Jäta menüü vahele
Nr 85 • September 2010

Kuidas internet meid rumalaks muudab

Tundub, et me oleme surfamise ja otsimise nimel ohvriks toonud võime rahulikult ja pingsalt mõelda, mis omakorda on järelemõtlemise, kaalutlemise ja sügava mõtlemise alus.

Nicholas Carr

kirjanik ja esseist

Ehkki veeb on alles paarikümne aasta vanune, on raske kujutada ette elu ilma selleta. Internet on taganud meile kohese ligipääsu tohutule hulgale teabele ning tänu sellele võime me suhelda oma sõprade ja kolleegidega peaaegu pidevalt.

Kuid meie sõltuvusel internetist on ka tumedam pool. Üha rohkem teaduslikke tõendeid annab märku, et meid pidevalt kõrvale eksitav ja ümber suunav internet muudab inimeste mõttetegevuse hakituks ja pealiskaudseks.

Ma olen jälginud neid uuringuid viimase kolme aasta jooksul, kirjutades oma uut raamatut “The Shallows: How the Internet Is Changing the Way We Think, Read and Remember” (“Pealispinnal: kuidas internet muudab meie mõtlemist, lugemist ja mäletamist”). Kuid minu huvi ei ole kõigest teaduslik. See on ka isiklik. Ma asusin selle raamatu kallale, kui adusin, et olen kaotamas võimet keskenduda ja mõtiskleda. Isegi kui olin arvutist eemal, tundus, et aju vajab lakkamatult midagi uut, aina uusi teabekilde. Ma tundsin, et mu tähelepanu on kogu aeg hajutatud.

Kas   keskendumisraskused võisid olla tingitud ajast, mida ma olin veetnud võrgus? Vastuse otsimisel hakkasin uurima rohkeid psühholoogia-, käitumis- ja neuroloogiauuringuid, mis käsitlesid seda, kuidas vahendid, mille abil me mõtleme – meie infotehnoloogiad -, muudavad meie mõistuse käitumisviise.

Üha rohkem teaduslikke tõendeid annab märku, et internet muudab inimeste mõttetegevuse hakituks ja pealiskaudseks.

Avanenud pilt tekitab muret vähemalt neile, kes hindavad inimmõistuse peenust, mitte lihtsalt kiirust. Uuringud näitavad, et inimesed, kes loevad linkidega läbi pikitud teksti, hoomavad seda vähem kui inimesed, kes loevad paberile trükitud sõnu. Inimesed, kes vaatavad multimeediaesitlusi, jätavad vähem meelde kui need, kes tarbivad informatsiooni rahulikumal ja keskendunumal viisil. Inimesed, kelle tähelepanu tõmbavad alatasa kõrvale e-kirjad, uuendused ja muud teated, saavad vähem aru kui need, kes on võimelised keskenduma. Ning inimesed, kes hüppavad ühelt ülesandelt teisele, on enamasti väiksema loovuse ja produktiivsusega kui need, kes teevad üht asja korraga.

Kõigi nende puuduste ühisnimetaja on tähelepanu jagamine. Meie mõtterikkus, mälumaht ja isegi isiksus kui selline sõltub sellest, mil määral me suudame oma mõistust millelegi keskendada ja seda keskendatust säilitada. Alles siis, kui me pöörame põhjalikku tähelepanu uuele teabekillule, suudame me seda seostada “tähendusrikkalt ja süstemaatiliselt juba kindlalt mälus oleva teadmisega”, kirjutab Nobeli auhinna võitnud neuroteadlane Eric Kandel. Niisugused seosed on hädavajalikud keeruliste arusaamade adumiseks ja kriitiliseks mõtlemiseks.

Kui meie tähelepanu pidevalt hajutatakse ja katkestatakse, nagu kipub juhtuma, kui me vaatame arvuti- või mobiiliekraanile, ei suuda meie aju luua neid tugevaid ja ulatuslikke ajuühendusi, mis annavad mõttetegevusele sügavuse ja tähendusrikkuse. Meie mõtted on irruli, meie mälu nõrk. Rooma filosoof Seneca ütles juba kahe tuhande aasta eest tabavalt: “Kõikjal olla tähendab ei kuskil olla.”

Arengupsühholoog Patricia Greenfield, kes juhib UCLA Laste digitaalmeediakeskust, võttis eelmisel aastal ajakirjas Science avaldatud artiklis vaatluse alla kümned uuringud selle kohta, kuidas erinevad meediatehnoloogiad mõjutavad meie taju. Mõned uuringud näitasid, et teatavad arvutitegevused, näiteks videomängude mängimine, suurendavad kiirust, millega inimesed võivad lülitada oma tähelepanu ühelt ikoonilt või muult ekraanil nähtavalt elemendilt teisele. Teised uuringud aga leidsid, et kiire fookuse vahetamine toob isegi siis, kui seda tehakse juba automaatselt, kaasa pealiskaudsema ja “automatiseerituma” mõttetegevuse.

Ühes Ameerika ülikoolis korraldatud eksperimendis võimaldati pooltel tudengitel kasutada loengu ajal internetiühendusega sülearvuteid, teistel aga olid arvutid välja lülitatud. Kes olid veebis surfanud, tulid järgnevas testis, millega kontrolliti, kui palju nad on kuuldust meelde jätnud, palju kehvemini toime. Varasemad eksperimendid on näidanud, et mida suurem on linkide arv internetidokumendis, seda väiksem on loetu mõistmine ning mida rohkem on ekraanil eri tüüpi teavet, seda vähem me nähtut mäletame.

Greenfield järeldas, et “iga meedium tekitab teatavad tajuoskused teiste arvel”. Tema sõnul on üha suurem ekraanil esitatava meedia kasutamine tugevdanud visuaal-ruumilist taju, mis võib aidata paremini toime tulla tegevustega, mille puhul on vajalik jälgida paljusid kiiresti muutuvaid signaale, näiteks lennuki juhtimine või patsiendi jälgimine operatsiooni ajal. Kuid sellega on kaasnenud “uued kõrgema taseme tajuprotsesside nõrgenemised”, sealhulgas on nõrgenenud “abstraktne sõnavara, hoolikus, järelemõtlemine, induktiivne probleemide lahendamine, kriitiline mõtlemine ja kujutlusvõime”. Teisisõnu me oleme muutunud pinnapealsemaks.

Seda järeldust toetavad ka uuringud meie käitumise kohta internetis. Saksa uurijad avastasid, et veebilehitsejad püsivad leheküljel tavaliselt alla 10 sekundi. Isegi internetis teadustööd tegevad inimesed kipuvad kiiresti hüplema eri dokumentide vahel, lugedes harva mõnest üle ühe-kahe lehekülje, näitas University College Londoni uuring. Sellisel vaimsel hüplemisel on olulised tagajärjed. Ühes Stanfordi ülikooli uurijate hiljutises eksperimendis lasti mitmesuguseid kognitiivseid teste teha 49 inimesel, kes tegelevad pidevalt meedia-multitegumtööga, ning 52 inimesel, kellele selline multitegumsus on palju vähem omane. Multiteguminimesed olid kõigis testides kehvemad. Nende tähelepanu hajus kergemini, nad ei suutnud seda kuigi hästi kontrollida ning nad ei suutnud ka eriti edukalt eristada olulist teavet mitteolulisest.

Inimesed, kes loevad linkidega läbi pikitud teksti, hoomavad seda vähem kui inimesed, kes loevad paberile trükitud sõnu.

Tulemused üllatasid uurijaid. Nad olid oodanud, et tõsiselt multitegumtööga tegelevatel inimestel on vähemalt teatavad vaimsed eelised. Kuid asi oli vastupidi – õieti ei tulnud sellised inimesed hästi toime isegi multitegumtööga. “Kõik hajutab nende tähelepanu,” sõnas üks uurijatest, Clifford Nass.

Sellest poleks hullu, kui halb mõju kaoks niipea, kui me lülitame välja arvutid ja mobiilid. Paraku nii see pole. Teadlased on avastanud, et inimaju võrgukujuline struktuur kohandub väga valmilt nende vahenditega, millega me teavet otsime, salvestame ja jagame. Mõtlemiskombeid muutes tugevdab iga uus tehnoloogia teatavaid ajuühendusi ja nõrgestab teisi. Need muutused kujundavad meie mõtlemist isegi siis, kui me ei kasuta seda tehnoloogiat.

Teedrajav neuroteadlane Michael Merzenich usub, et meie ajusid “kujundab võimsalt ümber” üha sagenev veebi ja muu sellise meedia kasutamine.

1970.-1980. aastatel viis praegune San Francisco California ülikooli emeriitprofessor Merzenich läbi rea kuulsaid katseid, mis selgitasid, kui ulatuslikult ja kiiresti muutuvad ajuseosed uute kogemuste korral. Eelmise aasta lõpul mainis ta vestluses, et tunneb sügavat muret, millist mõju avaldavad meie kognitiivsetele võimetele need pidevad tähelepanu hajutamised ja katkestused, millega internet meid üle külvab. Selle pikaajaline mõju meie vaimuelu kvaliteedile võib tema sõnul olla “hukatuslik”.

Tähelepanu hajumine ei ole alati ja tingimata halb. Enamik teab ju, et kui me keskendume liiga põhjalikult mõnele raskele probleemile, võib tekkida nii-ütelda mõttekramp. Aga kui me jätame probleemi mõneks ajaks üldse kõrvale, siis võime tihtipeale selle juurde uuesti tagasi tulles leida uusi vaatenurki ja tunda loomepuhangut.

Hollandi psühholoogi Ap Dij ksterhuisi uuring näitas, et sellised tähelepanu katkestused annavad meie alateadvusele aega probleemiga tegelda, luues teavet ja tajuprotsesse, mis ei ole kättesaadavad teadvuslikul mõtlemisel. Tema katsed näitasid, et tavaliselt langetame me paremaid otsuseid, kui me pöörame rasket vaimutööd nõudvalt ülesandelt mõneks ajaks tähelepanu kõrvale.

Dijksterhuisi töö näitas samas ka seda, et alateadvuslikud mõtlemisprotsessid ei hakkagi probleemiga tegelema, kui me ei ole teadvuslikult selgelt kindlaks määranud probleemi olemust. Ta sõnab, et kui meil pole mingit kindlat eesmärki, siis “alateadvus ei rakendu”.

Pidev tähelepanu hajutamine, mida internet soodustab ehk olek, kus, kui kasutada T. S. Elioti sõnu, me oleme “hälvitatud hälvitusest hälvitusega”, erineb väga põhjalikult ajutisest ja sihikindlast mõtlemise ümbersuunamisest, mis värskendab meie mõttetegevust. Sisendite kakofoonia ajab lühisesse nii teadvuse kui ka alateadvuse ning takistab meil mõtlemast sügavuti ja loovalt. Meie ajud muutuvad pelgalt signaalide töötlemise vahenditeks, mis tõukavad teavet teadvusse ja siis jälle sealt välja.

Tundub, et me oleme surfamise ja otsimise nimel ohvriks toonud võime rahulikult ja pingsalt mõelda, mis omakorda on järelemõtlemise, kaalutlemise ja sügava mõtlemise alus. Veeb ei kehuta meid kunagi aega maha võtma – see hoiab meid pidevas vaimses liikumises.

Sotsiaalvõrgustikud, näiteks Facebook ja Twitter, mis külvavad meid lakkamatult üle lühisõnumitega, on probleemi veelgi süvendanud.

Teabe kiires ning tükkhaaval allaneelamises ei ole midagi valet ega halba. Me oleme alati ajalehti pigem sirvinud kui lugenud ning laseme silmadel ikka ja jälle joosta üle raamatute ja ajakirjade teksti, et tabada ära tuum ja otsustada, kas asi väärib üldse edasist süvenemist.

Meie mõtterikkus, mälumaht ja isegi isiksus kui selline sõltub sellest, mil määral me suudame oma mõistust millelegi keskendada ja seda keskendatust säilitada.

Võime pilk üle libistada ja sirvida on sama oluline kui võime süvitsi lugeda ja hoolikalt mõelda.

Probleemiks on hoopis see, et sirvimine on muutumas valitsevaks mõtlemisviisiks.

Kui varem oli see vahend eesmärgi saavutamiseks, leidmaks teavet, mida edasi uurida, siis nüüd on see muutunud eesmärgiks omaette, meie eelistatumaks õppimise ja analüüsimise viisiks.

Internetivarandusist pimestatuna pole me ära tundnud kahju, mida me tekitame oma vaimuelule ja isegi kultuurile.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane