Läänemeri rahu ja sõja vahel

NATO reageering Venemaa sõjale Ukrainas on olnud kõige nähtavam maa- ja õhuvägedes. Põhjala-Balti piirkonna kaitse ja heidutuse tugevdamiseks on liitlased paigutanud Eestisse, Soome, Lätti, Leetu ja Poolasse viis eelväe kontingenti ning tugevdanud oma pikaajalist õhuturbemissiooni kolmes Balti riigis.

Merendusvallas on NATO aga vähem ette võtnud. Soome ja Rootsi liitumine alliansiga on kindlasti suurendanud liitlaste merevägede kohalolekut ja võimsust piirkonnas. Samal ajal on see areng märgatavalt muutnud Läänemere staatust NATO kaitseplaneerimises, asetades piirkonna merevägedele suurema vastutuse nii rahuajal, kriisi kui ka sõja korral. Ka merevõime puudujäägid on nüüd rohkem esil.

Venemaa hübriidsõda merel

2023. aasta lõpus tõusis Läänemeri Venemaa väljakuulutamata hübriidsõjas NATO ja liitlaste vastu tulipunktiks. Sama aasta oktoobrist kuni 2025. aasta jaanuarini lõhuti neljas eraldi ankruvedamise intsidendis umbkaudu 12 torujuhet ning elektri- ja sidekaablit (ja tõenäoliselt vähemalt kaks Venemaa sidekaablit), ainuüksi ajavahemikku novembrist 2024 kuni jaanuarini 2025 jäi kolm neist vahejuhtumeist. Mainitud sündmuste sagedus, asukoht ja meetodid viitavad tahtlikule hübriidkampaaniale, kusjuures Venemaa on peamine kahtlusalune. Motiivid võivad olla järgmised: külvata sihtriikide elanike seas hirmu, ebakindlust ja umbusaldust valitsuste vastu, rõhutada praeguse USA administratsiooni vastuolulist suhtumist oma Euroopa liitlastesse ning demonstreerida, millised tagajärjed toob endaga kaasa Lääne jätkuv toetus Ukrainale.

Asjassepuutuvad riigid reageerisid neile sündmustele esialgu aeglaselt. Newnew Polar Bear ja Yi Peng 3, mis kokku kahjustasid 2023. aasta oktoobris ja 2024. aasta novembris nelja sidekaablit ja Balticconnectori gaasitoru, said Läänemerelt üsnagi takistusteta lahkuda, vaatamata sellele, et NATO ja Ühendekspeditsioonivägi (JEF) suurendasid korraks oma tegevust Läänemerel. Ent kui Venemaa varilaevastikku kuuluv naftatanker Eagle S detsembris 2024 purustas Estlink 2 elektrikaabli ja veel neli sidekaablit, viis see NATO endiselt käimasoleva Baltic Sentry valvsustegevuse ja JEFi operatsiooni Nordic Warden käivitamiseni.

Otsene tegevus nii juriidilises kui ka sõjalises mõttes näib olevat problemaatiline, mistõttu on lausa esmavajalik teha suuremaid jõupingutusi hoidmaks ära hübriidrünnakuid merel.

Samuti paranes Läänemere piirkonna tsiviil- ja valitsusasutuste vaheline riiklik ja rahvusvaheline koordineerimine ning hakati looma tegevuskontseptsiooni, et seda tüüpi intsidentidele jõulisemalt vastata. Jaanuaris 2025 vaidlustati nii Eagle S-i kui ka Vezheni, Malta lipu all sõitva kahe sidekaabli kahjustamises kahtlustatava puistlastilaeva õiguslik ja kindlustuslik staatus, mindi nende pardale ning toodi laevad Soome ja Rootsi territoriaalvetesse. Kuigi mõlemad laevad hiljem vabastati, saatsid need intsidendid laevaomanikele olulise sõnumi, et elutähtsa taristu läheduses kahtlaselt käituvad laevad võidakse kinni pidada, mis omakorda võib kaasa tuua kulukaid viivitusi ja trahve. Aprillis 2025 arestis ka Eesti ja pidas kinni sanktsioneeritud varilaevastikku kuuluva, kehtiva lipuriigi sertifikaadita naftatankeri Kiwala.

Liitlaste kasvav enesekindlus pandi aga proovile mais, kui Gaboni lipu all sõitev tanker Jaguar keeldus lubamast kontrollimist Eesti majandusvööndi läbimisel ja Vene Su-35 hävitaja, mis ilmselt saabus kaitset pakkuma, rikkus korraks Eesti õhuruumi. Sealtpeale pole Läänemerel kaubalaevade pardale mineku või kinnipidamise katsetest teatatud (kuigi septembris astusid Prantsuse väed Saint-Nazaire’i lähedal viibiva ja nüüdseks Borawayks ümber nimetatud Kiwala pardale). Pole selge, kas see on tingitud sellest, et kaubalaevad on lõpetanud kahtlase käitumise ning hakanud järgima juriidilisi ja kindlustusnõudeid, või sellest, et pärast Jaguari vahejuhtumit on Läänemere riikide ja nende NATO liitlaste vastumeelsus tegutsemise suhtes kasvanud. Igatahes näib otsene tegevus nii juriidilises kui ka sõjalises mõttes problemaatiline, mistõttu on lausa esmavajalik teha suuremaid jõupingutusi hoidmaks ära hübriidrünnakuid merel.

Heidutuse proovikivi

Tõkestusheidutuseks püüavad riigid edastada, et nende kaitsemeetmed takistavad agressoril oodatava kasu saamist. Selle kontseptsiooni kohaselt nõuab elutähtsa veealuse taristu vastaste rünnakute takistamine seega käegakatsutavate kaitsemeetmete rakendamist. Passiivsete võimaluste hulka kuuluvad taristu tugevdamine ning dubleerivate energia- ja sidevõrkude loomine, mis mõlemad sunnivad vastast rohkem investeerima, et tema rünnak mõju avaldaks. Need meetmed suurendavad ka kaitsja kulusid. Ilmselge, kuid lahendamata küsimus on, kes peaks neid lisakulusid kandma.

Aktiivsete võimaluste hulka kuuluvad seirevõime parandamine, mis tõstab pahatahtliku tegutseja tuvastamise tõenäosust, ja reageerimisvõime parandamine, mis suurendab tema kinnipidamise tõenäosust. Seire täiustamine on osalt tehnoloogia küsimus. Mereolukorrateadlikkus on Läänemere piirkonnas edenenud, eriti pärast Soome ja Rootsi liitumist NATOga. Sellegipoolest on pilt puudulik ning seireandurite katvust ja võimekust on vaja edasi arendada, et saada paremat ülevaadet Läänemerel ja selle all toimuvast. Mehitamata ja autonoomsed jälgimissüsteemid mängivad lähiaastatel tõenäoliselt suuremat rolli, kuid ressursside nappus takistab endiselt kõigi võimalike sihtmärkide pidevat jälgimist.

Läänemere riikide merevägede võimekus on hoolimata Soome ja Rootsi NATOga liitumisest piiratud ja mitte alati oma ülesannete kõrgusel.

Järelevalvet saab parandada ka lihtsalt suurema hulga (sõja)laevade merel hoidmisega. See on NATO vägede ja JEFi Läänemere piirkonda paigutamise loogika põhiosa. Teine on see, et kohal viibivad laevad pakuvad ka võimet reageerida kurikaeltele mitmel viisil, nende hulgas ahistamine, pardaleminek, eskortimine ja äärmuslikel juhtudel rünnak. Seega pakuvad NATO ja JEFi alused praegu suurema kohaloleku kaudu tugevamat heidutust.

Siiski on ebatõenäoline, et NATO või JEF suudaksid Läänemere piirkonnas pikaajalisi lähetusi jätkata. Alliansil ei ole sellisteks operatsioonideks piisavalt võimet, eriti kuna vähesed NATO sõjalaevad on hästi kohandatud operatsioonideks Läänemere suletud ja madalates vetes. Kohalikud mere- ja rannavalvejõud sobivad igal juhul sageli paremini kui külalis-mereväed, kuna neil on suurem tõenäosus märgata võimaliku hübriidrünnaku anomaalseid märke ja neil on otsesemad õiguslikud volitused kahtlaste laevade puhul sekkuda. Kuid Läänemere riikide merevägede võimekus on hoolimata Soome ja Rootsi NATOga liitumisest piiratud ja mitte alati oma ülesannete kõrgusel: näiteks takistasid ebasoodsad ilmastikutingimused Balti merevägede laevadel hiljutistes taristukaitseoperatsioonides täielikult osaleda.

Üks raskus on omistamine: ankruvedamise intsidentide ametlikud uurimised ei ole seni suutnud süüd ühelegi riigile omistada.

Riigid võivad kaaluda ka karistusheidutust, andes teada, et nad kehtestavad vastuseks igale rünnakule karmid tagajärjed. Merega seotud hübriidrünnakute kontekstis on see siiski keerulisem probleem. Üks peamisi raskusi on omistamine: ankruvedamise intsidentide ametlikud uurimised ei ole seni suutnud süüd ühelegi riigile omistada. Teine on sobiva vastusammu kavandamine. Riikide seisukohad proportsionaalsuse, eesmärkide vastuvõetavuse, reageeringuga saadetava sõnumi tugevuse ja eskaleerumishirmu küsimustes erinevad sedavõrd, et konsensuse leidmine liitlaste vahel – mis on vähemalt poliitiliselt, kui just mitte juriidiliselt vajalik – on alati keeruline. Lühidalt öeldes puuduvad Läänemere riikidel ja nende liitlastel paljud usaldusväärse tõkestusheidutuse jaoks vajalikud võimed ning nad pole veel välja töötanud sidusat karistusheidutuse kontseptsiooni. Säärases olukorras on raske ette kujutada, et Läänemerel hübriidintsidente edaspidi ei toimu.

Sellest hoolimata annab Baltic Sentry kaudu tagatud rahvusvaheline mereväe kohalolek vähemalt märku, et kogu allianss on pühendunud hübriidvahejuhtumite probleemiga tegelemisele. Ametlik poliitika on endiselt mõnevõrra ebamäärane: NATO on alates 2016. aastast väitnud, et hübriidrünnakud võivad käivitada 5. artikli kohase vastuse, kuid samal ajal on väga selge, et hübriidrünnakutega tegelemine on peamiselt sihtriigi vastutus. Venemaa toetatud füüsilise osisega hübriidrünnakute (sh näiteks sabotaaž, GPSi segamine, kahtlane droonitegevus) levik Euroopas vihjab, et NATO ja Euroopa Liit peaksid hübriidruumis ametlikult liikuma kollektiivse reageerimise poole, just nii, nagu aastakümnete eest lepiti kokku kollektiivselt vastata tavapärasele sõjalisele rünnakule. Kasu on juba ilmne Läänemere piirkonnas, kus mitmepoolne koostöö ja reageerimine on loomupäraselt kasvanud sellal, kui Läänemere riigid on õppinud tegelema elutähtsa veealuse taristu intsidentidega.

Meresõja pidamine

Venemaa hübriidsõda pole aga piirkondlike merevägede ainus mure. Venemaa strateegiline mõtlemine käsitleb konflikti pigem pideva protsessina kui ühena kahest seisundist, kas sõja või rahuna. Selle kontseptsiooni kohaselt ei pruugi hübriidrünnakud olla lihtsalt provokatsioonid, vaid konflikti eelstaadium, mis jääb täiemahulise sõja künnisest allapoole. Tõepoolest, Venemaa intensiivistaks enne potentsiaalset sõjaks eskaleerumist NATOga tõenäoliselt halli tsooni tegevust, nii nagu ta tegi Ukrainas 2014. ja 2022. aastal.

Oma „aktiivse kaitse“ doktriini kaudu püüaks Venemaa seejärel eskaleerumist kontrollida piiratud jõu täpselt sihitatud kasutamise abil. Sel momendil oleks heidutuse peamine ülesanne takistada Venemaa üleminekut hübriidsõjalt tavasõjale. Selle saavutamiseks vajab NATO usaldusväärseid sõjalisi võimeid, mis suudavad vastu seista agressioonile kõigis valdkondades. Maaväed pakuvad peamist kaitset territoriaalse sissetungi vastu. Kuid nad tuginevad tugevale õhu- ja meretoetusele, mis tähendab, et ettevalmistus merejõudude panuseks ühisesse ja mitme valdkonna sõjapidamisse Läänemere piirkonnas, samuti ettevalmistused meresõjaks endaks on ülimalt tähtsad.

Üheskoos peavad mereväed olema valmis kehtestama ja säilitama merekontrolli ning kaitsma meresideliine, samuti panustama näiteks õhukaitsesse, luuresse, seiresse ja rekkesse ning maapealsete operatsioonide tuletoetusse, sealhulgas kaugtulesse ja täppisrünnakutesse. Eeldatakse, et Venemaa püüab ära kasutada kõiki merevalla haavatavusi: siinsed nõrkused võivad õõnestada NATO jõupingutusi maismaal.

Merepimedus

Lääneriikide merevägede võimed paraku pärast külma sõja lõppu nõrgenesid. Järgnenud sõjaliste ekspeditsioonide ajastul maa- ja õhuväele keskendumine viis merendusvaldkonna unarusse jätmiseni – merepimeduseni. Sel perioodil pöörasid ka mereväed põhitähelepanu avamereoperatsioonidele, mis viis veel järsema huvilanguseni rannikualade, näiteks Läänemere suletud ja madalate vete vastu.

Tänapäeval on olukord mõnevõrra paranenud. Mitme liitlase kaitseplaanid hõlmavad märkimisväärseid investeeringuid mereväevõimesse. Sellegipoolest on puudujääkide loetelu pikk, sealhulgas Läänemere piirkonnas. Siin läheb vaja paremat mereseiret, õhukaitset, rannikukaitse raketisüsteeme, luure- ja sihtimisvõimet, miiniveeskajaid ja ajakohastatud pinnalaevastikke. Samuti on vaja nüüdisajastatud allveelaevade võimekust ja sobivat droonide kombinatsiooni, et tõhustada mehitatud aluste tegevuse mõju.

Läänemere riigid ei saa loota, et ülejäänud NATO neid vajadusi rahuldaks, ja peavad andma oma panuse NATO merevõime taastamisse. Ka Eesti, Läti ja Leedu ei tohiks enam eeldada, et nad saavad keskenduda peamiselt maavägedele, oodates, et mere eest hoolitsevad teised liitlased. Kui nad piiravad oma merendusambitsioone vaid miinitõrje ja rannapatrulliga – nagu nad on teinud iseseisvuse taastamisest peale –, ei saa kolmest Balti mereväest küpseid merendusorganisatsioone, mis on võimelised täitma kõiki rannikuriigi julgeoleku jaoks olulisi rahu- ja sõjaaja ülesandeid. Sel juhul ei suuda nad endistviisi teha võrdset koostööd teiste piirkonna riikide merevägedega ega ka küllalt panustada hübriidohuvastastesse ülesannetesse.

Ka Eesti, Läti ja Leedu ei tohiks enam eeldada, et nad saavad keskenduda peamiselt maavägedele, oodates, et mere eest hoolitsevad teised liitlased.

Eesti hiljuti heaks kiidetud kümne miljardi euro suurune riigikaitse arengukava aastateks 2026–2029 näeb mereväele siiski vähe ette. Mereseiret parandatakse ning hangitakse juurde meremiine ja laevatõrjerakette Blue Spear. Need on olulised täiustused. Kuid laevastiku tuumik, miinitõrjelaevad, mille kasuliku eluiga jõuab lõpule kümnendi lõpupoole, renoveeritakse, selmet asendada need mitmeotstarbeliste laevade ja mehitamata alustega, mis on ette nähtud Balti riikide mereväevisioonis 2030. See tekitab raskusi ka Lätile ja Leedule, kuna nendega koostöös välja töötatud visioon nägi ette ühishankeid kiiresti vananevate pinnalaevastike ühise probleemi lahendamiseks.

Läänemeri ei ole muutunud „NATO järveks“, nagu entusiastlikud kommentaatorid kuulutasid, kui Soome ja Rootsi NATOga liitusid. See on tõenäoliselt otsustava tähtsusega piirkond igas tulevases NATO ja Venemaa konfliktis ning nagu hiljutised sündmused on näidanud, kujutab see endast rohkesti hübriidriske ümbritsevate riikide jaoks. Põhjala-Balti piirkonna julgeolek sõltub selle keskmes oleva mere julgeolekust. On hädavajalik, et merega piirnevad riigid tunnistaksid selle olulisust ja investeeriksid selle kaitsesse.

Artikli aluseks on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse poliitikapaber „Hübriidsõda ja intensiivne sõjategevus Läänemere piirkonnas“. Autor tänab kaasautoreid.