Lootusetuse vastumürk on valima minemine

Valimistulemust mõjutab mõistetavalt ka koroonaviiruse epideemia. Nimelt takistavad valimiskampaaniat mitmed tervisekaitse ettekäändel kehtestatud silmakirjalikud piirangud. Keelatud on väikesedki avalikud opositsiooniaktsioonid, näiteks 30 omavalitsuse saadikute kongress Veliki Novgorodis või piketid kandidaatidele allkirjade kogumiseks. Samas on lubatud arvukad valitsuse korraldatud tegevused, näiteks mitme tuhande osavõtjaga koolilõpetajate paatoslik pidu „Helepunased purjed“ Peterburis.

Samuti sanitaarepidemioloogilistel põhjustel toimuvad valimised sel aastal mitte ühel, vaid kolmel päeval. See raskendab tugevalt valimiste kontrollimist ning hõlbustab kodanike survestamist ja tulemuste võltsimist.

Epideemia tähendab sotsiaalmajandusliku olukorra halvenemist, piirangutest mõjutatud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete laostumist, pettumustunde suurenemist, depressiooni ja lootusetust. See omakorda toob kaasa võimupartei reitingute languse ja võimaliku protestihäälte kasvu. Venemaa avaliku arvamuse uurimiskeskuse küsitlused näitavad alates 2020. aasta kevadest sotsiaalse pessimismi kasvu. Võimupartei Ühtne Venemaa reiting oli juuli alguses neil andmetel vaid 28,7 protsenti.

Teiseks vajutab valimistele pitseri mullusuvine põhiseaduse reform, mis laiendas veelgi presidendi volitusi, eriti kohtusüsteemi mõjutamisel ja ärakasutamisel. Reform raskendas Vene kodanike õiguste kaitset välismaal ning põhiseadusesse lisandus palju uusi kandideerimise keelde, mis varem sisaldusid üksnes seadustes, kuid mitte konstitutsioonis.

Selline kombinatsioon valitsuse toetuse langusest ja suuremat tagakiusamist võimaldavast uuendatud põhiseadusest ning võimude kodanikuühiskonna ja opositsiooni survestamisest on loonud isegi Venemaa valimiste mõistes ennekuulmatu olukorra.

Järkjärguline tasalülitamine

Peale vanuse olid valimistel kandideerimise piirangud Venemaal kuni 2000. aastateni minimaalsed. Valida ei saanud kandidaati, kelle kohus oli tunnistanud teovõimetuks või karistanud vabadusekaotusega. Samuti ei saanud riigiduuma valimistel kandideerida kodanik, kellelt kohus oli ajutiselt võtnud õiguse töötada riigiametis ning hääletamise ajal oli see kohtuotsus veel jõus. Vastuolulisi piiranguid hakkas lisanduma Vladimir Putini teisest presidendi ametiajast. Aastate jooksul seadustesse kirjutatud vastuoluliste piirangute mõju avaldus täiel määral selle aasta alguses. Pärast Aleksei Navalnõi vahistamist 17. jaanuaril 2021 ja tema toetuseks toimunud meeleavaldusi on peaaegu kõik Navalnõid toetavate organisatsioonide piirkondlikud allüksused lüüa saanud: osa kaastöötajatest on riigist lahkunud, teised vahistatud, kohus on käskinud organisatsioonid likvideerida.

Pärast Navalnõi toetusaktsiooni selle aasta alguses peeti kinni 17 600 inimest enam kui 125 linnas, avati üle 9000 haldusõiguserikkumise toimiku, algatati 90 kriminaalasja. Pärast 21. aprilli meeleavaldust peeti kinni veel ligi 1800 inimest.

Suurima õigustest ilmajäetute rühma moodustavad topeltkodakondsuse või välisriigi elamisloaga kodanikud – hinnanguliselt enam kui kuus miljonit inimest.

Navalnõi organisatsioonide vastu kiirkorras algatatud kohtuasjad tõid kaasa uued piirangud. Juuni algul võeti vastu seadus, mis keelab kandideerimise kodanikel, kes on seotud kohtuotsusega äärmus- või terrorirühmituseks tunnistatud ja seetõttu likvideeritud või keelustatud organisatsiooniga. Kolm aastat enne organisatsiooni likvideerimist või keelustamist selle asutajate, juhtkonna, struktuuriüksuste juhtide ja nende asetäitjate ringi kuulunud inimesed jäid ilma õigusest osutuda valituks viie aasta vältel pärast kohtuotsuse jõustumist. N-ö tavaliikmed, töötajad ja teised organisatsiooniga seotud isikud, jäid kandideerimisõigusest ilma kolmeks aastaks. Seotuseks võib pidada toetusütlusi, annetusi ja muud abi.

Seejuures on märkimisväärne, et sellel seadusel on vastupidiselt õigustavadele tagasiulatuv jõud: see karistab tegevuse eest, mida sooritamise ajal ei peetud ebaseaduslikuks. Lisaks ebamäärane sõnastus nagu „toetusavaldused internetis“ ja „mitmesuguse abi osutamine“, mis loob suurepärased võimalused omavoliks opositsioonimeelsete kodanike kallal.

Miljonid ohvrid

Täpset arvu, kui palju Venemaa kodanikke on kaotanud õiguse valimistel kandideerida, on võimatu välja arvutada. Liikumise Golos hinnangul on riik keelanud valimistel kandideerimise vähemalt üheksa miljonil inimesel ehk umbes kaheksal protsendil hääleõiguslikest kodanikest. Tõenäoliselt on see arv aga palju suurem. Navalnõi organisatsioonide äärmuslikuks tunnistamine võtab kandideerimisõiguse ära veel mitmelt sajalt tuhandelt poliitiliselt aktiivselt kodanikult.

Suurima õigustest ilmajäetute rühma moodustavad topeltkodakondsuse või välisriigi elamisloaga kodanikud – hinnanguliselt enam kui kuus miljonit inimest.

„Poliitilises teos“ süüdimõistetute arv ei ole nii suur, kuid siia liigituvad tuhanded poliitilised aktivistid, meeleavaldustel osalejad, poliitiliste staapide vabatahtlikud ehk riigi poliitiliselt kõige aktiivsemad inimesed.

Äärmusluse kriminaalparagrahvide alusel mõisteti eelneva kümne aasta jooksul süüdi 3363 inimest. Samas ainuüksi 2020. aastal mõisteti 4096 inimest süüdi äärmuslike materjalide tootmises või levitamises, äärmusliku sümboolika propagandas või avalikus demonstreerimises. Kandideerimisõiguse kaotamine ohustab umbes 10 000 inimest, kes on viimastel kuudel võetud vastutusele kooskõlastamata aktsioonide korraldamise või nendel osalemise eest.

Need arvutused on seotud aga vaid otseste keeldudega, lisanduvad veel kaudsed. Föderaalametitesse ja -asutustesse, munitsipaalringkondade ja linnaosade juhikohtadele kandideerijad peavad registreerimisel sulgema hoiused, lõpetama sularaha ja väärisesemete hoiustamise välismaal ja/või võõrandama välismaised finantsvahendid. Seda tuleb teha mitte ainult valituks osutumisel, vaid see on registreerumise eeltingimus. See tähendab, et pea kõik suurettevõtete esindajad on de facto kaotanud kandideerimisõiguse või toob kandideerimine kaasa ülemäärased kulud.

Piirangute eesmärgiks on kodanike proteste võimalikult palju vaigistada, kuid hirm tagakiusamise ohvriks langeda ei muuda kasvavat rahulolematust halvenevate elutingimuste ning väärika ja kindla tuleviku väljavaadete puudumise pärast. Hirmul ei ole ainult inimesed, vaid ka kandidaadid ja parteid, eriti „süsteemi kuuluvad“ ehk riigiduumas esindatud parteid. Seetõttu jääb nende kriitika ettevaatlikuks, nad eralduvad rõhutatult Navalnõist ja tema toetajatest.

Lahendus – valimine

Enamikule Venemaa kodanikele on lihtsaim ja ohutuim viis protestimiseks valima minemine. See muudab võimud veelgi närvilisemaks. Valimisaktiivsuse vähendamiseks langeb nüüd kampaania kõrgaeg kokku puhkusehooajaga suvel, kui enamik inimesi seda ei märka. Nii jõuavad valima varjatult kokku kogutud ülemuste otsustest sõltuvad ja mõjutatavad valijad, samas kui sõltumatute valijate meelitamisele seatakse hulgaliselt takistusi.

Nagu 2016. aastalgi, on tänavuse kampaania peamine intriig valimisaktiivsuse erisus piirkondade lõikes ja võimude püüdlus sellega manipuleerida, et Ühtne Venemaa saavutaks võimalikult tugeva tulemuse.

Ennekõike mitmes jäigalt autoritaarse režiimiga Põhja-Kaukaasia ja Volga-äärses regioonis, teatavad võimud alati ülisuurest valimisaktiivsusest, sageli 80–90 protsenti, ja sama suurest võimupartei toetusest.

Ei ole saladus, et Venemaal on valimiskäitumine piirkonniti väga erinev. Osas piirkondades, ennekõike mitmes jäigalt autoritaarse režiimiga Põhja-Kaukaasia ja Volga-äärses regioonis, teatavad võimud alati ülisuurest valimisaktiivsusest, sageli 80–90 protsenti, ja sama suurest võimupartei toetusest. Sõltumatute valimisekspertide ja opositsiooni hinnangul erineb valimisaktiivsus nendes piirkondades tegelikult teistest vähe, küll aga esineb massiliselt võltsimist.

Kokku võib „anomaalseks“ liigitada  24 piirkonda. Neis elab umbes 30 miljonit valijat ehk 27,46 protsenti kogu riigi valijatest. Ülimalt suure valimisaktiivsuse tõttu moodustasid nad 2016. aastal aga 38,04 protsenti kõigist häältest ja 49,3 protsenti kõigist Ühtse Venemaa poolt antud häältest. Üldiselt ei ole nendes piirkondades võimalik enam valimisaktiivsust kuidagi suurendada. Seega vähendab valimisaktiivsuse mistahes kasv protestimeelsetes või lihtsalt iseseisvalt hääletavates piirkondades (suurlinnad, enamik Uurali, Siberi, Kaug-Ida ja Põhja-Venemaa piirkondi) „anomaalsete“ piirkondade osakaalu ja automaatselt Ühtse Venemaa valimistulemust.

Seetõttu teenib kõik, mis praegu valimiskampaanias toimub, vaid ühte eesmärki: võimud püüavad demoraliseerida ja demotiveerida protestimeelset valijat, tekitada temas tunnet, et valimine on lootusetu, ning nõnda võimalikult palju vähendada valimisaktiivsust protestipiirkondades.