Maailma parandav Eesti – Eestil täitub doonorriigina 25 aastat

Vahel tundub, et oleme Eestis lausa harjunud sellega, et meid rahvusvaheliselt kiidetakse. Mõni kriitikanool siin-seal võetakse kodus sageli üsna valuliselt vastu.

Kuid sel korral on tunnustus igati põhjendatud.

„Teate, meie eesmärk USAID-is on teha just seda, mida tegime 1990. aastate alguses ja keskel Eestis,“ ütleb maailma ühe suurima ja mõjukama rahvusvahelise arenguabi andja, USA rahvusvahelise arenguabi agentuuri juht Samantha Power.

“Tahame anda stardikapitali, aidata väikeettevõtteid, aidata võitluses keskkonna saastamisega, toetada pluralismi valimistel, seejärel oma esinduse sulgeda ja vaadata, kuidas riik ise hakkab maailma parandama ja, nagu Eesti puhul näha, muutub arenguabi vallas tegijaks, andes oma mõjuka panuse teistes riikides,“ selgitab Power.

Teisisõnu: Power peab Eestit näiteks, kuidas rahvusvahelise arenguabi andmine võiks ja peaks toimuma.

Ta oli Tallinnas septembri keskel avatud valitsuse partnerluse (Open Government Partnerhip, OGP) globaalsel tippkohtumisel. 2011. aastal Ameerika Ühendriikide ja veel 7 riigi (Brasiilia, Indoneesia, Mehhiko, Norra, Filipiinide, Lõuna-Aafrika, Ühendkuningriigi) asutatud ning demokraatliku riigivalitsemise edendamiseks loodud rahvusvahelise liitluse kõrgetasemeline foorum toimus siin, kuna Eesti oli viimase aasta partnerluse juhtriik.

Eks sedagi võib pidada kinnituseks, millist rolli Eesti rahvusvahelises maailma parandamise süsteemis nüüdseks mängib: on ju OGP liikmeteks 75 riiki, 104 kohalikku omavalitsust – esindades enam kui kahte miljardit inimest – ja tuhanded kodanikuühiskonna organisatsioonid.

Maailma parandamine võib tunduda lõputu projektina, mis ainult raha neelab. „Kuid rahul saame ikkagi ka olla,“ ütleb Power.

Kui Poweriga tippkohtumise järel intervjuuks kohtume, ütleb ta, et USAIDi juhina peab ta mõistagi tegelema kiirkorras abi andmisega näiteks looduskatastroofide järel. Kuid suur osa USA maksumaksjate rahast, mis välisabiks läheb, teenib ikkagi pikaajalisemaid eesmärke – finantseeritakse riikide seesmisele arengule kaasa aitavaid programme.

Maailma parandamine võib tunduda lõputu projektina, mis ainult raha neelab. „Kuid rahul saame ikkagi ka olla,“ ütleb Power, „ja saame olla siis, kui kuuleme riikidelt, et otsest abi enam vaja ei olegi. Tulevikus vajatakse kaubavahetust, mitte abi – „Trade, not aid“.“

Al Gore: „Eesti ekspordib lootust“

Siinkohal on põhjust tulla veelkord tagasi USA ja Eesti vaheliste suhete ajaloo juurde. Sest mõtte, et meiegi soovime Ühendriikidelt ennekõike just kaubandussidemete arendamist, mitte abi, käis Washingtonis visiidil olnud toonane peaminister Mart Laar välja juba 1994. aastal.

USA asepresidendile Al Gore’ile, kellega ta kohtus, avaldas äsja taasiseseisvunud riigi taoline jõuline seisukohavõtt muljet. Kohtumise järel rõhutas ta ka ajakirjanikele, et siin on väikeriik, millel on pika Nõukogude okupatsiooni järel väga selge tulevikunägemus: nad ei taha olla toetatavad, vaid oma majandust arendades kiiresti ise jalule tõusta.

Laar on meenutanud, et kohtumine Gore’iga toimus USA pealinnas vahetult pärast seda, kui Eestis oli märgata esimesi majandusliku olukorra paranemise märke – inflatsioon oli oluliselt kahanenud ja tööstussektori langus peatatud.

Mõtte, et meiegi soovime Ühendriikidelt ennekõike just kaubandussidemete arendamist, mitte abi, käis peaminister Mart Laar välja juba 1994. aastal.

Gore, kes kirjutas koos Laariga tol kohtumisel alla USA ja Eesti vahelisele investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse leppele, ei olnud kiitusega kitsi, öeldes, et Eesti on ilmselgelt juba riik, kes „ekspordib lootust“.

Kaks aastat hiljem lõpetaski USAID oma abiprogrammi Eestis, olles 1991.–1996. aastani andnud kokku 30 miljonit USA dollarit, suuresti Eesti plaanimajanduselt turumajandusele ülemineku edendamiseks.

Eesti ise hakkas oma välispoliitikas samuti mõtlema uutes kategooriates. Et eesmärgiks oli seatud pääs Euroopa Liitu (EL), mõisteti, et varasemast abi saajast tuleb end hakata üsna kiirelt ümber kujundama abi andjaks maaks.

Ametisse asub Eesti esimene arenguabi ametnik

1996. aasta lõpus välisministeeriumi uute töötajate leidmiseks korraldatud esimese avaliku konkursi järel sõlmiti tööleping Birgit Keerd-Leppikuga, kellest saigi esimene ametnik, kes hakkas tegelema täiesti uue valdkonnaga – Eestist doonorriigi kujundamisega.

„Päris võõras arenguabi temaatika mulle ei olnud, kuna olin sellest teinud ka oma lõputöö Concordia Rahvusvahelises Ülikoolis, mille esimeses lennus ma lõpetasin,“ meenutab nüüd Riigikogu väliskomisjonis töötav Keerd-Leppik. „Et tegemist oli Ameerika ülikooliga ja 90ndatel, külma sõja lõpu järel valitsesid meeleolud, et nüüd, idabloki kokkuvarisemise järel on võimalus maailma muuta, siis seda Lääne mõtlemist ja ideid toodi ka Eestisse küllaga. Sellepärast ma arengukoostöö juurde ka ise jõudsin. Optimismi oli palju, palju räägiti väärtuspõhisusest ka välispoliitikas.“

Kui Keerd-Leppik 1997. aasta alguses välisministeeriumis tööle asus, oli just loodud „uus arenguabi laud“, mille taha ta siis esimese töötajana istus. Otsene ülemus, välismajanduspoliitika osakonna peadirektor Alar Streimann, andis talle esmalt paksu raamatu, öeldes, et siin on arenguabi teooria, mille praktikas rakendamiseks tuleb viise leida. Nagu Keerd-Lepikul meeles, teatas ta noore ja uljana, et on seda kõike juba ülikoolis õppinud, hakkame nüüd ikka kohe reaalselt tööd tegema.

Abi andmisele mõeldes tuli hakata vaatama kaugemale projekti(kriisi)põhisusest, mis oli seni olnud välisministeeriumis peamine lähenemine.

Esimesed välislähetused olid Põhjamaadesse, kus arengukoostöö ja humanitaarabi andmisel on aastakümnete pikkused traditsioonid. „Lisaks vastuse otsimisele kõige elementaarsemale küsimusele – mis on see, mida üks riik alguses üldse tegema peaks, et abi andma hakata – tuli vaadata, kuidas doonorriikides on välja kujundatud abi andmise süsteemid, millised on riigi alusdokumendid, kuidas rahad liiguvad, mis on rahvusvahelised kohustused.“

Abi andmisele mõeldes tuli hakata vaatama kaugemale projekti(kriisi)põhisusest, mis oli seni olnud välisministeeriumis peamine lähenemine, ja siseneda rahvusvahelisse abi andmise ilma, mille üheks nurgakiviks on OECD (Organisation for Economic Co-operation and Development, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni) põhimõtted abi andmiseks (näiteks millistele riikidele saab abi anda ja mis on abikõlbulikkus).

Keerd-Leppik meenutab, et lisaks tuli teha ka Eesti sees päris palju selgitustööd – et miks ise veel üsna raskel järjel riik korraga peab teisi abistama.

„Eesmärgiks oli küll ELi saamine – seega tuli hakata mõtlema ja tegutsema kui Euroopa riik – kuid kui riigieelarves oli iga sent kullaväärtusega, pidi alguses päris palju vastama küsimustele, et miks ei anta seda raha näiteks meie oma pensionäridele,“ räägib Keerd-Leppik.  

Argument, mida kasutati, oli see, et kui abiraha kõigi Eesti eakate vahel ära jagada, siis kättesaadav summa tuleb väga väike.

„Vaatasin huvi pärast järgi – tõesti, sel ajal, siis veel krooniajal, andis Eesti riik arengu- ja humanitaarabi aastas umbes ühe praeguse euro väärtuses iga pensionäri kohta (umbes 350 000 eurot 1998. aastal – toim),“ ütleb meie esimene rahvusvahelise abi ametnik. „Tavaliselt see argument oli veenev, kui rääkisime, et igale eakale eestimaalasele mõne krooni jagamise asemel seda raha väljapoole andes on sel sümboolselt hoopis suurem kaal: see näitab, et oleme osa rahvusvahelisest kogukonnast ja koostööst, mitte ainult küüned enda poole.“

Doonorriigina esimesi samme tegevas Eestis oli tollal süsteem selline: iga konkreetse projekti kohta saadeti valitsusse ettepanek ja Toompeal siis otsustati, kas anda selleks raha reservfondist või mitte.

Esimese aasta kokkuvõttest on näha, et enamus projekte läkitati valitsusse välisministeeriumist, aga oli ka erandeid. Näiteks haridus- ja teadusministeerium taotles raha hõimurahvaste hariduse saamise toetamiseks Eesti kõrgkoolides ning rahandusministeerium nn Ivangorodi projektile.

Valitsus eraldaski aktsiaseltsi Narva Vesi poolt Ivangorodile esitatud kanalisatsiooniarve hüvitamiseks raha, sest puhastusseadmeid pidi hoidma töös, vastasel juhul oleks tekkinud keskkonna- ja muud probleemid ning need oleks olnud päris korralike mõjudega nii siin- kui sealpool piiri.

„Nii et tõesti – oleme toetanud ka Venemaad. Nii on. Aga tuleb ka arvestada, et tegemist oli 1998. aastaga,“ ütleb Keerd-Leppik, kes töötas välisministeeriumis kuni 2001. aasta detsembrini. Viie aasta jooksul, mil ta abisüsteemi loomisega tegeles, kasvas ühe ametnikuga lauast välja terve büroo. „Kui täna küsida, kas enamuse neist asjadest nüüd teeks uuesti või mitte, siis teeks küll. Alustasime ikka hästi. Pidasime oluliseks olla pildil nende teemadega ja jäimegi pildile,“ ütleb ta.

Keskseteks teemadeks reformi- ja IT-kogemuse jagamine

2003. aastal liitus välisministeeriumi arengukoostööbürooga Priit Turk. Ta oli lõpetanud Inglismaal Birminghamis just magistriõppe arengumaade majanduse teemal, seega abimaailm ei olnud võõras.

„See oli see hetk, kus Eestil oli Euroopa Liiduga ühinemise eelne periood,“ meenutab ta nüüd töö algust. „Kuigi ELi vahendeid tuleb Eestisse siiani, siis „klassikaline“ abi Eestile oli juba tollal lõppenud. Samas hakkas maailmas tekkima üha suurem huvi Eesti reformikogemuse vastu.“

Sellest saigi üks Eesti abi peateema ja see on jäänud siiani üheks fookusvaldkonnaks meie arengukoostöös. „Eesti arengukoostöös ei ole me ju üsna algusest rääkinud vaid rahalisest abist. Oskusteabefaktor on alati olnud oluline,“ rõhutab Turk. „Meie sõbrad – ukrainlased, grusiinid, Lääne-Balkani riigid – kõik tundsid korraga huvi, et kuidas Eesti on saavutanud nii kiiresti nii palju. Oma kogemust hakkasimegi jagama. Esialgu tegime seda peamiselt lähemates riikides, kuid edaspidi kasvas see huviks Eesti e-valitsemise, digilahenduste vastu juba kogu maailmas. Nüüd ongi Eesti arengukoostöös – näiteks Aafrikas – palju justnimelt meie kogumuste ja lahenduste edastamist.“

Reformikogemuse jagamisest sai üks Eesti abi peateema ja see on jäänud siiani fookusvaldkonnaks.

Arengukoostöö jäi Turgi peateemaks diplomaadina pikaks ajaks: Tallinnast liikus ta edasi New Yorki Eesti ÜRO esindusse, kus hakkas katma just seda valdkonda, ja seejärel Eestisse tagasi tulles sai temast välisministeeriumi arengukoostöö ja humanitaarabi büroo juht.

„See oli meil nagu väike fännklubi (välisministeeriumis), väike grupp, kes uskus, et Eestil tõesti on midagi pakkuda,“ meenutab ta. „Uskusime, et ka isegi meie väike panus on vajalik ja seda oodatakse. Neil aastatel valmis ka Eesti esimene arengukoostöö strateegia, poliitikadokument 2006.­–2009. aasta jaoks. Seal sõnastati ka meie peamised põhimõtted – muu hulgas see, et prioriteetideks on demokraatliku, korruptsioonivaba riigi valitsemise ja hariduse edendamine. Need põhitõed on laias laastus jäänud samaks tänini.“

Eesti aktiivsus ÜROs

New Yorgis ÜROs töötamisest 2000. aastate keskel meenub Turgile, kuidas Eestis hakkas väikeriigina maailmaorganisatsioonis võtma rolle, mis Tallinnast vaadates tundusid vahel lausa ootamatud. „Pidime peamajale selgitama, et ÜRO kontekstis on humanitaarabi koordinatsioon, mille resolutsiooni läbirääkimisi meie suursaadik Intelmann tol ajal juhtis, äärmiselt oluline. Me hakkasime nii täiesti teadlikult maailma asjades aina rohkem kaasa rääkima. Et Eesti oli tolleks ajaks juba ELi liikmesriik, siis seda meilt ka oodati.“

Tiina Intelmann, Eesti suursaadik ÜROs aastail 2005–2011, meenutab, et pärast Eesti ühinemist EL-iga 2004. aastal oli kohe selge, et peame hakkama andma senisest ulatuslikumalt abi. Kohe tõusis aga küsimus, et kuidas seda ikkagi ÜRO vahendusel teha (nagu eelpool juttu, oli Eesti tolleks ajaks ÜRO fondidesse juba aastaid makseid teinud).

Hakkasime täiesti teadlikult maailma asjades aina rohkem kaasa rääkima. Et Eesti oli tolleks ajaks juba ELi liikmesriik, siis seda meilt ka oodati.“

Priit Turk

Eesti otsustas, et kõige õigem on alustada otsesest panusest humanitaar- ja katastroofiabisse. Selle kaudu toodi Eesti inimesele ÜRO kui maailma kriiside leevendaja temaatika lähemale. „Inimestel on ju ikkagi empaatia,“ ütleb Intelmann. „Et kui on mõni katastroof, siis on okei anda abi, eks.“

Lisaks hakkasid Eesti diplomaadid ÜROs võtma juhtrolle humanitaarabi küsimustes toimuvatel ülemaailmsetel läbirääkimistel. Eestist sai näiteks ÜRO 2. komitee eesistuja (2. komitee tegeleb arenguabi, kliima jm küsimustega). Lisaks juhtis Eestis ÜRO aastatuhande arengu eesmärkide seadmisel töögruppi, mis tegeles AIDSi-vastase võitluse, võimalikult paljudele inimestele viirusevastase ravi võimaldamisega. Eesti oli aktiivne osaline ka ÜRO naiste organisatsiooni UN Women asutamise juures. Seegi organisatsioon tegeleb otseselt maailma arengu küsimustega.

„Me püüdsime näidata just tegude, oma tööga, et arenguteemad on meile tähtsad,“ meenutab Intelmann. „Loomulikult, reaalses rahas – isegi kui per capita on meie jaoks tegemist suure või märkimisväärne summaga – ei jõua me kuidagi maailmas arenguabi andjana esiplaanile. Aga samas, kui annad oma panuse, siis seda hinnatakse.“

OECD arenguabi komitee liikmesus kui kvaliteedimärk

Keerame nüüd aega edasi – tuleme tagasi tänapäeva.

Välisministeeriumi arengukoostöö ja humanitaarabi bürood kuni selle suveni juhtinud Kadi Metsandi (nüüd on ta Pariisis Eesti OECD ja UNESCO missiooni asejuht) on välisministeeriumis töötanud 25 aastat ehk täpselt sama kaua, kui Eesti on olnud doonorriik.

Pool teenistusest on ta tegelenud just arengukoostöö ja humanitaarabi teemadega ning kinnitab oma kogemuse põhjal, et hoolimata valitsuste vahetumisest on Eestil olnud selles valdkonnas kogu aeg kindel siht silme ees.

„Meil on alati olnud strateegiline vaade ja vahendid, et seda sihti hoida,“ sõnab ta ja rõhutab nagu Intelmanngi, et meie summad ei saa kunagi konkureerima USA ja Saksamaaga, aga Eesti sisu teeb meist globaalselt konkurentsivõimelise partneri.

Hoolimata valitsuste vahetumisest on Eestil olnud arengukoostöös ja humanitaarabis kogu aeg kindel siht silme ees.

Üks märk sellest, kui kaugele oleme abiilmas jõudnud, on OECD arenguabi komitee (Development Assistance Committee ehk DACi) liikmeks saamine. Tegemist on foorumiga, mille liikmete peamine ülesanne on kokku leppida, kuidas arengukoostööd ja humanitaarabi kogu maailmas ellu viia. Laua taga on 31 doonorriiki, enamik neist ELi maad.

Inimkeeli on arenguabi komitee liikmesus Eestile omamoodi kvaliteedimärk – nagu kunagi Euroopa Liidu ja NATO liikmesus. „Seal olles saame teha paremini lobitööd eri partnerlusteks suurdoonoritega. Varem ei tuntud Eestit nii palju, aga nüüd oleme palju nähtavamad,“ sõnab Metsandi.

Eestit on varemgi liikmeks kutsutud, ent nüüd jõudis kätte aeg, kui riik oli selleks ise valmis. „Paar aastat tagasi viisime ellu valdkondlikku reformi ja lõime sihtasutuse, Eesti rahvusvahelise arengukoostöö keskuse (EstDev). Ministeerium on kahepoolsete projektide rakendamise ja koordineerimise keskusele üle andnud ja nüüd on meil rohkem aega, et tegeleda süvitsi poliitika kujundamisega,“ ütleb Metsandi.

Eesti rahvusvahelise arengukoostöö keskus (EstDev) lõi ühe eelduse OECD arenguabi komiteesse astumiseks, ent asutus ise on alles noor ja organisatsiooni käimatõmbamine on mõnevõrra aega võtnud.

Seitse prioriteetriiki, kuid peaprioriteet Ukraina

Kahepoolses arengukoostöös on Eesti praegu keskendunud seitsmele prioriteetsele riigile. Kolm neist on ELi idapartnerluse maad – Ukraina, Moldova ja Gruusia. Neli Aafrika riigid – Keenia, Namiibia, Uganda ja Botswana. Miks just need riigid?

„Ukraina, Gruusia ja Moldovaga on meil väga pikaajaline koostöö (Ukraina oli üks esimesi riike, kellele Eesti üldse kunagi abi andis – toim). Nad on meie prioriteetriigid alates 2006. aastast,“ selgitab välisministeeriumi välismajanduse ja arengukoostööküsimuste asekantsler Mariin Ratnik. „Ehkki praegu on loomulikult meie peaeesmärk Ukrainale humanitaarabi andmine ja riigi ülesehitamise toetamine, jätkame pikaajalise vaatega ka Moldovas ja Gruusias, kelle vajadusi päris hästi tunneme ja kellega meil on väga head suhted.“

Ka Aafrikas on Eesti otsinud partneriteks riike, kus on selgelt olemas soov meilt õppida ja võib näha huvi meie digi- ja hariduskogemuse vastu. „Me ei räägi enam ju tegelikult arenguabist, vaid arengukoostööst,“ täpsustab Ratnik. „Ja teeme seda just ja ennekõike riikidega, kes on ise sellest huvitatud.“

Prioriteetriikide nimekiri vaadatakse periooditi üle, järgmine kord ehk kahe-kolme aasta pärast. Praegu käib ka Eesti arengukoostöö/humanitaarabi strateegia terviklik uuendamine, et fikseerida tegevuskava järgmise viie aasta raames.

Me ei räägi enam ju tegelikult arenguabist, vaid arengukoostööst. Ja teeme seda just ja ennekõike riikidega, kes on ise sellest huvitatud.

Mariin Ratnik

„Meie abi andmise põhimõtted üldjoontes muidugi ei muutu,“ ütleb Ratnik. „Peamised valdkonnad on jätkuvalt digiteemad, naiste võimestamine, haridus ja demokraatia. Need suunad on end meie jaoks õigustanud. Lisaks muidugi humanitaarabi konkreetsete katastroofide korral. Eesti päästjad on maailmas väga hinnatud.“

Ja ikkagi: oleme nüüd, kui doonorriigina saame juba 25-aastaseks, üsna sarnases olukorras nagu abiandjaks hakates – riigieelarve on punases, valitsus otsib kärpekohti, rahvas kurdab elukalliduse üle. Kas meie rahvusvaheline abi andmine ei või taas pakule sattuda?

„Ei, Eesti inimesel ei jää seetõttu, et me teistel riikidel areneda aitame, mitte midagi saamata,“ usub Ratnik. „Raha ei ole riigi rahakotis muidugi kunagi piisavalt ning sellepärast on meie ülesanne riigina teha õigeid ja kaalutud otsuseid, kuhu seda suunata. Kui aga suuremat pilti vaadata, siis meil, kes oleme tegelikult väga edukad – taasiseseisvumisest saadik on meie majandus, meie heaolu kasvanud niivõrd palju – on vastutus ja kohustus toetada teisi, et nad jõuaksid samale tasemele. Sest lõpptulemusena, mida rohkem me toetame neid riike, kes praegu seda vajavad, seda rohkem kasvab sellest ka meie enda heaolu ning meie enda julgeolek.“

Artikkel on sündinud koostöös Välisministeeriumiga. Sellel pühapäeval, 24. septembril, saab samal teemal kuulata ka Neeme Raua kokkupandud saadet “Välismääraja” Kuku raadios.