Jäta menüü vahele
Nr 106/107 • Juuni 2012

Mida me teame Rootsi Kuningriigist?

Rootsi on meile nii lähedane naaber, et peaksime temast palju rohkem rääkima.

Eestil on neli naabrit ja üks neist Rootsi Kuningriik.

Kuid ma ei alusta praegu reisikirja ega ka magusat diplomaatilist ümarjuttu, vaid tahan juhtida tähelepanu sellele, millele Eestis ei ole praegu pühendatud piisavalt tähelepanu.

Olen töötanud Eesti suursaadikuna Rootsis aasta ja kaks kuud. Mõned uued teadmised on lisandunud. Mõned tuntud tõsiasjad on kinnitust saanud, nagu seegi, et Eesti ja Rootsi, kahe Euroopa Liidu liikmesriigi, Läänemere-äärse naaberriigi suhted on riiklikul tasemel probleemideta ehk pilvitud.

Eesti poliitikud või analüütikud on vahel, kes otsesemalt, kes kaudsemalt, väljendanud oma soovi, et Eesti võiks kuuluda lõppude lõpuks täielikult, n-ö naha ja karvadega Põhjamaade hulka.

Rootsi on demokraatia ja inimõiguste üks kantse meie maakera peal.

Kui ma seepeale võrdlen kas või ainult Tallinna ja Stockholmi liikluskorraldust ja liiklusviisakust (jalakäijate ja jalgratturite ühiskondlik seisund kaasa arvatud), siis võtab sarkastiliselt muigama, sest selleski kõiki inimesi puudutavas igapäevaelu vallas ollakse teineteisest valgusaastate kaugusel. Meie kahjuks. Aga hüva, oletame, et selles asjas annaks mõne aastaga midagi ära teha, kui ikka tahta ja pingutada.

Tõeline probleem on mujal.

Ja nimelt: kas ikka teatakse, millest räägitakse? Kas Põhjamaaks-soovijatel on oma siirale emotsionaalsele soovile või kainele sisepoliitilisele kalkuleeringule lisada ka piisav teadmiste hulk? Kas nende vaimusilmas olev Eesti-Põhjala maja toetub ikka tugevale faktide vundamendile või pigem muljetele, soovunelmatele ja illusioonidele?

Kui hoolikalt ollakse üldse süvenetud Põhjamaade rahvuslik-riiklikesse erinevustesse, sest kloone neis sfäärides ju pole!? Kas on ikka meeles, et kui räägime meile eluliselt kõige olulisematest riikide klubidest, siis: Norra ja Island ei ole Euroopa Liidus, Rootsi ja Soome ei ole NATOs, Rootsi ja Taani ei ole eurotsoonis. Millist tagasikäiguvarianti eeskujuna silmas peetakse…?

Ma tahan selle Põhjamaaks-saamise-jutu sekka alati külvata ratsionaalse kahtluse iva, sest ma ei usu, et absoluutselt ja valimatult kõik, mis ühelt Põhjamaalt on täna leida, olgu või Rootsist, meile sobiks. Erinevused ajaloos, geopoliitikas, rahvuslikus mentaliteedis ja igapäevatavades ning eluharjumustes on olemas. Viimased ei ole muidugi mäekõrgused, sest globaalses mastaabis on meie kultuuriruum väga sarnane. Kuid näiteks ainuüksi põhjalikum tutvumine niinimetatud Rootsi rahvakodu  kujunemisloo ja üksikasjadega võiks Eestis vallandada pikki huvitavaid diskussioone. Pehmelt öeldes.

Pidevalt tajun ka seda, et vastastikused teadmised nii teineteise ajaloost kui tänasest elust on nn keskmise kodaniku tasemel (ja kahjuks mitte ainult seal) kesised.

Kui riigi territooriumil ei ole kakssada aastat peetud sõda, on see kahtlemata saavutus ja selle tulemused reaalses igapäevas on näha: Rootsi on Euroopa üldtunnustatud heaolumaa, mille pealinn Stockholm on maailma kahekümne kõige kallima linna seas. Rootsi on demokraatia ja inimõiguste üks kantse meie maakera peal.

Mida teab aga keskmine eestlane tegelikult Rootsist lisaks fraasidele „vana hea Rootsi aeg“ ja „Rootsi kuningas“ ning kaubamärgile IKEA ja muuseuminimele Skansen?

Mida teavad poliitikud, riigiametnikud, ajakirjanikud ja analüütikud  ehk see grupp inimesi, kes peaks ameti tõttu kindlasti teadma keskmisest enam – mida teavad nemad täpsemalt rootsi rahvusliku mentaliteedi ajaloolistest juurtest, sotsiaaldemokraatide pika võimuloleku üksikasjadest ja tulemustest, Nobeli auhindade määramise ja Stockholmis kätteandmisega kaasneva rahvusvahelise meediakajastuse globaalsusest, erakondade tõusudest ja mõõnadest kahekümnenda  sajandi jooksul ja uue aastatuhande alguses, tänaste suurfirmade status quo‘st või rikkuse tänasest jaotumisest rahva erinevate kihtide vahel? Või kas teatakse, mis nüansivahe on sõnadel „sisserändaja“ ja „põgenik“ rootslase kõrvus? Mida arvata Rootsi raudteest? Millega on seotud see, et Malmö linnast tuleb ärevaid uudiseid? Mida oskab keskmine Eesti poliitanalüütik mõtelda, kui ta kuuleb Rootsis levinud enesemääratlust „rahvakodu“? Miks on (arvatavasti küll ajutiselt) Rootsi rahvariietele märgiliselt kahtlane poliitiline maik külge pandud?

Kas Eestis teatakse laiemalt sedagi, kui palju eestlasi elab praegu Rootsis ja kui hajutatult üle terve maa ja millised vanad eestlaste organisatsioonid seal tegutsevad? Või kui kõrgele on Rootsi ühiskonnas jõudnud mõned eestlased?

Muide, siit võiks kohe lahti harutada ka hoopis teise, peegelduva teema: kui adekvaatsed teadmised on Rootsis elaval enam kui paarikümnel tuhandel eestlasel Eestist… Pikk lahusolu ühtedel ja hiljutine järsk lahkumine teistel võivad pilku moonutada. Aga selle kõige lahtikirjutamine ei mahu praegu siia.

Ma tahan selle Põhjamaakssaamise-jutu sekka alati külvata ratsionaalse kahtluse iva.

Retooriliste küsimustega võib jätkata. Mida järeldada sellest, et mitte-NATO riigi Rootsi lennukid, Jas Gripenid, on NATO liikme Tšehhi värvides valvanud ka Balti riikide NATO-taevast? Mida see võib tähendada praktilise militaarkoostöö kontekstis nüüd ja tulevikus? Kas lisaks käputäiele spetsialistidele mäletatakse Eestis laiemalt, et Nõukogude vägede väljaviimisel Balti riikidest mängis Rootsi väga olulist rolli? Kas peetakse meeles, kes olid seejuures võtmeisikud?

Loodetavasti on Eestis inimesi, kes teavad vastust kõigile nendele küsimustele ja kes teavad üldse Rootsist palju enam, kui võiks eales arvata. Suhteliselt paljudel Eestis elavatel eestlastel on eriti viimase kuuekümne viie aasta jooksul olnud perekondlik erisuhe Rootsis elavate lähedaste inimestega, ja on nüüdki. Tallinki laevad ja mitme firma lennukid sõidutavad pidevalt tuhandeid inimesi üle mere ja tagasi, oma mõju on sellelgi. See liiklus pole küll samas suurusjärgus kui Tallinna ja Helsingi vahel, kuid see on siiski silmapaistev, viimase kahe kümnendi jooksul märkimisväärselt kasvanud.

Ent kui ma järjekordselt näen Eesti Televisiooni peauudistest, mis puhul ja kes ja kui suurel hulgal on mõne Venemaa linna tänavatele tulnud ja millised loosungid seal lehvivad, siis mõtlen imestuse ja nördimusega, miks ma ei näe nendes saadetes peaaegu kunagi Rootsis toimuvat. Eestlane ei aimagi, et 1. mai rongkäigud ja rahvakogunemised on ainuüksi pealinnas Stockholmis mõtlemapanevad. Rahvas marsib tuhandetena punaste lippude ja sama värvi loosungite all, skandeerib oma hüüdlauseid ka kuningalossist möödudes. On, mille üle järele mõelda, eriti siis, kui silmade ees on veel sõjajärgne poolsajand Eestis.

Miks ma ei näe uudistes või välispoliitika erisaadetes muudki Rootsisse puutuvat? Miks me ei jälgi meile olulise naaberriigi elulisi poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke protsesse, ehkki nende mõju meile, meie elule Eestis on  vaieldamatu?

Tutvudes Rootsi sotsiaalabi süsteemiga tema kõigis huvitavates nüanssides või sõites Stockholmis jalgrattaga, nii spetsiaalsetel teedel, mis katavad kogu linna kui ka autodeedel koos autodega, tajud, kui kaugele on arenenud maailmavaateline viisakus. Aga kui tutvud näiteks regulatsioonidega, mis sätestavad üksikemade elu või pudulojuste pidamist talus, või avastad, et koolilaps ei võigi iga kell pakutavat kommi vastu võtta, siis mõtled, et mitte iga rahva hulgas ei oleks selline reeglistik talutav.

Rootsi suurtööstus ja ekspordipoliitika läbi sajandite – sellest vallast leiab äärmiselt huvitavaid näiteid riiklikult pragmaatilise käitumise kohta, ja sellegi kohta, kuidas sise-, välis- ning majanduspoliitika võivad olla ülikooli õppematerjalides käsitletud eraldi, kuid on reaalelus sageli lahutamatud.

Erutav teema on alati olnud maksupoliitikate võrdlus ja on Eestiski neid, kellele Põhjamaade süsteem on paistnud ideaalsena. Soovitan lugeda ühte artiklit. Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik, kes on sündinud Rootsis ja elanud seal 40 aastat ning elab nüüd juba 20 aastat Eestis, avaldas oma arvamuse 6. mail ajalehes KesKus. Tema, ehk selline asjatundja, kel on nii teoreetilist kui isiklikku võrdlusmaterjali küllaga, ei soovita Eestil võtta eeskuju Põhjamaade maksusüsteemist (mida pealegi need riigid ise hakkavad paratamatuse sunnil revideerima).

Eestis on välispoliitika analüüsijaid, kes pühenduvad Põhja-Koreale ja Iraanile, Süüriale ja Sudaanile jne. Kaugetelt kontinentidelt leiab alati midagi päevakohaselt põnevat. Käärivate või sõdivate maadega võrreldes suhteliselt rahulikus tempos ja madalal temperatuuril kulgeva põhjamaa üksikasjade analüüs võtab rohkem aega ning nõuab suuremat süvenemist. Põnevust võib muidugi leida sealgi, kus seda kohe ei ootaks. Ent küsimus pole põnevuses! NB! Rootsi on Eestile niivõrd oluline partnerriik, et praegune vähene ajakirjanduslik tähelepanu temale ei ole proportsioonis meie strateegiliste huvidega.

Mõnedki Eesti poliitikud avastavad parajasti planeeti kui sellist. Üldjoontes ma mõistan seda tunnetega laetud inimlikku õhinat, mille toel tahetakse igasse kaugesse maailmanurka püsti panna Eesti lipp ja avada järjekordne kontor. Jutt pole ju ainult välisministeeriumist ja saatkondadest, sest maksumaksja raha eest saadab oma esindajaid maailma laiali mitu ministeeriumit. Õhus on lootus, et seejärel hakkab Eestisse justkui iseenesest voolama kusagilt „sealt“ raha ja Eestist „sinna“ kaupa, või et mingi üldine ja abstraktne suhe vastava järjekordse riigiga nüüd kõiges ja alati  sõbralikuks paaristantsuks muutub. See lootus on küll õilis, aga paraku üle puistatud illusioonide tuhksuhkruga, mis esimese külma vihma all sulab.

Prioriteedid ei tohi olla ilma mööda laiali pillatud.

Kes iganes viitsib arvudesse süveneda, saab ruttu ettekujutuse Eesti ja Rootsi majandussidemete mastaapidest. Alustades sellest, et Rootsi on Eesti suurim välisinvestor umbes 30% osakaaluga ja lõpetades sellega, et lõviosa Eesti pangandusest on rootslaste käes.

Kui ma võrdlen kas või Tallinna ja Stockholmi liikluskorraldust ja liiklusviisakust, siis võtab sarkastiliselt muigama, sest selleski kõiki inimesi puudutavas igapäevaelu vallas ollakse teineteisest valgusaastate kaugusel.

Meie välispoliitika prioriteetide hulka on juba aastaid kuulunud välismajanduspoliitika selle kõigis vormides ja väljendustes. Rootsi kui superinvestor Eestis ja erakordselt tähtis kaubanduspartner väärib palju enamat tähelepanu eeskätt Eesti ajakirjanduses. Meie avalikus mõtte- ja infovahetuses peaks Rootsis toimuv olema senisest olulisemal kohal. Käesolev Diplomaatia number on meeldiv erand. Ja muidugi peaksime rohkem ressurssi paigutama Eesti kohalolekusse investorriigis number üks, Rootsis, muidu muutub välismajanduspoliitika tähtsuse rõhutamine sisutuks sõnakõlksuks.

Pragmaatilistele inimestele äri-, poliitika- ja ametnikemaailmas peaks nimetatud vajaduste mõistmiseks piisama ka ainult majandusdimensiooni meenutamisest. Eesti alaline ja eluline huvidering jääb siia, naabrusesse, Läänemere äärde. Lähiregiooni olulisus ei vähene mitte kunagi, pigem suureneb aja jooksul. Seda peaks mõistma igaüks, kes on suutnud jälgida poliitikat, rääkimata juba nendest, kes on viitsinud uurida ajalugu.

Kuid mitte ainult kaubandus ja rahandus ei pea olema tagantlükkajad. Meie ajalooliselt ühine euroliidu poliitruum, juba vanadest aegadest seotud kultuuriruumid, meie ühised keskkonnahuvid, ja – last, but not least – julgeolekuküsimuste avar, aga vältimatu valik, ka see kõik peaks suunama ajakirjanike, analüütikute, ametnike ja poliitikute tähelepanu Rootsile senisest tunduvalt rohkem.

Niinimetatud keskmisele eestlasele (ehkki keegi ei ole mitte kunagi näinud ühtki keskmist inimest silmast silma…!), keda kroonukeeles ka maksumaksjaks või valijaks nimetatakse, on aga kindlasti nii kasulik kui ka huvitav teada palju enam elust selles naaberriigis ja meie vastastikustest seostest.

Seotud artiklid