Mattei plaan: kuidas Itaalia muudab oma geograafilise positsiooni mõjuvõimuks

„Mattei plaan“ on nimetatud Itaalia energiafirma ENI (Ente Nazionale Idrocarburi) rajaja Enrico Mattei (1906–1962) järgi, kes murdis 1950.–60. aastatel anglo-ameerika „Seitsme õe“ naftakartelli oligopoli, pakkudes tootjariikidele senisest soodsamaid lepinguid. Paljudes naftatootjariikides peeti seda õiglasemaks lähenemiseks, kuid kriitikud pidasid seda geopoliitiliselt provokatiivseks sammuks, mis pingestas Itaalia suhteid lääne liitlastega. Kodumaal nähakse Matteis visionääri, kes tõi Itaaliale energiasuveräänsuse ja tugevdas Itaalia rolli Vahemere riikides. Mattei kuvandile on müütilist värvi lisanud tema surm: ta hukkus 1962. aastal lennuõnnetuses, mille asjaolud on tänaseni ebaselged.

Programmi keskne idee on muuta siseriiklikud nõrkused (energiasõltuvus Venemaast, rändesurve) välispoliitilisteks mõjujõududeks Aafrikas.

Nüüdne plaan on Itaalia-Aafrika poliitika raamistik, mille eesmärk on ühendada energiavarustus, transpordi infrastruktuur, põllumajandus, oskuste arendamine ja rändekoostöö üheks tervikuks, et suurendada Itaalia mõju Vahemere lõunaosas ja kogu Euroopas. Programmi keskne idee on muuta siseriiklikud nõrkused (energiasõltuvus Venemaast, rändesurve) välispoliitilisteks mõjujõududeks Aafrikas. Itaalia valitsuse sõnul on tegemist vastastikku kasuliku koostöö ja võrdsetel tingimustel põhineva partnerlusega, kus lisaks energiaküsimustele keskendutakse veele, tervishoiule, haridusele ja ettevõtlusele.

Plaani käivitamisel kuulutati välja nelja-aastane ligikaudu 5,5 miljardi euro suurune pakett, millest 3 miljardit eurot eraldatakse Itaalia kliimafondist ja 2,5 miljardit eurot arengukoostöö fondidest. Eesmärk oli kasutada seda raha võimendajana Euroopa ja rahvusvahelise kapitali ligimeelitamiseks. On näha, et Rooma seob Mattei plaani teadlikult Euroopa Liidu projektiga Global Gateway, et suurendada oma finantssuutlikkust ja poliitilist mõjuvõimu. Selle jaoks rõhutati 2025. aasta juuni ühisavalduses, et Mattei plaan ja Global Gateway toimivad koos ja tugevdavad Euroopa Liidu ja Aafrika suhteid. Mattei plaaniga on seotud Maroko, Tuneesia, Alžeeria, Egiptus, Elevandiluurannik, Kongo Vabariik, Mosambiik, Keenia, Etioopia, Angola, Ghana, Mauritaania, Tansaania ja Senegal.

Mattei plaani tugisambad

Tähtsad on siiski neli riiki Põhja-Aafrikas. Need üksikud, kuid kaalukad teljed määravad, kas Itaalia suudab end tõesti kinnistada Vahemere energiakeskusena ja siduda Põhja-Aafrika partnerlused Euroopa raamistikuga.

Mattei plaani energiasild kulgeb läbi Tuneesia. See on 600 MW merealune kaabel, mis ühendaks Põhja-Aafrika ja Euroopa elektrisüsteeme. Energiasilla selge eesmärk on tugevdada Itaalia rolli Vahemere elektrienergia sõlmpunktina, toimides ühenduste ja taastuvenergia keskusena. Kui see projekt mõnel põhjusel, näiteks rahapuuduse tõttu takerdub või ebaõnnestub, siis ei täitu Mattei plaani keskne lubadus muuta Itaalia ühenduste ja taastuvenergia keskuseks.

Gaasistrateegia tugisammas on aga Alžeeria. Itaalia ENI ja Alžeeria riiklik energiaettevõte Sonatrach sõlmisid 2025. aasta juulis 30-aastase lepingu, mis katab nafta- ja gaasiotsingu ning arenduse Zemoul El Kbari piirkonnas. Tehingu maht on umbes 1,35 miljardit dollarit. Kuigi Alžeeria projektile ei ole otsest ohtu, on olemas selged riskid (nt regulatsioonid, nõudlus, konkurents), mis võivad seda telge nõrgendada ja seada kahtluse alla gaasivoogude stabiilsuse lõunakoridoris, jättes Mattei energiaplaanist alles vaid retoorika.

Tuneesia energiasilla selge eesmärk on tugevdada Itaalia rolli Vahemere elektrienergia sõlmpunktina, toimides ühenduste ja taastuvenergia keskusena.

Samuti on olulise tähtsusega Liibüa, mis ei ole küll formaalselt osa Mattei plaanist, aga praktikas käsitleb Itaalia Liibüat selgelt selle plaani osana. Peaministri Giorgia Meloni Tripoli-visiidi ajal 2023. aastal sõlmis ENI koos Liibüa riikliku naftaettevõttega NOC (National Oil Corporation) ligikaudu 8 miljardi dollari suuruse kokkuleppe. Projekt näeb ette kahe Lääne-Liibüa avamere gaasivälja rajamist ja tootmise käivitamist 2026. aastal. Tegu oli esimese suurema investeeringuga Liibüas pärast 2000. aastate algust. Ilma Liibüa mereliste gaasiprojektideta ei teki Itaalia jaoks piisavat piirkondlikku kaalu, et asendada Venemaa gaasitarneid ja kinnistada end Vahemere energiasõlmena. Samas tuleb arvestada, et Liibüa siseriiklik seis on jätkuvalt ebastabiilne, mis võib kaasa tuua tagasilööke, need aga kahjustaksid energia- ja ühendusprojektide võtmelülisid ja sellega õõnestaksid Mattei plaani keskseid eeldusi ja teostatavust.

Üks Mattei plaani algse rakendusfaasi sihtriike oli Egiptus, kus Rooma testib ja arendab plaani peamisi suundi: energiat, vee- ja toidujulgeolekut, arengut ning rändekoostööd. Sama raamistik on kinnitatud ka 7,4 miljardi euro suuruses lepingus, mille Euroopa Liit ja Egiptus allkirjastasid Kairos 2024. aasta märtsis ja milles Meloni rõhutas vajadust tegeleda nende küsimustega ühiselt. Kui Egiptuses plaan töötab, saab Itaalia näidata, et protsess toob reaalseid tulemusi nii energiataristu arendamises kui rände haldamises. Aga kuna projektil on taga ka Euroopa Liidu rahastus, siis ebaõnnestumiste korral nõrgeneb Itaalia väide, et Mattei plaan teenib ühtaegu Itaalia ja Euroopa Liidu huve Vahemere ja Põhja-Aafrika suunal.

Mattei plaanist võtavad osa ka paljud teised Aafrika riigid, kuid arvestades nende geograafilist positsiooni, siis nad on tähtsad mahu ja mitmekesistamise poolest, kuid nende üksik läbikukkumine ei lammuta tervet plaani.

Itaalia ja Prantsusmaa konkurents

Põhja-Aafrikas ristuvad koloniaalajastu mõjusfääride pärand, praegune energiakriis, rändesurve ja Euroopa sisepoliitika. Itaalia kõrval konkureerivad samal areenil nii Prantsusmaa, aga üha enam ka Türgi, kasutades oma tähtsuse tõstmiseks erinevaid mõjutusvahendeid. Pariis tugineb oma ajaloolisele rollile ja diplomaatilistele algatustele, samas kui Ankara ühendab kaitse- ja merenduslepingud olulise majandusliku kohalolekuga. Mattei plaan seevastu püüab tugevdada Itaalia tähtsust infrastruktuuriühenduste kaudu, mis on mõttekas ainult siis, kui need kajastuvad reaalses infrastruktuuris ja toimivates partnerlussuhetes.

Kes konkurentidest jõuab pakkumiseni või sõlmib võrgulepingu (gaas, elekter, sadam) esimesena, kindlustab endale võimsuse aastateks. Hilisemad tulijad maksavad rohkem või jäävad üldse ukse taha. Kui konkurent toob kiiresti nähtavaid tulemusi (tehnika, krediidiliinid, tehaste avamised), võib Mattei lubadus võrdsemast partnerlusest jääda seni abstraktseks, kuni infrastruktuuriprojektid valmis saavad. Riikidevaheline võistlemine võib Mattei projektidelt ressursse ära tõmmata, näiteks materjale ja tööjõudu. Kui meediapildis võidavad suurema tähelepanuga konkurendid, võimendub siseriiklik kriitika, et on palju juttu, aga vähe tegusid, mis omakorda õõnestab poliitilist tahet viia pikaajalised projektid lõpuni. Kokkuvõttes võib konkurents Mattei plaani aeglustada, seda kallimaks teha ja mitmel moel häirida.

Itaalia kõrval konkureerivad samal areenil nii Prantsusmaa, aga üha enam ka Türgi, kasutades oma tähtsuse tõstmiseks erinevaid mõjutusvahendeid.

Itaalia-Prantsuse vastasseis Põhja-Aafrikas pärineb juba koloniaalajast. 20. sajandi alguses sõlmiti kokkuleppeid, mille kohaselt Itaalia nõustus Prantsusmaa ülemvõimuga Marokos, vastutasuks lubas Prantsusmaa, et ei püüa enda kontrolli alla saada Liibüa alasid. 2008. aastal normaliseeris Itaalia suhted Liibüaga ning tunnistas oma koloniaalminevikku, lubas 20 aasta jooksul panustada 5 miljardit dollarit taristusse ning sai vastu võimaluse arendada soodsaid ärisuhteid. Seejärel hakkas Prantsusmaa taas Liibüas aktiivsemalt tegutsema, suurendades nii poliitilist kui ka majanduslikku haaret.

Mõlemad riigid on näidanud huvi Liibüa stabiliseerimise vastu, ent on tegutsenud risti vastupidiselt. Liibüa kodusõja ajal (2014–2020) toetas Itaalia ÜRO tunnustatud Tripoli valitsust, Prantsusmaa seevastu panustas Ida-Liibüas end kehtestanud sõjapealikele. Prantsusmaa initsiatiivid (nt 2018 Pariisi tippkohtumine) jätsid Rooma kõrvale, samal ajal kui Itaalia püüdis Palermos tuua kokku peamised kohalikud ja välised osalised. Euroopa riikide rivaliteet on Liibüas süvendanud killustatust ja pärssinud poliitilise kokkuleppe võimalusi.

Alžeeria puhul on ajalooline taust tihedalt seotud tänapäevase energiapoliitikaga. Juba Enrico Mattei toetas Alžeeria iseseisvuspüüdlusi Alžeeria sõja ajal Prantsusmaa vastu (1954–1962). 2025. aastal sõlmisid Itaalia ja Alžeeria ettevõtted 1,35 miljardi dollari suuruse tootmislepingu, mis hõlmab ka gaasimahtude lisandumist. Samal ajal on Prantsusmaa suhe Alžeeriaga pingestunud. 2025. aasta suvel süvenes Pariisi ja Alžiiri diplomaatiline kriis (vastastikused väljasaatmised, teravad avaldused), mis nõrgestab Prantsusmaa positsiooni riigis, kus Itaalia samal ajal energiasuhteid tihendab.

Itaalia valitsus seob Mattei plaani otseselt Euroopa Liidu plaanidega ning positsioneerib end sillana Aafrika turgude ja üleilmsete tarneahelate vahel. Niimoodi püüab Rooma kasvatada oma mõju ka Euroopa diskusioonides, kus Pariis on harjunud olema üks häälekamaid.

Türgi tegevus

Mattei plaan asetab Itaalia paratamatult samale väljale ka Türgiga, kes samuti oma kohalolu Põhja-Aafrikas kasvatab. Türgi ja Tripoli valitsus sõlmisid 2019. aastal merepiiride kokkuleppe ning 2022. aastal esialgse kokkuleppe nafta- ja gaasiotsinguteks Liibüa vetes. Itaalia suurte investeeringute taustal tegutseb Alžeerias üle 1400 Türgi ettevõtte, kaubavahetus on ligikaudu 4 miljardit dollarit, Türgi otseinvesteeringud ületavad 5 miljardit dollarit ja on viinud üle 30 000 töökoha loomiseni, ühised ettevõtteid on umbes 1300. Alžeeriat nimetatakse Egiptuse järel Türgi teiseks võtmekeskuseks Aafrikas.

Tuneesias konkureerib Itaalia peamiselt Mattei plaani raames energiainfrastruktuuri valdkonnas, kuid Türgi suurendab oma mõju kaitsekoostöö ja kaubanduse kaudu. Näiteks Tunisian Air Force on hankinud ja kasutusele võtnud TAI Anka (Turkish Aerospace Industries Anka) mehitamata õhusõidukid koos väljaõppe ja juhtimiskeskustega. 2025. aasta andmetele tuginev ülevaade kirjeldab, kuidas Tuneesia kaubandusdefitsiiti süvendas Türgi kaupade sisseveo kasv, mis näitab Ankara kaubandusliku jalajälje kiiret laienemist ja majandusliku mõju suurenemist riigis. Siiski, kui 600 MW Itaalia–Tuneesia kaabel valmib, kinnistab see Roomat Vahemere elektri vahendajana. See on mõjuvorm, mida Türgi sõjaline kohalolu ei asenda.

Rooma käsitleb Egiptust võtmekohana, kus ühendada energia, ühendused, oskused ja rändekoostöö. Just sealtkaudu püüab Itaalia kinnistada end Vahemere lõunasuunalise poliitika kujundajana. 2024. aasta sügisel rõhutas Erdoğan, et Türgi tahab Kairoga sügavamat koostööd maagaasi ja tuumaenergia vallas. See viib Ankara otseselt samasse mõjuruumi, kus Itaalia on toetanud Egiptust idavahemere energiakeskusena.

Tulevik

Kava elluviimine sõltub sellest, kas Rooma suudab tegelikult tagada Euroopa Liidu ja mitmepoolse rahastamise, et täiendada esialgset 5,5 miljardi euro suurust investeeringut. Üksinda on see summa liiga väike. Koos teiste rahavoogudega võib see aga avaldada mõju, mis ulatub kaugemale Vahemere piiridest.

2025. aasta juuni tippkohtumine Roomas kinnitas, et Mattei plaan ja Euroopa Liidu Global Gateway peavad töötama koos nii poliitiliselt kui majanduslikult. Kui see koostöö püsib, on Itaalial suurem võimalus muuta oma projektid Euroopa prioriteetideks, mitte üksikute ministeeriumide algatusteks.

Kava elluviimine sõltub sellest, kas Rooma suudab tegelikult tagada Euroopa Liidu ja mitmepoolse rahastamise, et täiendada esialgset 5,5 miljardi euro suurust investeeringut.

Mattei plaan on teostatav, kui infrastruktuuri ühendamise plaanid jõuavad ehitusetappi, Alžeeria-Liibüa-Egiptuse-Tuneesia projektid tagavad kavandatud võimsuse ning Euroopa Liidu rahastamine ja uued finantsinstrumendid on projektipõhiselt tagatud. Sellisel juhul on plaanil potentsiaal saada püsivaks Aafrika suunaliseks võimendajaks, mitte ainult poliitiliseks loosungiks. Samal ajal võivad Prantsusmaa ja Türgi sammud Põhja-Aafrikas tempot segada, kuid edu korral kinnistab plaan Itaalia rolli Vahemere energiasõlmena ning sillana Euroopa Liidu ja Aafrika vahel.