Jäta menüü vahele
Nr 93 • Mai 2011

Konsensuse lõpp

Soome aprillikuu parlamendivalimised võivad tuua ideoloogia tagasi poliitikasse.

Katja Boxberg

ajakirjanik

Soome 2011. aasta aprillikuu  parlamendivalimiste tulemus lõi suurema osa professionaalsetest poliitikavaatlejatest pahviks. Üllatav ei olnud mitte ainult Põlissoomlaste (Perussuomalaiset) peadpööritav tõus Soome suuruselt kolmandaks erakonnaks, vaid ka Keskerakonna (Keskusta) ja roheliste (Vihreät) kaotus.

Varem konsensuspoliitikasse tardunud Soomes muutus poliitika üle hulga aja kõneaineks. Liberaalseid väärtusi esindavad linlased liitusid agaralt emigreerumist plaanivatesse Facebooki rühmadesse. Soomes elavad välismaalased tundsid end riigis, kus veel hetk tagasi räägiti vajadusest värvata sisserändajaid ähvardavat tööjõupuudust lahendama, ühtäkki kutsumata külalistena.

Segaduses poliitikatoimetajad kaevasid kõikjalt välja eksperte selgitama, kuidas see, mis Soomes juhtus, üldse juhtuda sai. Ja ennekõike, miks see juhtus nii ulatuslikult. Nii mõnigi leidis, et juhtunule ei olegi mõistlikku selgitust. Alles äsja kuulutas ju väärikas Ameerika ajakiri Newsweek Soome maailma parimaks riigiks. Kuidas on võimalik, et maailma parimas riigis on nii palju rahulolematust?

See tekitab tõepoolest segadust, aga lõppude lõpuks ei peaks me nii üllatunud olema. Näiteks emeriitprofessor Tuomo Martikainen on juba aastaid Soomet äärmusliikumiste tõusu eest hoiatanud. See ei ole kaua kestnud demokraatiadefitsiidi tagajärjena kuigi erandlik nähtus.

Kui inimene tunneb, et valimistel pole võimalik poliitika sisu mõjutada, siis ta pettub ja kaotab huvi poliitika vastu. Kui see frustreeriv olukord kestab piisavalt kaua, jätab nii mõnigi valimised üldse vahele. Just nii läks see Soomes. Mitmete eelmiste parlamendivalimiste valimisaktiivsus on olnud üle kümne protsendi võrra madalam kui teistes Põhjamaades. Õigupoolest on see langenud juba 1980ndate algusest saadik. Mõni tark poliitik oleks võinud palju varem küsida, miks see nii on.

Soomes valitseb  „platseebodemokraatia”

Põlissoomlaste tohutul tõusul on mitmeid, osalt vastuolulisi põhjusi. Nende juured on Soome ajaloos, kultuuris ja poliitikas. Esitasin koos kolleeg Taneli Heikkaga 2009. aastal avaldatud raamatus “Lumedemokratia” (“Platseebodemokraatia”) tookord tugevaid kriitilisi reaktsioone tekitanud väite, et Soome ei ole õieti läänelik demokraatia. Mõtlesime tolle väitega seda, et Soome ühiskondlik mudel on väga erinev näiteks teistest Põhjamaadest.

„Platseebodemokraatlikus” Soomes on ammu puudunud häälekas opositsioon. Sellise opositsiooni ülesanne on jälgida valitsuse tegevust ja esitada sellele usutavaid alternatiive. Kaua kestnud konsensuspoliitika perioodil on opositsioonisoleku aeg muutunud karistusajaks, mille jooksul üks kolmest suurest erakonnast – Koonderakond (Kokoomus), sotsiaaldemokraadid või Keskerakond – valmistab ette oma positsiooni järgmises valitsuses.

Soome haritlased on kas olnud vait või esitanud võimukandjaid toetavaid seisukohti.

Samal ajal ei ole Soomes olnud nähtavat, avalikus debatis osalevat intelligentsi. Soome haritlased on põhiliselt olnud kas vait või siis esitanud võimukandjaid toetavaid seisukohti. Selle tulemusena on teisitimõtlemine jäänud nn külahullude ja põõsastest karjujate ülesandeks. Neid aga on olnud kerge tembeldada segadusetekitajateks ja paadikõigutajateks, kes jäävad üksteisele teeneid, tiitleid ja töökohti jagavast eliidist väljapoole. Ja tõsiseltvõetav avalik ühiskonnakriitika on silma torganud eelkõige oma olematusega.

Lisaks hambutule opositsioonile ja olematule haritlaskonnale on Soomes puudunud ka läänelikult toimiv ajakirjandus. Soome ajakirjandus on olnud võimusõbralik ja mugav. Meedia peamist ülesannet – võimulolijate valvamist – ei ole kas mõistetud või ei ole seda meelega tahetud täita. Ajakirjanikud on poliitikute ja ametnikega sedavõrd samastunud, et on võtnud oma ülesandeks võimulolijate toetamise, selmet neid kriitiliselt vaadelda. Läinud aastal avaldasid mõned tunnustatud Soome ajakirjanikud arvamust, et meedia ülesanne ei olegi poliitikute tegevuse jälgimine. Ajakirjanduse rolli üle arutati muuhulgas Helsingin Sanomate arvamusleheküljel, kus lääneliku ajakirjanduse standardeid kaitses uuriva ajakirjanduse liidu esinaine Minna Knus-Galan.

Lähiajalugu on tabu

Soome on noor riik, veel mitte saja-aastanegi. Iseseisvusaegses Soomes on peaaegu kogu aeg elatud eriolukorras. Kodusõja ja Talvesõja vahele mahtus alla kahekümne aasta jagu rahuaega, aga pärast Jätkusõda ja Lapi sõda tugevnes Nõukogude Liidu haare Soome ümber. Naabrussuhetes oli erinevaid faase. Normaalseks ei muutunud need aga enne, kui Soome liitus Euroopa Liiduga 1995 – kui siiski.

Suur ja kardetud agressiivne  naaber heitis kogu sõdadejärgsel ajal varju mitte ainult Soome välispoliitikale, vaid samuti ja eelkõige sisepoliitikale. Nn idakaardist sai relv, millega selgitati kõike võimalikku ja vahel ka võimatut. Poliitilikatoimetajad, ajakirjanikud ja teadlased jagati sõpradeks ja vaenlasteks ning neid koheldi vastavalt sellele.

Kaudsest kõnest tuli üldine avaliku suhtluse viis. Avalikult öeldi üht, tegelikult mõeldi midagi muud ja otsused tehti igal juhul kusagil mujal kui kodanike pilgu all valitsuses või parlamendis – tihtipeale valmisid need Tamminiemis president Urho Kekkose ametikorteris.

Kui Nõukogude Liit lõpuks areenilt kadus, oleks võinud arvata, et kummargil olemise aegsed poliitikud vahetatakse uute vastu. Seda aga ei juhtunud. Muutus ideoloogia, inimesed jäid samaks. Isegi Soome Panga tänane peadirektor Erkki Liikanen oli nende hulgas, kes tegid 1970. aastatel Soome parlamendis ettepaneku N Liidu arvustamine kriminaliseerida. Praegune vabariigi president Tarja Halonen tegutses neil aegadel aktiivselt DDRi tunnustamise komitees. Eduskunna endine spiiker Paavo Lipponen oli tudengiaastatel kaotamas Soome sõjaväge ja loomas ühist kaitsepoliitikat N Liiduga. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal vajus Soome sügavasse majandussurutisse. Sajad tuhanded inimesed jäid tööst ilma ja töötus lähenes kõige halvematel aegadel kahekümnele protsendile. Tuhanded kaotasid lisaks tööle ka kodu, varanduse ja karjääri. Nii mõnigi panga armule jäänud ettevõtja võttis endalt elu.

Alles äsja kuulutas ju väärikas Ameerika ajakiri Newsweek Soome maailma parimaks riigiks. Kuidas on võimalik, et maailma parimas riigis on nii palju rahulolematust?

Erinevalt näiteks Rootsist Soome poliitikud isegi ei püüdnud inimeste kitsikust kergendada. Poliitiline eliit ja ärimaailma huve kaitsvad organisatsioonid olid otsustanud teha Soomest Euroopa ühistu liikme ja see eeldas majanduse kiiret tasakaalustamist. Nii mindi karmide kärbete teele, selle asemel, et kodanike elu oleks katsutud majanduskasvu elavdava majanduspoliitikaga kergendada. Ehkki tookord väideti vastupidist, oleks võimalust majanduse ajutiseks stimuleerimiseks olnud. Soome oli enne majanduslangusse sööstmist üks Lääne-Euroopa kõige väiksemate võlgadega riike. Sellest aga ei räägitud: poliitikud põhjendasid kärpeid väites, et ilma nendeta satub Soome rahvusvahelise valuutafondi IMF kaitse alla.

Suurde majandussurutisse suhtuti tagantjärele samamoodi nagu varasemasse alandlikkusse N Liidu ees. Keegi ei ole kahetsenud ega osutanud kaastunnet inimestele, kes sattusid vähemalt osalt ilma süüta aastaid, kui mitte aastakümneid kestva töötuse ja üle jõu käiva võlakoormuse ohvriks. Häbi ebaõnnestumise pärast jäi üksikisikute kanda, ehkki küsimus oli kollektiivses tragöödias.

Masu tagajärjel Soome jagunes. Suur osa kodanikest ei saanud võimalust nautida majanduslanguse järgselt hoogustunud majanduskasvu vilju. Nad ei saanud kasu elamispindade hinnamullist, optsioonisüsteemidest ega kapitalimaksu kergendamisest.

Aitab konsensusest!

Põlissoomlaste valimisvõitu 2011. aastal on põhjendatud just ebavõrdsusega. On öeldud, et vaesemad on endiselt vaesed ja rikkad veelgi rikastunud. See tõlgendus peab osaliselt paika, aga ainult osaliselt. Traditsiooniliselt suurendab vaesuse kasv vasakparteide toetust. Aprillikuu valimistel ei saanud Põlissoomlased hääli sugugi ainult vaestelt. Nende toetajaid leidus kõikides ühiskonnaklassides.

Aastal 2011 hääletasid soomlased Põlissoomlaste poolt just pettumuse pärast. Inimestel on  villand näilisest poliitikategemisest. Erakonnad näitlevad poliitikategemist ja nende traditsioonilised toetajad on teeselnud, et nad võtavad seda teatrit tõsiselt. Tegelikult on Soome aga elanud juba tükk aega alternatiivide puudumise õhkkonnas. N Liidu ees pugemisele, majandussurutise lahendamisele ega eurotsooni  liikmestaatusele ei olnud omal ajal alternatiive. Täna ei ole alternatiivi tuumaenergiale, euromaade toetamisele ega elamispinna hindade tõusule.

Ükskõik, kelle poolt soomlane valimistel hääletab, olukorrast saavad kasu ennekõike mõjukate gruppide huve esindavad organisatsioonid, suurettevõtted ja poliitikud. Sama kindel on see, et keskklassi, väikeettevõtjate, töötute ja avalikust teenusest sõltuvate inimeste argielus ei toimu mingeid muutusi, vähemalt mitte paremuse poole.

Põlissoomlaste tõus võib olla parim asi, mis on Soome poliitikas tüki aja jooksul juhtunud.

Soome konsensuskultuuri on ülistatud tõhusa otsustusmehhanismina. Tegelikult on küsimus kõige väiksema ühise nimetaja otsimises. See tähendab, et otsused ei rahulda lõpuks mitte kedagi. Sünnib ühtlane konsensusepuder, millest ei leia ideoloogilisi erinevusi enam isegi suurendusklaasiga.

Põlissoomlaste toetus tõusis eelmiste, 2007. aasta parlamendivalimistega võrreldes fenomenaalselt. Avalikkuses esines erakond alguses peaaegu ainuüksi sisserändesse kriitiliselt suhtuva liikumisena. Lisaks sisserändajate pelgusele kuulub nende programmi teisigi äärmuslikult parempoolseid jooni, nagu homofoobia ja marurahvuslik trots.

Põlissoomlased ise eitavad, et nad on äärmusparempoolne erakond. Välismaalaste küsimuse esiletõstmine probleemina on tüüpiline ja üpris kerge viis leida „vaenlane” väljastpoolt. Soomes on sisserännu kriitika tõus ka sellepärast huvitav, et riigis elab Euroopa mõõdupuu järgi eriti vähe välismaalasi. Immigratsiooniteema levis enne valimisi ka teiste, Põlissoomlaste tõusu peljanud erakondade valimisteemadesse.

Rassismi vastu tuleks rakendada nulltolerantsi ja ksenofoobial ei tohiks lasta ühiskonnas võimust võtta. Kui sellest kinni pidada, võib Põlissoomlaste tõus olla parim asi, mis on Soome poliitikas tüki aja jooksul juhtunud. Mitte erakonna enda pärast, vaid sellepärast, et parimal juhul sunnib olukord nn vanu erakondi muutuma. Ühtlaselt leige konsensuspoliitikaga enam hakkama ei saa, vaid poliitiline ideoloogia tuleb poliitikasse tagasi tuua. Kui see ebaõnnestub, siis võib aprillivalimiste tulemus tähendada Soome demokraatia lõpliku kadumise algust.

Soome keelest tõlkinud Iivi Anna Masso

Soome parlamendivalimiste tulemused 2011

Koonderakond (Kokoomus) 20, 4 %
Sotsiaaldemokraadid (SDP) 19,1 %
Põlissoomlased (Perussuomalaiset) 19,1 %
Keskerakond (Keskusta) 15,8 %
Vasakliit 8,1 %
Rohelised 7,3 %
Rootslased (RKP) 4,3 %
Kristlikud demokraadid 4,0 %

Tulemused 2007

Keskerakond 23,1%
Koonderakond 22,3%
Sotsiaaldemokraadid 21,4%
Vasakliit 8,8%
Rohelised 8,5%
Kristlikud demokraadid 4,9%
Rootslased 4,6%
Põlissoomlased 4,1%

Seotud artiklid