Kolm kuud peale kodusõja lõppu

Jaanuaris möödus kolm kuud diktaator Muammar Gaddafi surmaga lõppenud kodusõjast Liibüas. Selle aja jooksul on Liibüa sattunud meediasse peamiselt teadetega konfliktidest erinevate relvastatud grupeeringute vahel, uudistega tavarelvastuse leviku ohust ja massihävitusrelvadest ning arvudega järjest kasvavast naftatoodangust. Möödunud aasta novembris mainiti ka Liibüa islamistide ühe juhi Abdulhakim Belhadji kohtumist Süüria mässulistega, kus Belhadj olevat viimastel kinnitamata andmetel pakkunud  nii rahalist  kui relvaabi. Seega võib Liibüast esmapilgul jääda mulje kui riigist, mis on tekkinud suurtes raskustes  kodusõja käigus ja moodustatud relvastatud grupeeringute desarmeerimise ning toimiva keskvõimu loomise teel. Samuti võib Liibüat kahtlustada revolutsiooni eksportimises teistesse araabia kevadest haaratud riikidesse ja seda eriti riigi naftarikkuse tõttu, mis tagab selleks vajalikud ressursid.

Arvestades Liibüa suhtelist väiksust (võrreldes Egiptuse või ka näiteks Süüriaga) võivad sealsed arengud tunduda suhteliselt teisejärgulisena, kuid päris nii see ei ole. Asi on selles, et Liibüa probleemid riigi ülesehitamisel võivad osutuda sarnasteks neile, milleni Süüria jõuab mõne aja pärast. Praegu tundub Süüria liikuvat relvastatud mässu laienemise poole, kus kumbki pool ei pruugi kiirelt ülekaalu saavutada. Süüria mässuliste poole üle läinud kindral Mustafa al-Sheikh on öelnud, et mässu levitamine ja Süüria režiimi kukutamine sõjalise võitluse teel võib võtta aasta kuni poolteist.

Seepärast võivad ka Süürias tekkida relvastatud grupeeringud, mis ei ole keskselt juhitud, ning arvesse peab võtma araabia kevade käigus regioonis võimule pürgivaid islamiparteisid. Viimased on võitnud valimised Tuneesias, Egiptuses ja Marokos, nad on järjest aktiivsemad Liibüas ning Moslemi Vennaskond on tegev ka Süürias. Nende võimuletulek Liibüas ja Süürias võib tähendada märkimisväärset strateegilist muutust lääneriikide jaoks kogu Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas.

Tulles tagasi Liibüa juurde tuleb alustada sellest, et peale kodusõja lõppu oktoobris 2011 keskendus Liibüa Rahvuslik Üleminekunõukogu, mis on senini täitnud valitsuse funktsioone, neljale peamisele tegevusvaldkonnale: (1) sõjas vigasaanute ja kannatanute eest hoolitsemine, (2) julgeoleku tugevdamine riigis, (3) peamiste elanikkonnale osutatavate teenuste taaskäivitamine ja (4) demokraatia ja õiguskorra tugevdamine. Vast raskeimaks on neist osutunud julgeoleku tugevdamine riigis ning demokraatia ja õiguskorra tagamine.

Tegelikult ei taha kuigi paljud mässulised armee ja politseiga ühineda ning üleminekuvalitsusel on olnud raskusi palgamaksmisega juba olemasolevatele üksustele.

Ühelt poolt on siin kindlasti põhjuseks olnud 100 000–120 000 relvastatud mässulist, kes kuuluvad erinevatesse formeeringutesse ning on seni keeldunud relvi maha panemast, pidades endid revolutsiooni jätkumise tagatiseks (vähemalt parlamendivalimisteni 2012. a juunis). Suurte relvastatud jõudude olemasolu ning nende piiratud kuuletumine üleminekunõukogu otsustele on kaasa toonud mitmeid ohvritega kokkupõrkeid. Need on toimunud Tripolis, Assabia ja Gharyani vahel jne. Olukord Tripolis on viimastel andmetel selline, et peaaegu igal öösel kostab tulistamist ning tänavatel on öösiti järjest ohtlikum liikuda. Rahvusliku Üleminekunõukogu korraldusele lahkuda 20. detsembriks 2011 Tripolist on senini kuuletunud vaid osa sinna kodusõja käigus sisenenud mässuliste üksustest.

Käesoleval ajal on tugevaimad mässuliste relvastatud formeeringud välja kujunenud Misratas, Zintanis ja Tripolis. Misrata puhul on neid võrreldud juba Hizbollahiga Liibanonis ja Hamasiga palestiinlaste aladel. Relvastatud formeeringud on Misratas nii tugevasti juurdunud ja muutunud nii oluliseks osaks igapäevaelust, et nad kontrollivad linna sisenevat ja sealt väljuvat liiklust, väljastavad isikutunnistusi, jälitavad Gaddafi toetajaid ning hoiavad käigus haiglaid ja muid asutusi. Nende desarmeerimine ja/või lülitamine loodavate Liibüa relvajõudude koosseisu muutub seda raskemaks, mida kauem nad praegusel kujul eksisteerivad.

Nimetatud tegevustest on endiste Gaddafi toetajate (või selles kahtlustatavate) jälitamine, arreteerimine ja vangistuses pidamine riigi stabiilsuse seisukohast üks ohtlikumaid. See toimub üldjuhul mässuliste omal initsiatiivil ning sellega seoses on järjest rohkem räägitud piinamisest, mis kinnipeetavatele mässulistele vanglates osaks saab. Samuti on mässulised laastanud Gaddafi režiimile ustavaks jäänud linnu nagu Bani Walid, Sirte ja Tawargha ning ei ole seal kuigi palju tähelepanu pööranud sõjapurustuste likvideerimisele. Teadaolevalt oli 2011. a detsembri keskpaigaks naasnud Sirtesse 50% elanikkonnast, Bani Walidi 75%, kuid Tawargha oli endiselt maha jäetud. Bani Walidi elanikkond (kellest enamuse moodustavad Liibüa suurima – Warfalla – hõimu liikmed) mobiliseerus ja tõrjus kaheksa tundi kestnud lahingute käigus mässuliste üksused jaanuari lõpus linnast välja, et lõpetada kaos, mis alates kodusõja lõpust oli linnas valitsenud. Mässulised on püüdnud toimunut kujutada Gaddafi pooldajate naasmisena, kuid Rahvuslik Üleminekunõukogu on alustanud läbirääkimiste protsessi ja püüab olukorda rahustada.

Zintani, Misrata ja Tripoli mässulised on püüdnud ka oma poliitilist mõju riigis kinnistada. Nad on esitanud nõudmisi endale saadavate kohtade arvu suhtes tulevases parlamendis, nõudnud riigi naftatulude eelisjaotamist mässulistele ning taotlenud endale ministrikohti üleminekuvalitsuses. Viimane nõudmine on olnud ka edukas – Zintani mässuliste üksuste juht Osama al-Juwali on määratud kaitseministriks ning kinnitamata andmetel on selle üheks põhjuseks Saif al-Islami tabamine ja vangistuses hoidmine Zintani mässuliste poolt. Mässulised püüdsid novembris ise ametisse nimetada ka Liibüa relvajõudude ülemjuhatajat (kindral Khalifa Haftari), kuid üleminekunõukogu lükkas selle surveavalduse tagasi ja nimetas jaanuari alguses ametisse kindral Youssef Mangoushi.

Tingimused valitseva olukorra muutmiseks on küllaltki keerulised. Kindral Mangoush on öelnud, et Liibüa relvajõudude loomise esimesel etapil integreeritakse ja õpetatakse välja 25 000 sõdurit. Seejuures pole armee lõplik suurus veel üheselt määratletud. Relvajõudude loomisel on väljaõppeabi pakkunud Prantsusmaa, Türgi ja Sudaan ning USA kaalub abi osutamist. Olukorda komplitseerib asjaolu, et tegelikult ei taha kuigi paljud mässulised armee ja politseiga ühineda ning üleminekuvalitsusel on olnud raskusi palgamaksmisega juba olemasolevatele üksustele. Selles kontekstis tundub Rahvusliku Üleminekunõukogu avaldus 12. detsembrist 2011, et Liibüa armee ja politsei luuakse ja käivitatakse saja päeva jooksul, küllaltki optimistlikuna.

Riigi ülesehitamiseks vajaliku poliitilise protsessi käivitamist takistab ka suhteliselt piiratud usaldus Rahvusliku Üleminekunõukogu vastu. Selle tegevust iseloomustatakse kui läbipaistmatut ning nõukogu 57 liikmest oli veel hiljaaegu avalikult teada vaid 43. Seejuures usaldatakse aga üleminekunõukogu juhti Mustafa Abdel Jalili.

Liibüa probleemid riigi ülesehitamisel võivad osutuda sarnasteks neile, milleni Süüria jõuab mõne aja pärast.

Samasugune usalduskriis vaevab ka praegu peaminister Abdurrahim el-Keibi juhtimisel tegutsevat üleminekuvalitsust. Mässulised riigi erinevatest piirkondadest süüdistavad seda ebapiisavas koostöövalmiduses ning mässuliste huvidega mittearvestamises. Mõnes mõttes on Liibüas kujunenud välja nõiaring – ühest küljest on vaja rahva ja eriti mässuliste poolt usaldatud institutsioone valimiste ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks ning teisest küljest – piisavat usaldust mitteomavate institutsioonide poolt läbiviidud valimiste tulemusi ei pruugita aktsepteerida. Niisuguses olukorras on valitsusel keeruline ellu viia oktoobris 2011 välja öeldud plaani võimu üleandmiseks parlamendile 2012. aasta juunis.

Sellegipoolest jätkavad valitsus ja üleminekunõukogu pingutusi valimiste ettevalmistamiseks ning üheks oluliseks teetähiseks sai sel teel 28. jaanuaril 2012 vastu võetud valimisseadus. Selle kohaselt saavad Liibüa tulevases 200-kohalises parlamendis 2/3 kohti parteid ning 1/3 sõltumatud kandidaadid. Seadus on küllaltki üldsõnaline ja keelab parlamenti kandideerida „režiimi endistel liikmetel“, mis välistab ilmselt paljude selliste liibüalaste kandideerimise, kes töötasid Gaddafi võimuperioodil riigiametis. Valimisseadust on hinnatud erinevalt. Mässulised ei saavutanud kindla arvu kohtade eraldamist oma esindajatele. Mitmete alles kujunevate parteide seisukohast on vastuvõetud seadus Liibüa tingimustes ohtlik, sest arvestades elanikkonna jagunemist hõimudesse on oht, et näiteks Warfalla hõim (ligi üks miljon inimest) liidus mõne teise hõimuga saavutab parlamendis kohe enamuse. Samuti arvatakse, et vastuvõetud seadusest saavad kõige enam kasu Liibüa islamiparteid, kes on distsiplineeritumad ja kel on tihedam kontakt valijatega kui ilmalikel parteidel.

Samas tuleb Liibüa islamiparteidel võimule pääsemiseks ületada suuri takistusi elanikkonna toetuse võitmiseks. Põhjus on selles, et kuigi Liibüa elanikkond järgib islamit, on temas veel tugev Gaddafi võimuperioodil loodud kuvand islamistidest kui konservatiividest, kes võimule tulles hakkavad kohe mitmesuguseid elanikkonna vabadusi piirama. Eksisteeriva kuvandi muutmiseks ja islamistide toomiseks Liibüa poliitilisele areenile on Tripolis tegutsev ja Katari poolt toetatud vaimulik Abu al-Sallabi moodustanud islamipartei nimega Rahvusassamblee, millega ühinema on ta kutsunud ka kõiki teisi islamiparteisid. Rahvusassamblee eeskujuks on Türgi ja Malaisia islamiparteid ning partei programm lähtub šariaadi mõõdukast tõlgendusest.

Moslemi Vennaskond, kes moodustas oma partei detsembris 2011, on keeldunud Rahvusassambleega ühinemast. Moslemi Vennaskonna programm on mõnevõrra konservatiivsem, kuid organisatsioon teeb suuri jõupingutusi sõjast laastatud aladel toetajate võitmiseks heategevuse ning propaganda abil. Ka Moslemi Vennaskonna juht Suleiman Abdelkader on kutsunud üles Liibüa erinevaid fraktsioone ühinema ning samas toetanud praegust valitsust, viidates stabiilsuse vajadusele riigis. Liibüa Moslemi Vennaskonnal on  Egiptuses, Tuneesias ja mitmes teises riigis tegutsevate Moslemi Vennaskonna organisatsioonide tugev toetus.

Kirjeldatud arengute ja probleemide taustal on pälvinud vähest tähelepanu tõsiasi, et 7. jaanuaril 2012 läks Liibüas taas koolidesse 1,2 miljonit last, ÜRO vähendab oma abiprogrammi Liibüale, riik teenis naftaekspordist 2011. aasta viimases kvartalis juba 2 miljardit USD ning tegelikult pole käesoleva kirjatüki koostamise hetkeks saabunud kinnitatud informatsiooni, et terroriorganisatsioonid on Liibüast hankinud erinevaid relvi (eriti lähimaa õhutõrjerakette). Liibüas enne kodusõda olnud ligi 20000st lähimaa õhutõrjeraketist on ligi 5000 kohta välja selgitatud nende asukoht või nad on hävitatud. Liibüast on leitud Gaddafi režiimi poolt deklareerimata keemiarelvi, kuid need on võetud valve alla ning Liibüa peab käesoleva aasta aprillis esitama Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioonile detailse kava keemiarelva hävitamiseks. Liibüa naftatoodang läheneb kiiresti ennesõjaaegsele ning moodustas 2012. a jaanuaris juba 1,3 miljonit barrelit päevas (enne sõda 1,6 miljonit barrelit päevas). Sel aastal loodab Liibüa valitsus teenida naftaekspordilt 50 miljardit USD.

Rahvusassamblee eeskujuks on Türgi ja Malaisia islamiparteid ning partei programm lähtub šariaadi mõõdukast tõlgendusest.

Liibüa tuleviku suhtes teeb mõnevõrra valvsaks asjaolu, et 2011. aasta lõpus moodustas Al-Qaeda Liibüa idaosas, kust on tulnud mitmeid tuntud džihadiste, 200 võitlejast koosneva üksuse, et suunata Liibüas toimuvaid protsesse konservatiivse islamiriigi kujunemise suunas. See on kindlasti katse ära kasutada praegu valitsevaid vastuolusid Liibüas, kuid selle edukus on küsitav riigi elanikkonnas valitseva umbusu tõttu konservatiivse islami suhtes. Teisalt, Al-Qaeda võib Liibüas aktiivselt tegutsedes ikkagi saada ligipääsu mitmesugustele relvadele ja materjalidele, mida saab kasutada lääneriikide vastu erinevates operatsioonipiirkondades ja ka väljaspool neid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Liibüa on pikkamööda liikumas vabade parlamendivalimiste poole, mis peaksid toimuma käesoleva aasta juunis. Riigi juhtkond peab sel teel ületama väga mitmeid probleeme, mis võivad ilmneda ka Süürias, kui olukord areneb seal kodusõjaks. Mässuõhutamise tulemusena tekkinud arvukad ja ebapiisavalt kontrollitavad relvastatud grupeeringud, mässu juhtinud ja nüüd riiki ehitava poliitilise juhtkonna nõrkus on asjaolud, mille arvesse võtmist Liibüas toimuvad arengud päris kindlasti eeldavad. Samuti tuleb arvestada võimalusega, et Liibüa saab järgmiseks riigiks, mida hakkavad juhtima islamistide parteid. Kuigi Liibüa puhul ilmselt õnnestus saada massihävitusrelvad kontrolli alla, tuleb sellele küsimusele Süüria puhul pöörata oluliselt suuremat tähelepanu nii varude tõenäolise suuruse kui ka relvade mitmekesisuse (bio- ja keemiarelvad) tõttu.