mai 13, 2016

Krimmitatarlaste ajalugu Türgi-Venemaa suhete peeglina

AFP/Scanpix

Lääs peaks tunnistama, et tal on Krimmi türgikeelsele elanikkonnale palju pakkuda.

Viimased paarkümmend aastat olid Türgi ja Venemaa suhetes väga head. Kaks varem raudse eesriide taga teineteisega vastakuti seisnud maad asusid mõlemad innukalt oma märkimisväärse mahuga majanduselu privatiseerima. Turism puhkes õitsele ja venelased tunglesid Türgi rannakuurortides. Türgi ehitussektor leidis endale kindla turu põhjakaares, püstitades Venemaal hotelle ja lennujaamu.
Nüüdseks on Türgi-Venemaa suhete trajektoor võtnud selge allasuuna. Põhjuste mõistmiseks on tulus uurida Krimmi, selle Mustas meres asuva poolsaare ajalugu, mis on etendanud otsustavat osa mõlema riigi ajaloos.
Krimmi valitses Kuldhord, 13. sajandil poolsaare vallutanud võimsa mongolite impeeriumi järeltulija. Kuldhordi lagunedes sai Krimmi khaaniriigist 1475. aastal Osmanite riigi vasall. Krimmi khaan määrati ametisse Istanbulis ja ta andis oma panuse Osmanite sõjaväkke.1 Et krimmitatarlased kujutasid endast oguusi- ja kõptšakiturke, olid neil tugevad keelelised ja kultuurilised sidemed Anatoolia türklastega. Tänini kõneldav krimmitatari keel on väga lähedane Türgis kõneldava keelega.2
Krimmi lähedus Venemaale muutis selle väärt saagiks niipea, kui 18. sajandil algas Türgi ja Venemaa omavaheline mõõduvõtmine. 1768.–1774. aasta Türgi-Venemaa sõja ajal tungis Venemaa sõjavägi Krimmi. Hävitava lüüasaamise järel merel kaotasid Osmanid sõja ning Küçuk Kaynarca rahuleping nägi ette, et kuigi Krimmi khaani määrab endiselt Istanbul, oli territoorium ometi nüüd Venemaa ekspansioonile valla. Järgnenud kümnendil elas Krimm üle verise kodusõja ning 1783. aastal liidendas Venemaa Krimmi esimest korda. 18.-19. sajandil üritas Venemaa Osmanite riigi arvel aina laieneda, mis ainult aeg-ajalt sai tagasilöögi brittide ja prantslaste käest. Suurimaks kokkupõrkeks oli Krimmi sõda aastail 1853–1856, mille käigus Osmanite jõud jõudsid üürikeseks ajaks Krimmi, kuid poolsaar jäi ka pärast sõda Venemaa võimu alla.3
Krimm oli olnud Osmanite võimu all kolm sajandit. Erinevalt Osmanite territooriumist Balkanil olid siinsed tatarlased muslimid ja turgikeelsed ning neil oli oluline osa Osmanite riigi kohalolekus Euroopas. Nüüd olid nad oma senisest keskusest ära lõigatud ja konkureeriva võimu meelevallas. See oli kõike muud kui meeldivate tagajärgedega kogemus. Sõdade ajal käsitles Venemaa tatarlasi Osmanite viienda kolonnina ja kohtles neid vastavalt. Sajandeid Krimmis elanud tatari perekonnad jäeti ilma maast ja omandist, paljud suundusid elama Anatooliasse. Ühe lainena teise järel jõudis 19. sajandil Osmanite riigi alale sadu tuhandeid tatarlasi. Paljud said väljarännu käigus surma. Sel ajal hääbus Krimmis muslimi ja tatari ülekaal, mida hakkas asendama aina suurem venekeelsete slaavi uusasunike asurkond.4
Tatarlaste kannatused suurenesid veelgi Vene revolutsiooni käigus, mis tõi võimule punased enamlased. Krimmi tabas peaaegu kõige rängemini ligemale viis miljonit inimelu nõudnud 1921.–1922. aasta näljahäda. Türgi oli olnud Esimeses maailmasõjas kaotajate poolel ning pidas nüüd omaenda „iseseisvussõda” liitlaste vastu, kuid ometi saadeti Anatooliast Krimmi ka sel ajal toiduaineid. 1930. aastatel küüditas Stalin tuhandeid tatarlasi, kes olid viibinud Türgis ja kel olid Türgi passid.5
Ent isegi veel rängemaks osutus tatarlastele Teine maailmasõda. 1941. aastal saatsid Krimmi jõudnud Saksamaa väed osa tatarlasi Saksamaale sõja heaks töötama. Kõneldakse Nõukogude armees teeninud tatarlastest, kes langesid vangi, astusid Saksamaa sõjaväe teenistusse ning leidsid pärast sõja lõppu tee Türki. Igal juhul oli sõja lõpuks arusaam tatarlaste truudusetusest Nõukogude impeeriumi suhtes levinud – ja sel olid laastavad tagajärjed.6
Krimmitatarlaste arv oli juba kaks sajandit vähenenud, kuid surmahoobi sai see 1944. aastal, mil nad küüditati tervikuna Kesk-Aasiasse, peamiselt Usbekistani, Uuralisse ja Siberisse. Tatari aktivistide inimuuringuga on selgunud, et niigi verise 20. sajandi ühes kõige jubedamas etnilises puhastuses kaotas elu ligikaudu 46% tatarlastest.7 Mõnevõrra imbus krimmitatarlasi endiselt Türki, kuid Krimmis endas neid nüüd enam polnud. Nende kultuuripärand, muistseid käsikirju sisaldavad raamatukogud ja kalmistud hävitati peaaegu täielikult.
1960. aastatel tunnistas Nõukogude valitsus oma viga ja lubas osal küüditatud tatarlastest kodumaale naasta. Selleks loodi tatari rahvuskomiteesid. Toonased tatari organisatsioonid tegutsesid valitsuse loal, kuid ometi kiusati paljusid jõhkralt taga. Nõukogude võim purustas korduvalt krimmitatarlaste kiiruga püstitatud ajutisi eluhooneid, paljud aktivistid heideti vangi ja langesid ebainimliku kohtlemise ohvriks. Praegu elab Krimmis umbes 300 000 tatarlast, ligikaudu 100 000 asub aga endise Nõukogude Liidu aladel.8
Kui Nõukogude Liit kokku varises ja Krimmist sai formaalselt iseseisva Ukraina osa, elavnesid taas Türgi suhted krimmitatarlastega. Krimmi autonoomse vabariigi nime kandev üksus kuulus Ukraina koosseisu, kuid sel oli oma ülemnõukogu, Krimmi elanike valitud seadusandlik esindus. 1994. aastal külastas Krimmi president Süleyman Demirel, kes ühtlasi aitas kaasa 1000 elamu rajamisele just tatarlaste jaoks. Ta tuli ebaharilikult kiiresti, juba 1998. aastal, uuesti visiidile, andes märku, et nimelt tatarlastest on kujunenud Türgi-Ukraina suhete selgroog. 2005. aastal sõlmis Türgi Krimmi autonoomse vabariigiga kultuurikoostöö lepingu. Piirideta maailmas taaselustasid Türgi ja krimmitatarlaste suhted, mis olid läbi lõigatud 1783. aastal, kui Venemaa poolsaare annekteeris.9

Ajalugu kordub

2008. aastal tungis Venemaa Lõuna-Osseetia mässuliste kaitsmise ettekäändel kallale Gruusiale. Türgi president Recep Tayyip Erdoğan sõnas järgnenud NATO kohtumisel, et „Türgist poleks õige lasta end tõugata ükspuha kumma poolele” ja et „üks pooltest on meie lähim liitlane Ühendriigid. Teine pool on Venemaa, kellega meil on oluline kaubavahetus […] Me tegutseme vastavalt sellele, mida nõuavad Türgi riiklikud huvid”.10 Selle avalduse taga kajastus eeldus, et Gruusia sõda kujutab endast külma sõja järel Venemaa piiridel valitseva rahu hetkelist kõrvalekallet ja peagi loksuvad asjad jälle normaalseks tagasi. Seda aga ei juhtunud.
Gruusia sissetungist peale on Kreml asunud üles ehitama sõjaväge, mis sobiks kokku agressiivse piirkondliku poliitikaga. 2013. aastal kirjutas äsja Venemaa kindralstaabi ülemaks saanud Valeri Gerassimov artikli, milles tõi esile konfliktide uued meetodid, sealhulgas „laialdase poliitiliste, majanduslike, informatsiooniliste, humanitaarsete ja teiste mittesõjaliste meetmete kasutamise”.11 Tänapäeval hübriidsõjaks nimetatava kontseptsiooni raames õppisid Venemaa sõjaväelased tegutsema viisil, mis halvab vastase poliitiliselt, endal aga võimaldab selgelt jõudu näidata. On saanud aina selgemaks, et Venemaa kasutab sellist strateegiat õõnestamaks sõjajärgset liberaalset korda, mille püsimise seni kindlustas Atlandi-ülene allianss.12
Seni tuntuim hübriidsõja näide on Venemaa eraldusmärkideta vägede saatmine Ukrainasse, kui seda maad tabas 2014. aasta suvel segadustelaine. Krimmi annekteerimine algas veebruari lõpul, mil eraldusmärkideta Venemaa sõjaväelased võtsid üle Krimmi ülemnõukogu, ning viidi lõpule 18. märtsil, mil selleks ajaks end iseseisvaks kuulutanud „Krimmi vabariigi” esindaja kirjutas alla Venemaa Föderatsiooniga liitumise lepingule. Nagu sõnas Venemaa president Vladimir Putin, oli Krimm „naasnud” Venemaa rüppe ja just tema oli selle teoks teinud.
Venemaa teine tähelepanu vääriv käik on olnud lõunapoolse sadama kasutuselevõtmine, millest lähtuvalt ette võtta ulatuslikke sõjalisi operatsioone Türgi piiri lähedal. Süürias seisab Venemaa nüüd koalitsiooni keskmes, kuhu kuuluvad veel Iraan, Hizbollah ja kohalikud šiiidi võitlejad, kes kindlustavad president Bashar al-Assadi võimu, mis oli löönud 2011. aastast kestvas jõhkras kodusõjas vankuma. Assadi püsimises etendas otsustavat osa Venemaa õhuvägi ning Venemaa diplomaadid suudavad küllap kindlustada diktaatorile sobiliku kokkuleppe sõja lõpul. Türgi ja Pärsia lahe riikide toetatud jõud on järjekindlalt taanduma pidanud.13 Samuti tabas Türgit kalliks maksma minev diplomaatiline kriis, kui Türgi tulistas pärast oma õhuruumi korduvaid rikkumisi alla ühe Venemaa lennuki. See vahejuhtum tuletab meelde, mida on pidanud riigid kaotama: ainuüksi Venemaa sanktsioonid suudavad kärpida Türgi SKTd 2016. aastal terve protsendi võrra.14
Pilku tagasi heites piisab isegi ajaloo kõige põgusamast uurimisest mõistmaks, et kui Venemaa asub ekspansiooni teele, puudutab see otsekohe Krimmi ja Türgit. Venemaa on endine üliriik, kelle käsutuses on tuumarelv ja piirkonnas ületamatu konventsionaalne sõjaline jõud ning keda iseloomustab unitaarne struktuur, mis võimaldab langetada välkkiireid otsusi. Isegi kui Venemaa majandus on allakäiguteel ja sõjalise võimekuse kasvatamine jätkusuutmatu, on lühema aja peale vaadates hävitava mõju oht väga reaalne. Seda tõestab ilmekalt krimmitatarlaste ajalugu.
Krimmitatarlased iseenesest on suure geopoliitilise mosaiigi pisike tükike, kuid nende pikk ajalugu muudab nad otsekui piirkonna poliitilisi tuuli püüdvaks tornilipuks. Kui Venemaa kaotab kas või ajutiselt võimu piirkonna üle, saavad tatarlased hakata oma elu taas üles ehitama ja taastavad suhted loomupärase partneri Türgiga. Kui aga Venemaa astub vastu seda võimaldanud liberaalsele korrale, keelatakse jällegi tatarlaste esinduskogud, nende juhid on sunnitud minema või saadetakse pagulusse ja kogu nende eksistents satub ohtu.
Venemaa ohule lahendust otsides mõistavad Türgi ja Krimm, et on lõimitud liberaalsesse maailmakorda enamgi, kui nad oleksid ise osanud arvata. Türgi kuulumine NATO ridadesse on andnud talle liitlased, kelle sõjaline võime ületab kaugelt Venemaa oma. Tatarlaste praeguse põlvkonna juhte on omakorda karastanud aastakümneid kestnud kodanikuallumatuse kogemused Nõukogude Liidus ning tänapäeval on nad leidnud endale võimsa liitlase Lääne ajakirjanduse ja kodanikuõiguste organisatsioonide kujul. Lääs peaks samuti nentima, et tal on oma äärealal elavatele turgikeelsetele inimestele palju pakkuda, ning kindlustama nende püsimise liberaalse korra raames.
Türgis elavad krimmitatarlased lehvitavad 10. detsembril 2015 Ankaras Venemaa saatkonna ees lippe protestimeelavalduse ajal, millel kutsuti üles järgima inimõigusi ja vabastama Krimmi poliitvange.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.
______
1 Hakan Kırımlı, Kırım’dan Türkiye’ye Kırım Tatar Göçleri. www.kirimdernegi.org.tr/sayfa.asp?id=457 2 Hüseyin Raşit Yılmaz, Savaşa, Göçlere, Sürgünlere Rağmen Kırım Tatarları. www.tepav.org.tr/upload/files/1394730554-4.Savasla… 3 Kırımlı.
4 Kırımlı.
5 Kırımlı.
6 Yılmaz.
7 Yılmaz.
8 Yılmaz.
9 Yılmaz.
10 Bulent Aliriza, Turkey and the Crisis in the Caucasus. csis.org/publication/turkey-and-crisis-caucasus 11 www.ft.com/intl/cms/s/2/ea5e82fa-2e0c-11e4-b760-00… 12 www.chathamhouse.org/sites/files/chathamhouse/fiel… 13 Selim Koru, The Syrian Civil War and the End of Turkey’s Liberal Dream. warontherocks.com/2016/04/the-syrian-civil-war-and… 14 Idil Bilgic-Alpaslan, Bojan Markovic, Peter Tabak, Emir Zildzovic, Economic implications of Russia’s sanctions against Turkey. www.ebrd.com/news/2015/economic-implications-of-ru…