Maroko pöördelisel ajal

„M a r o k k o m a a l t. Kus mailma nurkas se ma on? Wata põhja pool Ahwrika kaardi peal, pahhemat kät Alshiriama kõrwas. Seal on nende keiser ehk sultan ärrasurnud ja uus jälle assemele tulnud. Ni hästi Marokkomaal, kui keik põhja ja hommiko poolt Ahwrika ranna innimessed on usso polest umb Türklased, ning tuttaw assi on, et nemmad mitte sured ristirahwa sõbrad ja õnnesowiad ei olle. Hispania rahwal on Marokko meestega praegu kaunis walli nurrin tõusmas. On juba kord sarwed ka kokko lönud ja mõllemilt poolt mõnned langenud, agga suurt sõdda sest küll ei sa.” (Perno Postimees nr 12 1859)

Maroko – tõesti, „mis maa see on?“

Maroko toetub kolmele sümbolile, mis on vundamendiks per se kogu sealsele ühiskonnakorraldusele. Need on jumal, rahvas ja kuningas ning nende olulisust lõppeda mittetahtva araabia kevade kontekstis ka lahkan.

Jumal. Rahvas. Kuningas. Neil araabiakeelsetes riikides lausa igapäevastel sõnadel on tohutu jõud. Eeskätt võimaldabki toetumine rahva tahtele uskuda sellesse kolmainsusesse riigil õigeid valikuid teha ja praegusest keerulisest poliitilisest olukorrast eluohtlike  haavadeta välja tulla.

Sarnaselt ülejäänud araabia maadele on Maroko religiooniks islam, täpsemalt selle sunniitlik peaharu. Samas üha ulatuslikum osa (mille suurust  on statistiliselt võimatu kindlaks teha, ent trendi tunnistavad kõik tõsiusklikud, kes islami viit alustala täidavad)  Maroko enam kui 32-miljonilisest elanikkonnast kujutab endast nn pärimusmoslemeid, kes on sellena sündinud ja endid islamiusulisteks ka peavad, ent tegelikkuses usukohustusi ei täida või teevad seda valikuliselt ja ebaregulaarselt. Loidus usus, kommete mittetäitmine, jumalale mittemeelepäraste tegude tegemine – need on tänapäeva mured, millele iga imaam reedestel palvustel manitsedes viitab.

Märkimisväärt on siinkohal Casablanca uue imposantse ookeaniäärse mošee avatus mittemoslemitele. Taoline samm on  umma’s – Allahit ainujumalaks pidavate kogukond tervel planeedil – peaaegu unikaalne (pean silmas araabia maid, mitte näiteks Türgit) ning suunatud kindlasti  välismaailmale, tegemaks moslemeid arusaadavamaks.

Kuningatest

Maroko kuningas Mohammed VI tõusis ametisse 1999. aastal, mil eelmine kuningas Hassan II, kes oli võimul alates prantslaste lahkumisest 1956, suri. Kuningad on pärit Idrisiidide ja Alaviidide dünastiatest, isalt pojale edasiantav troon viivat vereliini pidi prohvet Muhamedi eneseni – mis on üks võtmemomente, nagu kohe selgitan.

Kuningas nimelt ei ole sealmail mitte lihtsalt kõrgeima võimu kehastus, vaid Amīr al-Mu’minīn, kõikide õigeusklike juht, kaliif – see on tiitel, mis esmalt omistati teisele kaliifile esimesest neljast (Umar ibn al-Khattab, kes oli võimul 634–644). Amīr al-Mu’minīni positsioon võrdub moslemite jaoks jumala poolt määratuga. Alates 1927. aastast, tollastel keerulistel koloniaalaegadel, oli Marokos sultanina ja hiljem kuningana troonil Mohammed V, praeguse kuninga vanaisa. Taoline kett sümboliseerib oma järjepidevuses riigi ühtsust, harmooniat ja autentsust ning alamate silmis see niimoodi ka on (kui välja arvata mõned loomuldasa isepäised berberihõimud ja Polisario-nimeline iseseisvusliikumine riigi lõunaosas, millel ma siinkohal pikemalt ei peatu).

Enam ei hakka kõrgeid riigiametnikke (sh kõikvõimalikud piirkondlikud juhid) välja valima monarh ning ka kohtunikkond saab uue korra järgi iseseisvuse.

Kohane paralleel araabia maades püsima jäänud monarhiatest on veel vaid Jordaaniaga, kus ajalooline kuningavõim pärandub samuti Hašimiitide liini mööda, mistõttu kõrgeima võimukandja autoriteeti reeglina küsimärgi alla ei panda. Ka Eesti presidenti kaaskonnaga Ammani Hašimiitide palees lahkelt võõrustanud Jordaania kuningas Hussein ja tema poeg, praegune valitseja Abdullah II (kes on troonil tänase artikli peategelasega samast ajast – 1999. aastast) põlvnevat prohvet Muhamedist. Ülejäänud kunagised võimsad araablaste dünastiad on aga tänaseks, kes kuidas, võimult lahkunud.

Maroko kuningas on seni olnud sisuliselt ainuvalitseja. Tema õlgadel lasub traditsiooniliselt ka riigiaparaadi võtmeisikute valik ehk siis võimude lahusus Maroko senistes reaaliates toimib pigem paberil. Eriti vaesema ja vähemharitud rahva seas – kirjaoskamatuid on Marokos alla poole, naisi seejuures rohkem kui mehi – on kuningal ja tema perel äärmiselt tugev imago hoolimata sellest, et eelmist monarhi despoodiks pidanud ning tema tõttu otseselt kannatanud perekondade mälu kannab vimma ja taotleb  siiani mineviku heastamist. Kuninga – keda marokolased vahel ka lihtsalt „M6“ kutsuvad – esimesi samme uues ametis oli poliitvangide vabastamine ning neile, keda poliitilistel põhjustel taga oli kiusatud (ning piinatud), hüvituseks kokku nelja miljoni USD tasumine. Mõnest suulisest allikast (Maroko politseijuhtidega vesteldes) on olnud kuulda, et Hassan II olevat praktiliseks võimulpüsimiseks muuhulgas juhindunud vanast prantsuse maksiimist „Aeg-ajalt tuleb jõudu demonstreerida, et ei peaks seda kasutama“. Kuningate viimase vahetusega muutus Maroko niisiis feodaalriigist kaasaegseks, autoritaarsus asendus autoriteediga.

Läänestumise head ja vead

Maroko elanikud on nii oma riigi asukoha (Euroopa ja kahe „suure vee“ – Atlandi ja Vahemere – suhtes) kui ajaloo (Prantsuse ja Hispaania koloonia 20. sajandi esimesel poolel koos sellega kaasnenud üldise kultuuritaseme tõusuga) tõttu pidevas paradoksaalses duaalsuses, Loftingi kirjutet doktor Dolittle’i seltskonnast tuntud Lüka-Tõmba olekus.

Ühelt poolt puudutab kahe tule vahel olek nende endi usu (siiski 99% islam) ja identiteedi kandmist ning teisalt vajadust ja paratamatust suhestuda Õhtumaade (eeskätt Prantsusmaa) kultuuriga, nagu ka inimlikku soovi maailma üldise arenguga – mida viimasel umbes 500 aastal esindab mittearaabia maailm – kaasas käia.

Pealetungivad läänelikud väärtushinnangud ja uskumused on samuti pannud paljusid marokolasi kinni hoidma neile olulisest, taaselavdama oma suhet põhilisega – usk – ning paraku kohati viinud ka usust motiveeritud äärmuslike aktideni,  nagu pommipanekud Casablancas nii 2003. aastal juutide vastu kui samal ja ka 2007. aastal välissaatkondades või Marrakeshi peaväljaku äärses kohvikus 2011.

Tõsi, viimased on seotud kas pulbitseva testosterooniga ja harimatute, sageli töötute või tulevikuperspektiivita noormeestest äärmuslastega, keda nimme agiteeritakse, või ka poliitikaga. Rahvas tervikuna pole ei võõravaenulik, agressiivne ega vägivaldne. Samas julgeb turistile tänaval narkootikume pakkuda usklik, kes on just mošeest jumala audientsilt väljunud – elatise teenimiseks ei peeta topeltstandardeid patuks.

Läänes nähakse kõlvatust, prostitutsiooni, perekonna kui institutsiooni rolli allakäiku, harimatust, domineerimissoovi, juurtetust, mammonausku ja pealiskaudsust. Või vähemalt jätab araabia maade meediapropaganda taolise mulje. Samas annab eeskätt haritum osa elanikkonnast endale aru sellesama Lääne tõeliste väärtuste domineerimisest, tegelikult isegi ülemvõimust maailmas. Ei pea olema eriettevalmistusega, et märgata, kuidas läänelike mõtteviiside ülevõtmine riigikorralduses ja poliitikas on õitsema pannud mitmed oma hoopiski mittelääneliku algidentiteedi, kultuuri ja usuga riigid, nagu näiteks Jaapani või Lõuna-Korea.

Filosoof Roger Scrutoni sõnul on Lääne ühiskonnakord justkui avatud raamat. Marokolasedki ihkavad avatud ühiskonda ja läbipaistvat riigivalitsemist, sõnavabadust ja sallivust. Ühe sealse kõrge võimukandja sõnul ei soovi marokolased isegi mitte ette kujutada kaldumist teokraatliku või diktatuurse režiimi poole nagu Iraanis või Saudi Araabias, rääkimata sõjaKann tulise berberi viskiga (nagu kohalikud klaasist joodavat teed kutsuvad) sai enne ülekeemist tulelt maha tõstetud ning kuninga autoriteet pigem tõusis.ikkust à la Iraak.

Kann tulise berberi viskiga (nagu kohalikud klaasist joodavat teed kutsuvad) sai enne ülekeemist tulelt maha tõstetud ning kuninga autoriteet pigem tõusis.

On ju Euroopa kolonisatsioon jätnud Maroko kodanike vaimsesse DNAsse oma tugeva kultuurilise märgi. Stagnatsiooni juurde – mõeldes „puhast“ islami kultuuri ja elukorraldust nagu see Fatimiidide poolt 10. sajandi lõpus Fèsi kunagi toodi – naasmist ei peeta lihtsalt enam võimalikuks. See Magribi maa on nii geograafiliselt kui ka mentaliteedilt araabia maade hulgas kõige kaugemal taolistest nähtustest nagu naissuguorganite mutileerimine ja lapseeas tüdrukutega vastu nende tahtmist abiellumine, naiste igapäevaelu reguleerimine šariaadi ülirangete reeglite kohaselt ja nende kividega surnuksloopimine väidetava abielurikkumise korral, kastikuuluvuse järgimine ning teisitimõtlemise keeld jne.

Nii et pigem otsib riik – rahva ja jumala vaikival, ent vältimatul heakskiidul – sidemete tugevdamist arenenud maailmaga, olgu ilminguteks siis juba olemasolev NATO liitlase (mitte liikme) staatus (alates 2004. aastast, lisaks on see tiitel veel 13 riigil) või püüd liituda Euroopa Liiduga (mis kuulub hetkel veel utoopia valdkonda). Aga ka enneolematu kontinentide ühendamise kava tunneli kaudu Hispaaniaga, mille teokssaamise kinnitab või lükkab ümber ilmselt alles järgmine sajand, kuid mis teostumisel jätaks kindlasti Vahemere-äärsete riikide 750-miljonilisele rahvastikule ajaloolise jälje.

Mis siis kevadel ikkagi juhtus?

20. veebruaril 2011 toimus Facebooki keskkonnas (uudne ent samas iseloomulik tunnus kogu araabia kevadele – suhtlus virtuaalruumis, kus võimude kontroll on nullilähedane) algatus, mis tõi Maroko eri linnades tänavaile üle 10 000 inimese. 20. veebruari liikumine muutuste nimel, nagu meeleavaldajad end nimetasid, nõudis eeskätt demokraatlikke muudatusi, madalamaid toiduhindu (sarnaselt Alžeeria protestijate põhilistele soovidele), vabadust islamistidest vangistatuile, (lisa)õigusi berberitele, samuti esitati panaraabia natsionalismiga seotud soove. Liikumine oli teinud arvestatava avangu, mis pani võimud olukorda, kus nad olid kohustatud valima edasise poolt- või vastutegutsemise strateegia.

Esmane reaktsioon võimude poolt oli sümptomaatiline teistele, revolutsioonist juba haaratud araabia maadele – vähendada liikumise mõju, positsioneerides selle noori juhte rahvavaenlastena. Ent oli juba hilja: võimu püüded äpardusid ning liikumine leidis toetajaid traditsiooniliste opositsiooniparteide poolt, kes näilist juhust ning noorte jõulist eestvedamist kasutades konjunktuurselt (olles esiti olnud silmakirjalikult protesteerijate vastu) paati hüppasid. Protesti- ja muutusemeelsed olid tol hetkel liidripositsioonis ning kaalukausside edasine liikumise suund täiesti ebaselge. Oma momentum‘i-püüdmist hakkasid planeerima kõikvõimalikud huvigrupid, näiteks fundamentaalsed islamistid Iraanis ja Alžeeria vanad vaenulikud kindralid, osa berbereid (eelmainitud Polisario maa lõunaosas, Mauritaania läheduses) ja antimonarhistidest islamistid.

Läänes nähakse kõlvatust, prostitutsiooni, perekonna kui institutsiooni rolli allakäiku, harimatust, domineerimissoovi, juurtetust, mammonausku ja pealiskaudsust.

Seejärel aga leidis aset araabia kevade kontekstis midagi unikaalset: Mohammed VI taipas, mis teda ees ootab. „Hüljatud meest ei oota ees miski“, märkis Gunnar Graps teraselt juba aastaid tagasi. Mubaraki ja teiste temataoliste kolleegide saatust (kolonel Gaddafigi oli veel elus) ei soovinud kuningas jagada. Monarh võttis sõna televisioonis – mida saab sealmail vaadata ka igas viimases kui kõrbetelgis kas või tankiaku või patareide abil – ning teatas, et ta plaanib kohtuda ja arutada mõningaid põhinõudmisi. Voilí , tugev samm kuningalt – midagi konkreetset polnud käiguga lahendatud, ent kann tulise berberi viskiga (nagu kohalikud klaasist joodavat teed kutsuvad) sai enne ülekeemist tulelt maha tõstetud ning kuninga autoriteet pigem tõusis.

Loetud nädalad hiljem teataski iga kohalik ajaleht ja seejärel ka rahvusvaheline press, et kuningas on teinud ettepaneku põhiseaduslikeks muudatusteks, mis vähendavad tema enese pea absoluutset võimu ning luuakse uus süsteem, kus peaminister saab olema valimistel enim hääli/kohti võitnud partei juht.

Konstitutsioonimuutuse referendumiga ei venitatud. 1. juulil otsustas 98% (sic!) valimistel osalenutest, et pakutud tee on õige (Valimistel osales üldse 72% valimisõiguslikest marokolastest.)  Uus põhiseadus jõustus 1. augustil. „Turniir“ jätkus sügiseks väljakuulutatud eelvalimistega (mis toodi osalt ka protestijate survel planeeritust aasta jagu varasemaks), mis lükkusid korraldusliku sujuvuse tagamiseks siiski novembri lõppu ning mille tulemusel leidsid tõepoolest aset meie mõistes normaalsed valimised. Võitnud partei (islamistide JDP ehk Õigluse ja Arengu Partei, 107 kohta 395st) juhist – Abdelillah Benkirane, Eesti aukonsuli Marokos nimekaim – saab peaminister. Olgu lisatud, et enam ei hakka kõrgeid riigiametnikke (sh kõikvõimalikud piirkondlikud juhid) välja valima monarh ning ka kohtunikkond saab uue korra järgi iseseisvuse – seni määrab neid kohtadele kuningas isiklikult.

Kõik need abinõud, teemadest avalikult rääkimine ja riiklikult kavasse võetu täideviimine on vajalikud mitte lihtsalt parema ja demokraatlikuma, ent siiski abstraktse tuleviku jaoks, vaid toimivad ühiskonnas koheste pingemaandajatena. Mille muuga on tegu kui dialoogi algatamisega ning araablaste ja moslemite mõistlikkust ja rahuarmastust arvesse võttes piisab algatusest täiesti, et massilised rahutused ära jääksid. Eks käitu tavainimene äärmuslikult siis, kui ta on nurka surutud – marokolased seda tänu alanud reformidele kindlasti ei ole.

Samuti pole tähtsusetu, et erinevalt nn revolutsiooniriikidest puudub Marokos araabia kevade vältel (s.o alates detsembrist 2010) teadmatus võimude plaanide osas – otse vastupidi, senilubatu on ellu viidud pea punktuaalselt. See ei anna mõistagi garantiid, et edasi kõik õlitatult läheb, kuna elu on teatavasti mitmekülgsem kui inimese poolt välja mõeldud mis tahes norm, nagu ütleb professor Raul Narits.

On muidugi ka neid inimesi ja organisatsioone, kes muutusi kosmeetilisteks ja ebapiisavateks peavad ning sisulist pööret Maroko juhtimise ideoloogias võimalikuks ei pea. Taoliste liikumiste olemasolu on iseenesest loomulik, tunnevad ju vanad demokraatiadki terminit „kutseline oportunist“. Tuntuks sai 20. veebruari liikumise ühe juhi irooniline lause: „Meil oli kuningas, nüüd saame lisaks talle ka paavsti“ – viide ilmselt planeeritavale põhiseaduse muudatusele, mille kohaselt valitsust hakkab juhtima täidesaatev president. Sama meelsuse juurde kuulub ka väsimus kuninga traditsiooniliselt isalikust rollist riigis, mis minu meelest on siiski pelgalt ettekujutus selle rolli olemasolust.

Kriitika võimude suhtes kui selline ei ole Marokos hiljuti tekkinud nähtus (riik iseseisvus 1956. aastal), ent selle puudumine viitaks juba diktatuurile. Eelmise kuninga 38-aastase võimuloleku ajal – mil ka kohus, rääkimata repressiivaparaadist eesotsas kurikuulsa siseministriga, allus sisuliselt troonile – kadus või hukkus ca 10 000 inimest, kelle saatuse uurimiseks on loodud eraldi komisjon.

Kuningas on elus – elagu kuningas!

Minu hinnangul jätkab Maroko vaatamata ülesande keerulisusele rahulikult, suurte ekstsessideta ning – mis peamine! – ohvriteta. Rahva vastu relva ei tõsteta. Taoline kriis ja verevalamine, mis sai alguse Tuneesiast ja levis nii itta, läände kui kirdesse (ja annaks jumal, et sellega asi piirdub), Marokos ei kordu, seda riigi omanäolisuse ja alltoodud järelduse tõttu.

Isiklik kogemus araabia kultuuri ja inimeste, nende mõtteviisi ja unistuste, eelistuste ja põlgustega, tavade ja arusaamadega – ühes viimase aasta sündmuste jälgimisega – võimaldab mul riskida ja oletada, et Maroko jääb elama rahus. Kodusõja ja tsiviilkaoseni viiva olukorra tekke võimalus on väga ebatõenäoline, omavahel „sarwi kokko ei löda“ (nagu kolleegid 150 aastat tagasi toredalt sõnastasid). Miks?

Marokolasedki ihkavad avatud ühiskonda ja läbipaistvat riigivalitsemist, sõnavabadust ja tolerantsi.

Maroko puhul nimelt – erinevalt kõikidest seni vähem või rohkem ootamatult „plahvatanud“ araabia maadest – pole küsimus kuningas kui institutsioonis ega tema isikus. Režiimivastane (rõhuga sõna esimesel poolel) konfrontatsioon puudub või on marginaalne, isegi sümboolne – on ju teisitimõtlejate olemasolu avatud ühiskonna tunnus. Kui igapühapäevastel rahvakoosolekutel Casablancas ka karjutakse „Elagu rahvas!“ varasema deviisi „Elagu kuningas!“ asemel, siis seegi ei tähenda niivõrd kuningavastasust, kuivõrd püüdu näidata meeleavaldajate radikaalsust selle forte’s.

Ühiskonnas esinevad protestid ja rahulolematus, mis on viinud meeleavaldusteni ning saavad aeg-ajalt alguse näiliselt süütust apoliitilisest sündmusest (või provotseeritakse), nagu näiteks jalgpallimatš septembris 2011 Dakhla linnas Lääne-Saharas (varem Hispaaniale kuulunud ala, mille Maroko 1975. aastal oma territooriumiga liitis) koos sellele järgnenud õhutustega märatsemisele (kus oli seitse hukkunut ja ligi kolmkümmend vigasaanut), on seotud valdavalt inimeste rahuolematusega korruptsiooni suhtes.

Maroko elanikud tahavad tekkinud olukorras anda oma panuse korruptsioonile vastuhakkamiseks ning esmakordselt on suudetud seda protsessi kõrgeimal maisel tasemel ka alustada. Troonil istuv kuningas on tuntavalt teistmoodi kui tema esiisad, olgu see siis ise endale abikaasa valimise otsus või püüd loobuda mõnestki iidsest, ent anakronistlikust tavast – näiteks alamate poolt kuninga käe suudlemine tema ees põlvitades. Piisab kui jälgida tema isiklikke ja avameelseid intervjuusid, et mõista Tema Majesteedi mõtteviisi kaasaegsust põhiväärtustest taganemata. „On saabunud aeg, mil ametnikud teenivad rahvast, mitte rahvas ametnikkonda,“ teatas Mohammed VI troonile asumise esimesel aastal.

Kaasaegne monarh

48-aastane kuningas on haritud ja paljureisinud, tänaseks on tema „katseaeg“ selles ametis ammugi läbi. Tuneesias alanud mastaapsele, riigipiire ületavale epideemilisele ohule ning võimalikule ahelreaktsioonile reageeris M6 adekvaatselt, tegutsedes enne kriitiliste sündmuste eskaleerumist. Nagu araabia kevad tõestas, võib näiliselt marginaalsest, suvalisest, ka varasemalt ette tulnud episoodist (netis valgusekiirusel levinud klipp meeleheitel kaupmehe enesesüütamisest) tõusta mastaapne pahandus, millel sõna otseses mõttes otsa ega äärt ei paista.

Siit joonistub välja samuti uus „kevadnähtus“: veel nädal enne araabia kevade algust ei osanud ühegi Põhja-Aafrikas ega Araabia poolsaarel asuva saatkonna luuraja lähenevat massilist ohtu ette näha ega sellest memodes teada anda, nagu kirjeldas Viktor Šenderovitš oma hiljutisel Tallinnas-käigul. Küsimus polnud viimases tilgas, vaid teadmatuses, et karikas üldse nii ohtlikult täis on. Ning kriitiliseks tilgaks võib saada milline iganes sündmus, isetekkeline või provotseeritud, suur või väike. Või väga väike. Aga otsustav.

Niisiis, marokolased on tahtnud, et „nende kuningas“ saaks rahva abil aru, et käes on aeg muutusteks, et kuningale alluv riigiaparaat sellisel kujul on isegi Maroko mõistes ajale jalgu jäänud, mõttetu ja riiklusele ohtlik, ning et kuningas teeks vajalikud muutused oma riigi normaalse säilimise ja arenemise huvides. Muide, Euroopa mõne pisema keele ja kultuuri alanud renessanssi arvestades on paslik sotsiaalse ja kultuurilise sfääri muutuse näide sealtmaalt berberite keele  tamasikti  teiseks riigikeeleks kuulutamise kuninglik plaan, mille otstarbekus aga on eraldi teema.

Marokolased on tahtnud, et „nende kuningas” saaks rahva abil aru, et käes on aeg muutusteks.

Ametisse astumise järel tavatses kuningas incognito, päikseprillid ees ja džellaba (meenutab ehk avarat mungarüüd) kapuuts peas, „sattuda“ ise autoroolis aeg-ajalt ühte või teises linna, istuda ajalehe varjus välikohvikute terrassidel ning  sigaretti tõmmates – jah, Tema Kuninglik Kõrgus on ahelsuitsetaja – kuulata, mida inimesed olulistel (päeva)poliitilistel teemadel  arutavad. Teada on juhtumeid, kus taoliste esimese allika juttude kontrollimisel on algatatud täitevvõimu uurimine ning kohalikke võimukandjaid vajadusel korruptsiooni vähendamiseks pikemata välja vahetatud.

Nii et ignorantsust ega naiivsust, eebenipuust tornikeses elamist või kõverpeeglist elu jälgimist ei saa Mohammed VI puhul ette heita (erinevalt näiteks Mubaraki vastavatest avaldustest justkui olnuks tema valitsemise aegne riik egiptlastele kui maapealne kodanike paradiis – ehkki too suutis tervelt kolmel dekaadil ametis püsides riiki kollapsist hoida). Võrreldes Maroko eelmise kuningaga on praegune ka vähem edev, mis on sobilik islamimaade tavade järgi ja ka hinnatud väärtus laias maailmas.

Veelkord – õigete signaalide andmine avalikkusele oli ainus ja parim, mida kuningas Mohammed VI teha sai, ning sellega ta ka ei viivitanud. Kuningas näis aduvat, et virtuaalne on tänapäeval vägagi reaalne – millised araabia maade juhid veel selle avastuseni jõudnud on, ja kui, siis millal ja mis hinnaga? Rahvale anti uus lootus lubaduse ja tähtaegadega ning kombinatsioon kuninga sammudest lasi tekkinud pingetel olulisel määral lahtuda – milleks alustada ülestõusu, kui muutuste tulekuks on antud kõrgeim maine sõna kaliifi enese poolt. Lisaks ei saa keegi enam ametlikult võime kritiseerida, kuna algatus on ju seaduslik – ta on lihtsalt pooleli.

„Kuningas on meiega“ – selle teadmisega marokolased ärkavad ja uinuvad. Riigi ulatust, rahvaarvu, riigiaparaadi kohmakust ning võimu suhtelist vertikaalset kaugust rahvast arvesse võttes oli uue põhiseaduse ja valimiste väljakuulutamise puhul tegemist radikaalse sammuga.

Kokkuvõtet teha on vara

Juhul, kui järgmised 12–18 kuud jätkuvad Marokos nii, nagu kavandatud, võib öelda, et olulisuselt revolutsiooniga võrreldav muutus toimus, ent rahulikult, kuninga enese eestvedamisel, ühiskonna sisemise puhastumise läbi, evolutsioonilisel viisil – viimane on vaat et olulisim. Tuntav on Euroopa Liidu suur avansiline toetus – olgugi et pragmaatilistel põhjustel – kuninga mõtteviisile, tema kuulumisele väärtuste poolest Lääne kultuuriruumi.

„Kuningas on meiega” – selle teadmisega marokolased ärkavad ja uinuvad.

Lõpetuseks ei saa jätta nimetamata, et  on tuntav ühtsuse jõu tunnetamine: „Meil, marokolastel, pole vaja äärmuslikke samme, meie saame targemalt hakkama kui meie usuvennad idas“; nagu üks õpetlane kinnitas – ka taoline mentaliteet aitab korda ja väärikust säilitada. „‘āša bišarāfin ‘āša t. awīlan,“ nagu ütleb araabia vanasõna: kes elab väärikalt, elab kaua.

Niisiis on oodata, et inimesed ja kuningas koos uue, „päris“-parlamendi ja -valitsusega ning uuendet põhiseadusega viivad riigi rahumeelselt soovitud muutusteni ilma, et Maroko seejuures kaotaks oma identiteeti, mille säilimine on eriti vajalik just praegustel, araabia riikide jaoks enneolematult rasketel aegadel, rääkimata maailmamajanduse (ja  -rahanduse) korratusest ja läänemaailma rahulolematusest traditsioonilise elukorraldusega (ning võimetusest selleks ressursse tagada).

Mohammed VI käes on ajaloos harva ettetulev võimalus teha kuldlõige: säilitada, mis seda väärt ja uuendada, mida on mõtet, nii, et rahule jääksid nii oma riik, umma kogu maailmas, Maroko väike, ent mõjuvõimas juudi diasporaa (viie tuhande inimese ringis, kusjuures kuninga nõunik on üle kahe aastakümne olnud samuti juut, mis on araabia maades suisa anomaalne nähtus), aga ka Lääs – jätkuvalt võimalikest avatuimat maailma esindav avalikkus.

Ning, riigipeana säilitada endale oma riik. Ja pea.