Kaupo Rosin: Ressursipuudus ja sõda kägistavad Venemaa majandust

Sõjategevuse vaibumine muudaks militaarkulutuste senise osakaalu säilitamise küsimuse sisepoliitiliselt veelgi plahvatusohtlikumaks – sõda on seni toiminud universaalse ettekäändena nii muude valdkondade alarahastamise kui mistahes muude haldussuutmatuste puhul. Sõjategevuse raugemine tooks aga erinevad tsiviilsete vajadustega seotud küsimused ühiskonnas taas fookusesse, ühtlasi oleks nende teemade ignoreerimine rahuaja tingimustes võimudele senisest keerukam.

Sõjaaja majandusmudel

2022. aasta teisel poolel sai Venemaa juhtkonnale selgeks, et loodetud kiiret sõjalist võitu Ukrainas saavutada ei suudetud. Tulenevalt tahtest domineerida Ukraina üle, oli Venemaa valikuks jätkata Ukraina suunal üha pikemaks venivat kurnamissõda, milleks Moskva ei olnud valmistunud. Muude sellest äratundmisest tulenenud otsuste (nagu osaline mobilisatsioon) hulgas alustati ka riigi majanduse üleviimist sõjaaja mudelile, et tagada rinde varustamine relvade ning laskemoonaga.

Mõõdukalt üldistades võib „sõjamajanduse“ arengu Venemaal jagada kolme etappi:

• I etapp (2022-2023): majanduse elavdamine, kriisi ületamine;
• II etapp (2023-2024): ülekuumenemine, majanduse tasakaalu kadumine;
• III etapp (2024-2025): tasakaalutuse süvenemine, tsiviilmajanduse kokkutõmbumine.

Sõjamajandus algas hiiglaslike (1-2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust) rahasüstidega aastakümneid alarahastatud ning suures osas alakoormatud sõjatööstuskompleksi. Selle rahalaeva maabudes 2023. aasta kevadel algas sõjatehastes vilgas sagimine: kohati nõukogude ajast peale seisnud tööpingid pühiti tolmust puhtaks ning pandi tootma relvi ning laskemoona. Tootmismahtude järsk tõus tähendas äkilist nõudluse kasvu ka tööjõu järele, mille ligimeelitamiseks tuli sõjatööstusel tõsta kiires korras palku nii uute töötajate värbamiseks kui ka seniste hoidmiseks. Selle ajani oli Venemaa sõjatööstuskompleks olnud äärmiselt ebapopulaarne tööandja, kuna palgad olid madalad (inseneridelgi 300 euro ringis kuus) ning arenguperspektiiv väga ebamäärane. Suure eelarveraha saabumine muutis pilti oluliselt: palgad on tõusnud igal aastal keskmiselt 30–50 protsenti, mis on tunduvalt ületanud inflatsiooni ning sellega elavdanud varem vaesuses virelenud kolkalinnade majandust.

Tootmismahtude järsk tõus tähendas äkilist nõudluse kasvu ka tööjõu järele, mille ligimeelitamiseks tuli sõjatööstusel tõsta kiires korras palku.

Lisaks sõjatööstuskompleksile liikus sõjaeelarvest elanikkonnale ka teine rahalaev – lepinguliste sõdurite värbamistasud ning palgad. Venemaa provintsielanike jaoks olid (ja on endiselt) pakutavad rahasummad võrreldes kohaliku palgatasemega pretsedenditult suured ning seetõttu on riigil õnnestunud vajalik inimmass leida. Tõenäoliselt õigustatult on Venemaa võimud leidnud, et hoolimata kulust on vabatahtlike värbamine suurte palganumbrite abil märksa odavam kui riskida järgmisest mobilisatsioonilainest tulenevate võimalike sotsiaalsete rahutustega. Need arengud on üheks märkimisväärseks teguriks, mis motiveerib vähemalt teatavat segmenti Venemaa ühiskonnast Ukraina sõjasse pooldavalt suhtuma – osa elanikkonna jaoks on sõda seni nende elatustaset tuntavalt tõstnud.

Valitsuse tellimused

Esimene etapp sõjamajandusest kulges suures plaanis edukalt, eelarvest pärit rahalained jõudsid sõjatööstuse ning sõdurite palkade kaudu tarbimisse, tõstes omakorda märkimisväärselt nafta ja gaasi müügist mittesõltuvaid eelarvetulusid (käibemaks, aktsiisid, tulumaksud). Lisaks sõjatööstusele said suure kasvutõuke ka kaubandus ning kinnisvarasektor, kuhu täiendavad sõjakulutused tarbimise kaudu lõpuks jõudsid.

Sõjamajanduse II etappi iseloomustas praktiliselt olematuks kahanenud tööpuudus ning paljudes sektorites tekkinud terav tööjõupuudus (hinnanguliselt on puudu 2–3 miljonit paari töökäsi). Seda on soodustanud ka asjaolu, et märkimisväärse riigisisese töömigratsiooni tekitamiseks on üldine palgatase ikka liiga madal ning seetõttu on geograafiliselt hajali asuvas riigis nii terava tööjõupuuduse kui ka endiselt arvestatava tööpuudusega piirkondi. Viimaste hulgas torkab eriti silma Põhja-Kaukaasia.

2024. aasta kevadeks saavutas sõjamajandus oma tipu. Sõja eel alakoormatult töötanud sõjatehased olid täielikult rakendatud ning vajalike oskustega töötajad endale töökoha leidnud. Tarbijad üle Venemaa kulutasid rõõmuga ning kinnisvarahinnad lõid rekordeid. Kuid jätkuvad kaotused Ukraina rindel tähendasid, et nii sõjatehnikat kui moona nende jaoks oli vaja veel rohkem ning selle saamiseks suunati tööstusse järjest uued tellimused koos massiivsete rahaliste vahenditega.

Inflatsiooniralli

Normaalses olukorras majandus vastaks sellisele täiendavale nõudlusele pakkumise suurendamisega uute tootmisvõimsuste rajamise ning suurema impordi kaudu. Tootmisvõimsuste tõstmine on aga tunduvalt pikema ajaraamiga protsess kui eelarvesse suurema kulunumbri kirjutamine. Lisaks pärsib uute tootmisüksuste rajamist sanktsioonide tõttu piiratud tootmisseadmete import – Venemaale jõuab erinevate skeemide ja vahendajate abil neid küll endiselt olulises mahus, kuid tarneprotsessid on aeglased ja prognoosimatud ning tehingukulud väga kõrged.

Kui valitsus tekitab oma sõjaliste tellimustega majanduses pidevalt uut kunstlikku nõudlust, aga ei tootjatel ega importijatel ei ole võimalusi sellele täiendava pakkumisega vastata, jõutakse nõudluse ja pakkumise vahekorras uude tasakaalupunkti peamiselt kõrgema hinna abil. Kaupade ja teenuste hinnad tõusevad, sest täiendav nõudlus tekib lihtsalt allkirjaga järjekordsel ukaasil, täiendav pakkumine aga nõuab nii rahalisi kui füüsilisi investeeringuid kui ka aega nende realiseerimiseks. Seetõttu on Venemaal inflatsioon alates eelmise aasta suvest järsult kasvanud ning vaibumise märke ei näita, ulatudes ametlikultki enam kui 10 protsendini aastas. Seda inflatsioonilainet võibki lugeda sõjamajanduse III etapi alguseks.

Venemaal inflatsioon on alates eelmise aasta suvest järsult kasvanud ning vaibumise märke ei näita, ulatudes ametlikultki enam kui 10 protsendini aastas.

Eriti keerulisse positsiooni on sattunud Venemaa keskpank, kes ametlikult järgib endiselt endale võetud kohustust hoida inflatsioon riigis alla 4% taseme – suurusjärgus kolm korda tegelikust madalamal. Keskpangal ei ole mingit võimalust mõjutada hinnatõusu tegelikku mootorit – sõjalisi kulutusi –, kuid selles hoolimata peab ta inflatsiooniga võitlema, sest sellise kohustuse on ta endale võtnud.

Keskpank on tõstnud baasintressi 21 protsendini, mis on viinud Venemaa tsiviilmajanduse selgesse langusse. Mõju sõjatööstusele on väiksem, sest suurt osa sõjatööstuskompleksi rahastusest tuleb riigieelarvest soodustingimustel ja keskpanga intressimäär seda ei mõjuta. Päris puutumata sõjatööstus kõrgetest intressidest siiski ei ole jäänud, sest näiteks käibekapitali peavad ka sõjatehased suuresti turutingimustel hankima. Esineb ka väiteid, et sellises analooge mitteomavas keskkonnas nagu Venemaa majandus täna, mõjuvad kõrged intressid vastupidiselt tavalisele majandusloogikale hoopis inflatsiooni soodustavalt, sest kärbivad ettevõtjate võimalusi täiendavate tootmismahtude loomisse investeerida.

Närbuv tsiviilmajandus

Venemaa majanduse edasised perspektiivid on üsna kesised. Praeguse poliitika jätkamine kägistab üha tugevamalt tsiviilmajandust, kes peab piiratud ressursside tingimustes sõjalisele nõudlusele ruumi tegema. Iseäranis keerulises olukorras on suure lihtsama tööjõu vajadusega tegevusalad, nagu autotransport, ehitus ja põllumajandus. Need ei suuda konkureerida töötasu osas sõjatööstusega, rääkimata armeest – ning samal ajal jääb tööjõufond tervikuna rindekaotuste tõttu igapäevaselt 1000–1500 parimas tööeas inimese võrra väiksemaks. Ehituse mahud on juba märkimisväärselt vähenenud, olukorra jätkudes ootab sama areng juba käesoleval aastal ees ka paljusid teisi tsiviilmajanduse valdkondi.

Praeguse poliitika jätkamine kägistab üha tugevamalt tsiviilmajandust, kes peab piiratud ressursside tingimustes sõjalisele nõudlusele ruumi tegema.

Majanduse tasakaalu saavutamine sõjaliste kulutuste vähendamise kaudu lööks omakorda valusalt sõjatööstust ja selle tarnijaid. Tuleb silmas pidada, et ka suur osa enne sõda peamiselt tsiviiltoodanguga tegelenud majandussektoritest saab täna osa sõjatööstuse allhankest, näiteks metallurgia, (tsiviil)masinaehitus ning keemiatööstus. Samal ajal on investeeringute vähesuse tõttu nende konkurentsivõime tsiviiltoodangu turul märkimisväärselt langenud – varasemad tähtsad eksporditurud on sanktsioonide tõttu ära langenud ning konkurents Hiina suunalt on järjest tugevam, mitte ainult allesjäänud eksporditurgudel, vaid ka Venemaa enda siseturul.

Sõjalise tellimuse vähenemine mõjuks ka neile sektoritele šokina ning kaotatava käibe asendamine tsiviiltoodanguga nõuaks tõenäoliselt mitu aastat keerulist kohandumisaega. Kogu majanduse struktuur on ebaproportsionaalselt suure riikliku sõjalise nõudluse tõttu tasakaalust välja viidud ja seda ei ole võimalik valutult stabiliseerida.

Sõjaloogika

Sanktsioonide kaotamine või oluline leevendamine võimaldaks majanduse tasakaalustamise protsessi mõjusid pehmendada. See annaks mõnedele rängalt kannatada saanud majandusharudele uut hingamist (tsiviillennundus, puidutööstus) ning vähendaks kõikjal tehingukulusid ja finantseerimisvõimalusi, kuid suurt pilti ei muudaks ka selline areng. Sõda Ukrainas on sügavalt kahjustanud Venemaa mainet nii kaubanduspartneri kui investeerimiskeskkonnana ning selle taastamine võtaks aastaid aega isegi (vähetõenäolisel) juhul, kui Venemaa otsustaks üleöö hakata ajama „mõistlikku“ poliitikat.

Nii mõnegi võimuaparaadi osalise jaoks on sõja jätkumine praegusel viisil lühemas plaanis kõige mugavam ja ohutum areng.

Samas ei ole praegu näha ka asjaolusid, mis lubaksid puhtalt majanduslike tegurite tõttu ennustada lähiajal Venemaa majanduse järsku kokkuvarisemist. Vene majandus on täna kardinaalselt erinev nii Nõukogude Liidu kui ka 90ndate Venemaa majandusest – pigem on see oma struktuurilt sarnane Lääne majandustele, kui jätta kõrvale riigiomandi suur roll energiakandjate tootmises, sõjatööstuses ja panganduses. Seetõttu tuleks ka võimaliku Venemaa järgmise majanduskriisi olemuse ja tagajärgede prognoosimisel vaadata tagasi pigem Lääne kogemusele, kasvõi 2008.–2009. aasta suurele finantskriisile, aga mitte mälestustele eelmisest sajandist.

Ka sisepoliitilises plaanis ei ole Venemaal täna selget ettekujutust, mida sõja lõpetamine endaga kaasa tooks. Venemaa ametivõimud on toimuvat sõda kasutanud universaalse ettekäändena, millega põhjendada ühiskonnale repressioone ning õigustada kõikvõimalikke puudusi ja altminekuid. Sõja lõpp tähendaks, et kõik need kalevi alla lükatud ebamugavad probleemid ja pinged ühiskonnas tõusevad uuesti esiplaanile. Samuti on suureks küsimärgiks täna rindel viibivate palgasõdurite taaslõimimine tsiviileluga olukorras, kus nende sissetulekud peaaegu kindlasti oluliselt väheneks. Seetõttu ei saa alahinnata asjaolu, et nii mõnegi võimuaparaadi osalise jaoks on sõja jätkumine praegusel viisil lühemas plaanis kõige mugavam ja ohutum areng.