Kolmanda üleilmastumislaine lävepakul

Maailm on astunud üleilmastumise kolmandasse faasi. Maailm on üha avatum, mis toob endaga kaasa nii uusi võimalusi kui ka uusi väljakutseid.

Esimeses üleilmastumislaines andis tooni Euroopa, kuid see katkes äkitselt 1914. aasta augustis. Teine faas oli geograafiliselt piiritletum, puudutades peamiselt Lääne-Euroopat, Põhja-Ameerikat ja Jaapanit, ning selles andis tooni Ameerika majanduse tugev ekspansioon. Loomulikult kestab see faas teatud määral veel tänapäevalgi. USA majanduse uuendusmeelsus ja elujõud viimasel kümnendil avaldab igati muljet.

Kuid ennekõike määrab üleilmastumise kolmanda faasi palge Aasia naasmine maailmaareenile. Selle juured peituvad Hiina reformide alguses 1978. aastal, Nõukogude süsteemi kokkuvarisemises 1989. aasta paiku ning India 1991. aastal alanud seljapööramises paleosotsialismile, mis oli seniajani takistanud maa potentsiaali avanemist.

Kuigi Euroopa vabanemise tähtsus on ilmne, tuleb siiski nentida, et just Aasia naasmine on otsustava tähendusega. Ma ütlen “naasmine”, sest kipume kergesti unustama, et esimesele, Euroopa üleilmastumislainele eelnenud aastatuhande kestel andis just Aasia riikide majandus ligikaudu kolm viiendikku ülemaailmse majanduse kogumahust.

Euroopa ekspansioon ja seejärel Ameerika esiletõusmine muutis olukorda põhjalikult. Poole sajandi eest langes Aasia majanduse arvele vaevalt viiendik maailmamajanduse mahust. Kuid viimaste kümnendite võimsa arengu tõttu on nad jõudnud juba ligikaudu kahe viiendikuni. Usutavasti näeme päeva, mil Aasia arvele langeb taas kolm viiendikku maailmamajanduse kogumahust.

Mulle tundub, et me ei teadvusta alati selgelt, kui võimsad on majanduslikud muudatused, mida maailm ja meie ise praegu üle elame. Õigupoolest pole maailmamajandus kunagi varem nii tormiliselt ja kiiresti kasvanud ning muutunud kui praegu. Arvud räägivad iseenda eest. Maailmamajandus kasvab rekordiliselt ning hõlmab tänapäeval palju suuremat osa maailmast kui varem. Veel tähtsam on see, et võisime möödunud kümnendil näha, et kaubanduse aastane kasv ületab vähemalt kahekordselt tootmise aastakasvu, mis tähendab, et maailmamajandus lõimub erakordselt kiiresti.

Kuid kaubandusest veelgi enam soodustab lõimumist kapitali ja investeeringute liikumine. Kui võime mõnevõrra lihtsustatult öelda, et kaubandus kasvab vähemalt kaks korda kiiremini kui tootmine, siis investeeringud on kasvanud veel kaks korda kiiremini kui kaubandus.

Tegu ei ole lihtsalt üleilmastumisega, tegu on üleilmastumise kiirenemisega. Ühtlasi on see ka üleilmastumise kolmas faas, mille lävele me oleme just äsja astunud, ja mis langeb kokku maailma ajaloo kõige võimsama tehnika ja teaduse arengu perioodiga.

Taani Emma Mærsk, uusim hiiglaslik konteinerlaev, võtab peale kuni 14 000 konteinerit. Postifirma UPS vahendusel liigub suvalisel ajahetkel ligikaudu kaks protsenti kogu maailma toodangust. Ikea Mega ostukeskus Moskva lähedal on umbkaudu 60 miljoni külastajaga aastas maailma suurim ostukeskus. Ma mäletan, kuidas sain 1990. aastate algul ühe esimestest tootmisse jõudnud GSM-telefonidest. Tänapäeval kasutab GSM-teenuseid ligikaudu kolmandik maailma elanikest ning neid tuleb iga minut tuhande kaupa juurde. Pole vaja öeldagi, et see osutab erakordselt positiivsele arengule.

Veerand sajandi pärast elab üle 90 protsendi maailma keskklassist riikides, mida nimetasime alles äsja arengumaadeks.

Maailmapanga viimane maailmamajanduse kohta käiv aruanne “Global Economic Prospects 2007: Managing the Next Wave of Globalization” (“Maailmamajanduse väljavaated 2007: uue üleilmastumislaine juhtimine”) räägib meile sellest, et Shanghaist São Pauloni on tärkamas uus, globaalne keskklass. Veerand sajandi pärast on see uus keskklass arengumaades kolmekordistunud. Siis elab üle 90 protsendi maailma keskklassist riikides, mida nimetasime alles äsja arengumaadeks. See loob põhimõtteliselt paremad tingimused nii avatud ühiskonnale kui ka avatud majandusele. Ja kuna me usume, et Immanuel Kantil oli õigus, kui ta pani kirja oma mõtted “igavesest rahust”, siis peaks see looma paremad tingimused ka rahuks ja stabiilsuseks.

Mõnikord kuuleb arvamust, et üleilmastumine toob peamiselt kaasa lõhe süvenemise. See ei ole õige. Mainitud Maailmapanga aruandest selgub, et meie praegused tingimused loovad aluse, mis kahekordistab järgmisel kahekümne viiel aastal maailmamajanduse mahu, samal ajal kui vaeste ehk selliste inimeste arv, kes peavad elama vähem kui dollari eest päevas, kahaneb kahekordselt.

Samuti on vapustav näha, et hiljutise ülemaailmse arvamusuuringu (“Gallup International: Voice of the People 2006”) kohaselt suhtutakse positiivselt üleilmastumisse ja võetakse heal meelel vastu välisinvesteeringuid just Aafrikas, mille mahajäämist arengus on põhjustanud muu hulgas sealne tihtipeale liiga suletud majandus. Me teame oma kogemusest, et avatud majandus areneb märksa jõudsamalt kui suletud majandus.

Euroopa, Põhja-Ameerika ja Jaapan annavad endiselt ligikaudu kolmveerandi maailma kogutoodangust, kuid muutused on kiired. Praeguse kasvutaseme juures kahekordistub Hiina majanduse maht iga kuue aastaga. India ei jää temast kaugele maha. Arengumaade osa maailmakaubanduses on praegu umbes 30 protsenti, kuid arvatakse, et mõnekümne aasta pärast on see juba 50 protsendi kandis. Ostujõu pariteeti (PPP) arvestades võib nende osakaal maailmamajanduses 2030. aastal ulatuda 60 protsendini.

Vaevalt on vaja toonitada, et sellistes arengusuundades on mitmeid ebakindlaid elemente. Mainime üht kõige olulisemat: kui kaua saab Hiina jätkata senist majandusarengut ilma oma põhimõtteliselt autoritaarset valitsemissüsteemi muutmata? Kaugemale vaadates ei sobi vaba majandus vabaduseta ühiskonnaga kokku. Varem või hiljem peab midagi muutuma. Küsimus on selles, milline see muutus välja näeb.

Niisiis võib öelda, et üleilmastumine ei ole oluline mitte ainult majanduslikus ja ühiskondlikus mõttes. See on oluline ka suletud struktuuride ja ühiskondade avamiseks ning riikide, kultuuride ja religioonide vahel paiknevate barjääride lammutamiseks, muidu võivad need kaasa tuua uusi pingeid ja konflikte. Samuti sillutab see teed avatumale ühiskonnale selle kõige avaramas tähenduses.

Ajalugu õpetab meid, et avatud ühiskond ja avatud majandus pakub vastasseisuga võrreldes palju paremaid tingimusi loovuse arendamiseks erinevate kultuuride kokkupuutepunktides. Avatud kaubandus sillutab teed ka avatud ühiskonnale ja avatud vaimule. See on praegu vahest tähtsamgi kui varem.

Ajal, mil Schumpeteri loova hävitamise jõud ja uus avatus maailmamajandust tuulutavad, on vältimatu, et need tekitavad ka majanduslikku ja ühiskondlikku rahutust ning sellest tulenevaid poliitilisi keeriseid. Need, kes kardavad muudatuste tõttu kaotada, leiavad sageli lohutust võltskujutelmas, nagu pakuks suletud ideed, suletud ühiskond ja suletud majandus turvalisust. Enamasti ei juhi poliitikat enam ideoloogia, märksa sagedamini on poliitilise vastasseisu aluseks identiteet.

Avatud kaubandus sillutab teed avatud vaimule.

Kolumnist Thomas Friedman, kes kirjutas hiljaaegu menuki “lapiku maailma” teemal, on märkinud, et lapiku maailma kõige levinum haigus on “mitme identiteedi segadik”.

Pakistani immigrantide kolmas põlvkond hakkab vana Inglismaa uutes slummides kokku panema pomme. Iraagi valimised kujutavad endast sisuliselt rahvaloendust rahvuste kaupa. Käivad tormilised vaidlused, kas islamiriik saab ühtlasi olla ka Euroopa riik. Venemaal Karjalas möllab jõhker rahvuslus.

Ning väidetavalt pesitseb kauge Waziristani mägedes vihkamist täis šeik, kes õhutab inimesi terrorile kõigi avatuse, demokratiseerimise ja üleilmastumise jõudude vastu, mis ähvardavad tema suletud ideede ja ajas tagasivaatavate unelmate maailma.

Neist näidetest piisab, et mõista, kui vastuoluline ja keeruline on see kiiresti muutuv maailm, kus me täna elame.

Mitmel pool maailmas, eriti Aasias, mis nõudleb praegu tagasi oma ajaloolist kohta, valitseb suur optimism veelgi helgema tuleviku osas – mitte ainult majanduslikus ja ühiskondlikus mõttes, vaid ka oma riigi potentsiaali avamise mõttes.

Meie maailmanurgakeses võib näha, et Euroopa on nii vaba, rahumeelne ja õitsev kui ei kunagi varem. Kui ma ütlen “ei kunagi varem”, siis ma just seda mõtlen – ei kunagi varem senises ajaloos.

Kui aga pöörame pilgu tohutule alale, mis, sõltumata sellest, kuidas me seda nimetame, ulatub Kabulist Hartumini, Amritsarist Agadirini või Peshawarist Prištinani, on pilt radikaalselt ja häirivalt teistsugune. Ajal, mil üleilmastumine kiireneb, kipub see maailma osa aina rohkem maha jääma.

Kui islamimaailma riikides elab umbes 20 protsenti maailma rahvastikust, siis maailma kaubandusest langeb neile vaid ligikaudu neli protsenti. Kui vaatame Internetti, mis suurel määral tähistab kõike uut, jääb araabia maailm maha isegi vaesest Aafrikast Saharast lõuna pool. Neil maadel ei ole pool naistest saanud võimalust õppida kirjutama ja lugema. Nelikümmend protsenti Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika elanikest on alles nooremad kui viisteist eluaastat. Valitseb oht, et aeglase majandusarengu, lahendamata poliitiliste küsimuste ja religioossel pinnal puhkevate hõõrdumiste tõttu tekivad siin suurepärased tingimused vägivaldse rahutuse, konfliktide ja isegi sõja puhkemiseks. Just siin näeme ka selgemalt kui mitmel pool mujal, et me ei ela enam rahvusvahelises süsteemis, mis pandi kirja Vestfaali rahuga 1648. aastal. Sealtpeale on rahvusvahelise süsteemi aluseks olnud iseseisvad suveräänsed riigid ning rahvusvaheline poliitika tähendanud põhimõtteliselt nendevahelisi suhteid.

Sajandeid oli kaubandus suhteliselt piiratud: enne üleilmastumise esimest faasi veidi enam kui üks protsent kogutoodangust. Diplomaatia tähendas saadikute lähetamist ühe monarhi õukonna juurest teise juurde. Maailm muutus ainult siis, kui sõjavägi ületas piiri, mis polnud aga kuigi haruldane. Tänapäeval on riigid ja nende liidud – siinkohal on Euroopa Liit peamine näide – endiselt kõige tähtsamad rahvusvahelise süsteemi komponendid. Kuid aina selgemaks saab, et üha olulisemad on ka teised jõud ja tegurid.

Ma ei mõtle selle all sugugi ainult kaubanduse ja ettevõtluse piiriüleseid jõude. 11. september näitas, milline jõud peitub moodsa tehnika ja iidse vihkamise kombinatsioonis. Väiksema kuluga kui maksab üks vana tank oli võimalik rünnata ja ähvardada maailma juhtivat jõudu viisil, mida keegi ei osanud ette kujutada. Viimastel kuudel oleme näinud, kuidas mõnegi maailma võimsa sõjamasina vastu astuvad uue ajastu tingimustele vastavad valitsusvälised rühmad ja jõud: Taliban Kandahari piirkonnas, Hezbollah Lõuna-Liibanonis, al-Sadri relvaüksused Bagdadis.

Hoolimata oma ääretust optimismist üleilmastumise jõu ja võimaluste suhtes, kuulun ma nende inimeste sekka, kes vaatlevad järgmiste kümnendite strateegilisi perspektiive suure ärevusega. Nende inimeste sekka, kes on veendunud, et ainult veel põhjalikum arutelu meie ees seisvate väljakutsete üle võib viia meid tulevikku suunatud poliitikani. Põhimõtteliselt oluline on tagada ja edasi arendada kõiki üleilmastumise pakutud võimalusi aina avatuma ja parema maailma saavutamiseks, kuid seda tuleb teha täie teadmisega nende jõudude tugevusest, mis ähvardavad kõikjal kaost tekitada – seda juhul, kui nad suudavad veelgi tugevneda.

Esimesele, Euroopa üleilmastumislainele eelnenud aastatuhande kestel andis just Aasia riikide majandus ligi kolm viiendikku ülemaailmse majanduse kogumahust.

Ükski vabanemise ja uute võimaluste üleilmne ajastu pole kestnud igavesti. Sõda ja vastasseisud pole kunagi kadunud. Me leiame otsustava tähendusega väljakutsed eest piirkondades, mis tänapäeva vahemaid arvestades asuvad otse Euroopa külje all. Hiljutine ELi Julgeoleku-uuringute Instituudi katse ennustada maailma palet aastal 2025 (“The New Global Puzzle: What World for the EU in 2025?”) sisaldab lakoonilist märget, et “poliitiline, majanduslik ja julgeolekualane olukord liidu piiridel on tõenäoliselt märgatavalt halvenenud” juba enne 2025. aastat, ning hoiatab “Lähis-Ida süstemaatilise lagunemise” võimaluse eest.

Neid arengutendentse pole raske näha: autoritaarsed riigid, kellel puudub legitiimsus; stagneeruv majandus ja kiiresti kasvav elanikkond; samal ajal ka religiooni kasvav osa poliitikas, kusjuures see ei piirdu sugugi islamimaailmaga. Põrguvärava juurest, milleks on muutumas isoleeritud Gaza, ei ole kodusõjani pikk samm. Muistsel kahejõemaal tapetakse iga nädal tuhandeid inimesi aina tõsisemas sektantlikus võitluses, mis käib rühmade vahel, kelle lahkhelid said alguse erinevatest seisukohtadest prohvet Muhamedi järglaste seas. Iraani mägismaal rajatakse uusi tsentrifuuge rikastamaks uraani, mida millalgi võidakse kasutada kõige koledamate pommide loomiseks. Iga päev liigub umbes 40 protsenti kogu rahvusvahelise turu naftast läbi Hormuze väina, mõne kümnendi pärast juba peaaegu 60 protsenti. Kasvav Aasia, miljardid inimesed Hiinas ja Indias sõltuvad sellest liinist, mis jõuab nendeni meie maailma aina rahutumaks muutuvast piirkonnast. Üleilmastunud maailmas on üleilmsed nii julgeolek kui ka selle puudumine.

Kui heidame pilgu kaugemale, siis kujutab just areng Euroopa eeskojas – siit Hindukuši mägedeni ning Hormuze väinani, Somaalia poolsaareni ja lõuna pool Saharat kulgevate kultuuriliste eraldusjoonteni – kõige tõsisemat ohtu, millele peame olema suutelised vastu astuma, kui soovime säilitada usku üleilmastumise jätkuvasse potentsiaali. Kui soovime need väljakutsed vastu võtta ja tagada parema maailma, mis kahtlemata on igati võimalik, ei ole meil alternatiivi tugevale Euroopale: kogu eeskujule, mida Euroopa annab, kõigile algatustele ja partnerlusele ning koostööle ülejäänud maailmaga.

Seda järeldust võimendavad teised uued väljakutsed, millega me nüüd samuti silmitsi seisame. Keegi ei saa enam eirata märkimisväärselt kasvanud üleilmsete keskkonnaprobleemide tähtsust. Kas oskame kaitsta merevarusid nii, et ei sea ohtu tulevasi põlvkondi? Alahinnata pole võimalik ka tunduvalt kasvanud energianõudlusega seotud probleeme. Tegelemine uute riskidega, mida toovad kaasa uued nakkushaigused, ajal, mil viirused võivad esimeses klassis kiiresti linnast linna lennata, nõuab samuti uuetasemelist rahvusvahelist koostööd.

Tänane Rootsi välisministri amet ei sarnane enam eilsega. Me elame ajal, kui hakkab muutuma oluline paradigma. Me oleme kiireneva üleilmastumise uue faasi alguses. Me näeme tumedaid pilvi Euroopa strateegilisel horisondil. Me näeme, kuidas riigid jäävad uute oludega silmitsi seistes aina nõrgemaks ja on järjest kõhklevamad. Loomulikult on riiklikul välispoliitikal endiselt oma roll. Meil on oma osa koostöö arendamises Läänemere piirkonnas ja Põhja-Euroopas, mis muutub aina tähtsamaks. Me peame tagama oma rahvuslikud huvid isegi internatsionalismiajastul. Kuid kõigele vaatamata ei ole need elulise tähtsusega ülesanded.

Elulise tähtsusega ülesanded seisnevad Euroopa koostöö tugevdamises, mille tulemusel võib meist saada rahu, vabaduse ja leppimise teenistuses seisev jõud, mida maailm üha rohkem vajab. Elulise tähtsusega avatud ühiskonna, avatud majanduse ja avatud maailma ideede kaitsmine jõudude eest, kes soovivad ajalooratast tagasi keerata.

Need ülesanded seisnevad paremate rahvusvahelise koostöö võrkude rajamises, millega avanevad üleilmastumisele uued võimalused. Suuresti on see loomulikult ÜRO tegevusliin, nende viie õppetunni ellurakendamine, millest kõneles hiljuti Kofi Annan.

Islamimaailma riikides elab umbes 20 protsenti maailma rahvastikust, maailma kaubandusest langeb neile aga vaid ligikaudu neli protsenti.

Rootsi ühiskond on muutunud ühtaegu euroopalikumaks ja üleilmsemaks. Meie õitseng on alati tuginenud osalemisele Euroopa ja maailma majanduslikus lõimumises, kuid isegi seda arvestades on näha, et areng kiireneb. Üks võimalus seda mõõta on ekspordi võrdlemine majanduse kogumahuga. Siin torkab silma kaks asjaolu.

Esiteks oli vahekord 1990. aastatel enam-vähem samasugune nagu sadakond aastat tagasi, 1890. aastatel, kusjuures vahepealsel ajal oli see väiksem. Teiseks on ekspordi osakaal meie majanduses alates 1990. aastast järsult kasvanud: vähem kui 30 protsendilt peaaegu 50 protsendini. Impordi ja ekspordi osakaal meie majanduses on aga kasvanud peaaegu plahvatuslikult: ligikaudu 50 protsendilt vähemalt 90 protsendini. Mitte kunagi varem pole meie majanduse ja meie ühiskonna rahvusvahelistumine olnud nii kiire kui neil aastail. Meie edu tulemuseks on avatum Rootsi majandus, avatum Euroopa ja avatum maailm. Loomulikult ei puuduta asi ainult kaubandust.

Praegu elab umbes pool miljonit rootslast väljaspool oma riiki. Neid elab üha erinevamates maailma paikades. Võib arvata, et peagi elab Tais rohkem Rootsi kodanikke kui Hispaanias. Lisaks reisib iga päev umbes 200 000 rootslast välismaal, suvekuudel ulatub nende arv isegi poole miljonini.

Ka Rootsi ühiskond muutub iga päevaga. Mohammed on juba levinum poisinimi kui Fredrik. Õnneks on Carl seni oma positsioone hoidnud. Rootsi põhjapoolseim esindaja Euroopa parlamendis on sündinud Bosnias Sanski Mostis. Ligikaudu miljon meie maa elanikku on sündinud mõnes muus riigis. Paraku moodustavad rootslased vaid 0,15 protsenti maailma elanikkonnast ning toodavad nad 1,2 protsenti maailmamajandusest – isegi Euroopa Liidus on meie osakaal rahvastikus kõigest kaks protsenti.

See aga ei tähenda, et meie teod oleks tähtsusetud. Me oleme rohkem euroopastunud ja üleilmastunud kui enamik teisi rahvaid. See on asi, mille üle tuleb uhke olla, ja see on asi, mis kujutab endast meie otsustavat eelist uues maailmas. Kuid see uhkustunne ei tohi meid ilma jätta uhkustundest, mida tunneme rootsluse või oma kohaliku identiteedi üle.

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane

Artikli aluseks on mullu detsembris Rootsi välispoliitika instituudis peetud ettekanne.