Marija Pejčinović Burić: Ärgu see enam kunagi kordugu

Organisatsiooni asutas 1949. aastal 10 liiget ning tänaseks on EN kasvanud 46 liikmeni, kellest igaüks on ratifitseerinud Euroopa inimõiguste konventsiooni ja võtnud endale õiguslikult siduva kohustuse seda rakendada. See toob nende kodanikele otsest kasu.

Tõepoolest, igal inimesel igas liikmesriigis on õigus pöörduda kõrgeima tasandi kohtu – Euroopa Inimõiguste Kohtu – poole, kes tõlgendab inimõiguste konventsiooni ning kelle lõplikud kohtuotsused on siduvad, kusjuures neid tuleb täita viivitamata ja täies ulatuses.

See saavutus on nii mastaapne, et tasub korraks aeg maha võtta ja selle üle järele mõelda. Üheski teises maailmajaos ei ole jõutud ligilähedalegi säärase ühise õigusliku ruumi loomisele.

Üle 200 lepingu

Selle süsteemi tugevus peitub väärtuste püsivuses ja normide tõhususes. Inimõiguste konventsioonis ja Euroopa sotsiaalhartas on sätestatud inimõigused, mis kehtivad kõigile inimestele. Sellest tulenevalt on Euroopa Nõukogu välja töötanud üle kahesaja spetsiifilisema lepingu, et Euroopas tekkinud konkreetsete murekohtade lahendamisel inimõigusi kaitsta.

Need lepingud hõlmavad kõike, alates piinamise tõkestamisest ja küberkuritegevusest kuni laste kaitseni seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise eest ning naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemiseni. On olemas rahvusvähemuste kaitse konventsioon ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta. Teiste instrumentidega hoitakse ära korruptsiooni, terrorismi ning inim- ja elundikaubandust. Riikides, kus need on ratifitseeritud, pareneb inimeste elu.

Mõned neist tööriistadest on mõeldud selliste probleemidega tegelemiseks, mis olid ilmselged juba siis, kui Euroopa Nõukogu asutati. Teised on suunatud uutele ja alles esilekerkivatele mureküsimustele, mida organisatsiooni loojad ei oleks osanud ette kujutadagi. Seda peabki Euroopa Inimõiguste Kohus silmas, kui ta viitab inimõiguste konventsioonile kui „arenevale instrumendile“.

Uued probleemid

Kogu see protsess kestab praegugi. 1949. aastal ei näinud keegi ette, kui suurel määral keskkonnaseisundi halvenemine ja kliimamuutused hakkavad meie eluviisi ähvardama. Samamoodi oleks peetud ulmeliseks seda, kuidas tehisintellekt on arenenud ja meie tavaellu tunginud. Selline on aga tegelikkus, milles me elame, ja Euroopa Nõukogu ülesanne on hoolitseda, et sellega seoses ei rikutaks inimõigusi.

Kas siis pole lõppude lõpuks nii, et kui õhk, mida me hingame, ja vesi, mida me joome, ja maa, millel me elame, on reostunud ja tervisele kahjulik, siis ohustab see meie õigust elule? Ja kui algoritmid teevad meie kohta oletusi ja otsustavad, millist infot meile esitada ja millist mitte, siis võib tekkida diskrimineerimise risk? Need küsimused kuuluvad 21. sajandil pakiliste probleemide hulka. Oleme juba astunud samme, et lahendada inimõigustega seotud probleeme nii keskkonna kui ka tehisintellekti valdkonnas, ning praegu töötame järgmiste ajakohaste tööriistade kallal, mis aitavad liikmesriikidel oma kodanikke kaitsta.

Oleme juba astunud samme, et lahendada inimõigustega seotud probleeme nii keskkonna kui ka tehisintellekti valdkonnas.

Just neid teemasid arutatakse Euroopa juhtide kokkusaamisel Reykjavikis, kus selle aasta mais peetakse Euroopa Nõukogu liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide neljas tippkohtumine. Samuti käsitletakse teisi tähtsaid mureküsimusi, mis iseloomustavad meie aega. Viimastel aastatel on populismi ja rahvusäärmuslaste esiletõus siinse maailmajao eri osades pannud otseselt proovile nii Euroopa Nõukogu oma töös kui ka arusaama multilateraalsusest kui sellisest.

Seda on näha sõnavabaduse piirangutest, mis on kaasa toonud suurema hulga registreeritud rünnakuid ajakirjanike vastu, sealhulgas tapmisi, mis on nii mõnigi kord jäänud karistuseta. See tuleb selgesti välja kodanikuühiskonna ja selle tegutsemisruumi piirangutest, milleks on tihti kasutatud uusi õigusakte või vanu väärkasutatud. Sama haiguse sümptomiks on üha laiemalt levivad liikumised, mis on suunatud teiste inimeste, sageli just naiste ja LGBTI-inimeste õiguste vastu.

Ettepanek Ukraina kahjude registriks

Inimõiguste normide leevenemise tagajärjed on tõeliselt kohutavad, kui selle suhtes ei võeta midagi ette. Seda näitlikustab Venemaa Föderatsiooni jõhker, ebaseaduslik ja ikka veel jätkuv kallaletung Ukrainale. Venemaa ei katkestanud oma sidemeid Euroopa väärtuste ja normidega ootamatult möödunud aasta veebruaris. Pigem oli ta neist järk-järgult eemaldunud paljude aastate jooksul, mis viiski lõpuks praeguse olukorra tekkeni.

Euroopa Nõukogu on Ukraina riigi ja rahvaga solidaarne. Anname Ukrainale abi vastupanuvõime, taastumise ja ülesehitamise ühise tegevuskavaga; rahalise ja asjatundjate toega, et aidata teistel liikmesriikidel täita nende juurde turvalisse kohta elama tulnud Ukraina põgenike füüsilisi, psühholoogilisi ja toimetulekuga seotud vajadusi; ning mitmesuguste meetmetega, mis on mõeldud selleks, et tagada Venemaa vastutusele võtmine Ukrainas sooritatud kuritegude eest.

Euroopa Nõukogu on valmis täitma täpselt sellist rolli, mida vaja, tulevases Ukraina-vastaste agressioonikuritegude erikohtus.

Nende meetmete hulka kuuluvad liikmesriikide kiire otsus heita Venemaa Föderatsioon meie organisatsioonist välja pärast vägivalla algust möödunud aastal; meie ekspertide toetus Ukraina peaprokuröri juurdlustele, et tuvastada raskeid inimõiguste rikkumisi; ja minu ettepanek luua tekitatud kahjude register.

Selleks saaks ära kasutada Euroopa Inimõiguste Kohtu kogemusi, oskusteavet ja kohtupraktikat ning selles võiks kajastada Ukraina järjest kasvavaid kahjusid. Registri põhjal oleks meil edaspidi võimalik välja töötada hüvitusmehhanism. Samuti oleme valmis täitma täpselt sellist rolli, mida vaja, tulevases Ukraina-vastaste agressioonikuritegude erikohtus. Kõiki neid teemasid arutatakse neljandal tippkohtumisel.

Väärtuste kaitse

Lõpuks tuleb öelda, et meie väärtused ei muutu, aga muutuvad ajad ja tingimused, milles me elame. Selleks et eurooplased saaksid kasu oma seadusjärgsetest õigustest, läheb tulemuslikuks tegutsemiseks vaja poliitilist tahet. On vaja, et siinses maailmajaos kinnitaksid valitsused oma soovi jätkuvalt pühenduda meie organisatsioonile ning selle normide täitmisele, mille puhul tuleb järgida täpselt nii kirjatähte kui ka mõtet.

Siis võime vastu astuda demokraatia kahanemise trendile ning võidelda vanade ja uute probleemidega, mis kujutavad endast ohtu inimeste turvalisusele, julgeolekule ja väärikusele. Nende vahenditega saame pakkuda demokraatial põhinevat julgeolekut ja ellu viia väga tähendusrikka lubaduse, mis võtab kokku meie organisatsiooni eesmärgi pärast sõda: „ärgu see enam kunagi kordugu“.

Artikkel on sündinud koostöös välisministeeriumiga.