Lukašenka trumbid

Aljaksandar Lukašenka, Euroopa viimaseks diktaatoriks nimetatud Valgevene president, rääkis märtsi alguses tervislikust liikumisest ja toitumisest. Tema rahvas peab lahti ütlema hamburgeritest ja hot dog’idest, sest “ütlen ausalt, mina pole neid kunagi proovinud ja teil ka ei soovita”.

Kuu aega hiljem seisab Minski ühe kesktänava, Sõltumatuse prospekti ääres endiselt McDonald’s. Vaid nelja jalutusminuti kaugusel Lukašenka residentsist.

Tunduks valgevenelik, et pärast tema märtsi alguse juttu rämpstoidu kahjulikkusest oleks see McDonald’s remondiks suletud või tehtud sellest näiteks kohalike LCD-telerite Horizont esinduspood.

Poliitiliste ja majanduslike vabaduste kontekstis näib Lukašenka kiuste hamburgerite söömine olevat üks suuremaid vabadusi, mida valgevenelased saavad nautida.

Opositsioonil puudub igasugune juurdepääs riiklikule meediale, aga erameediat Valgevenes sama hästi kui polegi. 19. märtsi presidendivalimiste eel vältisid riigi kontrollitavad telekanalid ja ajalehed iga hinna eest nimesid nagu Milinkevitš ja Kazulin – Lukašenka vastaskandidaate. Kui neist räägitigi, siis anonüümselt ja negatiivselt: umbes nii, et nad on Lääne ripatsid ja Lääs tahab dikteerida valgevenelastele, kuidas peab elama.

Presidendikandidaatide toetusallkirjade kogumist Lukašenka kasuks juhtisid kohalikud omavalitsused või tehaste, kolhooside ja kõrgkoolide juhtkonnad. Maksumaksja kulul eksisteeriv “administratiivne ressurss” töötas ainult ühe kandidaadi kasuks. Vastasrinna valimiskampaaniat segasid võimud, tehes seda varjamatult. Näiteks 18. märtsil pani Minski kino Kiiev, kus oli kokku lepitud Milinkevitši kohtumine valijatega, end “tehnilistel põhjustel” kinni. Maja taga valvas trellitatud akendega veoautos miilitsa eriüksus ning Milinkevitš rääkis paarisajale toetajale ja sajale ajakirjanikule kino välistrepilt nõrga kõlaga valjuhääldist.

Viis päeva kestnud eelhääletusele kamandati paljud tudengid käsukorras, samal viisil kamandati nad 19. märtsi nädalavahetuseks koju, et ühiselamud oleksid tühjad ning opositsiooni võimalikul meeleavaldusel võimalikult vähe inimesi.

Üliõpilased, kes siiski Lukašenka vastastega avalikult liitusid, riskisid kõrgkoolist väljaviskamisega, lisaks kuni 15-päevasele arestile. Ja kui ametlikel andmeil presidendivalimistel 83-protsendilise toetuse võtnud Lukašenka teatas 20. märtsi esinduslikul pressikonverentsil, et revolutsiooni Valgevenes ei toimu, oli tal tõsi taga.

Siin ei olnud enam vabadust valida, kas süüa McDonald’sis hamburger või eelistada kõrvalt toidupoest pärit kohaliku retsepti järgi küpsetatud lihapirukat. Ja kuigi korraks tekkis lootus, et Lukašenka talub opositsiooni rahumeelset meeleavaldust, sest esimesel, teisel ja kolmandal ööl ei rünnatud vastasrinna telklinnakut Oktoobri väljakul, purunes see neljandal ööl. Eriüksuse kumminuiamehed lõid platsi puhtaks ning algas väga avalike repressioonide periood. Sajad inimesed viidi arestimajadesse, neist mitmed jõhkra vägivallaga ja vähemalt üks meeleavaldaja on tõenäoliselt hukkunud. Kazulin arreteeriti, Milinkevitš võeti uurimise alla.

Poliitiliste ja majanduslike vabaduste kontekstis näib Lukašenka kiuste hamburgerite söömine olevat üks suuremaid vabadusi, mida valgevenelased saavad nautida.

Euroliit, OSCE, NATO ja USA tegid seda, mis on ainuvõimalik. Nad ei tunnistanud Euroopa südames asuva Valgevene presidendivalimiste seaduslikkust ja teatasid uutest viisasanktsioonidest Minski tippametnike vastu.

Ka Venemaa tegi seda, mis on Venemaale ainuvõimalik. President Vladimir Putin, kes Lukašenkast kui riigijuhist küll eriti palju ei arva, õnnitles teda kiiresti valimisvõidu puhul ja Vene välisministeerium esines mitme Valgevenet kaitsva avaldusega.

Valgevene presidendivalimiste ebaausus ja ebademokraatlikkus näitab Valgevene praeguste võimude suhtumist üldse euroopalikesse väärtustesse. Ent 12 aastat kümmet miljonit inimest valitsenud Lukašenka järjekordne ametlik valimisvõit ei kinnita üht Minskis levinud nalja. Nali on järgmine: valimistejärgsel hommikul läheb Lukašenka kabinetiülem presidendi juurde ja teatab, et šeff jätkab riigipeana. “Väga hea,” kostab Lukašenka. “Kas on ka halbu uudised?” Kabinetiülem noogutab: “Jah. Teie poolt ei hääletanud mitte keegi.”

On selge, et Lukašenkat toetasid 19. märtsil miljonid valgevenelased, sest senine president tähendab neile stabiilsust ja kuigi pisukest, siis ometi kindlat toimetulekut. Opositsiooni ühiskandidaadi Aljaksandar Milinkevitši võitu kartsid aga nad põhjusel, et nägid selles 1990. aastate alguse suurte segaduste ja vapustuste kordumise ohtu. Näitab ja kirjutab ju Valgevene riiklik meedia ühtelugu suurtest majandusprobleemidest “värviliste revolutsioonide” järgses Ukrainas või Gruusias.

Valgevene inimestel ei ole suurt eesmärki, mis tagaks valmisoleku suurteks muutusteks – näiteks Balti riikidele oli selleks soov astuda Euroopa Liitu ja NATOsse.

Lihtsustatult öeldes valitseb Valgevenes sotsialistlik plaani- ja käsumajandus, kus otse või kaude kuuluvad riigile tööstusettevõtted ja põllumajandusühistud (endised kolhoosid-sovhoosid) ning riik ka ütleb, mida ja kui palju nad peavad tootma. Lukašenka, kes sai 1980. aastate lõpus sovhoosidirektoriks, usub, et nii on parim rahvale ja riigile. Ta alustas näiteks küla taassünni programmi ja ehitab agrolinnakutesse kümneid ühepereelamuid ning loob kunstlikku tööhõivet, pannes ühte linnaplatsi pühkima kümme kojanaist, eelistades neid pisikesele tänavapuhastusautole.

Ja suur osa rahvast, kuigi muidugi mitte 83 protsenti, hääletabki tema poolt ning oleks ka nõus sellega, kui teoks saaks naljalugu, kus tugeva käega Lukašenka hüüdnimega Batka annab välja ukaasi, et Valgevene presidendiks võib kandideerida ainult inimene, kes on viimased viis aastat töötanud Valgevene presidendina.

Millal langeb Lukašenka?

Lukašenka trumbid on siseriiklik majanduslik stabiilsus, mis püsib Venemaa toel, Venemaa poliitiline abi, opositsiooni väikesearvulisus ja killustatus ning valgevenelaste vähene teadmine, milline oleks teistsugune maailm.

Aga samal ajal Lukašenka mõistab, kui ebaefektiivne ja kui kergelt haavatav on praegune Valgevene. Venelaste Gazprom teatas märtsi lõpus, et kavatseb tõsta Minskile eksporditava maagaasi hinda tuhande kuupmeetri eest senise 47 dollari asemel viis korda. See uudis seletab, miks Lukašenka on viimased kuud rääkinud kohalike energialiikide nagu turvas ja puit kasutuselevõtust. Gaasi maailmaturuhind oleks Valgevene majandusele ränk koorem, Minsk jääks ilma tuludest, mida ta praegu teenib Vene odava gaasi edasimüügist nii sisemaiselt kui ka välisturule.

Nõukogude majandusmudel 21. sajandi Euroopa südames ei saa enam kaua kesta. Kui Lukašenka hakkab ise seda järsult muutma, siis võtab ta oma toetajatelt põhjuse teda toetada.

Minskis töötavad välisdiplomaadid oletasid nädal tagasi, et Valgevene režiim on millegipärast – võimalik, et peatsete majandusraskuste ja oodatust võimsamate opositsiooni meeleavalduste tõttu – suures segaduses ja väga närvis. Lukašenka lükkas edasi 31. märtsile kavandatud ametissepühitsemise tseremoonia ning kadus üldse pärast valimistejärgset pressikonverentsi teleekraanidelt.

Eesti esimene peakonsul Minskis (1996 – 1998) Vladimir Redpap arvas Postimehes, et nagu kunagi Balti riike, tuleks vahest ka Valgevenet ahvatleda lubadustega, mis paneksid presidendi huvituma muudatustest. Siin on üks suur erinevus. Balti riikides ei ole pärast iseseisvuse taastamist opositsiooni kordagi kumminuiadega pekstud ja vastasrinna poliitikud pole kadunuks jäänud. Valgevenes on tehtud nii ühte kui teist ja veel palju muid täiesti demokraatiaväliseid asju.

Lukašenka režiim ehk Euroopa viimane diktatuur langeb siis, kui Lukašenka kaotab enamiku oma trumpidest.

Lukašenkat toetasid 19. märtsil miljonid valgevenelased, sest senine president tähendab neile stabiilsust ja kuigi pisukest, siis ometi kindlat toimetulekut.

Esmalt Venemaa. Moskva võtab oma kaitsva käe Valgevene kohalt arvatavasti ainult õige raskelt, sest ei taha lasta juhtuda veel ühel “värvilisel revolutsioonil” ühes endise NSV Liidu vabariigis ja seda eriti Valgevenes. On muidugi võimalik, et Kreml leiab Minskist Lukašenka asemele teise inimese ja proovib korraldada võimuvahetuse.

Tõsisemalt rääkides võib Lukašenka esimesena kaotada oma senise majandussüsteemi, kui see pragunema hakkab ja raske ohkega kokku vajub. Sellele järgneb rahva rahulolematuse kiire kasv.

Opositsioon vajab sisemist koondumist ja välist toetust. See viimane ei tohi aga tulla vormis, mis võimaldaks režiimil näidata vastasrinnet Lääne peost sööva Valgevene mahamüüjana. Eurosurvesse suhtuksid tõrjuvalt ka paljud lihtsad valgevenelased: “Mis te tulete meid segama!” hüüdis üks mammi Minski-lähedases räämas külas.

Kõige tähtsam oleks näidata lihtsatele valgevenelastele, milline on teistsugune maailm: mida tähendab demokraatia ja vaba ajakirjandus, võimalus ilma eriloata sõita välismaale ja võimalus tegeleda vabalt ettevõtlusega, võimalus valida endale ausatel valimistel parlament ja president, võimalus lugeda Minski Interneti-kohvikus opositsioonilisi kodulehekülgi ilma kartlikult ringi piilumata.

Mida saab teha Eesti?

Seni ei ole Eesti Valgevene aitamiseks just ülearu palju teinud, kui niinimetatud viisakeeldudega ühinemine ja Milinkevitši kui Lukašenka pearivaali verbaalne toetamine välja arvata. Demokraatliku riikluse kogemuseta Valgevene kuulub aga Euroopasse ja Euroopa, ka Eesti üks tõsiseid missioone peaks olema aidata oma kontinendikaaslastel liikuda euroopalikuma maailma poole.

Mida me saaksime teha, lisaks sellele, mida tegi Silver Meikar, kes 20. märtsil pani Minski Oktoobri väljakule meeleavaldajate sekka püsti esimese telgi – vihje Ukraina Oranžile revolutsioonile, mille ümber kerkis peagi telklinnak?

Me saaksime siia seminaridele-konverentsidele-õppereisidele kutsuda võimalikult palju valgevenelasi, tudengitest ajakirjanikeni ja kolhoosnikest omavalitsusametnikeni, et näidata neile teistsugust maailma ning vabakssaamise võlu ja valu. Nad lähevad koju tagasi, olles selle teadmise võrra rikkamad. Ja võib-olla julgemad.

Me võiksime kaaluda, kuidas toetada Leedut ja Poolat, kes on võtnud oma koolidesse õppima Valgevenes poliitilistel põhjustel eksmatrikuleeritud üliõpilased. Kuid meie huvi peaks olema, et need tudengid sõidavad õpingute lõppedes taas Minskisse või Vitsebskisse või Gomelisse.

Kõige tähtsam oleks näidata lihtsatele valgevenelastele, milline on teistsugune maailm.

Euroopa Liidu ühine välispoliitiline surve Lukašenkale on ju olemas niikuinii ja see ei tohi hetkekski nõrgeneda.

Meid tabab ebaõnnestumine, kui kõik jääb vaid välisministeeriumi kohuseks ja teised vaatavad ükskõikselt kõrvalt või kirjutavad hoopis parteilehtedes “Käed eemale Lukašenkast!”.

Me vajame Valgevene nagu ka teiste Euroopa liidu lähinaabrite Moldova, Gruusia ja Ukraina asjus poliitika kujundamiseks ministeeriumideülest mõttekoda.

Praegu on Lukašenka Valgevene ilusa looduse ja mõnusate inimestega maa Euroopas, kus mullu käis vaid 90 000 välisturisti. Mitu korda väiksem Eesti võttis samal ajal vastu 1,9 miljonit välismaist külalist – kui lugeda vaid neid, kes siin öö veetsid.