Maka Kevlishvili: Rootsi ja Türgi okkaline tee vastastikuse mõistmiseni
Nüüd, kui Ankaras on pärast valimisi meeleolud rahunenud ja Vilniuses toimub NATO tippkohtumine, peetakse taas läbirääkimisi Rootsi astumise üle Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni. Eile õhtul teataski peasekretär Jens Stoltenberg, et Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on valmis andma Rootsi liitumistaotlusele rohelise tule. Lahtisi küsimusi aga on veel mitmeid.
Gruusia kaitseministeeriumi strateegilise kommunikatsiooni osakonna poliitika planeerimise lauaülem
Praegu on veel teadmata, mis täpselt pani Erdoğani meelt muutma. NATO avalduses lubasid Türgi ja Rootsi jätkata koostööd terrorismivastases võitluses ning tihendada oma majanduslikke suhteid, aga ei esitanud selgeid põhjuseid, mida Rootsi oli Türgi murede lahendamiseks teinud või lubanud.
Vaid mõni tund varem oli Erdoğan öelnud, et tema meelemuutuse tooks Türgile Euroopa Liidu liikmesuse lubamine. Kuigi Roosi valitsus võis Türgile saata signaali, et nad on omalt poolt valmis toetama Türgi liitumisprotsessi uuesti ellu äratamist, ei saanud nad kindlasti rääkida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide või institutsioonide eest.
Seega saab täpsete põhjuste üle vaid spekuleerida. Valimiste eel avaldatigi arvamust, et Türgi välispoliitika – eriti suhtumine Rootsisse – muutub, kui Recep Tayyip Erdoğan on saavutanud ametisse jäämiseks valijate, sealhulgas rahvuslaste toetuse. Tuleb arvestada, et Türgi on viimastel aastatel saanud tuntuks üpris edukate geopoliitiliste tasakaalutrikkide poolest. Ankara paistab silma manööverdamise poolest lääne ja Venemaa vahel, tahtes olla Ukraina poolt, aga mitte Venemaa vastu.
Samuti on lääneriikides aina valjema häälega küsitud, miks Türgi endiselt NATO-sse kuulub. Türgi väljaheitmisele poleks kaitsealliansis toetust – kuigi riigi käitumine on pannud teisi liitlasi korduvalt kulmu kortsutama, oleksid sammud liikmesuse peatamiseks märksa radikaalsem samm, kui valmis ollakse, sest kardetakse Türgi ajamist lääneriikide vaenlaste leeri.
Samas juhitakse tähelepanu, et Türgi on ise juba Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriik, mistõttu on tal rahvusvahelise kaalukusega kohustus Põhja-Ameerika ja Euroopa julgeolekuarhitektuuri tagamiseks. Olukord, kui kõik teised liitlased peale Ungari on koondunud Rootsi selja taha, pani NATO riikide kannatuse proovile. Võib arvata, et Türgi ei tahtnud karikat täiesti üle ääre ajada.
Erdoğani keelitamine
Nii Rootsi kui NATO on viimastel kuudel tegelenud intensiivse diplomaatiaga, et meelitada Türgilt välja valmisolek Rootsi ratifitseerimisega edasi liikuda. Juunikuu alguses saabus NATO peasekretär Ankarasse, et võtta osa äsja tagasivalitud president Erdoğani ametissevannutamise tseremooniast.
Peasekretär kasutas toona võimalust, et tõstatada terve hulk päevakajalisi küsimusi, millest ettearvatavalt tähtsaim oli Rootsi liikmeksastumine. Ehkki Türgi parlamendihääletusel kiideti Soome liitumine heaks, siis Rootsi puhul toimus kohtumisi vaid vastavalt kolmepoolsele memorandumile, mis allkirjastati 2022. aastal NATO tippkohtumisel Madridis Türgi, Soome ja Rootsi vahel. Stoltenberg lootis toona „vormistada Rootsi liitumine võimalikult kiiresti“. Tundub, et peasekretäri optimismil oli alust.
Ankara paistab viimasel ajal silma manööverdamise poolest lääne ja Venemaa vahel, tahtes olla Ukraina poolt, aga mitte Venemaa vastu.
Rootsi samme Türgi nõudmistele vastu tulemiseks ei vaadanud sugugi kõik hea pilguga. Juuni algul toimus Stockholmis demonstratsioon „Ei NATO-le“, mis oli tingitud asjaolust, et Rootsi parlament võttis Ankara murede lahendamiseks vastu terrorivastaseid seadusi. Kurdistani Töölisparteiga (PKK) seotud rühmitused reageerisid meeleavaldusega Stockholmis, mis pälvis otsekohe kriitikanooli Türgi ametnikelt. Õigupoolest polnud see esimene säärane meeleavaldus: 2023. aasta jaanuaris põletasid protesteerijad koraani. „Rootsi ei peaks meilt toetust ootama“, kommenteeris juhtunut president Recep Tayyip Erdoğan.
Ehkki Stoltenbergi kurvastasid „Rootsis korraldatud meeleavaldused Türgi ja NATO vastu“, rõhutas peasekretär endiselt, et „koosoleku- ja sõnavabadus on meie demokraatlikes ühiskondades põhiväärtused“ ja seega kuuluvad kaitsmisele. Kui Stoltenberg esines Ankaras Dolmabahçe palees oma pöördumisega, püüdis ta mõjuda lepitavalt, toonitades, et säärane tegevus häiris koostööd terroritõrje alal ning nõrgestas NATO-t. Ta leidis, et me peaksime meeles pidama, miks need meeleavaldused toimuvad ega tohiks lasta neil eesmärki saavutada.
Türgi seatud vältimatu tingimus
Endisel välisministril Mevlüt Çavuşoğlul oli toona “sõpradele Rootsis” üks “kristallselge sõnum”. “Täitke oma lubadusi” ja “rakendage võitluses terrorismiga konkreetseid meetmeid,” soovitas ta, lisades, et “siis saab teoks ülejäänu”.
Tegemist oli Türgi nõudmistega Rootsile, mis lepiti kokku kolmepoolse memorandumis. Dokumendis nimetati PKK, Demokraatlik Ühtsuspartei (PYD), rahvakaitseüksused (YPG) ja FETÖ (vaimulik Fethullah Güleniga seotud rühmitus) tõsisteks ohtudeks Türgi riiklikule julgeolekule. Lepingus sätestati, et Rootsi parandab relvaembargo tühistamiseks oma regulatsioone, et kaitseotstarbelisi tooteid eksporditaks “vastavuses alliansi solidaarsusega” ning Washingtoni lepingu “kirjatähe ja vaimu kohaselt”.
Uus valitsuskabinett Ankaras on korranud varasemaid deklaratsioone ning rõhutanud, et Rootsil tuleb oma lubadused ellu viia, enne kui Türgi alustab ratifitseerimist. NATO peasekretär vastas, et Rootsi on “kohustused täitnud” ning “Türgi murede lahendamiseks astunud märkimisväärseid, konkreetseid samme”.
Rootsi valitsus kinnitas samuti, et ta oli kõik nõudmised rahuldanud ning täitnud Türgile antud lubadused luua uued õigusnormid terroritõrjeks. Seda teatas välisminister Tobias Billström Oslos. Peaminister Ulf Kristersson lisas, et uue, rangema seadusega oli Rootsi “tugevdanud oma võitlust terrorismiga”, täitnud Türgiga kokkulepitust kõik punktid ning seepärast oli “valmis hakkama tarmukaks ja lojaalseks liitlaseks”.
USA surve
Ajakirjanduse andmetel on Türgit veennud ka USA, mis tahab näha Rootsit NATOs võimalikult kiiresti, et tihendada Läänemere riikide kaitsesuhteid. Venemaa aastakümnete pikkune vaenulik käitumine on muutnud NATO põhjatiiva tugevnemise vältimatuks. Siiski tulid Krimmi poolsaare annekteerimine 2014. aastal ja täiemahuline kallaletung Ukrainale 2022. aastal Rootsile tõelise vapustusena, kõneles Anna Wieslander, mõttekoja Atlantic Council Põhja-Euroopa osakonna direktor. “See mõjus paljudele rootslastele äratuskellana.”
Rootsi liitumist ootavad pikisilmi ka tema NATO naabrid ja USA, sest nii väärtuslik täiendus alliansi senisele kaitsehoiakule Põhjalas „loob jõulisema ja järjepidavama heidutuse“. Sel põhjusel kordaski juuni algul USA president Biden oma kõnes USA õhujõudude akadeemia lõpetajatele, et ta tegutseb Rootsi liikmesuse saavutamiseks.
Presidendi sõnadele lisas kaalu USA Kongressi deklaratsioon 2023. aasta veebruarikuus, et reaktiivhävituslennukite F-16 müük Türgile sõltub Ankara heakskiidust Rootsi liitumisele. Nii USA kui teiste NATO liitlaste jaoks oli selge, et Rootsile liikmelisuse keelamine on praeguses julgeolekukeskkonnas kingitus Vladimir Putini Venemaale – leebus, mida NATO ei saa endale lubada.
Kogu optimismi juures tuleb siiski arvestada, et Rootsile rohelise tule vilgutamine on üks asi, ratifitseerimine parlamendis aga teine. Stoltenberg ei olnud valmis eilsel pressikonverentsil täpsustama, millal oleks võimalik näha sinikollase ristilipu heiskamist NATO peakorteri ette. Oma heakskiidu andmisega on venitanud ka Ungari, kes heidab Rootsile ette liigset kriitilisust Budapesti poliitilise kursi suhtes. Samas on Ungari vihjanud, et nad ei soovi jääda üksikuks blokeerijaks. Täna teataski Ungari välisminister Peter Szijjarto, et nad on valmis Rootsi liitumist toetama.
Seotud artiklid
Kas Venemaa tahab revideerida oma veepiiri Põhjamaade ja Balti riikidega?
Viimaste kuude uudistest paistab, et Läänemere piirkonnas on hoogustunud Vene relvajõudude tegevus, võttes aeg-ajalt tavatuid vorme. Siit johtub küsimus, et kas tegu on pelgalt Venemaa infooperatsioonidega? Või soovib Moskva vastusena NATO hiljutisele laienemisele tugevdada piirkonnas oma sõjalist kohalolu ning saavutada kontrolli Läänemere strateegiliste punktide üle?
Minna Ålander: Balti- ja Põhjamaade piirkonnas on hea ettevalmistus pool heidutust
2024. aasta alguses oli Euroopas kuulda muljetavaldaval hulgal Põhja- ja Baltimaade kõrgetasemeliste poliitiliste juhtide ja sõjaväelaste avaldusi sõja laienemise tõenäosuse kohta. Ohtudesse tuleb suhtuda tõsiselt, aga Soome ja Rootsi liitumine NATOga on Venemaa jaoks kardinaalselt muutnud strateegilisi väljavaateid Läänemere piirkonnas.
Carolina Vendil Pallin: Kuidas Venemaa vaatab Rootsi liitumist NATOga
Venemaa geopoliitilised eesmärgid, üldine vastasseis Läänega ja sõda Ukraina vastu on Moskva sõjalise planeerimise kujundamisel jätkuvalt otsustava tähtsusega. Retoorika ja ähvardused on aga see, mis on Venemaal varuks Rootsi heidutamiseks.
Vadim Štepa: Kas Venemaa valmistub uueks „Talvesõjaks“?
Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu teatas jaanuaris plaanitavast sõjaväe arvkoosseisu suurendamisest lähiaastatel, sealhulgas uue armeekorpuse loomisest Karjala Vabariigis. Naabermaal Soomes kutsus see esile erinevaid tundeid – ärevusest skepsiseni –, kuid igal juhul tõi see taas esile ajaloomälu kurvad leheküljed. Kas nüüdsest Venemaa Karjalast võib saada uus sõjaline eelpost Euroopa vastu, nii nagu Kaliningradi oblastist?
Soome välkkiire pööre NATO poole
Kui Venemaa tungis jõhkralt Ukrainale kallale, võeti Soomes omaks arusaam, et julgeolekukeskkond on üleöö kardinaalselt muutunud. Avalik arvamus pakkus kindlat vundamenti poliitilisele arengule, mille käigus on Soome oma julgeolekupoliitika kiiresti ümber hinnanud.
Isolatsionismist ja neutraliteedist liidusolidaarsuseni – Rootsi tee NATO liikmeks
Kui Rootsi peaministri Magdalena Anderssoni valitsus esitas 18. mail Brüsselis NATO peakorteris Rootsi avalduse NATOga liituda, peeti seda mitmel pool õigusega ajalooliseks sündmuseks. Aga miks see juhtus? Ja miks pealtnäha nii kiiresti? Arusaamiseks on vaja arvesse võtta nii Rootsi julgeolekupoliitika minevikku kui ka hiljutisi arenguid.