Mida lugeda välja Kasahstanist
Artikleid Kasahstani poliitikast suudaks kõige paremini kommenteerida Hardo Aasmäe. Oli ta ju 1980. aastate lõpul tollase Kasahhi NSV esimese sekretäri parem käsi, kellele Nazarbajev suisa teise sekretäri kohta pakkus. Nii et vastiseseisnunud Kasahstan oleks äärepealt saanud endale eestlasest peaministri. Minu jaoks olid jutuajamised kolleeg Aasmäega silmiavavad ja panid mind sekundaarset kirjandust otsima ning mu enda märksa lühiajalisemat kogemust selle riigi ja ühiskonnaga korralikult läbi mõtlema.
Diplomaatias ilmuvates tekstides on tunda fookust president Nazarbajevile. Nazarbajevit ei tasu üle idealiseerida, aga ta ongi hästi populaarne riigijuht. Kasvõi juba sellepärast, et Kasahstan on ainukene endine nõukogude Kesk-Aasia riik, kus pole olnud kodusõdasid, veriseid etnilisi konflikte ja massilisi tapmisi. Ja selle nimel andestab rahvas talle palju. Seega, teatud määral Nazarbajev ongi Kasahstan.
Kasahhidega suheldes selgub ruttu, et idamaalasliku elegantsiga väldivad nad otseseid konfrontatsioone. Nii pole autorid mainitud seda, kuidas Kasahstan tegelikult laveerib Venemaa ja Euroopa Liidu vahel või kuidas Nazarbajev lubas Euraasia Liidust välja astuda, kui see majanduslikult kahjulikuks osutub. Nazarbajev tegelikult usub ka, et see maa on loodud Euraasia keskuseks ja sellele annab tunnistust lühike jalutuskäik Almaty kesklinnas: kõik suuremad Ida ja Lääne pangad ning paljud kontsernid on oma esindustega olemas. See kõik aga nõuab väga paindlikut poliitikat asjaajamises Hiina, Venemaa ja Euroopa riikidega. Sellepärast ongi Kasahstan liitunud muljeltavaldavalt suure arvu rahvusvaheliset organisatsioonidega. Samas, johtuvalt mitmesuunalisest orientatsioonist tuleb Kasahstani politoloogide ühedimensioonilistesse kirjutistesse suhtuda ettevaatlikult. Palju vaikitakse neis kirjutistes lihtsalt maha.
Tänu kolleeg Aasmäele taipasin ma lõplikult, et Nazarbajevi puhul tuleb vaadata tema tegemisi, aga mitte kuulata ta sõnu. Politoloogid väidavad et Nazarbajev oli kõige oportunustlikum nõukogude liiduvabariigi juht, sest Kasahstan astus viimasena Nõukogude Liidust välja. Aasmäe jutu järgi sõnas Nazarbajev: “Liit variseb niikuinii kokku, meil on aga Põhja-Kasahstanis vene probleem.”
2014. aasta märtsis sarjas Nazarbajev oma kõnedes bandeeralasi, ent Kasahstanis korraldati kohe mastaapsed sõjaväemanöövrid. Sama ja järgmise aasta 7. mai (Kasahstani päev ristatud Võidupühaga) paraad oli riigi sõjalise võimsuse pompöösne demonstratsioon. Ka jaanuaris algasid Kasahstanis suured õppused. Восток, дело тонкое!
Seotud artiklid
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Tobias Nurmsalu: Eesti-Jaapani suhted ja potentsiaal nende arendamiseks
Väikeriikidel, näiteks Eestil, on rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse saavutamiseks harva võimalust kasutada „kõva jõu” ehk otsese poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu vahendeid. Seetõttu on tähtis olla globaalsel plaanil esilekerkiv, silmapaistev – omandada mõjuvõimu „pehmet jõudu“ kasutades ehk arendada võimekamate riikidega diplomaatilisi suhteid.
Punane kaart igale kodanikule ehk Põhja-Korea filmitööstusest Brigitte Weichi “Neli, viis, kuus” näitel
Kui süsteemikriitilisi filme on Põhja-Koreast tehtud lugematul arvul, siis vähe on selliseid lääne filme, mis on tehtud koostöös Põhja-Korea enda filmitööstusega. Üks selline on Austria režissöör Brigitte Weichi linateos “Neli, viis, kuus” (“... ned, tassot, yossot …”), mis räägib Põhja-Korea jalgpallinaiskonnast. Diktatuuri argielu kujutav film on ilmekaks näiteks, kuidas Põhja-Koreas ei imiteeri mitte kunst elu, vaid elu kunsti.
Julija Matsak: Kesk-Aasia ja Hiina vaheline koostöö energiajulgeoleku tagamiseks
Aastatepikkune kaubanduslik koostöö ja investeeringud, aga ka Venemaa sõda Ukrainas, on tõstnud Hiina Kesk-Aasia riikide jaoks võtmepartneriks. Samal ajal on energiasektor Hiina jaoks heaks vahendiks, mille abil siseneda Kesk-Aasia turule, laieneda teistesse kaubandussektoritesse ning liikuda edasi läände ja lõunasse, kinnitades kanda ka regioonist väljaspool.