Korduvad mustrid, klounide ajastu ning globaalne nõutus ehk mida teha Põhja-Koreaga?

Kim Jong Uni Põhja-Korea on seitsme aastaga läbinud arengu, mille üle 20. sajandi ühe räigeima inimkatse algatanud vanaisa Kim Il Sung uhkust tunneks. Juba 1950. aastail alanud ambitsioonid on jõudnud faasi, mis lubavad 2012. aastal riigi põhiseadusesse kirjutatud tuumariigi staatust igati õigustada. India ja Pakistani tuumariikidena tunnustamise keeruka protsessiga sarnaselt on Põhja-Korea seljatanud kuluka väljakutse ning olukord tekitab seotud osapooltes, aga ka maailma üldsuses tõsiseid dilemmasid. Mida teha Põhja-Koreaga?

Võimutäiuse saavutamine ennaktempos. Korea Rahvademokraatliku Vabariigi jaoks täitub detsembris seitsmes aasta Kimide peredünastia kolmanda valitseja võimu all. Kuigi detsembris 2011 terviserikke tõttu lahkunud Kim Jong Il oli järeltulija osas otsuse langetanud aastaid varem, tõusis 26-aastane Kim Jong Un Põhja-Korea valitseva eliidi teadvusesse alles 2009. aastal. Kogemusi hindavas hierarhilises liiderkonnas, aga ka ühiskonnas laiemalt seisis noorukil ees tõsine enesekehtestamine. Noore liidri võimukindlustamise protsessile punktipanekuks loetakse Korea Töölispartei 7. kongressi 2016. aasta mais. Just sellel harukordsel kogunemisel (eelmine toimus 1980. aastal ning Kim Jong Il ei pidanudki valitseva partei tippsündmust oma võimuperioodil vajalikuks kordagi korraldada) kinnitas Kim Jong Un end mitmele olulisele ametikohale, tagas partei ühehäälse toetuse riigi tuumaprogrammile ja määras majandusarengu suunised. Käivitus esimene viisaastaku plaan Kim Jong Uni juhtimise all. Lõuna-Korea luureorganisatsiooni NIS mõttekoja INSS 2016.aasta raporti¹ järgi loetleti võimutäiuse saavutamise käigus kokku 360 kõrgetasemelist kõrvaldamist, sh mitu hukkamist. Kim Jong Un oli ennast partei kongressiks olulistes valdkondades ümbritsenud lojaalse kaaskonnaga, kes püsivad mõningate eranditega pildil ka 2018. aastast alanud „Korea sula“ käigus. Vaid mõned kuud hiljem, 2017. aasta veebruaris likvideeris Kim Jong Un närvigaasi kasutades viimase potentsiaalse ohu troonile, nimelt vanema poolvenna ja Paektu vereliini liikme Kim Jong Nami. Lähisugulaste likvideerimine ei ole selles suguvõsas harukordne. 2013. aastal vahistati otse kaamerate ees Kimi tädimees ja mentor, võimalikuks uueks liidriks peetud mõjuvõimas Jang Song Thaek. Tema hukkamine külmutas mitmeks aastaks Hiina ja Põhja-Korea suhted. Mõlemal hukatud hõimlasel oli Pekingi toetus ning Hiina liigselt kasvava mõju tasakaalustamine nõudis brutaalseid meetodeid. Meenutagem keskaegsele kuningakojale sarnaste ja uskumatute sammude taga Põhja-Korea režiimi igipõlist väljakutset – jääda ellu. Selle asjaolu teadvustamine annab idamaade muinasjuttudele sarnastest lugudest parema arusaama, kuigi tegevus toimub 21. sajandil.

Kim Jong Uni Põhja-Korea on seitsme aastaga läbinud arengu, mille üle 20. sajandi ühe räigeima inimkatse algatanud vanaisa Kim Il Sung uhkust tunneks.

Naerualusest äpardujast tõsiseks tegijaks. Põhja-Korea arsenali kuulub lisaks elanike arvu suhestatuna maailma suurimaks peetavale armeele hinnanguliselt kümneid tuumalõhkepäid. Lõhatud on vesinikupomm ning raketikatsetuste hulk ja olemus on parimatelgi analüütikutel loendamise sassi ajanud. 29. novembril 2017 toimunud kontinentidevahelise raketi Hwasong15² eduka katsetuse järel teatas režiim tuuma- ja raketiprogrammi valmimisest. Taust end aina karmistuvate sanktsioonide võrku pununud Põhja-Korea jaoks põlisvaenlasega läbirääkimiste alustamiseks oli loodud ning see on tugevam kui kunagi varem. Kodanikke riisiga varustada mittesuutva maailma ühe vaesema riigi seni pidevalt äpardunud relvakatsetuste üle ei saanud enam irvitada ei Washington, Tokyo ega Soul. Isegi ideoloogiline liitlane Pekingis oli liitunud ÜRO sanktsioonide paketiga ning täitis neid vähemalt esimeste kvartalite jooksul täie pühendumusega.

1984. aastal alanud raketikatsetused, millele 2006. aastal tuleb lisada tuumaprogrammi tähtsaavutused, said erakordse hoo sisse viis aastat tagasi. 2014 asuti katsetama Scud-ER keskmaarakette, edasi liiguti allveelaevadelt tulistatavate kesk- ja lühimaarakettidega. Seni ülimat varjatust harrastanud režiim avas raketipolügoonid välismeediale. Vahetult Kim Il Sungi sajanda juubelisünnipäeva eel kümnete välisajakirjanike silme ees tabas kolmeastmelise Taepodong 2 katsetust masendav ebaõnnestumine, kuid Kim Jong Uni avatus raketiprogrammiga ähvardamisel oli tajutav. Sama relva hilisem katsetus detsembris oli edukas. Aeganõudva täitmisega vedelkütusel töötavad raketimootorid asendusid minutitega valmisolekusse seatavate tahkel kütusel töötavatega. Stardiplatvormid muutusid mobiilseteks. Kui 4. juulil 2017 (jälgige ajastust!) tõusis edukalt taevasse esimene kontinentidevaheline ballistika nimega Hwasong 14, mille tegevusraadiusesse jääb Ameerika Ühendriikide mandriosa, muutus Washingtoni ja Pyongyangi verbaalne sõnavahetus emotsionaalseks. Põhja-Koreale kehtestati uued sanktsioonid, mis pidanuks võtma riigi niigi kasinalt ekspordilt ja valuutatulult 80–90 protsenti. Vahemikul 2012–2017 sooritas Põhja-Korea ligi 100 raketi-  ja 6 tuumakatsetust³, andes tunnistust Kim Il Sungi elutöö lõpuleviimisest ning tõsisest koputusest uue Ida-Aasia julgeolekustruktuuri uksele.

Kas osapooled on Koreas 70 aastat kestnud status quo suhteliselt pöördelises muutuses suutnud adekvaatselt reageerida? Põhja-Koreaga peetud kõneluste ajaloo tundjatele kummastuvad tuttavad mustrid. Tasub tutvuda varasemate läbirääkimiste kulgemisega⁴. Jälgige ajatelge, käsitletud teemasid, antud lubadusi ning järelmeid – Põhja-Korea ei ole kunagi kokkuleppeid pidanud ning on meisterlik pingetekruvija, kaupleja ning ajavõitja. Vaatamata dekaadide jooksul õpitule ei oska demokraatiates pidevalt vahetuvad valitsused endiselt Põhja-Korea enigmat murda. Mitmetel tänastel põhjakorealaste läbirääkijatel on kogemusi kuuepoolsetest kõnelustelt eelmisel kümnendil. Ameerika poolel pole sama kogemusega inimesi aktiivses teenistuses ainsatki. Kim Jong Ili kunagine peamine mure oli tõsiseltvõetavus just Washingtoni silmis  ning eesmärgi saavutamiseks ei ole ebaeetiliseks peetud kasutada terrorit, inimeste röövimist, küberkuritegevust jne. Põhja-Korea poolt kinnipeetud ameeriklased (tuntumatest Euna Lee, Laura Ling, Kenneth Bae, Matthew Miller, Jeffrey Fowle jpt) kinnitavad korduvat mustrit – Pyongyang vabastab ameeriklased vaid piisava Washingtonist tuleva vabanduse korral, mis sisaldab heakskiitvat viidet Põhja-Korea karistusseadustikule. Kirjaliku vabanduskirja käskjalaks soovitakse ekspresidendi või välisministri taset. Kinnipeetavaid on Pyongyangist käinud koju toomas Jimmy Carter, Bill Clinton, Madeleine Albright ja paljud välisministeeriumi kõrged ametnikud. Otto Warmbieri juhtumi (propagandaplakati rebimise järel kinnipeetud ning vangistuses neuroloogilise kahjustuse tõttu surnud Ameerika üliõpilane) käsitlemine käis Pyongyangile üle jõu, kuid nagu näitab järgnenud ajalugu, ei mõjuta elajalik olukord inimõiguste vallas kaasaja väärtuspõhisest diplomaatiast kaugenevat välispoliitikat ühelgi Põhja-Koreaga ristuval teljel. Donald Trump teatas end uskuvat Kim Jong Uni, kelle sõnul ei olnud ta Otto Warmbieri kinnipidamisega kursis(!). Põhjalikult tõestatud viited endiselt toimetavatele vangilaagrite süsteemile⁵, röövitud lõunakorealaste või kinnipeetud välismaalaste teemadel jäävad tipp-poliitikute vaateväljast eemale kui marginaalsed ja tuumaküsimuste lahendamist takistavad. Kinnituse sellele väitele annab Jaapani kontaktiotsimine Põhja-Koreaga, kus Tokyo on seadnud eeltingimuseks 2002. aasta sügisel uskumatu spiooniloona paljastunud röövitud jaapanlaste probleemi laualetoomise. Meenutagem, et sel aastal külastas mitmekuulise salajase (Hiinas Dalianis peetavate läbirääkimistega ei olnud kursis isegi Jaapani välisminister!) eeltöö tulemusena Pyongyangi värske Jaapani peaminister Junichiro Koizumi, kellele Kim Jong Il oli lubanud ulatusliku abi ja suhete normaliseerumise eest ametliku vabanduse ning tunnistuse 1980. aastail toimunud inimröövide osas Jaapani läänerannikult. Koizumi meeskond neelas lubaduse alla, kuid tõendeid esitas Kim Jong Il tippkohtumisel vaid viie inimese kohta. Ülejäänud olla surnud. Pyongyangi tõendid olid naeruväärsed – surmatunnistused oli väljastanud üks ja sama haigla, surmade põhjusteks märgiti kummalisi õnnetusi, enesetappe ning liiklusavariisid riigis, kus autosid sisuliselt ei olnud. DNA testid ei klappinud ning viie Koizumiga kodumaale naasnud röövitu tunnistused rääkisid toimunust teist keelt. Üle miljoni inimese tapnud näljahäda järelmites maadlevat Kimi tabas oodatud majandusabi ja suhete soojenemise asemel kõikehõlmav alandus, Jaapani üldsuse viha ning jätkuv konstruktiivse diplomaatilise suhtluse puudus, mis kestab tänapäevani. Tehnoloogia arenguga on infoliikumise kontrollimine saanud Pyongyangi režiimi jaoks üheks suuremaks väljakutseks ning ahistavad meetodid vääriksid Põhja-Koreaga suhtluses enam markeerimist ka tipptasemel.

Päike tõuseb ja loojub taas. Pyongyangi välispoliitika on peale liidri pöördelist uusaastatervitust 1. jaanuaril 2018 läbinud mitmeid retoorilisi ja narratiivseid muutusi. 2013. aasta märtsis kuulutas Kim Jong Un Töölispartei Keskkomitee laiendatud istungil välja paralleelarengu ehk byungjin’i poliitika, mille kohaselt arendatakse üheaegselt nii majandust kui ka kõikehõlmavat kaitsevõimekust. Pyongyang nägi ette laialdast reaktsiooni lõunast, Ameerika Ühendriikidest ning liitlaselt Hiinas, kuid käsitlenud viit ähvardavat aastat investeeringuna, naasti peagi rahutuvina. Alanud charm offensive on toonud Kim Jong Uni parketile määral, mis isa ja vanaisa lootusteski reaalsena ei tundunud. Sümbolismi suursugusust poliitikas hindavad vaatlejaid said 2018. aasta jooksul üledoosi, kergema keskendumisega meedia rääkis Korea sõja lõpetamisest Koreade ühendamiseni. Lõunas võimule tulnud president Moon Jae-ini liberaalne valitsus asus katsetama ajaloos juba korra kõrbenud „päikesepaistepoliitikat“. Esimene päike paistis Põhja-Korea jaoks vahemikus 1998–2008, mida Kim Jong Il on pidanud Põhja-Korea režiimi näljahädajärgseks päästjaks ning imestanud Souli naivismi üle avalikult. Majandusabile vastutasuks kuulati Soulis tol ajastul Pyongyangi lubadusi relvaprogrammide külmutamisest, kuigi perioodi sisse mahuvad esimene tuumakatsetus (2006) ning keskmaarakettide edukad katsetused. Analüütikud tajuvad Moon Jae-ini „päikesepaiste 2.0-s“ mitmeid sarnaseid jooni. Õigustatud viiteid analoogiatele on teinud ka Ameerika president.

Lõuna-Koreasse paigutatud THAAD raketitõrjesüsteem tekitab tõsist peavalu, samas sarnase võimekusega Jaapani kompleks Pekingit ei sega.

Kim Jong Un ja Moon Jae-in on kohtunud kolmel korral. Tippkohtumiste tulemusel on sündinud Panmunjomi⁶ ja Pyongyangi deklaratsioonid⁷, mis on võrreldes Singapuris Donald Trumpi ja Kim Jong Uni vahel sõlmitud neljalauselise „We’ll see what happens“ ühisavaldusega⁸ lausa detailsed tööplaanid. Likvideeritud on vahiposte demilitariseeritud tsoonis, loodud ühendamata teeotsi üle miiniväljade, olemas on valmisolek taaskäivitada Kaesongi tööstuspark ja Mount Kumgangi turismikeskus. Moon Jae-in on otsinud üle ilma toetust eranditele sanktsioonides, seni tulutult. Kui eelmisel aastal kõneles Põhja-Korea rahualgatusest, siis käesolev aasta kuulutati majanduskoostööle orienteerituks. Aprilli keskel Põhja-Korea kannatus aga katkes. Suure Rahvaassamblee avaistungil peetud kõnes⁹ süüdistas Kim Jong Un Ameerika Ühendriike lõunanaabri survestamises ning Lõuna-Korea võime liigses sõltuvuses Washingtonist ning rahuprotsessi nurjamises. Põhja-Korea meedia jälgijad tajusid sõnumite muutust. „Idioot muutub vananedes vaid suuremaks idioodiks“ on Põhja-Korea meedias lõunanaabri võimudele  moraalilugevas artiklis¹⁰ Põhja-Korea välisministeeriumi kõneisiku Kwon Jong Gun’i seisukoht. Samas artiklis viidatud „hirmunud koera halb ööuni“ meenutab Kim Jong Uni Panmunjomis antud lubadust tagada teatud tingimustel president Moon Jae-inile öösiti kosutav uni. Kajastused räägivad varasuvest alates liidri külastustest sõjaväeosadesse, ebaproportsionaalselt kaua püsis fookuses laskemoonatööstuse kongress. Korea sõja vaherahu aastapäeval olid päevalehe Rodong Sinmuni sõnavaras tagasi „Ameerika imperialistid, värdjad ja reeturid“, mis samal tähtpäeval aasta varem puudusid. Leksikasse on tekkinud senikasutamata väljend „oht rahvuslikule julgeolekule“. Demonstratiivselt keelduti Souli pakutud arvestatavast toiduabist.

Kimi uued mänguasjad. Sinpo laevatehases ehitatav, õigemini 1950. aastate Nõukogude päritolu modifitseeritav allveelaev on satelliitluure fookuses juba aastaid. Juulis külastas laevatehast Kim. Meediakajastus paljastas (teadlikult teatud piirini) kolme ballistilise raketi väljalaskevõimega aluse. Mais alustati taas aktiivset lühimaarakettide katsetuste sarja¹¹, mille käigus on Põhja-Korea erilise mõnuga pakkunud detailseid ülevaateid selgelt ballistilise iseloomuga relvade testimisest. Tänaseks on selge Põhja-Korea võime saata väga lühikese etteteatamisega teele mitu Vene Iskanderi edasiarendust kõrgusel ja kiirusega, mida lõunanaabri ja Jaapani raketitõrjesüsteemid  tuvastada ei suuda. Kummaline on jälgida ÜRO ja relvastusasjatundjate vaidlust iseendaga, kas Kimi koduaiast Wonsani luksuskülast teele pandud moodsad mänguasjad koreapärase tähistusega KN23 rikuvad sanktsioone või ei. Donald Trump katsetustes probleemi ei näe, tema kaitseminister on arvanud teisiti. Ameerika soovi keskmaarakettide paigutamiseks Jaapanisse või Lõuna-Koreasse toimuv kindlasti ei vähenda.

Rahuprotsessi võimalikkus pingestuvas keskkonnas? Kas ja kuidas sobitub Põhja-Korea tuumadesarmeerimise järjekordne katse regiooni üldistesse arengutesse? Hiina, kes on läbinud majandusliku taasärkamise protsessi, keskendub järgmise kümnendi kestel sõjalise võimekuse järeleaitamisele. Lõuna-Hiina merel toimuv on avalik, aina vägevamad relvakatsetused ja sõjaväeparaadid kasvatavad rahva patriotismi. Lõuna-Koreasse paigutatud THAAD raketitõrjesüsteem tekitab tõsist peavalu, samas  sarnase võimekusega Jaapani kompleks Pekingit ei sega. Põhja-Korea tuumakatsetuste käigus Kirde-Hiinas ja Venemaa Kaug-Idas klirisevad aknaklaasid Pekingit ega Moskvat ei häiri. Jaapanis on alanud debatid ründevõimekuse taastamiseks. Jaapani merel on sattunud vastasseisu Jaapani ründelennukid ja Lõuna-Korea ristleja. Markeerimist väärib II maailmasõja ajalookäsitluse erisuste tõttu taastekkinud Jaapani ja Lõuna-Korea emotsionaalne kaubandustüli, rääkimata Ameerika ja Hiina omast. Lõuna-Korea suurim opositsioonipartei mängib mõttega paigutada poolsaarele taas taktikalised tuumarelvad¹² ning kaitseministeerium soovib kaitsedoktriinis taastada Põhja-Korea defineerimise „vaenlasena“. Lõuna-Korea kaitse-eelarve kasvab järgmisel viiel aastal 7,1 protsenti aastas, enim panustatakse just raketitõrje võimekuse arendamisele. Nendes tingimustes on mõistlik leppida teadmisega, et Põhja-Korea ei loovuta aastakümnetega saavutatut. Võimalikud on osalised järeleandmised (nn small deal) ning siira soovi korral reaalset edasiliikumist näha tuleb teha sammsammulisi vastastikuseid leevendusi. Üksikuid puslekilde, mis kinnitavad sarnast arusaama Valges Majas, on Korea asjade eriesindaja Stephen Bieguni sõnavõttudes¹³ olnud tajuda.

Kim Jong Uni ja Donald Trumpi poliittsirkus Panmunjomis ei ole toonud loodetud jätkutegevusi sisukatena näivatest läbirääkimistest rääkimata.

Osavaim manööverdaja. Kim Jong Unil on lõunanaabri tegelike sammude ootamisest kõrini. K-popi lühikestest seelikutest Pyongyangi lavadel ei piisa. Kuigi režiim on õppinud elama sanktsioonide all, luues paralleelmajandused rahvale ning eliidile, kündnud sisse illegaalsed rahavaod kogu maailmas, on hinnangud (Trumpi) sanktsioonide mõjudele  Pyongyangist vaadates hävitavad. Usaldusväärseimaks peetava Lõuna-Korea keskpanga analüüs¹⁴ räägib Põhja-Korea kogutoodangu kahanemisest 4,1 protsenti ja ekspordi 90 protsendilisest vähenemisest 2018. aastal. Kaubavahetus on aastaga kuivanud kokku 48 protsenti. Sarnaseid numbreid tuleb otsida ajaloost kaua ning leiame need  aastast 1997. Arvestatavate mahtudega illegaalses majanduses ei ole kaod niivõrd suured, kuid siiski olulised. Ainuüksi jaanuarist maini aastal 2018 fikseeris Jaapani rannavalve ligi 90 ship-to-ship kütuste¹⁵ ümberpumpamise episoodi. Probleem on niivõrd massiivne, et sellele viitas oma kirjas ÜRO Julgeolekunõukogule Donald Trump isiklikult. Keelatud toorme ja toodete veoga on vahele jäänud lausa Lõuna-Korea ettevõtted(!)¹⁶, kelle laevad kannavad  Aafrika riikide lippe ning kelle kontorites kõneldakse mandariini keelt. Kim Jong Uni viimane soomustatud luksuslimusiin Maybach alustas oma teekonda Hollandist, kust see läbi Jaapani, Lõuna-Korea ning Venemaa sadamate jõudis Põhja-Koreasse. Masin pakkus küüti nii Lõuna-Korea presidendile, aga kümnetele tuhandetele pealinlastele kõlbas sõidukist lehvitada ka sanktsioonidele pühendunud Xi Jinpingil. Kütuste ja peamiste toiduainete hinnad Põhja-Koreas on püsinud piirangute vältel stabiilsed, mis annab tunnistust varustuskindlusest. Satelliidifotod kinnitavad¹⁷ riigi esimese kütuste rafineerimistehase rajamist. Indoneesias on 2018. aastast arestitud Põhja-Korea suurim tanker Wise Honest ning Lõuna-Korea lammutab¹⁸ korduvalt keelatud kütuste vedudelt tabatud väidetava Lõuna-Korea laeva Koti, mis selgelt tekitab rohkem vihavärinaid Pyongyangis kui laeva lõunakorealasest omanikus.

Eespool toodud näited keskendusid valdavalt  „elu liiniga“ seotud juhtumitele, kuid Põhja-Korea vaatlejad juhivad tähelepanu unustatud probleemi taastekkele – relvatarned ning konsultatsioonid teistele keerukatele režiimidele ja äärmusliikumistele. Põhja-Korea relvi on tuvastatud 42 tänapäevases konfliktis. ÜRO Julgeolekunõukogu ekspertide paneeli raport¹⁹ märtsikuust kirjeldab muude sanktsioonide eiramise episoodide kõrval relvatarneteid Süüriasse, Jeemenisse, Liibüasse, Egiptusesse ning Kesk-Aafrikas tuvastatud ulatuslikku põhjakorealaste eestveetavat treeningprogrammi. Pikaajaline koostöö seob Põhja-Koread näiteks Mosambiigi, Namiibia, Uganda, Senegali jpt riikidega Aafrikas. Tihenenud on avalik läbikäimine Teherani ning Damaskusega. Põhja-Korea relvi kasutab Hizbollah. Millised lahendused leitakse Pyongyangis ÜRO resolutsiooni 2397²⁰ eiramiseks, mis 22. detsembrist sunnib kodumaale tagasi ligi 100 000 Mongoolias, Venemaal, Hiinas, laheriikides ning Aafrikas töötavat ning miljardilist tulu režiimile teenivat väge, näitavad lähikuud. Venemaal on hüppeliselt suurenenud Põhja-Korea tudengite arv ning Namiibias töötavad ehitajad on üleöö muutunud Hiina ettevõtetes töötavateks treeneriteks. Siinkirjutaja arvamus tööjõu piiramise osas on kahetine – režiimile rahateenimise kõrval on vaatamata läänelikust vaatenurgast orjatööle kvalifitseeruv mudel Põhja-Korea kontekstis ihaldusväärne, pakkudes head teenistust ning mis peamine, see avardab kümnete tuhandete põhjakorealaste silmaringi ja maailmatunnetust. Pigem kahjustavad detsembrist rakenduvad välismaal töötamise piirangud põhjakorealasi kui indiviide rohkem kui režiimi ladvikut.’

Lähikuudel on oodata huvitavaid arenguid, sest Kim Jong Un mõistab võimalust ekstravagantse Ameerika presidendi ametiajal saavutada lahendusi, mida tavapärased presidendid, eriti vabariiklased, Kuri-Koreale varem pakkunud pole.

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et Korea küsimuses ei ole edasi liigutud. Tutvudes 1994. aasta raamlepingule²¹ ja KEDO koostööprojektile²² eelnenud ning järgnenud protsessiga ning kuuepoolsete kõneluste ajalooga vahemikus 2003–2007, joonistub välja korduv muster. Ollakse järjekordse katse esimestel meetritel. Kim Jong Uni ja Donald Trumpi poliittsirkus Panmunjomis ei ole toonud loodetud jätkutegevusi sisukatena näivatest läbirääkimistest rääkimata. Põhja-Koread on ärritanud Lõuna-Korea ja Ameerika OPCONi üleminekut (esmakordselt ajaloos proovitakse lahinguolukorras juhtimise üleandmist Lõuna-Korea armeejuhatusele)  harjutavad ühisõppused, kuigi need toimuvad vaid arvutisimulatsioonina. Kimi ärritavad Busani sadamas mitmeid nädalaid kai ääres seisev Ameerika tuumaallveelaev USS Oklahoma City, Lõunasse toodud F-35 varghävitajaid ning sealse armee arsenali täiendus ultramoodsate Global Hawk luuredroonide näol. Kuigi Donald Trump on kasutanud põhjakorealaste leksikasse kuuluvaid väljendeid („provokatiivsed sõjamängud piiridel“) ning reaalsed õppused on tõesti katkenud või toimunud vähendatud mahus, on ameeriklaste panustamine sarnaselt Ida-Euroopaga siiski jätkuv, kui mitte kasvav. Soul on peamise liitlase surve all, kes otsib INFi lepingust väljaastumisele viidates Ida-Aasias keskmaaraketisüsteemidele võõrustajat. Trump on jätkuvalt avalikult imestamas, miks Koreas kulutusi tegema peab, kuid värske kaitseminister Mark Esper väljendab olukorda pragmaatilisemalt. Läbirääkimised Ameerika Ühendriikide kulude katmise üle²³ pingestavad endiselt suhteid Souliga, kuid osapoolte kattuvad huvid lubavat peatselt püsivamat kokkulepet. Kimi ja Trumpi erisuhte jälgimine on põnev, kuid tegelikkus Korea poolsaarel on rahuprotsessist pigem kaugenemas. Washingtoni trio (Pompeo, Bolton ja Trump) ei kõnele enam lõplikust tuumadesarmeerimisest. Trump, kelle jaoks välispoliitika on vahend sisepoliitika tegemiseks, on kodupubliku silmis juba saavutanud võidu, esitades Põhja-Korea katkenud kontinentidevahelisi raketi- ja tuumakatsetusi kui isiklikult probleemiga jõulise tegelemise tulemust. Kas kummaline sõprus türanniga toidab Trumpi isiklikku edevust või on niiviisi stabiilselt geniaalne hoida ust Panmunjomis paokil?

Lähikuudel on oodata huvitavaid arenguid, sest Kim Jong Un mõistab võimalust ekstravagantse Ameerika presidendi ametiajal saavutada lahendusi, mida tavapärased presidendid, eriti vabariiklased, Kuri-Koreale varem pakkunud pole.  Samas võime näha ka naasmist ajutiselt vaikinud relvade katsetuste juurde, sest Põhja-Korea laseb oma relvatööstuse arengut isegi välisilmale paista aina aktiivsemana. „Sitt, isegi kõva ja kuiv, haiseb vaatamata selle lilledega katmisele“ teatas Põhja-Korea välisministeerium 13. Augustil, kommenteerides lõunanaabri vähendatud vormis ühisõppusi ameeriklastega. Tekkinud õhustikus oleks  mistahes formaadis läbirääkimiste jätkumine positiivne samm.