Kurdistani tee riikluse suunas

Kurdid on arvukuselt Lähis-Ida neljas rahvus. Nad elavad nelja riigi aladel, olles igas riigis silmitsi eri probleemidega. Kurdid on tuntud sellegi poolest, et nad on kultuuriliselt lõhestunud ega suuda üksteisega koostööd teha. Uus massimeedia on süvendanud nende teadlikkust kurdi küsimusest. Kas kurdide juhid suudavad praeguse ebastabiilse olukorra, mille on põhjustanud Lähis-Idas vallandunud demokratiseerimislaine, oma kasuks pöörata?

Viimased Lähis-Ida uudised kõnelevad laialt levinud igatsusest reformide järele. Demokratiseerimislaine liigub aina edasi otsekui üksteise järel langevad doominokivid. See algas 2011. aasta jaanuaris Tuneesias. Tuneeslaste edu innustas egiptlasi ning nende võitlus Kairo Tahriri väljakul süvendas veelgi reformipüüdlusi.

Meeleavalduste voog jõudis Iraaki 17. veebruaril: Kurdistani autonoomses piirkonnas Sulaymaniyahis kogunesid opositsioonilise liikumise Gorran toetajad meelt avaldama Kurdistani Demokraatliku Partei (KDP) – mis on üks kahest autonoomse piirkonna valitsevast erakonnast – peakorteri ette. KDP valvurid avasid meeleavaldajate pihta tule. Meeleavaldused kestsid üle kolme nädala, kaheksa inimest sai surma ja üle saja haavata. Ent kurdi meeleavaldused ei tõmmanud endale rahvusvahelist tähelepanu, sest samal ajal arenesid palju dramaatilisemad sündmused Liibüas ja Bahreinis.

Meeleavalduste lainel on olnud igas Lähis-Ida riigis oma pale, sest riikidel on erinevad probleemid. Kurdide puhul ei ole tegemist massilise rahvaliikumisega nagu Egiptuses. Sulaymaniyahi meeleavaldused olid Egiptuse liikumise kohalik vastukaja.

Nelikümmend miljonit inimest ilma oma riigita

Kurdid, kelle arvuks loetakse kolmkümmend kuni nelikümmend miljonit, on maailma suurim omariikluseta rahvas. Enamik kurde, vähemalt kakskümmend miljonit, elab Türgis. Iraanis elab neid viis miljonit, sama palju ka Iraagis. Süürias leidub kurde kahe miljoni ringis. Kurdistan on pindalalt ligilähedane Prantsusmaale, hõlmates 500 000 ruutkilomeetrit. See on peamiselt mägine maa. Eufrat ja Tigris saavad alguse Põhja-Kurdistanist, mis kuulub Türgile. Mõned maailma võimsamad naftaväljad asuvad Lõuna-Kurdistanis, eriti Kirkuki ümbruses.

Meeleavalduste lainel on olnud igas Lähis-Ida riigis oma pale, sest riikidel on erinevad probleemid.

Kurdi keel on indoeuroopa keel, mis koos Afganistanis ja Iraanis kõneldavate keeltega moodustab iraani keelterühma. Enamik kurde, umbes kolmveerand, on sunniidid¹ ja viisteist protsenti  šiiidid.²Araablaste puhul, eriti Iraagis, valitsevad sunniitide ja šiiitide vahel suured vastuolud. Neist erinevalt ei rõhuta kurdid aga seda, kas nad on sunniidid või šiiidid. Muslimitest kurdidel ei ole usulisel pinnal vastuolusid. Osmanite ajal oli Kurdistan religioosselt mitmekesine maa. Lisaks judaismile, kristlusele ja islamile leidus seal mithraismi (päikesekultus), mazdaismi ehk zoroastrismi ja mitmesuguste müsteeriumireligioonide poolehoidjaid. Isegi tänapäeval leidub rohkelt kurdi sünkretistlikke kogukondi, näiteks jeziidid, kakaid ja aleevid.³

Kaotatud võimalused Osmani riigi lagunemise ajal

Kurdide keerulise olukorra mõistmiseks tuleb heita pilk ajalukku. Peaaegu kahe tuhande Pärsia võimu all veedetud aasta järel sattus enamik kurde pärast 1514. aasta Chaldirani lahingut Osmani impeeriumi koosseisu. Osmani sultan Selim tunnustas seejärel ametlikult kuutteist kurdi emiraati.⁴ Autonoomsed emiraadid olid läbi sajandite kultuuriliselt, keeleliselt ja usuliselt mitmekesised. Tänapäeva mõisteid kasutades võiks öelda, et Osmani võimu ajal oli Kurdistan multikultuurne ala. Samas puudus kurdidel rahvuslik identiteet. Nad ei määratlenud ennast kurdidena, vaid suguvõsa, hõimu ja usurühma liikmena. Nad olid eelrahvuslikus staadiumis. Eric Hobsbawm kasutas seda mõistet kirjeldamaks etniliste gruppide arenguteed rahvusluse suunas. Eelrahvused elavad suurtel aladel, mõnikord isegi laiali pillutatuna. Grupp võib küll tunda oma etniliste ühisomaduste tõttu ühtekuuluvust, aga neil puudub ühine kehand. Eelrahvusluse korral on võimalik kasutada olemasolevaid rahvuslikke sümboleid ära modernse riigi loomise huvides.⁵ Kurdid mässasid küll Osmanite vastu, aga nende ülestõusud olid kohaliku ilmega. Üks tuntumaid oli šeik Ubaidullah Nahri vastuhakk 1880. aastatel.

Osmani impeeriumi lagunemise ajal suutis enamik sellesse kuulunud rahvaid rajada oma riigi, ent mitte kurdid. Pärast liitlaste võitu Esimeses  maailmasõjas hakati rahukõnelustel rakendama USA presidendi Woodrow Wilsoni rahvaste enesemääramise printsiipi. 20. augustil 1920 Osmani riigiga sõlmitud Sí¨vres’i rahulepingus lubati oma riiki ka kurdidele.⁶ Kuid liitlased eesotsas Suurbritannia ja Prantsusmaaga teadsid, et selle teostamine nõuab raske maastiku ja kliimaga piirkonnas sõjalist sekkumist ega olnud Esimesest maailmasõjast kurnatuna selleks valmis.⁷ 24. juulil 1923 sõlmitud Lausanne’i rahulepinguga tunnustati rahvusvaheliselt Türgi vabariiki. Sõna „kurd” selles isegi ei mainitud. Selle lepingu kohaselt ei tunnistatud kurde vähemusrahvaks. Viimastest kõneldes peeti silmas mittemuslimeid, ehkki lepingu 39. artikkel andis näiliselt kõigile keelelistele vähemustele, olgu nad muslimid või mitte, õiguse kasutada emakeelt kaubanduses, religioosses tegevuses, ajakirjanduses ja trükistes ning avalikel üritustel.⁸ Esimese maailmasõja järellainetuses tekkis ka Iraak. Rahvasteliidu mandaadiga usaldati Iraagi valitsemine Suurbritanniale, aga juba 1921. aastal hakkasid britid kohustusi üle andma Iraagi kohalikule valitsusele.

Kas kurdide juhid suudavad oma kasuks pöörata praeguse ebastabiilse olukorra, mille on põhjustanud Lähis-Idas vallandunud demokratiseerimislaine?

Aastail 1918–1925 kaotasid kurdid võimaluse luua oma riik. Sèvres’i leping oli nende ajalooline võimalus, kuid kurdi hõimude juhid ei suutnud selle nimel ühineda. Nii jäid nad tunnustamata vähemuseks Türgis ja Iraagis. Kurdi küsimus muutus külmutatud konfliktiks. Kõik probleemid jäid lahenduseta, ootama hetke, mil konflikt taas puhkeb. See paistabki praegu toimuvat. Ühelt poolt liiguvad kurdid eelrahvuse tasandilt rahvusluse suunas. Elektrooniline massimeedia, satelliittelevisioon ja internet ning eriti sotsiaalne meedia nagu Facebook võimaldavad neil hankida teavet üksteise ja kogu maailmas tooni andvate suundumuste kohta, milleks neil eelmise sajandi algul sugugi võimalusi polnud. Kurdide noor põlvkond jätkab rahvusriigi loomist punktist, kuhu nende vanaisad Lausanne’i rahulepingu päevil toppama jäid. Teiselt poolt on nende ees avanenud uued ajaloolised võimalused, sest kõiki Kurdistani osi valitsevad riigid, mis liiguvad radikaalsete muutuste suunas.

Neljaks jagatud Kurdistan

Põhja-Kurdistani valitseb Türgi, mis kujutab endast sisuliselt sõjalist diktatuuri. Pärast Kenan Evrani sõjaväelist riigipööret 1980. aasta septembris taastati tsiviilvalitsus ametlikult 1982. aastal, kuid sõjaväelise hunta põhiseadus on endiselt jõus. Poliitiline süsteem on kaheharuline: täidesaatval tasandil seisab tsiviilvalitsuse kõrval riiklik julgeolekunõukogu. Viimases on sõnaõigus sõjaväe esindajate käes. Riiklikku julgeolekunõukogu peetakse tavaliselt vahendiks, mille abil Türgi sõjavägi kontrollib poliitikat. Enne seda, kui 2003. aastal sai peaministriks Recep Tayyop Erdoğan ja 2007. aastal presidendiks Abdullah Gül, arvestasid Türgi poliitikud tõrkumata riikliku julgeolekunõukogu arvamusega. Viimastel aastatel on püsivalt olnud õhus islamistliku AK partei juhitud valitsuse ja kindralite konflikt. Kuivõrd riik püüab ühineda Euroopa Liiduga, on Türgis tugevnenud nõudmine demokratiseerimise järele. See on võimalik ainult siis, kui Türgi täidab Kopenhaageni kriteeriume ehk reegleid, mis määravad kindlaks, millised riigid on ELi-kõlblikud ja millised mitte.

Lõuna-Kurdistan koosneb kuuest Iraaki kuuluvast provintsist. Kolm neist said autonoomia 1991. aastal pärast kurdide ülestõusu (see kandis nimetust raperin) Saddam Husseini vastu. See juhtus pärast Iraagi sõjaväe genotsiidihõngulisi rünnakuid kurdi tsiviilelanike vastu ning maapiirkondade täielikku laastamist 1988. aastal. Sel on ohtralt sarnaseid jooni Liibüa olukorraga 2011. aasta märtsis. Pärast kurdide massilist põgenemist Iraani ja Türgisse kuulutas ÜRO 1992. aastal Põhja-Iraagi alates 36. põhjalaiusest lennukeelutsooniks. See tõi kaasa kurdi autonoomia, kuid kuuest provintsist kolm jäi sellest välja. Kurdistani piirkondlik valitsus (KRG) alustas tegevust rasketes tingimustes. Iraagi suhtes kehtis rahvusvaheline embargo ning Kurdistani suhtes lisaks veel Iraagi Baathi liikumise juhitava valitsuse majanduslik embargo. Kurdi vabastusliikumist Saddam Husseini vastu oli juhtinud kaks relvastatud organisatsiooni: KDP ja PUK (Kurdistani Isamaaline Liit). Neil on erinev iseloom: KDP on hõimkondlikum ja konservatiivne, PUK modernsem ja sotsialistliku värvinguga. Peatselt autonoomia saavutamise järel viisid nendevahelised vastuolud kodusõjani, mis kestis 1990. aastate lõpuni ja lõppes PUKi lüüasaamisega. Praegu valitsevad KDP ja PUK autonoomset piirkonda üheskoos. Selle president Masud Barzani on KDP ja peaminister Barham Salih PUKi esindaja. Iraagi president Jalal Talabani on PUKi juht.

Kurdid, kelle arvuks loetakse kolmkümmend kuni nelikümmend miljonit, on maailma suurim omariikluseta rahvas.

Naftaekspordi tõttu on Iraagi majanduslik olukord hea. KRG saab seitseteist protsenti Iraagi naftatulust, kuid kahekümne autonoomia-aasta vältel on kurdide enda seas ebavõrdsus süvenenud. KRGd kritiseeritakse sageli väidetava tõsise korruptsiooni tõttu. Kuigi Kurdistanis arvustatakse KRGd tugevasti, ei ole ometi olemas tõelist opositsiooni. Peamine opositsiooniline jõud Gorran koosneb PUKist eraldunud inimestest, keda juhib tolle erakonna varasem asejuht Nawshirwan Mustafa.

Iraani kurdide ees seisavad teistsugused probleemid. Lähis-Ida kontekstis on Iraan üliriik. Ta püüab eksportida islamirevolutsiooni kogu piirkonda, toetades terrorismi ja luues ebastabiilsust. Praeguste probleemide juured ulatuvad 1950. aastatesse, mil Iraanis oli demokraatlik valitsus. Kuid valimised võitnud Mohammad Mosaddeghi valitsus kaotas võimu šahh Reza Pahlavile riigipöörde käigus, mida toetas CIA.⁹ Mõnikümmend aastat hiljem vabandas USA president Bill Clinton Iraani rahva ees CIA osaluse pärast riigipöördes.

Paistab, et president Barack Obama ei tea, mida tuumarelva arendava Iraaniga ette võtta. Sõjalised sissetungid Afganistani ja Iraaki ei ole andnud kavandatud tulemust ning võrreldes nendega on Iraan tugev vastane. Iraani opositsioon on nõrk. Pärast Mosaddeghi valitsuse kukutamist ei ole iraanlased suutnud enam tugevat vastupanuliikumist luua. Alternatiivide puudumine oli põhjus, miks 1979. aastal sai võimule ajatolla Khomeini. Seejärel on Iraani tabanud tohutu ajude äravool, mis on kärpinud demokraatliku opositsiooni väljavaateid. 2009. aasta suvel puhkesid presidendivalimiste järel massilised meeleavaldused, kuid Iraani võimud suutsid siiski olukorra enda kontrolli alla saada. Mir-Hossein Mousavi juhitavat opositsioonilist liikumist nimetatakse roheliseks. See pole aga seotud ülemaailmse keskkonnaliikumisega, vaid on nime saanud islamis püha rohelise värvi järgi.

Siiski elab Iraanis Lähis-Ida kõige haritum noorsugu. Nende rahulolematus islamivõimuga on nii tugev, et paljud vaatlejad on ühel meelel selles, et järgmise kümmekonna aasta jooksul ootavad Iraani ees radikaalsed muutused. Opositsiooni häda on lõhestatus, mis kajastab elanikkonna etnilisi, keelelisi ja usulisi erinevusi. Pärslased moodustavad  Iraani rahvastikust vaid poole. Märkimisväärse suurusega on veel viis rahvusrühma: kurdid, aserid, türkmeenid, araablased ja belutšid. Mõned opositsioonipoliitikud nõuavad Iraani muutmist föderatsiooniks. Nende nõuded peegeldavad kurdi autonoomia edu Iraagis.

Kurdide seisukohalt vaadates on olukord Süürias eelmistega võrreldes taas sootuks teistsugune. Valitsev Baathi partei on 2003. aastal Iraagis keelustatud Baathi sõsarpartei. Araabia Taassünni Sotsialistliku Partei ideoloogia tugineb panarabismile, araabia sotsialismile, ilmalikkusele ja araabia rahvuslusele.

Kurdide rõhuminegi on Süürias eripärane: sadadel tuhandetel kurdidel lihtsalt pole kodanikuõigusi ega isegi isikutunnistusi. Nad asuvad täiesti väljaspool modernset ühiskonda, olles ära lõigatud haridusest, riigiametitest ja avalikest teenustest, näiteks tervishoiust. Isikutunnistuste puudumise tõttu on kurdid lakkamatult põgenenud Süüriast Euroopasse, kus neil tekivad pagulase staatuse taotlemisel tõsised raskused, sest nad ei saa enda isikut kuidagi tõendada. Meeleavalduste laine jõudis Süüriasse 2011. aasta märtsis. Suletud maalt on välja pääsenud mõned amatöörvideod.

Kas kurdi juhid suudavad olukorda ära kasutada?

Kurdi küsimust silmas pidades võib Lähis-Idas praegu kõnelda kahest olulisest protsessist. Esiteks on kurdi rahvuse areng pärast mitme põlvkonna pikkust vaikeperioodi taas käima läinud. Teiseks võivad riike, mis valitsevad Kurdistani, ees oodata radikaalsed muutused. See on eriti usutav Iraagis, mis on täiesti kunstlikult loodud riik. Sellist etnilist identiteeti nagu iraaklane pole lihtsalt olemas. Iraagi kolme tähtsama rühma – šiiidid, sunniidid ja kurdid – vahel valitsevad vastuolud juba sajandeid. Õieti on šiiitide ja sunniitide vastuolud isegi enam kui tuhande aasta tagused. Külmutatud konflikt on nüüdseks sulama hakanud.

Kurde on alates 19. sajandi lõpust vaevanud suutmatus koostööd teha. Kurdi poliitika kujutab endast lokaalset poliitikat. Nad on mässanud rõhujate vastu aastakümneid, kuid kõik ülestõusud on jäänud kohalikule tasandile. Nad ei ole eelrahvuse staadiumist jõudnudki rahvusluse aega. Kuid see protsess võib alata ja jätkuda mis tahes hetkel, kui selleks on olemas sobivad tingimused.

Aastail 1918–1925 kaotasid kurdid võimaluse luua oma riik.

Kurdid saavad teavet üksteise kohta peamiselt satelliittelevisiooni ja interneti vahendusel. Kurdistanis ja Euroopas, kus võõrtöölistena või põgenikena elab sadu tuhandeid kurde, võib jälgida enam kui kümmet kurdi telekanalit. Suurimad neist on Roj-TV, Kurdistan TV, Kurd-Sat, Tiskh TV ja Rojhelat. Kurdi telekanalid võivad kurde ühendada, kuid avaldada ka vastupidist mõju: nimelt on kurdi kultuur Kurdistani eri osades üsna erinev. Varasemal ajal ei teadnud ühe piirkonna kurdid teistest piirkondadest suurt midagi. Mõned vaatlejad on väitnud, et kui kurdid lõpuks vajaliku teabe saavad, võivad nad leida, et erinevused on nii suured, et neil ongi parem eraldi elada. Kurdi kultuur Iraagis on päris traditsiooniline, hõimkondlik. Iraani kurdid on väga hea haridusega. Türgis elavad kurdid on kõige moodsamad ja poliitiliselt teadlikumad, kuid paljud neist on osaliselt assimileerunud türgi kultuuriga, näiteks kaotanud kurdi keele oskuse.

1920. aastatel ei suutnud kurdide juhid ära kasutada ajaloolist võimalust, mille andis Osmani impeeriumi kokkuvarisemine. Tundub, et peatselt võib nende ees seista teine võimalus. Lähis-Idas võivad lähitulevikus aset leida dramaatilised muutused, eriti kui arvestada olukorda Türgis, Iraagis, Iraanis ja Süürias. Araabia maailma tabanud demokratiseerimisliikumine suurendab neis riikides muutustejanu. Eriti ebaselge on Iraagi tulevik pärast seda, kui lahkuvad Ameerika väed. Kõik suured kurdi erakonnad (KDP ja PUK Iraagis, BDP ehk Rahu ja Demokraatia Partei ja PKK (Kurdistani Töölispartei) Türgis, Komalah ja PJAK ehk Kurdistani Vaba Elu Partei Iraanis) on keskendunud oma piirkonna olukorrale. Neil puudub ühine rahvuslik programm. Siiski kõnelevad paljud noored kurdid Suur-Kurdistanist, mille all mõeldakse Kurdistani kõigi nelja osa ühendamist. Ent seni pole ühtegi vastavat liikumist, välja arvatud koduleheküljed internetis ja Facebookis.

Kurdide juhtide õlul lasub suur vastutus. Kas nad suudavad rahva ühendada? Kas nad suudavad ära kasutada ajaloolist võimalust, mis võib avaneda vaid korra sajandis? Vastuse annab aeg. Üks on aga selge: probleemid, ülestõusud ja võitlus jätkuvad seni, kuni kurdi küsimusele on leitud lahendus. Põhja-Iirimaal on võitlus iirlaste ja brittide vahel käinud juba seitsesada aastat. Loodame, et kurdi küsimus ei jää lahendamata sama kauaks. Poliitilise lahenduse puudumisel põhjustab see kogu Lähis-Idas püsivalt ebastabiilsust.