Maailmasõda: sõda, mis muutis kõike

Tänavu suvel möödub sada aastat ajast, mil Balkani väikelinnas Sarajevos mõrvasid serbia rahvuslased Austria-Ungari troonipärija ja tema abikaasa. See sündmus oli tollasele üldsusele kahtlemata šokeeriv, kuid esialgu mitte üleliia murettekitav. Eelnenud aastatel oli aset leidnud mitmeid poliitiliselt motiveeritud mõrvu, nt tapeti Itaalia kuningas, kaks Hispaania peaministrit, Vene tsaar ja USA president William McKinley. Ühegagi neist kuritegudest ei kaasnenud rahvusvahelist kriisi. Justkui veerev kivi, mis käivitab suurema maalihke, algatas seekordne mõrv järgneva viie nädalal jooksul sündmuste ahela, mis viis Euroopa üleüldisse sõtta.

Ameerika Ühendriigid president Woodrow Wilsoni juhtimisel kavatsesid Euroopas puhkenud konfliktist kõrvale jääda, sest paljude ameeriklaste hinnangul ei puudutanud see neid mingilgi moel. 1917. aastaks olid siiski Saksa allveelaevade rünnakud USA tsiviilaluste vastu ja Saksa valitsuse ilmsiks tulnud katsed õhutada Mehhikot sõtta oma põhjanaabri vastu põhjustanud ameeriklaste avalikus arvamuses raevupuhanguid, mis motiveerisid murelikku Wilsonit pöörduma Kongressi poole saamaks volitusi sõja kuulutamiseks. Ameerika ressursid  ja inimjõud kallutasid jõudude tasakaalu lõplikult Keskriikide, s.o Saksamaa ja Austria-Ungari kahjuks ja 11. novembril 1918 lõppes sõda, mida tol ajal tunti Suure Sõjana.

Tundetud numbrid peegeldavad selle sõja õudusi: rohkem kui 9 miljonit surnut ja sellest poole võrra enam vigastatud noori mehi, poegi, abikaasasid ja isasid, kuid ka tohutu hulk kaotatud meisterlikke oskusi ja vaimuandeid. Hauad Põhja-Prantsusmaal ja Belgias ning sõja mälestusmärgid üle Põhja-Ameerika annavad tunnistust 53 000 hukkunud Ühendriikide sõdurist. Sõda tõi kaasa ka tuhandeid tsiviilohvreid, mille vahetuteks põhjustajateks olid nälg, haigused ja vägivald. Ja siis, kui kahurid vaikisid, tabas inimkonda enneolematu gripipandeemia. Kui väed pöördusid lahinguväljadelt koju, aitasid nad haigust, mille ohvriks on hinnatud 50 miljonit inimest, kanda üle maailma.

Ilma sõjata oleks Venemaa võinud areneda kaasaegseks demokraatlikuks riigiks, kuid selle asemel hävis vana kord ja riigipöördega tulid võimule enamlased.

Tänapäeva Euroopa ja Lähis-Ida poliitiline geograafia peegeldab sõjale järgnenud rahulepingute tulemusi, milleks olid senisest väiksemad Venemaa ja Saksamaa ning paljurahvuseliste Austria-Ungari ja Osmani impeeriumide kadumine. Kaardile ilmusid uued riigid, näiteks Jugoslaavia ja Iraak.

Raskem on hinnata sõja poliitilisi, sotsiaalseid ja moraalseid järelmeid pikemaajalises plaanis. Konflikt muutis kõiki selles osalenud maid ja rahvaid. Valitsused said ühiskonna üle suurema kontrolli ja pole sellest siiani täielikult loobunud. Vanad režiimid langesid, et asenduda uutega. Venemaal asendas tsaristliku autokraatia kommunistlik, millega kaasnesid olulised tagajärjed kogu ülejäänud sajandiks.

Sõja ulatus ja hävitusjõud tõstatas mitmeid probleeme – millest paljude üle murtakse päid tänaseni – ja ka uusi poliitilisi ideid. President Wilson rääkis rahvuslikust enesemääramisest ja maailma muutmisest selliseks, et see ei ohustaks demokraatiat. Ta soovis näha Rahvasteliitu tulevase rahvusvahelise koostöö alustegurina. Venemaal pakkusid Lenin ja tema enamlastest kaaslased sellele vaatele radikaalset alternatiivi ilma piirideta ja klassideta maailma näol. Need kaks võistlevat visiooni tekitasid pingeid ka tulevase külma sõja ajastul, mis lõppes alles 25 aastat eest.

Enne 1914. aastat oli Venemaa tagurlik autokraatlik riik, kuid samas ka kiiresti arenev maa. Tema rahvastiku kasvu määr oli sama kõrge kui “Aasia tiigritel” 1960.–1970. aastatel. Ta oli Euroopa peamine toiduteraviljaeksportöör ning alanud industrialiseerimise käigus osutus ka masinate ja tehnika importijaks ennenägematus ulatuses. Venemaal arenesid enne sõda tsiviilühiskonnale iseloomulikud institutsioonid ja kinnistusid põhimõtted õigusriigist ning rahvaesinduse kaudu valitsemisest. Ilma sõjata oleks Venemaa võinud areneda kaasaegseks demokraatlikuks riigiks, kuid selle asemel hävis vana kord ja riigipöördega tulid võimule enamlased. Nõukogude kommunism nõudis vene rahvalt ja tegelikult kogu maailmalt kohutavat lõivu ning selle selle igandid on veel praegugi valulikult nähtavad Vladimir Putini korrumpeerunud ja autoritaarse režiimi näol.

Maailmasõda hävitas alternatiivsed võimalused Euroopa poliitiliseks arenguks. Kindlasti oli paljurahvuselistel impeeriumidel puudusi, kuid samas võimaldasid nad küllaltki erinevatel rahvastel oma territooriumil kõrvuti  suhteliselt harmoonilist elu elada. Nii Austria-Ungari kui Osmani impeerium püüdsid erinevate rahvusgruppide suurematele autonoomiapüüetele lahendusi leida. Kas need oleks õnnestunud, kui sõda poleks neid riike kokkuvarisemiseni ära kurnanud? Me ei saa seda kunagi teada, kuid teame, et sellest ajast alates on maailm kannatanud etniliste konfliktide vägivalla ja õuduste all.

Tänapäeva Euroopa ja Lähis-Ida poliitiline geograafia peegeldab sõjale järgnenud rahulepingute tulemusi.

1918. aasta vaherahu lõpetas selle enneolematu konflikti, kuid jättis ukse avatuks tervele hulgale väiksematele “pügmeede sõdadele” (ingl k: “war of the pygmies”) – nagu Winston Churchill neid kirjeldas. Võistlevad rahvusrühmad püüdsid oma iseseisvust tugevdada ja piire naabrite arvel laiendada. Poolakad võitlesid venelaste, leedulaste ja tšehhidega, rumeenlased tungisid Ungarisse. Omaenda piirides võitlesid Euroopa rahvad ka isekeskis. 37 000 soomlast (kolmest miljonist) surid 1918. aasta kodusõja esimestel kuudel, samas kui Venemaal võis ajaks, mil enamlased lõplikult oma arvukad vastased alistasid, hukkuda kuni miljon sõdurit ja tsiviilisikut.

Sõda muutis Euroopa ühiskonna, mis oli enamjaolt rahumeelse 19. sajandi vältel juba harjunud mõttega kestvast rahust kui loomulikust asjade seisust, brutaalseks. Pärast 1918. aastat kasvas eurooplaste hulgas valmisolek kasutada jõudu alates poliitilistest mõrvadest kuni tänavavägivallani ja otsida probleemidele radikaalseid lahendusi. Ekstremistlike vasak- ja parempoolsete liikumiste seemned – fašism ja kommunism – külvati mulda juba enne 1914. aastat, kuid läks vaja maailmasõda, et neid põhjalikult väetada.

Sõda aitas kaasa ekstremismi tõusule, nõrgendades Euroopa enesekindlust ja usku kehtivasse korda. Paljud eurooplased ei usaldanud enam oma eliiti, mis oli nad sellisesse katastroofi juhtinud. Saksa ja Austria monarhiad kukutati ja asendati ebakindlate vabariikidega. Uued režiimid oleks võinud edu saavutada, kui neil õnnestunuks aja jooksul legitiimsust koguda, kuid seda aega Euroopale ja maailmale ei antud. 1920. aastate lõpul alguse saanud suur majanduslangus pühkis uued režiimid minema ja õõnestas ka kindlaimate demokraatiate jalgealust.

Justkui veerev kivi, mis käivitab suurema maalihke, algatas seekordne mõrv järgneva viie nädalal jooksul sündmuste ahela, mis viis Euroopa üleüldisse sõtta.

Sõda sundis eurooplasi loobuma oma senisest ühiskonnakäsitlusest. Enne 1914. aastat olid nad uhked Euroopa võimu ja õitsengu üle, elades teadmises, et nende majanduslik ja sõjaline jõud valitseb maailma. Nad võisid isegi hoobelda, et Euroopa tsivilisatsioon on teistega võrreldes ülimuslik. Nüüd oli neil purustatud kontinent, mis oli oma rikkuse ära kulutanud ja end võib-olla surmavalt nõrgestanud. Nagu väljendus Prantsuse mõtleja ja poeet Paul Valéry 1922. aastal: “Läbi on kulunud midagi olemuslikumat kui lihtsalt masinaosad, mida saab välja vahetada.”

Kirikuskäimine näitas langustrendi, ööklubid seevastu  ummistusid neist, kes seda endale lubada said. Kokaiin polnud nüüdsest enam medikament, vaid lisaks alkoholile tarbitav lõõgastav mõnuaine. Juba enne sõda olid uue põlvkonna kirjanikud ja kunstnikud naeruvääristanud vanu klassikalisi traditsioone ja loonud nende asemele enda omi. Nüüd, 1920. aastatel, tundusid kubistide segased vaated, Arnold Schönbergi ja teiste uute heliloojate atonaalsed kompositsioonid ning eksperimentaalsete kirjanike, nt Ezra Poundi ja Marcel Prousti luule- ja proosalooming olevat prohvetlikud – need uued loomevormid üritasid tabada mõranenud maailma reaalsust.

Samal ajal kui eurooplased üritasid toime tulla kõige iseenda poolt põhjustatu tagajärgedega, tegi ka ülejäänud maailm toimunust omi järeldusi. Euroopa impeeriumid olid kutsunud koloniaalvaldusi üles toetama nende sõjalisi jõupingutusi, kuid seda tehes kiirendasid nad iseendi lõppu. Impeeriumid olid alati tuginenud petlikule usaldusele, mille kohaselt valitsetavad nõustusid asjaoluga – või vähemalt ei vaidlustanud seda aktiivselt –, et koloniaalvalitsejad olid enam tsiviliseeritud ja arenenumad ning seetõttu oli nende ülemvõim õigustatud.

Sõdurid Aafrikast, Kanadast, Indiast, Austraalist või Uus-Meremaalt olid nüüd näinud, milleks nende Euroopa peremehed võimelised olid. Raiskamine, korralagedus, brutaalsus, millega eurooplased võitlesid üksteise vastu, ja suurema osa Euroopa sõjapingutuste ebakompetentsus purustasid Euroopa ülimuslikkuse müüdi. Kõikjal tõukasid veenvad ja läbematud rahvuslikud liikumised – mida tihti juhtisid sõjaväljalt naasnud persoonid – impeeriume nende lõpu suunas. Mahatma Gandhi, kes oli Inglise-Buuri sõjas (1899–1902) korraldanud brittide toetuseks meditsiiniteenistust, juhtis hiljem liikumist nende väljatõrjumiseks Indiast.

Sõjategevuse lõpp 1918. aastal tekitas probleemi, millega seisame silmitsi siiani – kuidas lõpetada sõdu sel moel, et leitud lahendus ei toodaks tulevikus uusi konflikte. Esimene maailmasõda ei põhjustanud otseselt teist, kuid lõi tingimused, mille tõttu see hiljem võimalikuks sai. President Wilson pooldas ilma sanktsioonideta rahulahendit koos uue maailmakorraga, milles rahvad teinuks vastastikku kasulikku koostööd. Wilsoni oponendid, nagu näiteks senaator Henry Cabot Lodge, arvasid, et ainult otsustav võit Saksamaa ja tema liitlaste üle rajab aluse kestvale rahule. Neil võis ka õigus olla, eriti kui arvestada, et pärast 1918. aastat veensid Saksamaa parempoolse eliidi esindajad ja paljud tavalised sakslased end, et Saksamaa polnud tegelikult sõda kaotanud.

Sõda muutis Euroopa ühiskonna, mis oli enamjaolt rahumeelse 19. sajandi vältel juba harjunud mõttega kestvast rahust kui loomulikust asjade seisust, brutaalseks.

Tegelikult oli Saksamaa alistatud 1918. aasta suvel lahinguväljal ja kui tema liitlased sõjast välja langesid, siis nõudis paanikasse sattunud ülemjuhatus, et Berliini tsiviilvalitsus paluks vaherahu. Kuid sõda lõpetati enne, kui lahingud jõudsid Saksamaa enese pinnale, ning seega kogesid vaid vähesed sakslased kaotuse tegelikkust omaenese nahal. Saksa sõjavägi marssis tagasi koju täies lahingukorras. „Me tervitame teid, alistamatud,“ teatas Saksa uus president oma vägedele, samas kui ülemjuhatuse esindajad, nagu kindral Erich Ludendorff, kiirustasid levitama mürgiseid müüte sellest, kuidas armeele lõid noa selga kodurinde reeturid – juudid, sotsialistid või liberaalid.

Kõige selle tulemusena pidas sakslaste enamik Versailles’ rahulepingut – mis kehtestas Saksamaale hulga sanktsioone ja karistusi, territooriumikärpeid ja sõjakahjude hüvitusnõudeid – millekski ebaseaduslikuks. Lubadus selle lepingu puruksrebimisest sai oluliseks osaks natside programmist. Seetõttu oli ka hilisem Teise maailmasõja aegne USA president Franklin D. Roosevelt, kes oli töötanud eelmise sõja ajal Wilsoni administratsioonis mereväe aseministrina, veendunud, et seekord ei tohi jääda mingeid kahtlusi sõja tulemuste osas. Siit tulenes ka hilisem lääneliitlaste sirgjooneline poliitika, mis nõudis teljeriikidelt “tingimusteta alistumist”.

Isegi võitjate hulgas toitsid Esimese maailmasõja rahulepped rahulolematust. Itaallased olid rahulolematud “sandistatud rahuga”, sest see polnud andnud neile kõiki soovitud territooriume. Sarnaselt Hitlerile leidis ka Mussolini sobiva põhjuse rahulolematuseks, mis sillutas tema ja ta mustsärklastest fašistide teed võimule. Prantslased tundsid, et nad olid toonud raskeid ohvreid – maa oli kaotanud 40 protsenti oma tööstusvõimsusest ja rahvas kandnud kõikidest sõdijatest proportsionaalselt suurimaid kaotusi –, kuid olid saavutanud vähe. Ida pool nägid prantslased sõjast suhteliselt puutumata, tugevama majanduse ning suurema rahvaarvuga Saksamaad.

Suurbritannia ja USA olid andnud Prantsusmaale Saksamaa võimaliku tulevase rünnaku puhuks julgeolekugarantiid, kuid üsna kiirelt sai selgeks, et need on väärtusetud. Nii vaatas Prantsusmaa võimalike uute liitlaste järele Kesk-Euroopas, kuid sellised riigid nagu Poola, Tšehhoslovakkia, Rumeenia ja Jugoslaavia polnud küllalt tugevad loomaks vastukaalu Saksamaale. Prantsusmaa katsed sarnaseid liite luua pigem võimendasid sakslaste hirme võimaliku ümberpiiramise suhtes. Mis puudutab Suurbritanniat, siis temal oli enam kui küllalt tegemist oma tohutu impeeriumi haldamisega olukorras, kus selleks vajalikud ressursid olid kokku kuivanud – ja nii nagu paljudel kordadel varemgi loobus ta mandri-Euroopa sekeldustes osalemast.

Kaug-Idas tundsid liitlaste poolel sõdinud Jaapani rahvuslased, et „valged“ rahvad olid neid ära kasutanud, seejärel aga ära põlanud ja nende üle irvitanud, kui Rahvasteliidu põhikirja keelduti sisse kirjutamast rasside võrdväärsuse põhimõtet. See aitas suunata Jaapanit militarismi ja imperialismi teele, mis viis Pearl Harbouri rünnakuni ning konfliktini USAga.

Tuleviku seisukohalt oli sama tähtis järkjärguline läänesuunaliste ideaalide kõrvaleheitmine Hiinas, kes samuti liitlasena oli saatnud läänerindele enam kui 100 000 töölist, kellest 2000 maeti Prantsusmaal. Pariisi rahukonverentsil ei saanud Hiina endale seda, mida ta kõige enam oli soovinud – Saksamaa territoriaalseid ja muid kontsessioone Shandongi provintsis, mis anti hallata teisele liitlasele Jaapanile. Tegemist oli küünilise jõupoliitika näitega: Jaapan oli tugevam ja seega Läänele partnerina olulisem.

Selle tagajärjeks oli natsionalistlik raev, mis sundis Hiina liberaale Läänele ja läänelikule demokraatiale selga keerama. “Me saime äkitselt aru, et teised riigid on endiselt isekad ja militaristlikud,” väljendus näiteks üks tudengist demonstrant. Ja nagu saatuse tahtel ilmutas end samas uus ning teistsugune arengumudel ja eeskuju – Venemaa, kus kommunistidest valitsejad lubasid rajada uue, õiglasema ja tõhusama ühiskonna. Hiina kommunistlik partei asutati 1920. aastal ja ning sellega liitusid paljud 1919. aastal Lääne-vastastes meeleavaldustes osalenud hiinlased. Selle pöörde tagajärjed on meile jätkuvalt tuntavad ka tänapäeva rahvusvahelises elus.

Teisel pool maailma aga esitasid nüüd Ühendriigid väljakutse allakäivale ja ärajagatud Euroopale võitluses maailmaliidri positsiooni pärast. Sõja käigus oli finantsvõim nihkunud teisele poole Atlandi ookeani, Londonist New Yorki, ning USAst oli saanud  maailma suurim võlausaldaja. Ameerika võimsus avaldus ka muus. Sõda elavdas Ameerika tööstust ja kiirendas tema majandusliku vägevuse teisenemist diplomaatiliseks ja sõjaliseks jõuks. Sõja lõpuks oli USA maailma võimsaim tööstusriik, kel olid dollari tagatisvarana suurimad kullareservid. Ameerika laevastik osutus seni suurima Briti laevastiku rivaaliks.

Raiskamine, korralagedus, brutaalsus, millega eurooplased võitlesid üksteise vastu, ja suurema osa Euroopa sõjapingutuste ebakompetentsus purustasid Euroopa ülimuslikkuse müüdi.

Ameerika tunnetas ennast üha enam erandlikuna, teistest erineva ja paremana. President Wilsoni väljenduses kõlas see järgmiselt: “Ameerika on idee, Ameerika on ideaal, Ameerika on visioon.” 1917. aasta aprillis Kongressile peetud kuulsas kõnes, milles ta soovis Saksamaale sõja kuulutamist, tegi Wilson selgeks, et USA ei soovi sõjast lõigata mingit kasu, vaid  Ühendriikide eesmärgiks on hävitada militarism ja rajada parem maailmakord. Wilson rõhutas korduvalt, et teeb kõik selleks, et vabastada rahvusvahelised suhted saladiplomaatia ja salalepete võrgust, milles Euroopa riigid siplesid juba sajandeid ning mis tema ja paljude tavaameeriklaste arvates oligi sõja tekkepõhjuseks. Ühendriigid olid astumas sõtta kui “partner” ja mitte kui “liitlane”. Nende sõjaeesmärgid olid teistsugused kui eurooplastel, nad tahtsid  ehitada üles rahumeelse ja õiglase rahvusvahelise korra, mitte hõivata territooriume või saada sõjasaaki.

USA delegatsioon saabus sõjajärgsele rahukonverentsile vana Euroopat põlates ja moraalse üleolekutundega. Need hoiakud ainult tugevnesid, kui rahuleppe saavutamine osutus raskeks. Pikaleveninud ja vihane võitlus Wilsoni ja tema vastaste vahel kulmineerus Kongressi otsusega, mis lükkas tagasi uue Rahvasteliidu loomise ning tugevdas nende positsioone, kelle arvates pidi USA hoiduma sekkumast välismaailmas toimuvasse.

Kui sõjajärgsed probleemid Euroopas kasvasid, reageerisid paljud ameeriklased sellele kohkumuse ja vihaga ning tundega, et nad on mingil moel kistud valesse konflikti. See omakorda mõjutas 1920.–1930. aastate isolatsionistlikke suundumusi ja viis kohutavate tagajärgedeni. Kuigi vastust ei saa me kunagi teada, jääb siiski õhku küsimus: kas Teist maailmasõda oleks suudetud ära hoida, kui USA oleks ühinenud Rahvasteliiduga ja olnuks valmis koos teiste demokraatlike riikidega pingutama agressiivsete ja ebademokraatlike riikide tõkestamise nimel?

Sellised küsimused eelmise sajandi ajaloo võimalikest alternatiivsetest arenguvõimalustest hoiavadki jätkuvalt üleval huvi Esimese maailmasõjaga seonduva vastu. Me ei peaks seda nägema millegi puhtalt ajaloolisena, otsekui luitunud fotode seeriana meile võõrastest inimestest. Me elame endiselt keset selle sõja tagajärgi ning seisame silmitsi toonastele sarnaste probleemidega. Näiteks: mida  hakata peale riikidega, mille juhid nõuavad oma maadele soojemat kohta päikese all? Toonase Saksamaa rollis võime täna näha Venemaad. Või kuidas taas üles ehitada ühiskondi, mida konfliktid on juurteni räsinud? Toona oli jutt Euroopast, kuid täna Kesk-Aafrikast, Lähis-Idast ja Afganistanist.

Ka sajand pärast Austria-Ungari ertshertsogi mõrvamist Sarajevo tänavatel võivad Esimese maailmasõja õppetunnid olla meile ikka veel abiks püüdlustes rahulikuma tuleviku poole.

Inglise keelest tõlkinud Andres Seene ja Kaarel Kaas.