Minna Ålander: Balti- ja Põhjamaade piirkonnas on hea ettevalmistus pool heidutust

Rootsi tsiviilkaitseminister Carl-Oskar Bohlin juhatas uue aasta hooga sisse, kui teatas iga-aastasel julgeolekukonverentsil Sälenis, et „sõda võib jõuda Rootsi“. Nädalapäevad hiljem ütles Eesti peaminister Kaja Kallas, et tema hinnangul võib Venemaa NATO-t ähvardada kolme kuni viie aasta pärast, ja sama arvamust jagas Taani kaitseminister Troels Lund Poulsen. Norra kaitseväe juhataja kindral Eirik Kristoffersen lõi häirekella, kui ütles välja hoiatuse, et Norrale on jäänud ainult üks kuni kolm aastat, et ehitada üles kaitsesüsteem agressiivse Venemaa vastu.

Isegi NATO sõjalise komitee esimees admiral Rob Bauer teatas enne NATO õppust Steadfast Defender, mis hõlmas kogu Euroopat: „Kõike ei saa planeerida, kõik ei lähe järgmisel 20 aastal nagu lust ja lillepidu. Ma ei ütle, et kõik läheb viltu juba homme, aga me peame aru saama, et rahu ei ole meile kindlalt tagatud.“ Juba mullu oktoobri lõpus raputas Saksamaad lööklainena kaitseminister Boris Pistoriuse soovitus, et Saksa relvajõud peaksid olema „kriegstüchtig“, st suutma sõda pidada. 2024. aasta jaanuaris ütles Pistorius, et tema hinnangul võib Venemaa NATO-t rünnata viie kuni kaheksa aasta pärast.

Samal ajal tabas avalikku arutelu jälle lüüasaamismeeleolu, mis valitses enne 2022. aastat. Uuesti ilmus välja vana stsenaarium selle kohta, et NATO seatakse silmitsi sündinud faktiga – Venemaa krahmab endale tükikese Eestit ja esitab NATO-le tuumarelvaga ultimaatumi. Selle stsenaariumi puhul ei võeta aga arvesse, kui palju on Venemaa jaoks strateegilised väljavaated muutunud pärast Soome liitumist NATO-ga.

Heidutuse geograafia

Füüsilist geograafiat ei saa muuta, aga heidutuse geograafiat saab. Just seda tegigi Soome ja Rootsi otsus NATO-ga liituda, kui vaadata asja alliansi kollektiivkaitse perspektiivist. Kui Norrat ja Baltimaid lahutas varem Soome ja Rootsi suurune auk, siis nüüd on laiem Balti- ja Põhjamaade piirkond ühendatud üheks terviklikuks operatsioonialaks.

NATO kaitseplaneerijate jaoks toob see kaasa tähelepanuväärse muutuse. Isegi kui enne täisliikmeks saamist eeldati, et võimalikus piirkondlikus konfliktis sõdivad Soome ja Rootsi NATO poolel, ei saanud kahe Põhjamaa kaitseks ega nendega koos toona teha ametlikke kaitseplaane. Nüüd aga, kui nende territooriumi ja sõjalised vahendid saab täielikult kaasata NATO uutesse piirkondlikesse kaitsekavadesse, on NATO-l võimalik kavandada ja ellu viia Baltikumi kaitset. Samal ajal on olukord  muutunud palju keerulisemaks Venemaa planeerijate jaoks. Kuna Soome ja Rootsi kuuluvad nüüd allianssi, saab NATO täita 2022. aastal Madridi tippkohtumisel antud lubaduse „kaitsta liitlaste territooriumi iga sentimeetrit kogu aeg“.

Tänu Soome tähelepanuväärsele kaitsevõimekusele on pikem piir NATO jaoks eeliseks, sest see halvendab märgatavalt Venemaa rünnakute väljavaateid

Soome üle 1340-kilomeetrine piir Venemaaga kahekordistas NATO ja Venemaa vahelise piiri kogupikkuse, mis tekitas enne Soome liitumist pisut ärevust. Ent tänu Soome tähelepanuväärsele kaitsevõimekusele on pikem piir NATO jaoks eeliseks, sest see halvendab märgatavalt Venemaa rünnakute väljavaateid. Kui Venemaa üritaks nüüd Balti riike rünnata, peaks ta kõigepealt kindlustama Soome piiri, mis on praegu kaitseta ning peaaegu ilma varustuse ja sõjaväelasteta, sest need on viidud Ukrainasse.

Väidetavalt on Venemaa pidanud pärast droonirünnakuid hakkama uuesti tugevdama Peterburi ümbruse õhukaitsesüsteeme, sest sõja algfaasis oli õhukaitsesüsteemi osi viidud Ukrainasse. Tugevatest piiriäärsetest sõjarajatistest on ainsana Venemaal alles Põhjalaevastiku baas Koola poolsaarel Põhja-Jäämere kaldal, kus õhu- ja meresõidukid, kaasa arvatud mandritevaheliste ballistiliste rakettidega tuumaallveelaevad, seisavad enamjaolt ikka veel puutumatuna. Nüüd aga saab allianss neid ähvardada, sest Vene baas asub Soome piirist kõigest ligi 200 kilomeetri kaugusel.

Merelised ühendusteed

NATO seisukohast vaadatuna on siiski kõige tähtsam muutus see, et nüüd saab Baltimaid tugevdada mitte ainult õhutsi ja maitsi lõunast Saksamaa ja Poola kaudu, vaid ka meritsi. Vanasti valmistas NATO kaitseplaneerijatele suurt peavalu tõsiasi, et Balti riigid olid Venemaa ja Läänemere vahele surutud ohustatud liitlaste eelpost, mida oli seepärast suhteliselt lihtne ära lõigata ülejäänud alliansist.

Seda eriti just Leedu ja Poola vahelise Suwałki koridori kaudu, mis ühendab Venemaa enklaavi Kaliningradi Valgevenega. Nüüd on Soome territooriumi kaudu avanenud Eesti jaoks uus tarnemarsruut, mis ulatub Eestist Põhja-Rootsi kaudu Norrasse, Atlandi ookeani kaldani (tegu on Soome jaoks ainsa maismaaühendusega lääneriikidest liitlastega). Soome laht on Helsingi ja Tallinna vahel sedavõrd kitsas – ainult 80 km –, et Venemaa Balti laevastik ei pääseks Peterburi sadamast välja, kui NATO nii otsustaks.

Soome territooriumi kaudu on Eesti jaoks avanenud uus tarnemarsruut, mis ulatub Eestist Põhja-Rootsi kaudu Norrasse, Atlandi ookeani kaldani.

Eestist lõunasse jääva Läti ja Leedu jaoks on olukord veidi segasem. Rootsi territoorium muudab NATO jaoks täielikult kogu pilti, sest ühendab tervet piirkonda alates ülevalt Norra arktilistest aladest kuni alla Taani väinadeni, kustkaudu avaneb lõunapoolne sissepääs Läänemerre; eriti heas kohas asub Gotland – keset Läänemerd, ligi 300 kilomeetri kaugusel Läti rannikust. Samas vähendab Venemaa kontroll Valgevene üle positiivset kogumõju, mille Rootsi liitumine NATO-ga Läti ja Leedu jaoks kaasa tõi.

Rootsi on see-eest lubanud panustada mitme NATO liikmesriigi eelpaigutatud maavägedesse Lätis vähendatud koosseisus brigaadiga (kuni 1000 sõjaväelast). On lausa arvatud, et Rootsil on potentsiaali võtta endale Läänemere piirkonnas meredomeenis juhtiv roll tänu oma võimekale mereväele, mis on spetsialiseerunud sõjapidamisele nii Läänemere madalates vetes kui ka allveelaevadega.

Soome panus allianssi

Taani sõjandusanalüütik Anders Puck Nielsen on esitanud veel ühe uue ja innovaatilise stsenaariumi, mille puhul NATO seatakse sündinud fakti ette. Ta pakkus välja, et Venemaa võib üritada korraldada Põhja-Soomes piiratud sõjalist operatsiooni ikka sellesama sihiga, et esitada NATO-le väljakutse, millele vastamine on alliansile (ja eriti USA-le) vastumeelt. Sedasi võiks Venemaa õõnestada NATO kollektiivkaitse lubadust ehk artiklit 5.

Aga jällegi ei ole selle stsenaariumi puhul arvesse võetud jõudu, mida Soome alliansile annab: sõja ajal 280 000 sõjaväelasest koosneva väe, lisaks kuni 870 000 reservväelast; ühe Euroopa suurimatest suurtükivägedest, kusjuures hiljuti investeeriti suure laskekaugusega suurtükkidesse ja õhutõrjesüsteemidesse; võimeka õhuväe (mis võtab varsti F/A-18 Hornetite asemel kasutusele 64 uut hävitajat F-35); ning kaugmaaraketid JASSM, mis suudavad tabada strateegilisi sihtmärke Venemaal.

Lisaks peavad Vene planeerijad arvestama märkimisväärse jõuga, mis avaldub Põhjamaade kokku ligi 250 lennukist koosneva õhuväe tihedas koostöös, mida on eriti kaua ja sagedasti harjutatud Norra, Rootsi ja Soome õhujõudude kolmepoolsetel õppustel kõigi kolme põhjapoolsetel aladel.

Põhja-Soome ei ole tühi eikellegimaa, kuhu Venemaa võib häirimatult sisse tungida.

Põhjamaade võimekusi täiendavad Suurbritannia ja USA, kes on korraldanud õppusi koos Soome ja teiste põhjamaiste liitlastega Põhja-Soomes peaaegu kogu aeg alates 2022. aasta maist, mil Soome esitas taotluse saada NATO liikmeks. Üks Euroopa suurimaid suurtükiväe harjutusalasid asub Soomes Lapimaal põhjapolaarjoonel, kus paikneb ka Soome lennubaas Lapimaa lennutiivaga.

Lapimaa jäägribrigaad on kuulus oma oskuse poolest pidada sõda arktilistes tingimustes ja jäägrid on seda tutvustanud mitmel õppusel teiste seas Ameerika liitlasvägedele. Põhja-Soome ei ole seega tühi eikellegimaa, kuhu Venemaa võib häirimatult sisse tungida. Sõnad et „lumi hakkab soome keeles rääkima, kui sa tuled laskekaugusse“, ei olegi tegelikult nali, vaid vihje nähtamatuks maskeerunud Soome vägedele.

Musta mere haavatavused

Samas ei ole kadunud oht, et Vene sõjategevus eskaleerub horisontaalselt NATO territooriumile, kuna Venemaa on tegutsenud järelemõtlematult. Seda eriti Musta mere õhuruumis. Piisab sellest, kui mainida vaid kahte avalikult teadaolevat vahejuhtumit: Vene droonid kukkusid alla Rumeenia territooriumil ja Moskva ähvardas alla tulistada Prantsuse õhuseirelennuki.

Läänemere piirkonnast on nüüdseks küll hallid alad tänu Soome ja Rootsi ühinemisele NATO-ga kadunud, aga Musta mere ümbruses on ikka veel palju riike, kes ei kuulu ei ELi ega NATO-sse ning on seetõttu kaitsetud Venemaa surve ja isegi kallaletungi ees. Need probleemid olidki põhjuseks, miks Prantsusmaa sõlmis 2024. aasta märtsis julgeolekulepingu Moldovaga.

Algsed hirmud Venemaa sõjalise domineerimise pärast Mustal merel on aga leevenenud viimase kahe aastaga, mille jooksul on Ukrainat mitu korda saatnud edu Venemaa Musta mere laevastiku vastu – hoolimata oma laevastiku puudumisest on Ukraina hävitanud Musta mere laevastikust ligi ühe kolmandiku.

Kuidas seista vastu Venemaa hübriidmeetoditele?

Kui rääkida Läänemere piirkonna sõjalisest korraldusest, ei ole see olnud kunagi parem kui praegu. Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga on toonud piirkonna kaitseplaneerimisse uue selguse, mille tõttu on nüüd mängus märksa suuremad panused iga Venemaa katse puhul panna NATO proovile. Seevastu saab Venemaa suurepäraselt hakkama ühes valdkonnas, millega lääneriigid alles maadlevad – hübriidoperatsioonid, mis jäävad sõjalise agressiooni lävest allapoole.

Venemaa on vaevanud oma naabreid Baltikumis ja Põhjalas korrapäraste küberrünnakute, väärinfokampaaniate ja autode kahjustamisega. Õhuruumi rikkumised on levinud ja NATO Balti riikide õhuturbemissioon reageeris Vene sõjalennukitele ainuüksi 2023. aastal rohkem kui 300 korral. Lisaks segavad venelased GPS-i signaali pea iga päev nii Norra arktilistel aladel kui ka Baltimaades, seades ohtu tsiviillennunduse. Venemaaga on samuti seostatud üha sagenevaid inimtegevusest põhjustatud kahjustusi mere põhjas asuvale taristule, näiteks andmesidekaablitele ja gaasitorudele.

Peale selle on venelastest ostjad omandanud kinnisvara Põhjamaades strateegilistes paikades ja tihti sõjaliste objektide lähedal, näiteks Põhja-Norra lennubaasile avaneva vaatega mägimajakesi, mida Rootsi kaitsevägi üüris NATO õppuse Nordic Response ajal 2024. aasta alguses. Ka Soomes on otseselt tunda selle mõju, et 2023. aasta sügisest saadik on Venemaal läinud Ukraina sõjas paremini, kuna ukrainlastel napib laskemoona ja muud varustust – selle tõttu vabanes venelastel võimekus korraldada taaskord migrantide sisse toomise kaudu Soome piiri vastu suunatud kampaania.

Venemaa on saanud oma hübriidsekkumise vahendeid arendada mitme aastakümne jooksul.

See taktika ei ole uus: Venemaa katsetas seda esimest korda 2015.–2016. aastal Soome ja Norra piiril, ning teinud kindlaks, et sedasi saab naabreid hästi survestada, korrati sarnast ettevõtmist 2021. aastal Valgevene piiril Poola, Läti ja Leeduga. Venemaa hübriidsõjavahendite seas kuulub sisserändajate ärakasutamine madala maksumusega abinõude hulka, aga nende mõju võib olla suur.

Kõiksugu eri hübriidmeetodid, mida Venemaa kasutab oma Balti- ja Põhjamaadest naabrite vastu, panevad neid ikka ja jälle tugevasti proovile, sest sobivat vastust leida võib olla raskevõitu, kuna tihti pole tõendeid, et vastavat tegu omistada selle toimepanijale, või pole sobivaid vahendeid sellele reageerimiseks.

Nii EL kui ka NATO on asunud kasvatama teadlikkust ja välja töötama asjakohaseid vastuseid niisugusele tegevusele, aga selles vallas on veel vaja väga palju ära teha. Venemaa on saanud oma hübriidsekkumise vahendeid arendada mitme aastakümne jooksul, mil selle piirkonna riigid on pidanud toimepanijate kohta kindlate tõendite ja tõhusate reageerimisviiside puudumise tõttu suurel määral taluma madala intensiivsusega agressiooni.

Venemaa vastutusele võtmine

Kokkuvõttes ei ole Balti- ja Põhjamaade piirkond olnud kunagi sõjaliselt sidusam, terviklikum ega, mis kõige tähtsam, paremini ette valmistatud kui praegu. Kõik piirkonna riigid suhtuvad ähvardavasse Venemaasse väga tõsiselt ja saavad aru, mis on Ukrainas kaalul. Balti riigid näitasid alguses Euroopale kätte suuna, kuidas reageerida Venemaa täiemahulisele sõjale. Lisaks on nad annetanud ukrainlastele kõige rohkem sõjavarustust, kui seda mõõta annetuste osakaalu järgi nende SKT-st.

On äärmiselt tähtis ohjeldada Venemaa madala intensiivsusega agressiooni Läänemere piirkonnas.

Põhjamaad, välja arvatud Island, kellel ei ole oma relvajõude, kuuluvad kõik absoluutsete näitajate poolest Ukraina sõjaliste toetajate esikümnesse ega näita väsimise märke. Balti- ja Põhjamaade jaoks on võit sama tähtis kui Ukrainale ja samamoodi peaks asjasse suhtuma ülejäänud lääs.

Venemaa aga jätkab oma hübriidkampaaniat piirkonna riikide vastu enamjaolt kartmata, et tal tuleb kanda selle tagajärgede eest tõsist vastutust. Vastutusele võtmiseks on aga vaja tema sihtmärgiks olevate riikide ja selliste asjassepuutuvate institutsioonide nagu EL-i ja NATO jõulist koostööd. On äärmiselt tähtis ohjeldada Venemaa madala intensiivsusega agressiooni ja võtta Venemaa vastutusele mitte ainult raskete inimsusevastaste kuritegude eest, mida ta sooritab Ukrainas, vaid ka sellise sekkumise eest oma teiste naabrite ellu, mida ei peeta veel agressiooni läve ületavaks.