Kas Putini “jääajale” järgneb Medvedevi “kevad”?

Ametlikult ei pidanud härra Medvedev isegi mitte valimiskampaaniat. Ta täitis vaid oma kohustusi peaministri esimese asetäitjana, kes vastutab niinimetatud rahvuslike projektide eest. Need on valitsusprogrammid, mille eesmärk on parandada Venemaa varustatust tervishoiu, hariduse ja eluasemetega. Härra Medvedevi avalikke esinemisi valmistas hoolikalt ette Kremli pressiteenistus ning Kremlile alluv televisioon kajastas neid kohusetruult pikkades saatelõikudes. Härra Medvedev kõneles peamiselt majandusest, ühiskondlikust heaolust, sotsiaaltingimustest ja infrastruktuurist. Need teemad jäid väga kaugele kõigest, mida armastavad esile tõsta härra Putini ja tema režiimi kriitikud: opositsiooni vaenamine, Kremli-vastaste aktivistide vahistamine, ajakirjanduse tsensuur, vabaühenduste tagakiusamine ning pingelised suhted Läänega, mille näiteks on nääklemine Kosovo pärast, Briti Nõukogu esinduste sulgemine mitmel pool Venemaal ning jätkuv vastuseis USA plaanidele Iraani suhtes ning kavale paigutada Ida-Euroopasse raketitõrjesüsteemi elemente.

Dmitri Anatoljevitš Medvedev on igati hingega asja juures ja väidab kindlalt, et järgib Vladimir Putini poliitikat – on niisiis rahvamasside armastuse teeninud silmapaistva poliitiku kohusetundlik jünger. Pärast kandidaadiks nimetamist lubas härra Medvedev pakkuda härra Putinile peaministri ametit, mis Venemaa võimuhierarhias tähendab teist kohta.

Ka härra Putin on pidevalt väljendanud mõtet, et ehkki ta lahkub Kremlist, ei lahku ta poliitikast. „Ma olen sõnastanud [Venemaa arengu] prioriteedid 2020. aastani ja nüüd on mul võimalus aktiivselt osaleda nende elluviimisel,” sõnas ta hiljaaegu Kremlis peetud ülipikal, tervelt viietunnisel pres-sikonverentsil, kus osales ka käesolevate ridade kirjutaja. See kujutas endast enesekindla mehe esinemist, kes ei jätnud kasutamata võimalust hurjutada (peamiselt välismaiseid) ajakirjanikke, kui need avaldasid kahtlust Venemaa demokraatia olukorra ja rangelt kontrollitavate valimiste legitiimsuse kohta. Venemaa president nägi välja ja kõlas kui isik, kes arvatavasti ei lahku võimult isegi veel 2020. aastal, mil härra Putin on juba 68aastane ehk tublisti üle ametliku pensioniea, milleks on 60 aastat. Samal ajal käivat Moskva Valges Majas, kus tegutseb valitsus, härra Putini ootuses tohutu kiirusega remont, kabinettide ja sisustuse uuendamine. See tähendab, et üleminek on juba paika pandud ja midagi ei muutu.

Idealistlikud ootused

On tõesti võimalik, et midagi ei muutugi. Siiski arutlevad paljud selle üle, mis õieti hakkab juhtuma. Medvedev on nii mõnelgi korral näidanud, et ta ei pruugi olla pelgalt kohatäitja, kes hoiab Kremlis kohta Putinile 2012. aastani, mil too saaks Venemaa praeguse põhiseaduse kohaselt naasta veel kaheks ametiperioodiks presidenditoolile. Medvedev lubas esimest korda pärast Boriss Jeltsini aega saata vä-lisajakirjanikel end reisidel mööda Venemaad, mis väidetavalt olevat hämmastanud isegi Putinit. Medvedev on näidanud, et oskab tabada Venemaa provintsielanike meeleolu, aga mis veel tähtsam, läbi saada ka kohalike bürokraatide, ärimeeste ja intelligentidega.

Riigis, kus üheks poliitilise süsteemi alustalaks on Putini „võimuvertikaal” ehk regionaalpoliitika otsene ja range kontrollimine, peavad paljud seda ohtlikuks flirtimiseks „killustava regionalismiga,” ning seda sõltumatu võimubaasi nimel. Samuti on Medvedev hoidunud Jeltsini ajastu täielikust hukkamõistmisest, mis iseloomustab Putini retoorikat. Siberi suures tööstuslinnas Krasnojarskis peetud kõnes avaldas presidendikandidaat poolehoidu vabadusele, mis tema sõnul on „alati parem kui selle puudumine”. Sõna „vabadus” ei ole enamik Venemaa poliitikuid peaaegu üldse kasutanud pärast 1990. aastate algust, mil see hakkas

tähistama ühiskondlikke hädasid, miljonite asemel üksikutele kasu toonud erastamist ja muid probleeme, mis kaasnesid üleminekuühiskonnaga. Ühes teises kõnes kurtis juristiharidusega Medvedev Venemaal valitseva .juriidilise nihilismi” pärast, mis on viimasel kümnendil haripunkti jõudnud õi-gussüsteemi korruptsiooni ja selle poliitilise manipuleerimise varjukülg.

Putin on pidevalt väljendanud mõtet, et ehkki ta lahkub Kremlist, ei lahku ta poliitikast.

Lõpuks võib mainida, et Kremli punastest müüridest läbi pääsenud kuulujuttude põhjal on mõjuvõimsad siloviki (otsetõlkes .jõumehed”) – peamiselt Putini endised kolleegid KGB päevilt, kes kontrollivad si-seministeeriumit, julgeolekuteenistusi ning tervet hulka riigi mõju all olevaid tööstus- ja energeetikahiiglasi – asunud aktiivselt tegutsema Medvedevi vastu, kes on nende arvates liiga .liberaalne” ja „läänemeelne”. Otsustades Putini viimasel ajal maruliseks muutunud avaliku aktiivsuse järgi on isegi president hakanud muretsema küsitluste põhjal ülikiiresti kasvanud Dmitri Medvedevi populaarsuse pärast, mis hakkab juba varjutama isegi tema poliitilise ristiisa menu. Mainitud kuulsal Kremli pressikonverentsil sõnas Putin, et ei kavatse peaministriks saades riputada oma kabinetti Medvedevi portreed – see on aga Venemaa kõrgemate riigiametnike seas väga kindlalt järgitav, ehkki mitteametlik tava. Seda hin-nati spetsiaalselt härra Medvedevi vastu suunatud solvanguks.

Need, kes loodavad Venemaa järkjärgulist liberaliseerumist uue presidendi ajal, leiavad oma lootustele tuge pigem Medvedevi eluloost kui tegelikest faktidest. .Poliitiku taust mõjutab nii või teisiti tema poliitikat,” arvab üks Venemaa juhtivaid mõtlejaid Dmitri Furman. „Ja Dmitri Medvedevi taust erineb tõepoolest tunduvalt tema viimase sajakonna aasta eelkäijate omast.”

Medvedev kasvas üles õnneliku intelligendi-pere rüpes: tema mõlemad vanemad õpetasid Leningradi (sellist nime kandis Nõukogude ajal Peterburi) mainekates instituutides. Ta oli koolis väga hea õpilane, kohtus oma armastatuga juba 14aastaselt, abiellus temaga mõni aasta hiljem ega ole abikaasast kordagi pikemalt lahus viibinud. Ta paistis silma ka liberaalse professori Anatoli Sobtšaki juuratudengite seas. Sobtšak oli üks 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse reformi-liikumise kangelasi, kellest hiljem sai Peterburi linnapea. Medvedev tegutses Sobtšaki valimiskampaania abilisena, kui tema õpe-taja osales 1989. aastal esimestel suhteliselt vabadel parlamendivalimistel. Veel olulisem on see, et Medvedev on esimene Venemaa juht, kelle karjäär langeb peaaegu täielikult nõukogudejärgse Venemaa aega, mis tähendab, et seda ei varjuta kommunistliku süsteemi kompromissid, konformism ja kahe-palgelisus.

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal töötas ta Peterburi linnapea alluvuses, kus kohtus ka Vladimir Putiniga. Alates 1999. aastast töötas ta Putini abilisena juba Moskvas. Lisaks on Medvedev riigi kontrollitava energeetikamonopoli Gazprom nõukogu esimees ja peaministri esimene asetäitja, nii et tema CV on lausa suurepärane. Tulevane president ja tema abikaasa Svetlana armastavad teha sisseoste Londonis ning kindlasti ei saa mainimata jätta sedagi, et Dmitri Anatoljevitšile meeldib 1970. aastate hard rock, mis on päris tüüpiline nii härra Medvedevi kui ka käesolevate ridade autori põlvkonna linnaintelligentidele. Ta kutsus Deep Purple’i vananevad staarid esinema hiljuti toimunud Gazpromi 15. sünnipäevapeole. Kui vaadata Medvedevi esinemisi televisiooni vahendusel või lugeda tema intervjuusid, torkab mulle tahtmatult pähe, et pooled mu klassivennad ja kaks kolmandikku kaastudengitest on väga tema moodi.

Niisiis väidavad optimistid, et selline mees ei jätka kuigi tõenäoliselt härra Putini kõva käe poliitikat ja ütleb tasapisi lahti tema pärandist. Nende arvamus tugineb Venemaa poliitilisele traditsioonile, mis soosib alati ainult üht tugevat juhti, olgu see siis tsaar, partei peasekretär või president. Sel juhul ei olevat võimalik, et kui härra Medvedevi päralt on peaaegu monarhistlik presidendi-võim, alluks ta endiselt härra Putini tahtele. Lilia Å evtsova Moskva Carnegie’ Keskusest sõnab, et .selline süsteem on juba loomu poolest ebastabiilne. Selle puhul võib kõike oodata.” Isegi Mihhail Hodorkovski, endine naftakompanii Jukos miljardärist omanik ja praegu Venemaa kuulsaim vang ning Putini esivaenlane, on avaldanud ettevaatlikku toetust Medvedevi reformipotent-siaalile. Kuid samas on ta möönnud: „Mul ei ole aimugi, kuidas seda süsteemi muuta ja ma võin ainult kaasa tunda kõigile, kes püüavad seda teha.” Vara on loota, et härra Medvedev toob kaasa demokraatliku revolutsiooni, aga paljud usuvad, et ta on härra Putinist palju moodsam ega tunne nii suurt nostalgiat Nõukogude aja suhtes.

…ja praktilised kaalutlused

Muutuste ootajate teine väide on praktilisema iseloomuga. Venemaa poliitilises süsteemis vastutab peaminister põhiliselt majanduse ja sotsiaalprogrammide eest. Just neid teemasid on Putin kaheksa aasta jooksul Kremlis edukalt vältinud, suunates ühiskondliku rahulolematuse oskuslikult valitsuse vastu ning reserveerides endale „õiglase tsaari” rolli, kes mõistab kohut valitsuse „bojaaride” üle, kes ei hooli piisavalt „liht-inimestest”. Kui Putinist saab peaminister, see muutub. „Ma ei usu, et Putin tõepoolest soovib vastutada metsiku inflatsiooni, silmapiiril oleva panganduskriisi, Vladivostoki lekkivate torude ja Siberi pakase kütkes linnade eest,” ütles mulle hiljaaegu ühe Lääne suure naftafirma kõrgem ametnik. „Ajal, mil maailmas on majandusareng hakanud juba aeglustuma, ei pruugi peaministri amet olla sugugi nii turvaline, kui see võib tunduda.”

Kremli-meelsed poliitikaanalüütikud kinnitavad, et see on tühi jutt. „Putin tunneb Medvedevit piisavalt kaua, usaldab teda ega karda, et ta tema vastu pöörab,” sõnab Vitali Ivanov Venemaa Poliitilise Konjunktuuri Keskusest. „Putini populaarsus on väga suur ja tema autoriteet valitsevas klassis vankumatu. Medvedev teab seda väga hästi. Nad on sõbrad ja relvavennad, nii et nad teavad, mida nad teevad.”

See on muidugi tõlgendamise küsimus. Mitmed usaldusväärsed allikad kinnitavad, et Putin jätkab endiselt nii-öelda tasakaa-lustaja rolli, kelle poole apelleerivad tema praeguse lähikonna konkureerivad poliitilised klannid, kes võistlevad kontrolli pärast nafta, gaasi, kulla, teemantide ja relvamüügi üle, see tähendab rahvamajanduse kõigi olulisemate harude üle. Teiste sõnul on Putini peamine ülesanne tagada läänestunud härra Medvedevi abil oma endiste KGB kaaslaste, kellest on tema võimuajal saanud miljardärid, muutmine auväärseteks ärimeesteks, keda aktsepteeritaks ka Läänes. Seejärel võib ta tagaplaanile tõmbuda. Selle stsenaariumi kohaselt annab Vladimir Vladimirovitš ohjad järk-järgult üle Dmitri Anatoljevitšile.

Kõik need versioonid näevad ette aeglasi, kosmeetilisi muudatusi või isegi üldse muudatuste puudumist. Enamiku keskmes seisab Putin, kes ju ka ise määrati kõrgesse ametisse Boriss Jeltsini poolt. Tal kulus neli aastat enda kehtestamiseks ja enami-kust Jeltsini lähikondlas-test vabanemiseks. Kuid praegune olukord erineb tunduvalt 1999.-2000. aas-tast. Toona ihkas riik seljapööramist „1990. aastate kaosele” ning kas või veidi stabiilsust ja eneseaustust. Populaarsuse saavutamiseks pidi Putin lihtsalt selgelt lahti ütlema minevikust, mida ta tegigi. Erinevalt kaheksa aasta tagusest ajast, ootab poliitiline klass ja enamik rahvast, et härra Medvedev säilitaks stabiilsuse ja senise kursi. Need olid ka Putini võimuaja kaks peamist joont. Kuid selleks peab härra Medvedev olema samasugune nagu härra Putin, ent ometi ilma kõigi nende omadusteta, mis muutsid tema mentori nii unikaalselt populaarseks. Psühho-loogiliselt, sotsiaalselt ja intellektuaalselt on nad väga erinevad. Nende ainuke ühisjoon tundub olevat võimujanu, mis ei ole just väga paljulubav, kui arvestada, et nad peaksid riiki kahekesi juhtima.

Ainult ime või ootamatu surm suutnuks vältida Dmitri Medvedevi valimist – või, nagu ütlevad Venemaa poliitilise režiimi kriitikud, astumist – presidendiametisse 2. märtsil.

Need, kes tunnevad Medvedevit, väidavad, et ta on väga võimekas, põhjalik ja nutikas, aga ka väga karm. „Ta teab, kuidas anda käske, ja tahab, et neid täidetaks täielikult,” ütles mulle üks Gazpromis töötav sõber härra Medvedevi juhtimisstiili kohta. „Ma oleks üllatunud,” jätkas ta, „kui ta Kremlisse saades hakkaks Putinile helistama ja küsima luba lõunale minna.” Kui see peaks tõesti nii olema, siis peab Venemaa (ja kogu maailm) olema valmis kõigeks – ja pigem varem kui hiljem.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane