Lühike ülevaade Rootsi sisepoliitikast

Rootsi on väga kõrge valimisaktiivsuse ja arenenud poliitilise kultuuriga riik, kus ministrite tagasiastumised on normaalne viis oma tegude eest vastutada. 1976. aastal osales valimistel 91,8% hääleõiguslikest kodanikest. Viimased, 2006. ja 2010. aasta valimised, on olnud sama ajaloolised: esmakordselt peale Teist maailmasõda valiti teiseks ametiajaks tagasi parempoolsed, tänaseks juba kaheksa aastat tegutsenud paremerakondade liit Alliansen. Kuigi vasakleeril oli oma liit, saadi siiski lüüa ning 2010. aastal mindi laiali. Kuivõrd murranguliselt on 21. sajand Rootsi poliitmaastikul alanud, selgub, kui heita kiire pilk ajaloole.

“Sotsiaaldemokraatlik paradiis”

Rootsi poliitikat on erakondadest kahtlemata kõige enam mõjutanud Rootsi vanim erakond Sotsiaaldemokraadid, 1889. aastal asutatud ametliku nimega Sveriges Socialdemokratiska Arbetarepartiet. Suure depressiooni ajal asuti eesotsas Per Albin Hanssoniga (ametiaeg 1932–1946) rajama nn heaoluühiskonna mudelit: viidi sisse töötu- ja tervisekindlustus, toetused lastega peredele, loodi pensionisüsteem ja  reformiti haridussüsteemi. Hanssoni järel (oli ka Teises maailmasõjas Rootsi neutraalsuse taga) sai peaministriks Tage Erlander, kes teenis peaministrina järjest  23 aastat. Erlander jätkas reforme üüritoetuste, kohustusliku põhikoolihariduse, lastetoetuse ning avaliku sektori kasvatamisega. “Rootsi mudel” sai maailmas tuntuks. Muuseas, 1960. aastate lõpus toimus riigis nn Du-reformen ehk avalik kampaania “sina” kasutamiseks “teie” asemel. Tegemist polnud küll riikliku initsiatiiviga, ent see peegeldab sellegipoolest ajastu hõngu.

Erlanderi järel oli valitsusjuhiks Olof Palme (1969–1976), kes paistis silma ka oma rahvusvahelise tegevuse poolest, olles Vietnami sõja avalik kriitik. Erlanderi kuldne ajastu oli lõppenud, ülemaailmne majanduskriis süvenemas ning naftahind languses, mille tulemusel suurenesid  ka Rootsi töötus ning inflatsioon. Tema ajal toimus ka 1974. aasta põhiseadusmuudatus: uue seaduse järgi kuulus kogu võim rahvale, parlamendisaadikute arv muudeti paarituks (349 saadikut 350 asemel) ning kuninglik perekond kaotas õiguse hääletada ja poliitikas kaasa rääkida. Sel ajal oldi valmis Rootsi monarhia n-ö erru saatma. Palme tuntud sõnadega jäid monarhiast alles “kõigest sulg, dekoratsioon ja vabariiki on lihtne ellu kutsuda, kui selleks soov on”¹. Palmet armastati ja vihati, ta sai teist korda peaministriks 1982. aastal. Palme mõrvati 1986. aastal ja see juhtum on tänaseni lahendamata.

Peaminister Fredrik Reinfeldt on sattunud mõnevõrra raskustesse, üritades kombata Rootsi paremleeri valuläve.

Pärast teda jätkas Ingvar Carlsson, kes mõistis toonast valijate soovi liberaalsemate reformide järele ning muuhulgas alandas tulumaksu. Ta naasis pärast 1991–1994 kestnud Carl Bildti valitsust, kes oli pääsenud võimule ja ka kaotanud võimu majanduskriisi tõttu. Carlsson tüüris Rootsi Euroopa Liitu – hoolimata sotsiaaldemokraatide ja roheliste vastuseisust. 1996–2006 oli peaministriks Göran Persson, kelle ajal tõusis rahulolematus kõrge töötuse ning toetuste kärbete üle. Tema järel valiti Sotsiaaldemokraatide esinaiseks Mona Sahlin, kes otsustas pärast  2006. aasta valimiskaotust areenilt üldse lahkuda, olles saanud erakonnale kõigest 30,66% häältest. Tegemist oli erakonna halvima tulemusega alates 1914. aastast. Sotsiaaldemokraatide juhtimise võttis üle Hí¥kan Juholt, keda saatsid mitmed skandaalid.² Juholt otsustas tänavu jaanuaris tagasi astuda, olles erakonda juhtinud kõigest 10 kuud.

Hetkel on sotsiaaldemokraatide esimees Stefan Löfven. Sotsiaaldemokraatide toetus on jõudsalt kosunud, ent vähe on juttu nn Löfveni-efektist kui vasakpoolsete tagasitulekust, pigem on tegu stabiilsusperioodiga peale erakonda tabanud tagasilööke. Soovitakse keskenduda eeskätt töökohtade loomisele ja hariduse kvaliteedi parandamisele, eelmiste valimiste ja tänase päeva peaküsimustele. Koalitsioon on süüdistanud neid oma ideede puudumises ja pelgalt kritiseerimises, liberaalide peasekretär Kent Persson ütles hiljuti, et valijate optimism võib jahtuda, kui Löfven hakkab uusi poliitikasuundi täpsemalt sõnastama. Ettevalmistused valimisteks aga käivad igas leeris. Sahistatakse, et isegi endine Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Margot Wallström võib kodumaale naasta. Wallström pole seda ei kinnitanud ega ümber lükanud.

Alliansen

1904. aastal asutatud algselt konservatiivne, hiljem paremtsentristlik erakond Moderaadid on mänginud Rootsis suuremat rolli alates 1980. aastatest. Carl Bildt oli valitsusjuhiks 1991–1994, Eestilegi äärmiselt olulisel ajal. Bildt soovis majanduskriisis vaevleva Rootsi ümber orienteerida avatuma turumajandusega riigiks, erastades riigiettevõtteid  ning meelitades välisfirmasid riiki. Paraku oli kriis 1990. aastatel Rootsis pikaajaline ning valijad soovisid 1994. aastal taas kord vahetust. Praegune valitsuskoalitsioon Allianss ehk Alliansen moodustati kaks aastat enne 2006. aasta valimisi, et ühise manifesti ja harmoniseeritud valimisprogrammiga valitsus moodustada. Otsustavaks sai umbes 119 000 häält (48,2% häältest said parempoolsed, 46,1% vasakpoolsed), mis moodustab elanikkonnast 1,3%.

Alliansi esimest, 2006. aasta võitu on analüüsitud palju. Küsitluste järgi pole Rootsi valijad tervikuna kunagi varem olnud niivõrd parema tiiva toetajad kui nendel valimistel (46% valijatest 32% vastu).³ Teiste faktorite seas on tõstetud esile, et liberaalide programm oli paremini valijateni viidud. Ühtlasi keskenduti tööhõivele, millega  võeti sotsiaaldemokraatidelt nende senine suurim trump. 2006. aasta valimiste ajal kaotasid sotsid ja võitsid moderaadid kõige enam keskklassi, kõrgemate avalike teenistujate ja Stockholmi valijate hääli. Üldiselt eelistasid noored ja 41–50 aasta vanused samuti moderaate. 20. sajandi keskel eelistas enamik noori aga sotsiaaldemokraate. Kõige enam andsid moderaatidele toona oma hääli ettevõtjad. Siit ehk ka põhjus Alliansi “töötajate partei” kuvandi kultiveerimiseks  ning “töölispartei” mõiste võimalikuks muutumiseks tulevikus.

1960. aastate lõpus toimus riigis nn Du-reformen ehk avalik kampaania „sina” kasutamiseks „teie” asemel.

Koalitsioon asus enda manifesti kohe  maksukärbete ja -soodustuste ning toetuste järkjärgulise vähendamisega teostama. Tervishoiusüsteemi muudeti liberaalsemaks, mille tulemuseks olid lühemad järjekorrad ja inimeste suurenenud valikuvabadus. Töötaja sotsiaalkindlustusmaksu kuni 26-aastaste palkamisel vähendati 15,49 % peale (üldiselt  31,42% brutopalgast). Opositsiooni hinnangul pole see samm tööhõivet tõstnud ega teegi seda, reaalsuses on seda aga raske mõõta, nagu tööturu ametkonnad öelnud on. Üks maksudest, mis 2007. aastal kaotati, oli nn jõukusmaks, förmögenhetsskatt. Lisaks astmelisele tulumaksusüsteemile oli see maksulisa ette nähtud alates 1,5 miljonit Rootsi krooni ehk väikse korteri väärtusega võrreldavat varandust omavatele (mitte teenivatele) inimestele. See maks tõi halvimatel juhtudel kaasa näiteks selle, et vanaduspõlve nautivad inimesed pidid oma maja või suvekodu maha müüma. Hispaania võttis järgneval aastal Rootsist eeskuju ning Prantsusmaa on tänaseni ainus Euroopa riik, kus säärane maks veel alles on.

Koalitsioonipoliitikat saatis heakskiit ning 2010. aasta valimistel koguti 3,83% varasemast enam hääli, kuigi sel korral moodustati tänaseni kestev vähemusvalitsus. Eelneva mandaadi ajal alanud majanduskriisi puhuks suudeti paremini valmistuda, töötajate produktiivsus tõusis 2006. aastaga võrreldes ning riigi rahaasjad olid korras, kuigi töötus oli kasvanud. Hetkel on tööpuudus Rootsis 7,8% ja  see on valitsuse suurim mureküsimus. Finantsminister Anders Borg on aga austatud mees, kes on hoidnud riigi majanduse langusest. Riigivõlg on tasa, aga targu 2006. aastast vähenenud, püsides 32% SKT juures (1,08 miljardit SEK), riigieelarve on ülejäägis ja inflatsioon on 1,3%.

Peaminister Fredrik Reinfeldt on aga sattunud mõnevõrra raskustesse, üritades kombata Rootsi paremleeri valuläve. Kevadel oli Rootsis suureks teemaks tema idee, et tulevikus võiks inimesed töötada kuni 75. eluaastani. Reinfeldt üritas kohe lahvatanud avalikus arutelus selgitada, et see on pigem soovitatav ning tööandjate ja -võtjate mentaliteedi suunas tulistatud mõte rõhuasetusega töökohtadel ja karjäärivahetusel ning elukestval õppel. Selle ideega valitsus plusspunkte ei teeninud.

Mais lahvatas uus skandaal, kui peaminister Reinfeldt kommenteeris kõrget tööpuudust väitega, et ”etnilistel rootslastel” pole olukord nii halb. Vastuolulisena näiv väljenduslaad tekitas palju poleemikat. Sotsiaaldemokraatlik leer mõistis selle suhteliselt üheselt hukka, Löfven nägi selles teadlikku katset varjutada valitsuse suutmatust vähendada “massilist” tööpuudust. Liberaalne ning konservatiivne meedia pidas poleemikat Reinfeldti väljenduslaadi üle liialdatuks. Arvati, et tegemist oli (halvasti välja kukkunud) katsega viidata tööpuuduse strukturaalsele iseloomule. Ühtlasi ei arvatud erinevalt vasakpoolsetest, et skandaal mõjutaks võimuliitu või selle reitingut pikemas perspektiivis. Valitsuskabinet selgitas hiljem pressiteates, et statistika kohaselt on Rootsis sündinud 25–54-aastaste tööpuudus 3,4%, samal ajal kui täiskohaga õppivate töötus on 25,5% ja välismaal sündinud 25–54-aastaste töötusemäär 14,8%. Korrati ka peaministri lausungi põhisõnumit, et töötus on strukturaalne. Lisaks kriisidele on erasektorisse suundunud ka mitmed 2000. aastatest alates figureerinud tugevad poliitikud: Ulrica Schenström (riigisekretär, lahkus ametist 2007), Sven Otto Littorin (endine tööminister ja Moderaatide peasekretär), Kristoffer Tamson (Reindfeldti kõnede kirjutaja) ja Maud Olofsson (Keskpartei endine juht ja majandusminister, töötab nüüd muuhulgas Hillary Clintoniga).

Erakondadest

Tänaseks juba kaheksa aastat tegutsenud paremerakondade liitu kuuluvad Moderaadid, Keskpartei, Rahvapartei ja Kristlikud Demokraadid. Hetkel populaarsuselt kolmas partei on Rootsis rohelised (2012. aastal toetus 8,7%, 2010. a 7,3%). Erakonna esimehed on Åsa Romson ja Gustav Fridolin. Nende teatav ELi-vastasus (ja ka kodanikupalga toetus) hääbus vasakliidu läbirääkimistel üle-eelmistel valimistel ja nad sooviksid saada 2014. aastal ministriportfelli. On öeldud, et neil puudub korralik peaministrikandidaat, mis muudaks erakonna tõsiseltvõetavamaks. Järgneb turumajandust ja detsentraliseerimist pooldav Rahvaerakond, Folkpartiet (2012 5,5%, 2010 7,1%), kes kuulub valitsuskoalitsiooni muuhulgas esimehe Jan Björklundi haridusministri portfelliga. Viiendal kohal on Keskerakond, Centerpartiet (2012 4,7%, 2010 6,6%), kes on olnud nii vasak- kui ka paremvalitsuste koalitsioonipartner. Hetkel on Annie Lööf majandusminister. Endine esinaine Maud Olofsson oli ka Reinfeldti tugev liitlane koalitsioonis, nüüd olla suhted tihedamad Björklundi ja Hägglundi vahel. Järgneb paremäärmuslik Rootsi Demokraadid, Sverigedemokraterna (2012 5,4%, 2010 5,7%), kellega koostöö on kõik suuremad parteid välistanud. Nende järel figureerib suurima languse läbi teinud Kristlikud Demokraatid, Kristdemokraterna (2012 3,7%, 2010 5,6%). Erakonna esimees Göran Hägglund on hetkel sotsiaalminister. On veel Vasakpartei, Vänsterpartiet (2012 5,9%, 2010 5,6%), 1967. aastani ametliku nimetusega kommunistlik partei ja Euroopa Liidu vastane. Euroopa Parlamendi valimistel palju hääli saanud Piraadipartei pälvis kahe aasta eest vaid 0,65% häältest.

Rootsi poliitmaastiku anatoomia

On oluline märkida, et parteide positsioneering parem-vasak skaalal on aja jooksul oluliselt keskele nihkunud. Sotsiaaldemokraadid (ja ka Vasakpartei) nihkusid 1980. aastatel rohkem keskele, liberaalide osas toimus sama tendents 2002–2006. Rohelised on liikunud vasakule, Rahvapartei ja Kristlikud Demokraadid võrreldes 1980. aastatega mõnevõrra paremale. Keskpartei nihkus 1990. aastatel vasakule, kuid naases paremale 2006. a valimisteks. 

Rootsi poliitikat on erakondadest kahtlemata kõige enam mõjutanud Rootsi vanim erakond Sotsiaaldemokraadid.

Üldiselt hääletatakse Rootsis maailmavaatelisest või poliitilisest seisukohast lähtudes, mitte niivõrd konkreetsetest isikutest ajendatuna. Siit võib järeldada, et rootslased on pigem meeskonnamängijad, mille alus on mõistagi kirjutatud ja kirjutamata poliitilise kultuuri reeglid. Erakondade juhid ning nende populaarsus mängib mõistagi valimistel rolli, ent kindlasti mitte peamist. Perssoni ebapopulaarsus oli põhjuseks koguni 15% endistele sotsiaaldemokraatide hääletajatele valida 2006. aastal liberaale.

Stiilinäiteks poliitilise kultuuri ja poliitikute vastutuse osas võib ära tuua 2006. a juhtumi, kus kolm äsja ametisse nimetatud liberaalidest ministrit pidid tagasi astuma, sest nad polnud tasunud teleriomanikele kohustuslikku raadio- ja telerimaksu, mis on igakuiselt mõõdetuna u 17 eurot. Aastate jooksul 1000–1500 euro suuruseks kogunenud võlad tasuti ära, kuid avalikkuse hukkamõist oli ühene ega andnud ruumi eneseõigustustele. Poliitik peab olema püham kui paavst ise.

Tavaliselt valitakse erakond sotsiaalse klassi järgi, kuigi alates 1960. aastast on selle roll tunduvalt vähenenud. Tähtis on ka maailmavaateline aspekt, mille tippaeg jäi aga 1970.–1980. aastatesse. Järgnevad elatustase, kuuluvus ametiühingusse, regioon, vanus jm. Regiooniti jaguneb  Põhja-Rootsi peamiselt punaseks ning Lääne-Rootsi siniseks. Avaliku sektori töötajad hääletavad pigem vasakpoolseid, erasektor pigem liberaale. Alates 1990. aastatest vahetavad ligi 30% inimestest valimistevahelisel ajal oma eelistust, kuid sugugi mitte mõtlematult. On märkimisväärne, et paljud sotsiaaldemokraatide senised toetajad soovisid eelmistel valimistel abirahasid vähendada, tugevdada ettevõttemajandust, müüa riigiettevõtteid, alandada makse ja kaotada senine kinnisvaramaks.

Traditsiooniliselt on valimiste põhiküsimuseks tööhõive ja hoolekanne, järgnevad haridus, pensionid, maksud ja perekonnapoliitika. 2006. aastal keskenduti senisest enam ettevõtluse soodustamisele, eratervisehoolekandele ja maksude vähendamisele. Haridus on alates eelmise sajandi lõpust tugevalt päevakorda tõusnud. Sel aastal käivitus uus A–F hindamissüsteem, mille objektiivseid tulemusi on veel vara analüüsida. Björklundi üks huvitavamaid mõtteid on põhi- ja keskkoolides sisse viia hiina keele õpe. See oleks praeguse kavandi kohaselt vabalt valitav võõrkeel saksa, prantsuse ja hispaania keele kõrval. Björklundi hinnangul võtaks see aega 10–15 aastat.

Rootsi mudeli jätkusuutlikkus

Maailmakuulus Rootsi hoolekanne ja heaoluühiskond on asjad, mille üle rootslased tihti uhkust tunnevad. Peamisi probleeme on jätkusuutlikkus ja elanikkonna vananemine, nagu kõikjal Euroopas. Tõenäoliselt ei suuda suure avaliku sektori kulutustega juhtivad heaoluriigid, Rootsi (ega Prantsusmaa) praeguste mudelite juures tuleviku väljakutsetele vastu astuda. Et saada 2025. aastal tänast pensionit, tuleb rootslastel töötada 2–3 aastat kauem – või panustab riik juba praegu defitsiidis olevasse pensionisüsteemi senisest enam. Rootsi ametiühingute (Landsorganisationen, LO) uus juht Karl-Petter Thorwaldsson on kutsunud üles taastama heaoluühiskonda, kritiseerides Reinfeldti poliitikat. Et tegemist on väga mõjuvõimsa asutusega nii sotsiaaldemokraatide hulgas kui ka ühiskonnas tervikuna, on sel arvestatav mõju.

Uued valimised

Täna saaksid sotsiaaldemokraadid, rohelised ja vasakpartei 50%, häältest, valitsev koalitsioon 43%. Liberaalid on Perssoni sõnul “uues poliitilises reaalsuses”. Juunis sai liberaalide uueks strateegiks Per Schlingmann, mida nähakse olulise sammuna erakonna maine uuendamisel. Sedasama teevad uue juhiga ka sotsiaaldemokraadid, ent Löfvenist tulenev optimism võib paljude arvates peagi raugeda: valitsuse vastus sotsiaaldemokraatide kriitikale on olnud nende pakutavate alternatiivide puudumine. Kusjuures seda on Euroopa ning majanduskriisi laiemalt vaadates vasakpoolsetele ette heitnud muuhulgas ka The Economisti sõsarväljaanne European Voice⁴.

Üldiselt hääletatakse Rootsis maailmavaatelisest või poliitilisest seisukohast lähtudes, mitte niivõrd konkreetsetest isikutest ajendatuna.

Koalitsioon vajaks 7,5-protsendilist tõusu järgmise kahe aasta jooksul. Tegemist pole aga valimisprognoosiga: 2008. aasta kevadel oli valitsuskoalitsiooni toetus 40%, samal ajal kui 55,7% valijatest toetas sotsiaaldemokraate, vasakparteid ja rohelisi. Vasakleeri valimisliidu taasteket ei osata ennustada, ükski erakond pole seda ümber lükanud, samas ka mitte oluliselt julgustanud. Raske majanduslik olukord soosib klassikaliselt vasakerakondi. Koalitsioon aga püsib ning on sisemiselt väga dünaamiline, koosnedes neljast erinevast parteist ja omades kaheksa-aastast koostöökogemust. Kui tööpuudus eeskätt noorte seas alaneks, oleks koalitsioonil võimalik ka kolmandaks ametiajaks valitsus moodustada – ning seega ajalugu edasi kirjutada.