Miks maailma majanduskasv aeglustub ja kuidas see Eestisse puutub?

Maailma majanduskasvu prognoose on viimastel aastatel järjest alandatud ja erinevad näitajad osutavad sellele, et majanduskasv võibki kogu maailmas jääda aeglaseks väga pikaks ajaks. Selle taga on erinevad probleemid nagu rahvastiku vananemine, aeglustuv kaubandussidemete loomine, aga ka Aasia kiirelt arenevate riikide jõudmine keskmise sissetuleku lõksu. Eestile avaldab see ühest küljest otsest mõju läbi kaubandussidemete. Teisest küljest on huvitav, kuidas sarnanevad Eesti majandusprobleemid neile probleemidele, mis mõjutavad ülejäänud maailma majandusarengut.

Maailma majanduskasvu saab mõõta erinevate näitajate abil. Oluline erinevus statistika vahel tekib siis, kui riikide majanduskasvu näitajate kokkulugemiseks kasutatakse kas riikide SKPd turuhindades või ostujõu pariteediga korrigeeritult. Esimesel juhul on maailma SKP kasvus aeglustumise trend selgem kui teisel juhul. Ostujõu pariteedi arvestamine tähendab seda, et kuna kiirelt arenevate vaesemate riikide osakaal on suurem, tõstab see ka maailma keskmist majanduskasvu. Samuti võimendub ostujõu pariteedi alusel kaalutud näitajas see, et turumajanduslikud reformid, mis võimaldasid tänastel kiirelt arenevatel riikidel oma majanduskasvu saavutada, on toimunud viimaste kümnendite jooksul. Niinimetatud tärkavate turgude majanduskasv kiirenes alles 1990. aastatel.

Sõltumata valitud näitajast osutab prognooside ja mineviku võrdlus maailma majanduskasvu aeglustumisele. Kui kõrvutada viimase viie aasta keskmist kasvu ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) prognoositavat järgmise viie aasta keskmist kasvu 2000. aastate majanduskasvuga, osutab ka ostujõu pariteedil põhinev maailma majanduskasvu indeks kasvu aeglustumisele.

Maailmapanga hinnangul kasvas maailmamajandus 1960. aastatel keskmiselt viis ja pool protsenti aastas, 1970. aastatel veidi üle nelja protsendi, 1980. aastatel kolm protsenti ning hiljem alla kolme protsendi aastas. Seega toimus suurem aeglustumine maailma majanduskasvus juba mõnekümne aasta eest. Märkimisväärne on aga see, et alates 1960. aastast pole majanduskasv jäänud viiel järjestikusel aastal alla kolme protsendi, nagu on juhtunud praegu. Alati on vahepeal olnud mõni kiirema kasvuga aasta. IMFi prognoosi kohaselt jääb turukurssidel põhinevate kaaludega leitud maailma majanduskasv aga alla kolme protsendi ka järgmistel aastatel.

Märkimisväärne on aga see, et alates 1960. aastast pole majanduskasv jäänud viiel järjestikusel aastal alla kolme protsendi, nagu on juhtunud praegu. Alati on vahepeal olnud mõni kiirema kasvuga aasta.

Osa praeguse kümnendi aeglasest kasvust võib olla selgitatav lühiajaliste teguritega. Näiteks suured naftahinna kõikumised on mõjutanud naftat tootvate riikide majanduskasvu. Viimasest majanduskriisist toibumine võtab aega ja seetõttu on arenenud riikide majanduskasv olnud eriti aeglane. Nende probleemide leevenemine peaks majanduskasvu mõnevõrra kiirendama.

Arenenud riikide puhul on palju räägitud ka niinimetatud Jaapani stsenaariumist, mille puhul kõrge säästmismäära ja madalate intresside tingimustes püsivad majanduskasv, inflatsioon ja investeeringud pikalt madalal tasemel. Sellised olukorrad on tekkinud pärast suuremaid majanduskriise ja erinevad teooriad on neid seostanud muutunud riskikäitumise ja ootustega tehnoloogia arengu suhtes, rahandussektori tõrgete ja rahvastikuprotsessidega jne. Suurte majanduskriiside järel on aeglase majanduskasvu perioode esinenud ka varem ja seni on neist välja tuldud. See võtab aga aega.

Arenenud riikides põhjustab majanduskasvu aeglustumist aga pikaajaliselt elanikkonna vananemine, mis vähendab tööjõupakkumist. Teise maailmasõja järel sündinud arvukad põlvkonnad lahkuvad tööturult ja sellel on tööjõupakkumisele suur mõju. Paljudes riikides langes demograafilise muutuse negatiivne mõju tööjõupakkumisele ajaliselt kokku 2008. aastal alanud majanduskriisiga. Näiteks Soomes on suurenenud 65-aastaste ja vanemate hulk võrreldes 2008. aastaga 28 protsenti, USAs 17 protsenti. Saksamaal toimus järsk muutus juba varem.

Konkreetsest kasvuootusest olulisemgi võib olla see, kuidas ootused viimaste aastate jooksul on muutunud. Prognoosid on sageli kaldus keskmise suunas ja seetõttu lähenevad ka kasvunumbrid mineviku keskmisele. Järske aeglustumisi või suunamuutuseid on prognoosides keeruline arvesse võtta isegi siis, kui nende tõenäosus on suur. Maailma majanduse kasvu aeglustumisest rääkides on kõnekas, et viimaste aastate jooksul on IMF maailma majanduskasvu väljavaadet vähendanud tempoga keskmiselt 0,1 protsendipunkti aastas. Kui 2015. aasta aprillis ootas IMF 2019. aasta majanduskasvuks 3,3 protsenti, siis iga aastaga on see number vähenenud 0,1 protsendipunkti võrra ja viimase prognoosi järgi jääb 2019. aasta kasv veidi alla kolme protsendi.

Alati võib küsida, kas majanduskasv on ikka kõige parem näitaja, mida vaadata. Inimest peaks huvitama heaolu ja heaolu on midagi märksa enamat kui SKP. Pealegi suudab SKP arvesse võtta vaid tehinguid, millel on rahaline väärtus, ja on tõenäoline, et see alahindab elukvaliteedi kasvu. Praktikas on väga keeruline arvestada toodete kvaliteedi muutust ajas. Samuti jääb SKPst vähemalt osaliselt kõrvale nn uue majanduse mõju heaolule, kuna suur osa selle hüvedest on tasuta. Näiteks sotsiaalmeedial ja interneti suhtlustarkvaral on kindlasti meie heaolule positiivne mõju, kuid kuna me nende eest midagi ei maksa, siis ei kajastu need ka meie tarbimises ega SKPs. Kõigele vaatamata on SKP rahvusvahelise ja ajalise võrreldavuse pärast olemasolevatest näitajatest parim, mida heaolu mõõtmiseks kasutada.

Me pole veel näinud protektsionismi kasvu

Üheks maailma majanduskasvu aeglustumise põhjuseks võib pidada tagasihoidlikku arengut uute kaubandussidemete loomisel. Enne 2008. aasta sügisel alanud majanduskriisi kasvas kaubavahetus maailmas ligikaudu kaks korda kiiremini kui maailmamajandus, ent pärast kriisi on see suhe vähenenud. Majanduskasvust kiirem väliskaubanduse kasv osutas suuremale majanduslikule avatusele, mis tähendas turu kiiremat kasvu ehk nõudluse suurenemist. Nõudluse kõrval on aga olnud oluline roll kaubavahetuse pakkumispoolsel mõjul, näiteks rahvusvahelisel spetsialiseerumisel ja teadmiste ülekandel. Tihedama konkurentsi tõttu on muutunud tooted paremaks, odavamaks, kvaliteetsemaks jne.

Spetsialiseerumisel on oluline roll tootlikkuse ja koos sellega elatustaseme kasvus. Kaubavahetuse aeglustumine pidurdab seega tõenäoliselt maailma majanduskasvu.

Lihtne selgitus maailmamajanduse kasvu aeglustumisele võib olla üha suurem protektsionism. Majanduskriisile järgnenud paigalseis on vähendanud vastastikust usaldust. Populistlikud poliitikud on saanud valimistel enam hääli. Riigid tähtsustavad rohkem ekspordi konkurentsivõime tõstmist, mida võib tõlgendada ka turu moonutamisena. Näiteks tehakse rahvusvaheliste ettevõtete meelitamiseks maksuerandeid, antakse toetuseid või pigistatakse silm kinni keskkonna-, ehitus- ja muude reeglite rikkumisel. Siia loetellu võib lisada ka meil levinud mõtted, et majanduskasv saab toetuda vaid ekspordile. Mõned konkurentsivõime tõstmiseks mõeldud meetmed võivad näida siseriiklikult kasulikud, kuid maailma majandusele tervikuna ei pruugi need head olla, sest need moonutavad hinnamehhanismi ja takistavad rahvusvahelise tööjaotuse efektiivsemaks muutumist. Peale selle on pingestunud suhted erinevate riikide ning kultuuride vahel. See kõik võib olla põhjuseks, miks riigid tahavad omavahel vähem kaupu vahetada.

Eestis on toimumas sarnased muutused nagu Aasia riikides, mille majanduskasvu pidurdumist on oodata. Vähenenud on investeeringute roll ja nõudlus toetub enam tarbimisele.

Protektsionismi kui aeglasema majanduskasvu põhjuse vastu räägib aga tõik, et kaubandusvabadus ei ole viimase majanduskriisi järel maailmas vähenenud. Seega on protektsionismi märkimisväärsest mõjust rääkimine ennatlik. Näiteks Heritage Foundationi koostatava majandusvabaduse kaubandusvabaduse alamindeks on pärast majanduskriisi maailmas paranenud, vaatamata sellele, et indeksisse on lisandunud riike, mis on keskmisest väiksema majandusvabadusega. Võrreldes 2007. aastaga on kaubandusvabadus suurenenud 80 protsendil riikidest. Euroopat ja Eestit viimaste aastate jooksul mõjutanud kaubanduspiirangutest teatakse kõige rohkem ilmselt Lääne ja Venemaa vahelisi sanktsioone. Samas mõjutavad need siiski suhteliselt väikest osa kaubavahetusest.

Lääneriikides napib poliitilisi võimalusi, millega reaalselt kaubandusvabadust piirata. Seega ei pruugi piiride taasseadmisest kõnelevate poliitikute lubaduse reaalsetesse majandussuhetesse jõuda või võtab see kaua aega. Ühest küljest on kaubanduspiirangute kehtestamine õiguslikult keeruline, sest piirangud võivad minna vastuollu riigisiseste ja rahvusvaheliste normidega. See tähendab, et piirangute seadmine on vähemalt ajamahukas, kuna eeldab hulga reeglite muutmist, aga ka institutsioonide võtmeisikute välja vahetamist, mis omakorda tähendab kokkuleppeid paljude osapooltega. Teisest küljest takistavad alles jäänud turujõud piirangute mõju avaldumist. Ka USA dollari kallinemist on seostatud turu ootustega kaubanduspiirangute suhtes, mis pehmendab oodatavate piirangute makromajanduslikku mõju.¹

Kaubavahetuse kasvu ning majanduskasvu vahelise seose muutus osutab tõenäoliselt hoopis olukorra normaliseerimisele. Teisisõnu tähistab see maailmakaubanduse liberaliseerimise järgse rahvusvahelise kaubanduse süvenemise lõppu. Kauplemisvõimaluste avardumine on laiendanud majandusvõimaluste ruumi ning praeguseks võime olla jõudnud tasemele, kus seniste vabaduste piires on kaubandusvabadusest lähtuv edasine rahvusvahelise tööjaotuse tõhustumine majanduskasvu allikana ammendumas. Selleks, et maailma majandus kasvaks sarnaselt nagu enne, ei piisa ainult tänastest vabadustest, vaid kaubandusreeglid peaksid muutuma veel liberaalsemaks.

Kiirelt kasvavad riigid lähenevad keskmise sissetuleku lõksule

Maailma majanduse kasvu on viimastel kümnenditel vedanud kiirelt kasvavad Aasia riigid, mille nõudluse kasv on toetanud arenenud riikide majanduskasvu. Ajalugu on aga näidanud, et riikide majanduskasv kipub nende jõukamaks saades aeglustuma. Sellest pole tõenäoliselt pääsu ka praegu kiirelt kasvavatel riikidel. Väga pikalt väga kiiresti kasvada on õnnestunud vaid vähestel.

Selle üks põhjus on, et kiirelt kasvava majandusega riikides aeglustub tööjõu kasv. Hiina demograafiline plahvatus toimus juba 60 aastat tagasi ja ühe lapse poliitika on juba viinud tööealise elanikkonna vähenemiseni. Teine oluline tegur on tootlikkuse kasvu aeglustumine. Vaestel madala tehnoloogiatasemega riikidel on võimalik kopeerimise teel tootlikkust kiiresti kasvatada, kuid mida keerukamaks muutub majandus, seda raskem on tehnoloogiat üle võtta ja seda enam tuleb seda ise arendada.

Kolmandaks majanduskasvu aeglustavaks teguriks jõukuse kasvades on eelistuste muutus. Mida jõukamaks saab ühiskond, seda enam hakkab see kulutama mugavusele ja meeldivusele ning vähem ressursse jääb majanduse kasvatamiseks. Teatava palgataseme juures suureneb soov puhata pikemalt ja töötada lühemalt. Mugavus ja meeldivus võivad väljenduda näiteks paremates töötingimustes või puhtamas keskkonnas. Need suurendavad kindlasti heaolu, kuid nende mõju mõõdetavale majanduskasvule on väga väike. Sellised eelistuste muutused on viimase kümne aasta jooksul toimunud ka meil.

Hiina majanduskasv on muutumas tarbimispõhisemaks ja teenuste sektori osakaal majanduses on kasvamas. See on pikas plaanis loomulik muutus ja eeldus tasakaaluka arengu jätkumiseks. Kui tarbimise roll Hiina majanduses ei suureneks, siis toimuks tõenäoliselt millalgi veel järsem aeglustumine, kui seni on oodatud. Samal ajal pakub tarbimisele ja teenustele toetuv majandus aga vähem võimalusi tootlikkuse kasvuks. Meie vaatenurgast on veelgi olulisem see, et niisugune majandusstruktuur pakub vähem ekspordi kasvuvõimalusi arenenud riikide keerukat tehnoloogiat tootvale tööstussektorile.

Majanduskasvu aeglustumine on paljudes riikides toimunud äkki², mitte sujuvalt, nagu loodame näha Aasias. Suures osas Euroopa riikides toimus selline kasvu aeglustumine seitsmekümnendatel. Majanduskasvu erinevus aeglustumisele eelnenud ja järgnenud seitsme aasta jooksul on maailma riikides olnud keskmiselt 3,5 protsendipunkti. Eestis langes majanduskasvu järsk aeglustumine tõenäoliselt 2008. ja 2009. aasta majanduskriisi ajale. Miks Aasias peaks minema teisiti?

Üks ühine tegur majanduskasvu järsu pidurdumise taga on riigi elatustase. Aeglustum

ine on toimunud üldjuhul siis, kui SKP elaniku kohta ostukorvi pariteedi alusel on olnud 2016. aasta hindades ligikaudu 20 000 dollarit³. Sellise taseme saavutas Eesti juba Euroopa Liiduga ühinemise ajaks, mistõttu on teiste riikidega võrreldes isegi üllatav, et meie kiire kasv nii kaua kestis. Läti ja Leedu saavutasid selle taseme buumi ajal ning Hiina on jõudmas selle lähedale.

Majanduspoliitika roll pole majanduskasvu aeglustumises vähemalt esialgu määrav, sest turujõud on väga tugevad. Pikaajaliselt on võimalik institutsioone ümber kujundada ja arengusuunda mõjutada.

Varasematele kogemustele toetudes võime oletada, et tõenäoliselt on Hiina majanduskasv aeglustumas ja sellel on maailma majanduskasvule märkimisväärne mõju. Simulatsioonimudelid on näidanud, et Hiina majanduskasvu aeglustumisel oleks arvestatav mõju arenenud riikide ekspordile. Kõige enam mõjutaks see aga toormetootjaid, sest Hiina on suur toormetarbija. Toormetootjad on aga ekspordi sihtturuks arenenud riikide tööstussektorile, mis kannaks seeläbi Hiina kasvu aeglustumise tõttu ka kaudset kahju. Eesti kaubanduspartneritest oleks Hiina majanduskasvu aeglustumisel suur mõju Soomele ja Venemaale ning läbi nende omakorda Eestile. Arvestades selle protsessi mittelineaarsust, on ootuspärane, et see ei kajastu prognooside põhistsenaariumides.

Eesti majandusareng on välismaailmaga tihedalt seotud ja nõudluse kasvu aeglustumine välismaal mõjutab Eesti ettevõtete ekspordivõimalusi. Samas võib üldise majanduskasvu aeglustumise taustal olla väliskeskkonna langustrendi mõju majanduskasvule teiste teguritega võrreldes siiski suhteliselt väike. Eestis on toimumas sarnased muutused nagu Aasia riikides, mille majanduskasvu pidurdumist on oodata. Vähenenud on investeeringute roll ja nõudlus toetub enam tarbimisele. Ettevõtete lisandväärtuses on kasvanud tööjõukulude osakaal, mis on varem toonud teistes riikides kaasa majanduskasvu aeglustumise. Seejuures on tööjõukulude osakaal kasvanud eriti kiiresti väliskapitali kontrolli all olevates ettevõtetes, kes on ka suuremad eksportijad. Sama iseloomustab investeerimist: väliskontrolli all olevates firmades on investeerimismäär langenud enam.

Pikemas vaates toimub tõenäoliselt maailmas majanduskasvu aeglustumine. Õieti võib seda pidada olukorra normaliseerumiseks, sest viimaste sajandite majanduskasv on maailma ajaloos olnud pigem erakordne. Majanduspoliitika roll pole majanduskasvu aeglustumises vähemalt esialgu määrav, sest turujõud on väga tugevad. Pikaajaliselt on võimalik institutsioone ümber kujundada ja arengusuunda mõjutada. Majanduskasvu toetaks see, kui jätkuks varasem majandusvabaduste suurendamine.