aprill 20, 2011

Kurdistani tee riikluse suunas

Lähis-Ida külmunud konfliktide sulamine annab lootust suurimale riigita rahvale.

Lähis-Ida külmunud konfliktide sulamine annab lootust suurimale riigita rahvale.



Lõuna-Kurdistan koosneb kuuest Iraaki kuuluvast provintsist. Kolm neist said autonoomia 1991. aastal pärast kurdide ülestõusu (see kandis nimetust raperin) Saddam Husseini vastu. See juhtus pärast Iraagi sõjaväe genotsiidihõngulisi rünnakuid kurdi tsiviilelanike vastu ning maapiirkondade täielikku laastamist 1988. aastal. Sel on ohtralt sarnaseid jooni Liibüa olukorraga 2011. aasta märtsis. Pärast kurdide massilist põgenemist Iraani ja Türgisse kuulutas ÜRO 1992. aastal Põhja-Iraagi alates 36. põhjalaiusest lennukeelutsooniks. See tõi kaasa kurdi autonoomia, kuid kuuest provintsist kolm jäi sellest välja. Kurdistani piirkondlik valitsus (KRG) alustas tegevust rasketes tingimustes. Iraagi suhtes kehtis rahvusvaheline embargo ning Kurdistani suhtes lisaks veel Iraagi Baathi liikumise juhitava valitsuse majanduslik embargo. Kurdi vabastusliikumist Saddam Husseini vastu oli juhtinud kaks relvastatud organisatsiooni: KDP ja PUK (Kurdistani Isamaaline Liit). Neil on erinev iseloom: KDP on hõimkondlikum ja konservatiivne, PUK modernsem ja sotsialistliku värvinguga. Peatselt autonoomia saavutamise järel viisid nendevahelised vastuolud kodusõjani, mis kestis 1990. aastate lõpuni ja lõppes PUKi lüüasaamisega. Praegu valitsevad KDP ja PUK autonoomset piirkonda üheskoos. Selle president Masud Barzani on KDP ja peaminister Barham Salih PUKi esindaja. Iraagi president Jalal Talabani on PUKi juht.
Naftaekspordi tõttu on Iraagi majanduslik olukord hea. KRG saab seitseteist protsenti Iraagi naftatulust, kuid kahekümne autonoomia-aasta vältel on kurdide enda seas ebavõrdsus süvenenud. KRGd kritiseeritakse sageli väidetava tõsise korruptsiooni tõttu. Kuigi Kurdistanis arvustatakse KRGd tugevasti, ei ole ometi olemas tõelist opositsiooni. Peamine opositsiooniline jõud Gorran koosneb PUKist eraldunud inimestest, keda juhib tolle erakonna varasem asejuht Nawshirwan Mustafa.
Iraani kurdide ees seisavad teistsugused probleemid. Lähis-Ida kontekstis on Iraan üliriik. Ta püüab eksportida islamirevolutsiooni kogu piirkonda, toetades terrorismi ja luues ebastabiilsust. Praeguste probleemide juured ulatuvad 1950. aastatesse, mil Iraanis oli demokraatlik valitsus. Kuid valimised võitnud Mohammad Mosaddeghi valitsus kaotas võimu šahh Reza Pahlavile riigipöörde käigus, mida toetas CIA.9 Mõnikümmend aastat hiljem vabandas USA president Bill Clinton Iraani rahva ees CIA osaluse pärast riigipöördes.
Paistab, et president Barack Obama ei tea, mida tuumarelva arendava Iraaniga ette võtta. Sõjalised sissetungid Afganistani ja Iraaki ei ole andnud kavandatud tulemust ning võrreldes nendega on Iraan tugev vastane. Iraani opositsioon on nõrk. Pärast Mosaddeghi valitsuse kukutamist ei ole iraanlased suutnud enam tugevat vastupanuliikumist luua. Alternatiivide puudumine oli põhjus, miks 1979. aastal sai võimule ajatolla Khomeini. Seejärel on Iraani tabanud tohutu ajude äravool, mis on kärpinud demokraatliku opositsiooni väljavaateid. 2009. aasta suvel puhkesid presidendivalimiste järel massilised meeleavaldused, kuid Iraani võimud suutsid siiski olukorra enda kontrolli alla saada. Mir-Hossein Mousavi juhitavat opositsioonilist liikumist nimetatakse roheliseks. See pole aga seotud ülemaailmse keskkonnaliikumisega, vaid on nime saanud islamis püha rohelise värvi järgi.
Siiski elab Iraanis Lähis-Ida kõige haritum noorsugu. Nende rahulolematus islamivõimuga on nii tugev, et paljud vaatlejad on ühel meelel selles, et järgmise kümmekonna aasta jooksul ootavad Iraani ees radikaalsed muutused. Opositsiooni häda on lõhestatus, mis kajastab elanikkonna etnilisi, keelelisi ja usulisi erinevusi. Pärslased moodustavad  Iraani rahvastikust vaid poole. Märkimisväärse suurusega on veel viis rahvusrühma: kurdid, aserid, türkmeenid, araablased ja belutšid. Mõned opositsioonipoliitikud nõuavad Iraani muutmist föderatsiooniks. Nende nõuded peegeldavad kurdi autonoomia edu Iraagis.
Kurdide seisukohalt vaadates on olukord Süürias eelmistega võrreldes taas sootuks teistsugune. Valitsev Baathi partei on 2003. aastal Iraagis keelustatud Baathi sõsarpartei. Araabia Taassünni Sotsialistliku Partei ideoloogia tugineb panarabismile, araabia sotsialismile, ilmalikkusele ja araabia rahvuslusele.
Kurdide rõhuminegi on Süürias eripärane: sadadel tuhandetel kurdidel lihtsalt pole kodanikuõigusi ega isegi isikutunnistusi. Nad asuvad täiesti väljaspool modernset ühiskonda, olles ära lõigatud haridusest, riigiametitest ja avalikest teenustest, näiteks tervishoiust. Isikutunnistuste puudumise tõttu on kurdid lakkamatult põgenenud Süüriast Euroopasse, kus neil tekivad pagulase staatuse taotlemisel tõsised raskused, sest nad ei saa enda isikut kuidagi tõendada. Meeleavalduste laine jõudis Süüriasse 2011. aasta märtsis. Suletud maalt on välja pääsenud mõned amatöörvideod.
Kas kurdi juhid suudavad olukorda ära kasutada?
Kurdi küsimust silmas pidades võib Lähis-Idas praegu kõnelda kahest olulisest protsessist. Esiteks on kurdi rahvuse areng pärast mitme põlvkonna pikkust vaikeperioodi taas käima läinud. Teiseks võivad riike, mis valitsevad Kurdistani, ees oodata radikaalsed muutused. See on eriti usutav Iraagis, mis on täiesti kunstlikult loodud riik. Sellist etnilist identiteeti nagu iraaklane pole lihtsalt olemas. Iraagi kolme tähtsama rühma – šiiidid, sunniidid ja kurdid – vahel valitsevad vastuolud juba sajandeid. Õieti on šiiitide ja sunniitide vastuolud isegi enam kui tuhande aasta tagused. Külmutatud konflikt on nüüdseks sulama hakanud.
Kurde on alates 19. sajandi lõpust vaevanud suutmatus koostööd teha. Kurdi poliitika kujutab endast lokaalset poliitikat. Nad on mässanud rõhujate vastu aastakümneid, kuid kõik ülestõusud on jäänud kohalikule tasandile. Nad ei ole eelrahvuse staadiumist jõudnudki rahvusluse aega. Kuid see protsess võib alata ja jätkuda mis tahes hetkel, kui selleks on olemas sobivad tingimused.
Kurdid saavad teavet üksteise kohta peamiselt satelliittelevisiooni ja interneti vahendusel. Kurdistanis ja Euroopas, kus võõrtöölistena või põgenikena elab sadu tuhandeid kurde, võib jälgida enam kui kümmet kurdi telekanalit. Suurimad neist on Roj-TV, Kurdistan TV, Kurd-Sat, Tiskh TV ja Rojhelat. Kurdi telekanalid võivad kurde ühendada, kuid avaldada ka vastupidist mõju: nimelt on kurdi kultuur Kurdistani eri osades üsna erinev. Varasemal ajal ei teadnud ühe piirkonna kurdid teistest piirkondadest suurt midagi. Mõned vaatlejad on väitnud, et kui kurdid lõpuks vajaliku teabe saavad, võivad nad leida, et erinevused on nii suured, et neil ongi parem eraldi elada. Kurdi kultuur Iraagis on päris traditsiooniline, hõimkondlik. Iraani kurdid on väga hea haridusega. Türgis elavad kurdid on kõige moodsamad ja poliitiliselt teadlikumad, kuid paljud neist on osaliselt assimileerunud türgi kultuuriga, näiteks kaotanud kurdi keele oskuse.
1920. aastatel ei suutnud kurdide juhid ära kasutada ajaloolist võimalust, mille andis Osmani impeeriumi kokkuvarisemine. Tundub, et peatselt võib nende ees seista teine võimalus. Lähis-Idas võivad lähitulevikus aset leida dramaatilised muutused, eriti kui arvestada olukorda Türgis, Iraagis, Iraanis ja Süürias. Araabia maailma tabanud demokratiseerimisliikumine suurendab neis riikides muutustejanu. Eriti ebaselge on Iraagi tulevik pärast seda, kui lahkuvad Ameerika väed. Kõik suured kurdi erakonnad (KDP ja PUK Iraagis, BDP ehk Rahu ja Demokraatia Partei ja PKK (Kurdistani Töölispartei) Türgis, Komalah ja PJAK ehk Kurdistani Vaba Elu Partei Iraanis) on keskendunud oma piirkonna olukorrale. Neil puudub ühine rahvuslik programm. Siiski kõnelevad paljud noored kurdid Suur-Kurdistanist, mille all mõeldakse Kurdistani kõigi nelja osa ühendamist. Ent seni pole ühtegi vastavat liikumist, välja arvatud koduleheküljed internetis ja Facebookis.
Kurdide juhtide õlul lasub suur vastutus. Kas nad suudavad rahva ühendada? Kas nad suudavad ära kasutada ajaloolist võimalust, mis võib avaneda vaid korra sajandis? Vastuse annab aeg. Üks on aga selge: probleemid, ülestõusud ja võitlus jätkuvad seni, kuni kurdi küsimusele on leitud lahendus. Põhja-Iirimaal on võitlus iirlaste ja brittide vahel käinud juba seitsesada aastat. Loodame, et kurdi küsimus ei jää lahendamata sama kauaks. Poliitilise lahenduse puudumisel põhjustab see kogu Lähis-Idas püsivalt ebastabiilsust.
______
1 Jwaideh, Jadie. The Kurdish National Movement. Its Origins and Development. New York, Syracuse University Press, 2006, lk 18; McDowall, David. A Modern History of the Kurds. London, 2007, lk 10.
2 Eskander, Saad B. Faili Kurds of Baghdad and the Ba’ath Regime. – The Kurds. Nationalism and Politics. Ed. By Faleh A. Jabar and Hosham Davood. Beirut, Saqi, 2006, lk 183. 
3 Nebez, Jemal. The Kurdish Language from Oral Tradition to Written Language. Berliin, 2000.
www.kurdishacademy.org./?q=node/1354 Hassanpour, Amir. Nationalism and Language in Kurdistan 1918–1985. San Francisco, Mellen Research University Press, 1992, lk 53.
5 Hobsbawm, Eric. Nations and Nationalism since 1780. Programme, Myth, Reality. Cambridge University Press, 1990, lk 64, 73, 77.
6 Jwaideh. ibid. lk 131.
7 Jafar M. R. Under-underdevelopment. A Case Study of the South-Eastern Area of the Republic of Turkey. University of Helsinki, Institute of Social Policy, Research Reports 3/1974, lk 249.
8 Helsinki Watch. Destroying Ethnic Identity: The Kurds of Turkey. September 1990/2; Jafar. ibid. 
9 Mamdani, Mahmood. Kylmä sota ja terrorin juuret. LIKE. Helsinki, 2006.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar