damaskus niikuinii, pigem varem kui hiljem.

Ülestõusu kolmandal päeval hoidis rahvamass, mis oli kogunenud Damaskuse Umaijaadide mošee juurde, kus väidetavalt olevat hoitud Ristija Johannese maharaiutud pead, enda pea kohal kõrgel üleval üht meest. Tema käes oli loosung kirjaga “Jah vabadusele, ei rõhumisele”, selle all üksteise kõrval islami poolkuu ja kristlik rist.

Kas see võis olla salajane katse näidata välja poolehoidu, mis tõrjuks sunniitide ülimaks pidamise väidet? Võib-olla. Kuid ma ei näinud midagi sellist möödunud aasta jaanuaris Tahriri väljakul. Võimalik, et midagi sellist ei näe Süüriaski pikemat aega, sest usulahkudevaheline vägivald, mis ähvardab lõhestada rahvalikku protestiliikumist, on algusest peale olnud režiimi hea käsilane. Rannikul asuv Latakia linn on puhastatud Palestiina põgenikest ja sunniitidest, kes aeti massiliselt staadionitele, et teha ruumi alaviitide relvastatud kantsile, mis kuulduste kohaselt võib saada Assadi dünastia vastupanukeskmeks, kui Damaskus peaks langema.

Ja langeb Damaskus niikuinii, pigem varem kui hiljem. Mässuliste hiljutised rünnakud õhuväe Harasta luurebaasile kümmekonna kilomeetri kaugusel Damaskusest ja Baathi partei keskusele pealinnas endas annavad märku, et Süüria ülejooksikute ridades kasvab professionaalsus – suur osa neist saadeti varem tiheda rahvastikuga linnadesse “terroristide” vastu. Ainsad terroristid, keda nad sealt eest leidsid, olid aga režiimi heaks tegutsevad valgetel pikapitel ringi kihutavad Shabiha surmasalgad.

“Ärge tulistage neid, nad on meiega” on käsklus, mis antakse pärast käsklust “Tulistage protestijaid”, mille täitmisest paljud sõdurid loobuvad, ehkki see ähvardab neid hukkamisega. Ajakirjandus käsitleb kõiki Süüria mässulisi Vaba Süüria Armee (VSA) liikmetena, mille ridades tegutsevat oma 15 000 võitlejat. Aga tegelikult on enamiku tuntumaid pealetunge toime pannud iseseisvad piirkondlikud “brigaadid”, mis üldjuhul kannavad ajalooliste tegelaste või hiljutiste “märtrite, näiteks 13-aastase poisikese Hamza al-Khatibi nime. Selliseid brigaade on Süürias kümneid ning kõik nad alluvad konkreetsele juhile, mitte aga mõnele poliitilisele või muule jõule.

See toobki mind Süüria Assadi-järgse tuleviku juurde, milles võib näha nii head kui ka halba.

Kõigepealt heast. Kuid kestnud vaevarikka igritsemise, väärinfo ja Lääne peataoleku järel suutis Süüria vastasrind luua potentsiaalse eksiilvalitsuse nimetusega Süüria Rahvusnõukogu (SRN), millel on oma peaassamblee, sekretariaat (ja sellele alluvad arvukad “tegevbürood”) ja presidendinõukogu.

Peamine probleem on see, et SRN ei õhuta sõjaväelasi üle jooksma ega kontrolli mingil määral VSAd ega iseseisvaid mässuliste brigaade. Kuni SRN ei suuda monopoliseerida režiimivastast vägivalda või lausa asuda seda ametlikult toetama, ei ole tal ka elujõulist strateegiat revolutsiooni võidule viimiseks.

SRNi esimees on Sorbonne’i haridusega sotsioloog Burhan Ghalioun, kes 2007. aastal väitis Al-Jazeera eetris, et Lähis-Ida vaevab kaks suurt probleemi: diktatuur ja vaimulike kontroll ajakirjanduse üle. Tema sõnul on need kaks asja lahutamatult teineteisega seotud.

“Kui vaid vaadata araabia ajakirjandust,” sõnas Ghalioun, “on selge, et [islamiliikumiste juhid] on võitnud kultuurisõja. Loosung “Islam on lahendus” – minu arvates toetab seda 90 protsenti araabia avalikkusest.” Ma võin ette kujutada Süüriale palju hullemat saatust kui “araabia Pascal Bruckneri” tõusmine presidendiks.

Süüria sündmusi uurides harjub ära sõnaga „vähemalt”.

Sama muljetavaldav on SRNi pressiesindaja doktor Basma Qadmani, samuti Prantsuse-Süüria õpetlane ning Pariisis tegutseva uurimis- ja poliitikakujundamisinstituutide võrgustiku Arab Reform Initiative direktor, mis tegeleb kõigega alates majanduse moderniseerimisest kuni naiste õiguste parandamiseni. Qadmani on põhimõtteline Iisraeli ja Palestiina kahe riigi lahenduse pooldaja, mis tähendab, et ta on liiga suur sionist, et teda võiks kutsuda Briti ülikoolidesse loenguid pidama.

SRNi välisbüroo esimeheks nimetati aga doktor Radwan Ziadeh. Süüria revolutsiooni pole võimalik jälgida, ilma et puutuks kokku tema intervjuudega televisioonis või tsitaatidega uudislugudes. Baathi politseiriigi arengu eksperdina on Ziadeh pannud kirja esimese kava, kuidas peaks Süüria minema üle totalitarismilt demokraatiale, mille peamised soovitused puudutavad seda, kuidas lammutada vabariik kartuseta, et selle asemele astub hobbeslik loomuolek. (Tema de-baathiseerimise kava annab silmad ette isegi Iraagis tegutsenud Paul Bremerile.) Liberaalse demokraatia veendunud poolehoidjana soovib Ziadeh, et Süürial oleksid normaalsed suhted kõigi naabritega – sealhulgas sellega, kes lugejalegi kohe pähe torkab.

Nüüd siis halbade asjade juurde. Et SRN mõeldi ja kuulutati välja Istanbulis ja et see on saanud abi ja turvalise varjupaiga Türgi peaministri Recep Tayyip Erdoğani islamistlikult valitsuselt, on seda liigselt mõjutanud Ankara ideoloogilised ja sektantlikud seisukohad, kui vastumeelselt ka eespool mainitud kolm isikut seda tunnistada tahaksid.

SRN on andnud peaassambleel ja sekretariaadis ebaproportsionaalselt suure osa Moslemi Vennaskonnale ja mitmetele “sõltumatutele” islamistidele. Seda hoolimata sellest, et Vennaskond on Süüriast sisuliselt kadunud pärast seda, kui Hafez al-Assad selle 1980. aastatel põhjalikult välja juuris. Praegu õilmitseb liikumine mõnel pool Süüria pagulaste ning Türgi valitsusliikmete seas. Mitme allika, kellega ma olen vestelnud, sõnul on kogu Türgi Süüria-poliitika ohjad praegu Türgi luureülema Hakan Fidani käes, kel väidetavalt on sidemeid Teheraniga.

Erdoğani Õigluse ja Arengu Partei (AKP) loomupärane toetajaskond on Moslemi Vennaskond ja selle skismaatilised parteid. Erdoğani regionaalsed taotlused on uusosmanlikud või uusnasseristlikud sõltuvalt sellest, kes seda parajasti väidab. Kuid araabia kevad andis Türgile piinavalt ahvatleva võimaluse püüelda piirkondliku hegemoonia poole ning samal ajal õõnestada Iraani, oma peamist konkurenti hegemooniataotluste teel, sunniitliku islamistliku sõlmpunkti loomisega Levandis ja Põhja-Aafrikas.

Kui Erdoğan käis mõne aja eest Kairos ja Tunises, tervitasid mõlemal pool teda kõige suurejoonelisemalt Vennaskonna esindajad. Ent pärast seda, kui ta oli Kairo kõnes julgustanud egiptlasi mitte pelgama “ilmalikku” demokraatiat, hakkas Vennaskond teda Egiptuse ajakirjanduses maha tegema. Kui Erdoğan jõudis Tunisesse, väitis ta juba, et teda oli valesti tõlgendatud.

Teine oht, mis kaasneb Türgi mõjuga Süüria asjades, puudutab Lähis-Ida riigitu rahva kurdide õigusi. Süüria kurdid moodustavad 15–20 protsenti riigi rahvastikust. Nad on kannatanud Süürias samasuguse diskrimineerimise käes nagu mujal Lähis-Idas: neil on piiratud emakeele kasutamist ja rahvuspühade tähistamist, nende maid on konfiskeeritud, neile pole antud täielikku kodakondsust.

Õigupoolest algas Süüria ülestõus kurdide vastuhakuna jaanuari lõpul Hasakahi linnas, mis pani Assadi režiimi arvama, et kui pakkuda umbes 130 000 kurdile täielikku kodakondsust, hääbuvad meeleavaldused ka Daraas, Hamas ja Damaskuse eeslinnades. Kurdid keeldusid ja meeleavaldused paisusid.

Kuigi SRNi rahvusliku konsensuse harta kutsub otsesõnu “põhiseaduslikult tunnustama kurdide rahvuslikku identiteeti [Süürias] ja leidma kurdi küsimusele õiglast demokraatlikku lahendust kodumaa ühtsuse raames”, tunnevad kurdid siiski, et esindatuse proportsionaalsuse poolest SRNis on neid petetud, kui pidada silmas nende osakaalu riigis. Samuti suhtuvad nad umbusuga tähtsamate opositsionääride suust kõlavatesse sõnadesse Süüriast kui “araabia” vabariigist. Eelkõige kahtlustavad nad aga tagaplaanil askeldavaid Anatoolia niiditõmbajaid, sest Türgis on kurdid pidanud diskrimineerimist taluma juba pikka aega.

Kurdide muret süvendab seegi, et 29. augustil jäi kadunuks üks Süüria sõjaväe nimekamaid ülejooksikuid, kolonelleitnant Hussein Harmoush. Tema vend sõnas, et Harmoushi olid Türgi pagulaslaagris kinni võtnud Mukhabarati agendid, mis tõi Süüria aktivistide seas kaasa pingelised arutelud, kas mitte Ankara ei reetnud kolonelleitnanti vastutasuks Süürias kinnipeetavate Kurdi Töölispartei (PKK) sisside eest.

Kui palju inimesi peab veel mõrvama või pöördumatult rivist välja lööma, enne kui 23 miljoni elanikuga riik kuulutatakse „läbikukkunuks”?

Harmoushi näidati hiljem uhkusega Süüria riigitelevisioonis, kus ta “tunnistas üles” kõige metsikumaid väljamõeldisi opositsiooni kohta. Praegu arvatakse, et ta on juba surnud.

Rohkelt reklaamitud visiidil Egiptusse tunglesid Erdoğani konvoi ümber vihased süürlased, kes hõikusid “Erdoğan on argpüks” ja “Erdoğan, kus on Harmoush?”. Isegi USAs tegutsevad Türgi asjatundjad peavad Harmoushiga seotud spektulatsioone tõenäoseks.

Türgi ja Süüria sattusid 1980.–1990. aastatel mitu korda peaaegu sõjajalale PKK lahke vastuvõtmise pärast Süürias. Viimastel kümnenditel on Türgi sõjaväe ja PKK kokkupõrgetes surma saanud kümneid tuhandeid inimesi ja Türgi õhuvägi käib seniajani arvatavaid PKK sisse Põhja-Iraagis pommitamas. Kurdide silmis oleks Türgi kui Süüria iseseisvuse tagaja sama hea, nagu panna rebane kanalat valvama.

Mis saab sellistes oludes revolutsioonist?

Venemaa ja Hiina panid veto ÜRO Julgeolekunõukogu järjekordsele hambutule resolutsioonile, Moskva aga müüb režiimile endiselt relvi ja muud vajalikku ning Iraan ja Hizbollah saadavad Süüriasse snaipreid, et abistada Mukhabaratti inimeste tapmisel. SRN, VSA ja valdav osa madalama taseme aktiviste püüavad saavutada välismaist sõjalist sekkumist tsiviilelanike kaitsmiseks ja relvastatud opositsioonile vähegi suurema tegevusvabaduse andmiseks, ent seda pole seni otsesõnu pooldanud ükski lääneriik.

Küüniliste välishuvide ja barbaarsuse vahele lõksu jäänud Süüria rahvas on juba üksteist kuud verest tühjaks jooksnud ja hinge vaakunud, ent ikka kinnitatakse neile, et nad võiksid piinelda veel teist samapalju.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Artikli varasem versioon on avaldatud ajakirjas The Jewish Chronicle. Artikkel on autori poolt Diplomaatiale uuendatud ja täiendatud.