Kui sügavad on Venemaa Lääne-vastased tunded?

Avaliku arvamuse fondi andmete järgi suhtusid 2020. aasta lõpus rohkem kui pooled venelased valitsuse tegevusse kriitiliselt. Vladimir Putiniisiklik toetusreiting on viimase kahe aasta jooksul järsult langenud: 59 protsendilt 2017. aasta novembris 31,7 protsendile 2019. aasta mais.

Siiski viitab suurem osa andmeid sellele, et enamik venelasi, kes on riigi siseküsimustes võimude suhtes järjest kriitilisemad, pole valmis välispoliitikat ümber mõtestama. Seda kinnitab ka Juri Levada analüüsikeskuse 1. detsembri küsitlus, mis näitas, mida venelased ootavad Venemaa-Ameerika suhetest Joe Bideniametiajal.

Lukašenka populaarsem kui Putin

Lisaks üsna loogilisele prognoosile, et kahe riigi suhted käivad veel rohkem alla, halvenes venelaste suhtumine USAsse tervikuna. 2020. aasta augustis suhtus USAsse positiivselt 42 protsenti ja negatiivselt 46 protsenti vastajatest. Nüüdseks on enam kui pool ehk 51 protsenti küsitletutest USA suhtes negatiivsed, 25 protsenti nende seast „väga negatiivsed“, mis sobitub hästi ametliku Vene propagandaga.

Kuna rahvas on valitsuse tegevusega üha vähem rahul, usub „globaalsesse vandenõusse“ ning on lääne suhtes vaenulik – mõlemaid nimetatud tendentse on juba aastaid venelaste teadvusse juurutatud –, on sellega seoses tekkinud huvitav fenomen.

Üha rohkem tavainimesi peab Kremlit ja eriti Vene oligarhe (mõnikord ka Putinit ennast) vaenuliku Lääne „agentideks“. Praeguse valitsuse asemel unistavad nad „tõelisest rahva valitsusest“, mis oleks võimeline sotsiaalset õiglust tagama ja Venemaad arvukate „vaenlaste“ eest kaitsma.

Sarnast maailmavaadet on muide lahkelt paljude aastate jooksul toitnud Vene vandenõuteoreetikud nagu Jevgeni Fedorov, Ühtse Venemaa riigiduuma saadik, kes regulaarselt räägib Vene eliidi sekka imbunud „Lääne agentidest“. Viimase ajani püsisid teooriad üsna marginaalsed, kuid nüüd on need halvenevates elutingimustes populaarsust kogumas ja sihitud Putini pihta, mida Fedorov on alati vältida püüdnud.

See ei ole kokkusattumus, et ärimees ja avaliku elu tegelane Leonid Nevzlin mainis novembris Vaba Venemaa foorumil peetud kõnes, et Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka on venelaste seas isegi populaarsem kui Putin. Ajal, mil osa kodanikke peab Venemaa juhti üha rohkem „oligarhide protežeeks“, kes „mängib kaasa Lääne plaanidega Venemaa hävitamiseks“, on Lukašenka märkimisväärse osa rahva jaoks „tõeline võitleja“, kes astub vastu hävituslikele suundumustele nii oma kodumaal kui ka väljaspool ja „kaitseb omariiklust“.

Seetõttu tugevdab iga uus Venemaa valitsuse ebapopulaarne otsus rahvastiku silmis kuvandit, et nad on „tavainimesele kahjulikud“, „läänemeelsed“ ja „reetlikud“.

Läänevastaste meeleolude levikut ei tasu aga siiski pidada püsivaks trendiks, isegi mitte väljaspool nooremat vanusegruppi. Kosõgini-nimelise Vene Riikliku Ülikooli teadlase Anastasia Nikolskaja sõnul hakkas rahvas tuntavalt nõudma rahumeelset välispoliitikat 2018. aasta sügisest.

Tekib mulje, et isegi nende seas, kes praeguse Venemaa välispoliitikaga nõustuvad, on järjest suurenev hulk neid, kes peavad Moskva ja Lääne vastuseisu „paratamatuks“, kuna usutakse, et Venemaa on sunnitud välismaailmaga konfliktidesse astuma endast olenematutel asjaoludel.

Väsimus militarismist

Seevastu patriotism, isegi nagu Vene kodanikud seda mõistvad, jääb tagaplaanile ja esile kerkivad sotsiaalsed vajadused. Seega peavad kõik poliitikud, kes tahavad praegusel Venemaal populaarsust saavutada, tõestama oma „isamaalisust“ mitte ainult Venemaa pooldamise ja läänevastasusega, vaid valmidusega riigi sisepoliitikas muudatusi teha: taastada sotsiaalsed garantiid, mis on tähtsad tavalistele inimestele, reformida tervishoiu- ja haridussüsteemi, hakata korruptsiooni vastu tõsiselt võitlema ja piirata julgeolekujõudude vägivalda.

Muuseas näitas 2019. aasta oktoobris korraldatud Juri Levada analüüsikeskuse uuring, et inimesed kardavad muutusi ja revolutsiooni vähem kui haigusi, võimude väärkohtlemist ja võimalikku maailmasõda. Venelaste põhivajadusteks on saamas turvalisus ja sotsiaalne õiglus, mitte „suursugusus“.

Seepärast ei ole võimude katsed suunata opositsioonilisi isamaalisi tundeid äärmuslikesse parteidesse, näiteks Zahhar Prilepini loodud Tõe Eest liikumisse, edukad olnud. Venemaa elanikkond on selgelt väsinud militaristlikust mobiliseerimisest ja ihkab hoolimata vaadetest Lääne suhtes kõige rohkem normaalset elu. See tähendab, et kui tekib juht, kes on võimeline venelaste sotsiaalsetele püüdlustele reageerima, ei ole suhtumine läänemaailma enam otsustav tegur, ning kui see suhtumine muutub, võivad ka vaated muutuda.