Kosovo – 20 aastat tagasi ja täna

Eurooplastel – ja ka mitte ainult meil – on viimase saja aasta kogemuste põhjal kinnistunud veendumus, et Euroopa mandri kõige haavatavam koht, selle „pehme kõhualune”, on Balkan. Balkani nimetust regiooni üldtähisena on samuti vaid napp sajand pruugitud. Varem kasutasid geograafid enamasti sõnapaari „Euroopa Türgi”. Balkani kasutuselevõtuga lisandus selle geograafilisele tähendusele kohe ports muud semantikat. Balkanit mõisteti kui barbaarset Euroopa tükki – metsikut, vägivaldset ja mäslevat. 20. sajandi saabumisega algas ka impeeriumide lagunemine, paratamatult ja pöördumatult. Lagunemisprotsessiga n-ö vanades riikides kaasnenud ebakindluse, määramatuse ja samaaegse enesehävituse esmaseks tegevusruumiks sobitus Balkan ideaalselt. 

Esimene maailmasõda sai alguse Balkanilt. Mõned ajaloolased on püüdnud tõestada, et ka Teise maailmasõja tegelikud allikad pärinevad samast. 20. sajandi teise poole suurim sõdimine Euroopas käis jällegi seal, Balkanil. Eshatoloogilise kalduvusega prohvetid julgesid toona ennustada, et ega kaks kolmandata jää…

Kui Balkan on pehme ja kergesti haavatav kõht, siis Kosovo on küllap naba. 1987. aasta 24. aprillil lähetas Jugoslaavia liitriiki kuuluva Serbia vabariigi president Ivan Stambolić oma kauaaegse sõbra ja võitluskaaslase Slobodan Miloševići Kosovosse, täpsemini Kosovo Poljesse komandeeringusse. Miloševićist oli mõni aeg tagasi tänu Stambolići aktiivsele kaasabile saanud Serbia Kommunistide Liidu esimees. Sõidu eesmärk pidi olema nurisevate ja demonstratsioone korraldavate Kosovo serblaste rahustamine. Nende arvukus provintsis oli vähenenud alla 10% ja nad tundsid ennast albaanlastest enamusrahva kõrval kultuuriliselt ja eluolult kehvasti. 

Balkan on Euroopa mandri kõige haavatavam koht, selle „pehme kõhualune”.

Kosovo serblased pelgasid ka kaasmaalastest albaanlaste separatismi. Jah, juba siis, kaheksakümnendatel, ei olnud kohalikud albaanlased rahul oma provintsistaatusega Serbia küljes. Taheti saada samaväärseks teiste kuue Jugoslaavia vabariigiga. Riigi pikaaegne liider Josip Broz Tito, kelle üks vanematest oli sloveen, teine horvaat, kinkis küll 1974. aasta põhiseadustega Kosovole laialdase ja ka sisuliselt toimiva autonoomia. Väidetavalt lähtunud ta põhimõttest „nõrk Serbia, tugev Jugoslaavia”. Kosovol olid president, peaminister, parlament ja nn vennasvabariikidega peaaegu võrdväärne koht Jugoslaavia presidentuuri laua taga (analoogse võimuga oli veel ka teine Serbia provints – Vojvodina). Kosovol oli isegi parasjagu vetoõigust Serbia ja ka kogu Jugoslaavia otsuste suhtes, ent… nad ikkagi pelgasid serblasi ja tahtsid olla neist võimalikult sõltumatud. 

Stambolići sõnad Miloševići teele saates kõlasid: „Ole ettevaatlik, hoia pea külm!” 

Ta pani sõbrale südamele, et ta toimetaks pingelises kohas tasakaalukalt, kummagi kogukonna seisukohta avalikult toetamata. 

Milošević aga leidis seekord, et 25 aastast sõprusest ja vari olemisest piisab ning otsustas oma patrooni selja tagant välja astuda. Kosovo Poljesse rahulolematust väljendama tulnud kohalike serblaste rahvamassi ees kõlas tema elu ehk kuulsaim lause: „Keegi ei tohi julgeda teid peksta!” Lausest sai hiljem serblaste innustav võitlusloosung, populaarne tsitaat rahvuslaste plakatitel ja T-särkidel. Kosovo serblased said kinnituse, et lõpuks on neil nüüd Belgradi otsesõnaline ja kauaigatsetud toetus. Oli selge, kelle taha kõrge külaline pealinnast asus. Signaal läks serblastele ja albaanlastele ning mitte ainult Kosovo elanikele. Jõudis ka teiste toonase Jugoslaavia rahvasteni. Korraga tundsid miljonid serblased, keda nad soovivad oma uue aja liidriks. Miloševićile enesele oli mõnevõrra varem selginenud, milliseid vahendeid kasutades võiks temast saada Serbia ja ka kogu Jugoslaavia mõjuvõimsaim isik. 

Miskipärast on levinud legend, et Milošević suundus Kosovosse n-ö valge lehena. Astus rahvahulga ette, siis käis aga läbi nõksak, siirad sõnad vabanesid südamest ja suult ning Belgradi naasis mees juba ägeda rahvuslasena. Enamgi veel, räägiti isegi, et Serbia kompartei liider olevat justnagu tahtnud Kosovo Poljes julgustada albaanlastest koosnenud politseid, kes oli serblastest meeleavaldajate korralekutsumisega kõvasti kimpus. Lause olnud mõelnud just neile, ent julgust said sellest hoopiski teised… (Õhtuks olidki kõik politseinikud haledasti läbi pekstud). 

Tõde pole selles legendis kuigipalju. „Spontaansuse” taga oli hästi ette valmistatud kava, mis laitmatult ka realiseeriti. Miloševići abimehed olid Kosovo Poljes juba mõned päevad teinud eeltööd rahvamassi kokkuajamiseks. Kohal olid telekaamerad. Kommunistide liidri sõnu leierdas Belgradi TV tagantjärele ikka jälle ja uuesti. Telejaama asedirektor Dušan Mitević, propagandaspetsialist ja Miloševići usaldusalune, pole kunagi varjanud oma tähtsust uue liidri lansseerimisel.

Edasist mäletame tolleaegsetest uudistest ja ajaloost: Milošević haaras Serbias täieliku võimu, tagandas oma kauase sõbra presidendi kohalt ja asus peagi ise tema asemele (Stambolići laip leiti kümmekond aastat hiljem Miloševići toetajate poolt tapetuna). Peagi võeti vastu Jugoslaavia uus põhiseadus, mis jättis Kosovo autonoomiast ilma. Kontroll Kosovo politsei, kohtusüsteemi, majanduse, ettevõtete, aga ka haridussüsteemi ja keelepoliitika üle läks üle Serbia valitsuse kätte. Albaaniakeelset haridust ja kommunikatsiooni kärbiti. Algasid massilised rahutused. 1990. aastal kehtestati erakorraline seisukord. Jugoslaavia armee kaasati rahutuste mahasurumisse. Vastukaaluks loodi Kosovo Vabastusarmee. Sõda. Põgenikud. Mõrvad. NATO õhurünnakud Jugoslaavia relvajõudude vastu. ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon nr 1244… 

Kosovo Poljesse rahulolematust väljendama tulnud kohalike serblaste rahvamassi ees kõlas Miloševići kuulsaim lause: „Keegi ei tohi julgeda teid peksta!”

Tänapäeval on ehk vähe neid, kes usuvad, et ilma Gavrilo Principi püstolipaugutamiseta Sarajevos Austria troonipärija pihta poleks esimest ilmasõda lahti sõlmitud. 

Küll aga vaidlevad kaasaegsed ajaloouurijad ja -filosoofid jätkuvalt, kuivõrd otsustavalt mõjutas Slobodan Milošević ajaloo käiku sajandilõpu Balkanil või millisel määral oli ta etteantud rolli ülesnoppija ja kohusetundlik täitja paratamatult toimumisele määratud ajaloosündmustes. Vaidlusteema ei ole uus ja inimestele meeldib isikustatud ajalugu. Ajaloo tõlgendamine ongi üksjagu maitse küsimus. Tänapäeval öeldakse isegi: „Tõde on maitse küsimus.” 

Miloševići pöördumisel äärmusrahvusluse rajale on ka oma ideoloogiline alusdokument. 1986. aasta 24. septembril ilmus ajalehes Večernje Novosti põrutav materjal – Serbia teaduse ja kunsti akadeemia ägerahvusliku sisuga memorandum. Tegemist oli memorandumi teksti mustandiga ja väidetavalt polnud selle tiražeeritult avalikkuse ette toomist sugugi kavandatud. Ajalool on muidugi omad sotid „juhuslikult avalikkuse ette sattunud materjalidega”. Memorandumis kaevati ülekohtu üle, mis on pärast Teist maailmasõda tabanud Jugoslaavia suurima arvuga rahvast – serblasi. Nende edasine eksisteerimine on ohustatud. Serblased kannatavad kaasmaalastest horvaatide ja sloveenlaste majandusliku ning poliitilise diskrimineerimise all. Nad on viimasel sajandil toimunud sõdades kaotanud enim inimesi ja nende kannatused on jätkunud ka rahu ajal. Serblaste saatus näibki olevat „võita sõda ja kaotada rahu”. Horvaatias on serblastel elada ohtlik, Kosovos ollakse silmitsi genotsiidiga. Memorandumi ideeliseks autoriks peetakse rahvuslasest kirjanikku, serblaste vaimseks isaks kutsutud Dobrica Ćosićit, kuid teksti koostamisest ta tõenäoliselt vahetult osa ei võtnud. 

Tasub lisada, et nii Serbia teaduse ja kunsti akadeemia kui ka kirjanike liit olid kommunistlikus Jugoslaavias nende väheste institutsioonide hulgas, mis ei olnud kompartei totaalse kontrolli all. Neil oli võimalus olla oma väljendustes üksjagu vaba ja nad nautisid üksjagu ühiskondlikku austust ja toetust. 

Tuleb ka tunnistada, et memorandumi näol ei olnud tegu mitte niivõrd ägerahvusluse loomisaktiga, kuivõrd selle, mis serblaste hinges sügavale peitu surutud, peegeldusega. 

Iseseisva riigi väljakuulutamine alal, kus enamuses on rahvus, kelle etnilistel kaaslastel on juba naabermaal oma rahvusriik, on iseäranis keeruline juhtum.

Kommunistide liidrid üle Jugoslaavia pragasid memorandumit selle äärmusrahvuslike seisukohtades pärast. Serbia kommunistide kõrgeim liider Milošević oli sel teemal paraku vait. 

Kevadel 1987 Kosovos toimunu tõi Serbia natsionalismiidee nüüd juba ametlikul tasandil avalikkuse ette. Sealt edasi arenesid välja sõjad Jugoslaavia territooriumil, alguse sai liitriigi lagunemine. Tahtmatult tekib küsimus: kui Kosovol oleks õnnestunud Jugoslaavia aegu, Tito võimu all või siis ka veidi hiljem, saavutada nn seitsmenda liiduvabariigi staatus, kas oleks see riik nüüd iseseisev? On ju nii NSV Liidu kui ka Jugoslaavia kõik endised nn liiduvabariigid tänaseks iseseisvuse saavutanud. Ka tšehhid ja slovakid läksid lahku. Autonoomiaga piirkonnad aga kuuluvad sinna, kuhu ennemaltki. Ükski neist pole saavutanud iseseisvust. Rahvuste enesemääramisõigus ja piiride puutumatuse põhimõtted on teadagi asjad, mis räägivad sageli teineteisele vastu. Helsingi lõppakti tekstis on need muidugi mõlemad reipalt sees. Aga paljukest on uute riikide puhul sellest dokumendist abi olnud? Iseseisva riigi väljakuulutamine alal, kus enamuses on rahvus, kelle etnilistel kaaslastel on juba naabermaal oma rahvusriik, on iseäranis keeruline juhtum.

Muide, eespool mainitud kirjaniku Dobrica Ćosići eestvedamisel valmis natsionalistlikel dissidentidel 1980. aastate lõpus Kosovo jagamise kohta salaskeem. Selle järgi oleks õigeusukloostrid ja pühad paigad koos nende juurde kuuluvate maadega jäetud Serbiale. Ülejäänud territoorium aga oleks antud albaanlastele soovitusega ühineda naabritest suguvendade riigiga. Seda plaani ei avalikustatud põhjusel, et idee autorite arvates ei olnud Serbia üldsus valmis loobuma tükikesestki Kosovost. Huvitav, kuivõrd see variant on nüüd läbirääkimiste laua taga istujate eest läbi käinud? 

Tagantjärele kadunud Jugoslaaviale mõeldes tikub pähe analoog puzzle-pildiga. Kunagi Tito poolt kokkupanduna tundus see üsna põnev ja uhkegi. Hiljem tuli ilmsiks, et tükid ei sobinudki kokku. Ent märksa suuremasse, Euroopa pilti, tuleb need tükid ära sättida. Osa tükke on paika sobinud üpriski hiilgavalt (Sloveenia), teiste puhul nõuab sobitumine veel pikemat aega (Bosnia). Ülejäänud Lääne-Balkani riikide kohalesättimise õnnestumine kõigub nende kahe vahel. Ja siis on Kosovo – justkui igihaljas oma probleemiga. Päris pisike jupike, aga kui viltu läheb, võivad kiiva kiskuda paljud teisedki puzzle-tükid selle kõrval. Ja ka Euroopa puzzle-pilt tuleb kokku üsna kõver. 

Serblaste saatus näibki olevat „võita sõda ja kaotada rahu”. Horvaatias on serblastel elada ohtlik, Kosovos ollakse silmitsi genotsiidiga.

Slobodan Milošević tabas omal ajal ära, et Kosovos pulbitsevaid vastuolusid saab kasutada märksa laiemalt kui ainult väikese provintsi tasemel. See oli koht, mille kaudu sai mõjutada kogu Jugoslaavia edasist saatust. Eelmise sajandi lõpul kõlas Lääne-Balkanil aksioom: „Kellele kuuletuvad Kosovo serblased, sellele kuulub hiljem kogu Serbia.” Ilmselt teatakse seda aksioomi Belgradis ka praegu. Miloševići plaanid ebaõnnestusid, Kosovo probleemid jäid. 

Kosovo edasise saatuse üle on peetud loendamatult läbirääkimisvoore. Veel enam asjakohast sehkendamist sünnib muudel nõupidamistel ja kohtumistel. Kosovo probleemi lahendus on järjest globaalsema tähendusega. Milošević kasutas Kosovo pinda politikaanluse, sekelduste ja sõdade kantimiseks kogu Lääne-Balkani alale. Nüüd jagub riike ja riigipäid, kes on valmis Kosovo lahendusi – millised need ka ei oleks –, kasutama probleemide tekitamiseks Balkanist märksa kaugemateski riikides ja regioonides. See teeb murelikuks. Kuid see ei tohi takistada vastutustundlike otsuste tegemist Kosovo tuleviku osas.