Minna Ålander: Põhjala-Balti riikide joondumine

Põhjala-Balti koostöö ajalugu ulatub külma sõja lõppu: niipea kui raudne eesriie langes, hakkasid riigid korraldama kohtumisi eri tasanditel. Esimene välisministrite tippkohtumine toimus 1990. aastal algselt „5+3“ nime all tuntud formaadis (viis Põhjamaad ja kolm Balti riiki), kuid nime muutus NB8-ks 2000. aastal tähistas sammu sidusama ja võrdsema rühmituse suunas.

Mitteametliku formaadina ei olnud NB8 siiski paljude piirkonna riikide jaoks esmatähtis – kuni Venemaa täiemahuline agressioonisõda Ukraina vastu raputas piirkonna ühte nagu ei kunagi varem. Kõik piirkonna riigid on nüüd Ukraina sõjalise toetamise poolest elaniku kohta esikümne seas, kusjuures Põhjamaad, välja arvatud Island, on esikümnes isegi absoluutarvudes.

Lisaks on nad leidnud Ukraina toetamiseks uuenduslikke lahendusi: Taani on hakanud Ukraina enda kaitsetööstust otse rahastama, selle asemel et lihtsalt varustust annetada (seda tuntakse „Taani mudelina“); Rootsi ja Taani hankisid Ukrainale ühiselt jalaväe lahingumasinaid, kui neid ise endale juurde tellisid; Soome ettevõte on teinud koostööd Ukraina kolleegidega, et alustada Ukrainale droonide tootmist Soomes; ja Eesti ettevõte töötas välja droonitõrjeraketi Ukraina – ja Euroopa tulevaste – vajaduste rahuldamiseks. Vankumatu konsensus Ukraina ja Venemaa ohu küsimuses koos tõsiasjaga, et riigid on kinnitanud oma sõnu tegudega, on andnud piirkonnale Euroopas tugeva hääle maailmajao julgeoleku ja kaitsega seotud küsimustes.

Kirdetiiva kaitsmine: koostööst integratsioonini

Kaitsekoostööks on Põhjamaadel oma NORDEFCO (Nordic Defence Cooperation, Põhjamaade kaitsekoostöö) formaat, mille tegevus on hoogustunud pärast seda, kui Soome ja Rootsi otsustasid NATOga liituda. Põhjamaad on nüüd teel koostöölt oma sõjaliste jõudude integreerimisele, ühendades seeläbi oma üksikult võttes piiratud võimed ja suurendades mõju piirkondlikul tasandil.

Eriti kiiresti on edenenud õhujõudude integratsioon: Norrasse luuakse Põhjamaade ühendatud õhuoperatsioonide keskus asukohaga kas Bodøs või Rygges. Taani, Soome, Norra ja Rootsi õhuväed tegutsesid esimest korda ühise Põhjamaade õhujõudude kontseptsiooni alusel 2024. aasta alguses peetud NATO õppusel Nordic Response ja aasta hiljem loodi Norra ühendatud õhuoperatsioonide keskuse alla Põhjala divisjon, mis koosneb 13 Põhjamaade ohvitserist. Põhjamaade õhuoperatsioonide kontseptsiooni eesmärk on „saavutada võime tegutseda ühtse jõuna täieulatuslikes ühistes õhuoperatsioonides nullpäeva valmisolekuga“.

Põhjamaad on nüüd teel koostöölt oma sõjaliste jõudude integreerimisele.

Maavägede valdkonnas luuakse Soomes uus NATO ettenihutatud maavägi (FLF), mille raamriigiks on Rootsi. Arktilise kallakuga Soome FLF hakkab dislotseeruma Rovaniemil ja Sodankyläs. Balti riigid omakorda teevad koostööd Balti kaitseliini piirikindlustuste rajamisel.

Laiemat Põhjala-Balti gruppi ühendab Suurbritannia juhitav ühendekspeditsioonivägi (JEF), kuhu kuulub ka Holland. Paindliku formaadina saab JEF täita lünka riikliku kaitse ja NATO (üha ebakindlama) kollektiivkaitse vahel, eriti juhtudel, kui NATO ei ole kas sobiv reageerimistasand, näiteks hübriid- või halli tsooni sõjategevuse vahejuhtumite korral, või kui otsuste tegemine NATO põhiorganis Põhja-Atlandi Nõukogus (NAC) on liiga aeglane. Näiteks aktiveeriti JEF lühikese etteteatamisega pärast esimesel jõulupühal juhtunud kaabli läbilõikamise intsidenti Soome lahes, millesse oli segatud laev Eagle S. Hiljem järgnes sellele NATO valvsustegevus Baltic Sentry.

Rindeala

Soome FLFi asukohavalik näitab, et võimaliku konflikti korral Venemaaga ei piirduks rindejoon NATO idatiiva ja Balti riikidega, vaid ulatuks Arktikasse, kus Soome kõrval, millel on 1340 kilomeetri pikkune maismaapiir Venemaaga, on Norra samuti haavatavas olukorras. Norral on Venemaaga põhjas lühike piirijupp, kus Venemaa Koola poolsaare sõjaväebaasi lähedus sealsete Venemaa teise löögi võimekusega tuumaallveelaevadega on alati olnud tundlik teema. Samamoodi on võimalik nõrk koht kauge Svalbardi saarestik, mis asub peaaegu 1000 kilomeetrit Norra mandriosa põhjarannikust põhja pool.

Svalbardil on rahvusvahelise õiguse järgi eristaatus, mis on määratletud 1920. aasta Svalbardi lepingus. Lepingu kohaselt ei tohi Svalbardi kasutada „sõjalistel eesmärkidel“ ja Norra sõjaline kohalolek piirdub minimaalse rannavalvega. Samal ajal kuulub Svalbard NATO 5. artikli kollektiivse julgeolekugarantii territooriumile. Narva on Moskva rünnakustsenaariumide populaarne valik – eelkõige Kremli sekkumise intensiivistumise tõttu viimasel ajal –, kuid põhjatiib ja eriti Svalbard vääriksid samaväärset tähelepanu.

Soome FLFi asukohavalik näitab, et võimaliku konflikti korral Venemaaga ei piirduks rindejoon NATO idatiiva ja Balti riikidega, vaid ulatuks Arktikasse

Geograafia seisukohast vaadatuna on kogu Põhjala-Balti piirkond võimalikust Venemaa alalävisest või relvastatud agressioonist iseäranis ohustatud. Lisaks viiele riigile, millel on ühine piir Venemaaga (Norra, Soome, Eesti, Läti ja Leedu), asub Rootsi Gotland saar keset Läänemerd ja seetõttu haavatavas asukohas. Island, millel pole oma relvajõude alla 400 000 elaniku tõttu, asub nn Gröönimaa-Islandi-Ühendkuningriigi (GIUK) lõhe ääres, mis tähistab olulist kaitse- ja varustusliini, mida Venemaa konflikti korral katkestada sooviks. Mandri-Taanil ja Rootsil on tähtis roll väravavahtidena Taani väinades, mis on ligipääsupunkt Läänemerele. Taani arktilised alad – Gröönimaa ja Fääri saared – asuvad nagu Islandki GIUK lõhe ääres ja suurendavad Taani haavatavust Venemaa sõjategevuse suhtes nii alaläviste kui ka relvakonfliktide puhul. Peale idatiiva on piirkondlik koostöö seega kasulik ka laiema kirdetiiva kaitsmiseks.

Oluline on aga see, et äsja saavutatud piirkondlik ühtekuuluvus ulatub sõjalise julgeoleku valdkonnast kaugemale. Piirkond on kaua aega olnud Venemaa hübriidsõja sihtmärgiks ja pärast täiemahulist sissetungi Ukrainasse on see vaid hoogu kogunud. Koordineerimispüüdlusi on intensiivistatud tsiviilkaitse ja ühiskondliku kerksuse valdkonnas, tehes piirkonnast kogu ühiskonda hõlmava valmisoleku eestvedaja Euroopas.

Põhjamaad on seda lähenemisviisi käsitlenud kui „totaalkaitset“, kuid ka Balti riikidele ei ole võõrad koguspektri ohud, mis on suunatud ühiskonna ja tsiviilelu kõigi osade vastu. Rohkem tööd tuleb teha seni riiklike tsiviilkaitse kontseptsioonide laiendamiseks piirkondlikule tasandile, potentsiaalselt kaasates asjakohaseid suuremaid liitlasi, nagu Ühendkuningriik. Samuti on Soome ja Rootsi NATOga liitumine avanud tsiviilkaitse valdkonnas uusi võimalusi piirkondlikuks koostööks ja sealt edasi integratsiooniks.

Ühinemine saavutamaks suuremat päevakorra seadmise jõudu

Balti- ja Põhjamaadel on palju ühiseid muresid, kuid peale julgeoleku- ja kaitsekokkulepete on neil ka ühised väärtused ja huvid. Eksistentsiaalsest sõjaohust tugevasti ajendatuna võib piirkonna rajamise protsessi kaudne mõju edendada koostööd teisteski poliitikavaldkondades. Kui riigid tajuvad üksteist ühe ja sama piirkonna osana, loovad nad loomulikumalt veel tihedamaid majanduslikke ja inimestevahelisi sidemeid.

Mõttekaasluse uus tase, kannustatud Venemaa sõjast Ukraina vastu ning Soome ja Rootsi liitumisest NATOga, on isegi viinud tihedama koordineerimiseni piirkonna ELi liikmesriikide vahel ELi poliitika küsimustes. Väikestel Põhjala-Balti riikidel on väga piiratud inimressursid, mis on nõrk külg, arvestades ELi seadusandlike ja poliitika ettevalmistamise protsesside suurt töökoormat. Ühise tegevuskava väljatöötamine aitaks neid takistusi ületada. Ühendades oma jõud ka ELi rindel, saavad nad päevakordade seadmisel tõhusamaks muutuda ja hoida ELi õigel teel oluliste algatustega, nagu näiteks hiljutised otsused Euroopa sõjalise võime arendamise kohta, juhul kui pakilisuse taju Lõuna- või Mandri-Euroopas hakkab hääbuma või kui Prantsuse-Saksa tandem ei suuda konsensuse saavutamist hõlbustada.

Euroopa Liitu mittekuuluvate Norra ja Islandi jaoks, eriti arvestades Norra kõrget integratsiooniastet ELiga, on kasulik omada regulaarset formaati ja lähedast seotust grupi ELi liikmesriikidega, et olla ELi poliitiliste protsesside suhtes hästi informeeritud ja ette valmistatud. Norra ja Islandi Euroopa Liiduga ühinemine tuleks Põhjala-Balti piirkonna rajamisele suuresti kasuks ning viiks lõpule protsessi, millele Soome ja Rootsi NATO-liikmesus avalöögi andis.

Uus raskuskese

Põhimõtteliselt on see, mida piirkonna ülesehitamise protsess on seni soodustanud ja mida tulevased edusammud veel enam kinnistada võivad, et kaheksa väikeriiki saavad koos avaldada suuremat mõju ja omada Euroopa asjades tugevamat häält kui ükski neist eraldi. Osaliselt on NB8 reageerinud Euroopas tekkinud juhtimisvaakumile, mis ilmnes Venemaa täiemahulise sissetungi järel, kui Saksamaa ja Prantsusmaa ponnistasid leida õiget lähenemisviisi pakkumaks usaldusväärset juhtimist ja Ühendkuningriik taandus lavalt Brexiti tõttu.

Samal ajal kui Prantsusmaa ja Ühendkuningriik on nüüd leidnud uue juhtrolli tahtekoalitsioonis, s.t koordineerides toetust Ukrainale pärast seda, kui Donald Trump USA presidendina ametisse astus, ja Saksamaa loodetavasti taastub uue valitsusega seotud sisepoliitilisest ebastabiilsusest, on Euroopas tekkinud uued tegijad, keda ei saa tulevikus ignoreerida. Mandri suurematest riikidest on Poola ja Itaalia võtnud Euroopa poliitikas kesksema rolli ning NB8 grupist on saanud Kirde-Euroopa raskuskese lisaks traditsioonilistele integratsioonikeskustele Lääne-Euroopa mandriosas.

Suuremate riikide toetuse passiivse vastuvõtja asemel on Põhjala-Balti piirkonnast kujunemas Euroopa julgeolekusse panustaja ja eeskuju teistele.

Piirkonna kasvav integratsioon tähendab sedagi, et riigid suhtlevad omavahel rohkem otse ega vaja koostöö hõlbustamiseks tingimata suuremaid partnereid, näiteks Saksamaad, mis on traditsiooniliselt olnud enamiku Põhjala-Balti riikide jaoks tähtis pidepunkt. Kuigi Saksamaa, Poola ja Ühendkuningriik on kõik piirkonna tähtsad ja lähedased partnerid – ja isegi Prantsusmaa järjest rohkem –, seisneb NB8 formaadi ilu selles, et see võimaldab väikeriikidel (alates Eesti 1,3 miljonist kuni Rootsi 10,5 miljoni elanikuni) teha koostööd võrdsemal tasemel, kui neil oleks võimalik suuremate riikidega. Seetõttu on oluline hoida tuumikgrupp ainult Põhjala-Balti riikide omana ning teha koostööd suuremate partneritega NB8+ eri formaatides.

Põhjala-Balti piirkonnal on potentsiaali saada kujunevas Euroopa julgeolekuarhitektuuris üheks tugevaks pooluseks. Olenemata Atlandi-üleste suhete tulevikust on Soome ja Rootsi NATOga liitumine võimalikuks teinud täiesti uut taseme piirkondlikus koostöös, mida saab kasutada ka siis, kui eurooplased võtavad vastutuse oma julgeoleku eest ja vajalikuks osutuvad uued kokkulepped. Piirkond on mõistnud, et potentsiaalse konflikti korral ollakse suure tõenäosusega esimesena löögi all ning on vaja tõhustada oma kaitsevõimet, et suuta hoida rindejoont, kuni saab välist abi aktiveerida ja see kohale jõuab. Suuremate riikide toetuse passiivse vastuvõtja asemel on Põhjala-Balti piirkonnast kujunemas Euroopa julgeolekusse panustaja ja eeskuju teistele.